Obsah (4)

§ 236§ 49§ 169§ 223

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuaril 2026, Tallinn Väärteoasja number 4-25-4055 Kohtunik Kohtuistungi sekretär Karin Olentšenko Maris Karna,

) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 280 eurot ja

§ 236lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 600 eurot.

Vastavalt kiirmenetluse otsusele juhtis M V 21.10.2025 ajavahemikul 18:30 - 19:05 Harju maakonnas, Sakus, Xxx tn 8 juures, mootorsõidukit X X reg. märgiga XXX, enne tagurdamist ei veendunud selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit XXX XXX, reg. märk XXX. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju XXX AS-ile XXX AS-ile, mis on fikseeritud sõiduki vaatlusprotokollis ning on fotografeeritud. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Sellega rikkus menetlusalune isik

§ 49

lg 1,

§ 169

lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5 nõudeid ning pani toime

§ 223

lg 1 ja

§ 236lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Kaebuse sisu 1. 05.11.2025 esitas M V enda kaitsja kaudu kohtule kaebuse, milles palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti otsus väärteoasjas nr 10220192396793 ning teha asjas uus otsus, millega lõpetada

§ 236

lg 1 järgse väärteo menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel; lõpetada

§ 223

lg 1 järgse väärteo menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt määrata kaebajale

§ 223

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahv mitte rohkem kui 15 trahviühikut. Jätta asja menetlemisega seonduvad menetluskulud täies ulatuses riigi kanda ja mõista kaebaja menetluskulud riigilt välja. Kaebuses on välja toodud, et M V liikus 21.10.2025 Saku alevikus tööobjektilt koos töömeestega koju. Kaebaja keeras enda poolt juhitud sõidukiga X X Xxx tn 8 juures tee äärest parkimiskohalt välja, keeras vasakule ja tagurdas pikki tänavat tagasi, et ümber pöörata. Hiljem selgus, et tagurdades riivas kaebaja taga tee ääres parkivat autot XXX XXX, aga ei kaebaja ega ka töömehed autos ei kuulnud ega tundnud midagi, s.t ei saanud aru, et nad olid parkivat autot riivanud ja sõitsid minema. Kaks päeva hiljem helistati kannatanule kindlustusest ja öeldi, et kaebaja oli kannatanu autot riivanud ning et kaebaja saadaks omapoolse kirjelduse. Kuna kaebaja ega autos kaasviibijad kohapeal midagi ei tundud, siis jäi esialgu olukord kaebajale arusaamatuks. Kaebaja käis autot ka pärast kõnet visuaalselt inspekteerimas, aga ühtegi vigastust ei leidnud. Kaebaja pesi nädalavahetusel veel auto üle ka ja endiselt ei tuvastanud autol kahjustusi. Esmaspäeval kohtuvälise menetlejaga koos vaadates, kui nad ka veelkord auto üle pesid ja tagumisest nurgast kuivatasid, siis tulid vigastused välja, mis kannatanu omadega ühtisid. Kaebaja leiab, et ta ei ole toime pannud

§ 236

lg 1 järgset väärtegu.

§ 223

lg 1 järgne trahvimäär on sellistel asjaoludel toimunud väärteo kohta ülemäärane. Vaidlus puudub selles, et väärteo objektiivne koosseis, s.t liiklusõnnetuse sündmuspaigalt lahkumine, on täidetud. Kaebaja leiab aga, et subjektiivne väärteokoosseis, s.t liiklusõnnetuse sündmuspaigalt lahkumine olukorras, kus õnnetuse põhjustaja on teadlik õnnetuse toimumisest ning ei teavita sellest politseid, on täitmata ning seetõttu ei ole tegu ka toime pandud. Kaebaja poolt juhitud sõiduk liikus riive toimumise hetkel kiirusega ligikaudu 5 km/h. See on piisavalt väike kiirus, et sellist väikest kontakti mitte tunda. Kahjustused, mis on tekkinud tema poolt juhitud sõidukile on niivõrd väikesed, et on täiesti reaalne, et sellise kahjustuse tekitamist autos sees olles ei tunnegi. Kahjustused on tekkinud väiksele kohale tagumise stange peale, mida ei olnud ilma autot väga põhjalikult pesemata isegi võimalik tuvastada. Samuti ei viibinud kaebaja autos üksi, teised töömehed, kes samas autos viibisid, ei tundnud samuti toimunud riivet. Kuna kaebaja ei olnud teadlik, et ta oli teist autot riivanud, siis ei ole täidetud

§ 236

lg 1 järgse väärteo subjektiivne koosseis ning väärteo toimepanemist ei saa kaebajale ette heita. Kaebaja leiab, et väärteomenetlus

§ 223lg 1 järgse väärteo suhtes tuleb lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Kaebaja süü on väike ja avalik menetlushuvi puudub. Tehiolusid ning tagajärje raskust arvesse võttes, samuti kaebaja enda sõidukile tekkinud kahjustusi, tuleb menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kaebaja leiab, et kui kohus ei nõustu menetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel, siis on kohtuvälise menetleja poolt talle

§ 223

lg 1 sätestatud süüteo toimepanemise 2 eest mõistetud rahatrahv suuruses 35 trahviühikut selliste asjaolude kontekstis ebaproportsionaalselt kõrge. Kaebaja tunnistab, et ta pani toime

§ 223lg 1 sätestatud väärteo.

Tegemist oli kogemata toimunud juhtumiga ning ta kahetseb selle toimumist. Kaebaja ei ole riive toimumisele ka kohtuvälisele menetlejale sõidukite ühisel ülevaatusel vastuväiteid esitanud. Samal ajal tuleb arvestada, et toimunud riive oli äärmisel väike, s.t nii väike, et seda ei olnud isegi sõidukis sees olles tunda. Kaebaja ei põhjustanud kellelegi ulatuslikke kahjustusi, tegemist ei olnud kihutades tekitatud õnnetusega, samuti ei olnud ta oma manöövris äärmiselt hooletu. Praegu ei ole eriti olulist preventiivset eesmärki, mis sellises määras trahvi õigustab. Kohtumenetlus

1. 07.01.2026 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja, samuti kuulas üle tunnistajad V H ja J J ning uuris väärteotoimikus asuvaid tõendeid.
2. Kaebuse esitaja M V avaldas, et riivas taga seisvat autot tagurdades endale teadmata, ei tundnud riivamist. Ta ei olnud autos üksinda, kaks inimest oli veel autos, need on tunnistajad. Seda, et on midagi juhtunud, märkas siis, kui talle helistati kindlustusest kaks päeva hiljem ja öeldi, et on toimunud kokkupõrge. Samal päeval helistati ka politseist, et on toimunud kokkupõrge. Esialgsel vaatlusel ta ei avastanud kahjustusi, paar päeva hiljem pesi auto puhtaks ja ka siis ei avastanud kahjustusi. Esmaspäeval kui politseis koos auto üle vaatasid, siis peale auto üle pesemist ja kuivatamist koos politseiga avastasid kahjustused. Tema autol on parkimisandur peal, tema teada parkimisandurid tegid häält küll. Parkimisandurid töötavad nii, et mida lähemale sa takistusele liigud, seda nii-öelda intensiivsemaks see helisignaal läheb. Ta ei tundnud, et seal oleks mingit kokkupuudet või midagi olnud. Parkimisandur annab signaali, et sa oled lähedal või liigud objektile lähedale, annab märku, et ei sõidaks otsa. Sellega on nõus, et kokkupõrge autode vahel oli, vigastused ühtivad. Parkimisandur annab märku takistuse lähenemisele, aga ei anna märku, et oled millelegi otsa sõitnud. Ei kontrollinud, kuna kontakti ei tundnud, olenemata parkimisanduri hääle intensiivsusest ei pidanud vajalikuks kontrollida.
3. Kaebuse esitaja kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde. Vaidlust ei ole selles, et liiklusõnnetus aset leidis, aga täidetud ei ole selle süüteo subjektiivne koosseis. Kohtuväline menetleja peab tõendama, et isik oli liiklusõnnetusest teadlik. Käesoleval juhul kaebaja ei olnud teadlik sellest, et ta oli liiklusõnnetuse põhjustanud. See kokkupuude oli väga väikene, kahjustused tema enda sõidukil ei tulnud välja isegi esimese pesu ajal. Auto tuli uuesti jaoskonnas üle pesta ja alles peale seda kui kohtuväline menetleja oli sõidukit ka kuivatanud, tulid need kahjustused välja. Kuna kaebaja ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamisest teadlik ja selle toimumisest teadlik, siis ta ei saanud mitte kuidagi politseid teavitada selle toimumisest ja seetõttu ei ole subjektiivne koosseis täidetud ja süütegu ei ole toime pandud.

§ 223

sätestatud süüteomenetlus tuleks lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, sest kaebaja süü on ilmselgelt väike ja menetluse jätkamiseks või ka tegelikult sanktsiooni kohaldamiseks avaliku menetlushuvi siinkohal ei ole. Kui kohus sellega mingil põhjusel ei nõustu, siis 35 ühikut selliste asjaolude kontekstis on liiga palju. 5. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata. Kui autojuht tagurdab ja autode vahel toimub kontakt, siis autojuht peab seda alati tajuma. Autol töötasid parkimisandurid, mõlemale sõidukile on jäänud ikkagi märkimisväärsed vigastused, mis tähendab seda, et see ei ole olnud nõrgajõuline kontakt. Ei saa rääkida sellest, et M V ei saanud aru, et ta sõitis teisele autole otsa. Tunnistaja isegi ei mäletanud seda, et sõiduki parkimisandurid läksid tööle. Kahtlustab, et tunnistaja, kes on seal korduvalt sõitnud koos kaebajaga, lihtsalt seda päeva nii täpselt enam ei mäleta. Ei ütle, et tunnistaja siin valeütlusi andis, aga kui tunnistaja ei mäleta seda päeva nii täpselt ja tema käest tullakse küsima, et kuule, sel päeval midagi ei juhtunud eks, siis tunnistaja ütleb, et midagi ei juhtunudki. Kui ta oleks mäletanud neid parkimisandureid, siis see asi jääb meelde, kui muudel päevadel seda ei ole. Nii et 3 tunnistaja ütlused tema hinnangul siin asjas küll mingit olulist tähtsust ei oma.

§ 236hõlmab endas tahtlust ja tema hinnangul see tahtlus on olemas.

Kui inimene sõidab ikkagi otsa teisele autole, siis ta peab seda tajuma, peale seda ka sellest nõuetekohaselt teada andma. See on karistatav tegu sellepärast, et kui kaitsja siin ütles, et kõik on korras, et kannatanu sai oma auto korda ja kindlustus maksis kõik välja, siis see raha maksti välja ainult seetõttu, et politsei sekkus. Kui politsei ei oleks asjasse sekkunud, siis kindlustus ei oleks seda kahju hüvitanud. Näevad oma praktikas seda väga palju, et inimene läheb kindlustusse, kindlustus ütleb, et nad ei tea, kes teine osapool on, et tegelege oma kahjudega üksi. Sellepärast seadusandja ongi ette näinud selle, et kui keegi põhjustab õnnetuse, siis selle õnnetuse põhjustamise eest tuleb määrata ka karistus. Karistatav on ta sellepärast, et anda signaal isikule ja ka tervele ühiskonnale, et nii ei tohi teha. Antud juhul ei saa lõpetada otstarbekusega. Kui vaadata seda karistuse määra, siis isikule on määratud karistuseks rahatrahv õnnetuse põhjustamise eest sanktsiooni täiesti alumises otsas. Siin on ikka väga tugevalt juba arvestatud kõiki neid asjaolusid ja sellest tulenevalt määranudki karistuse nii minimaalses määras kui võimalik. Kohtuliku arutamise järeldused 6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. 7. M V on karistatud

§ 223

lg 1 ja

§ 236

lg 1 järgi ehk mootorsõidukijuhina liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ning liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. 8. Kiirmenetluse otsuse kohaselt rikkus M V

§ 49

lg 1,

§ 169lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5 nõudeid.

9. M V ei vaidlusta, et juhtis 21.10.2025 ajavahemikul 18:30 - 19:05 Harju maakonnas, Sakus, Xxx tn 8 juures, mootorsõidukit X X reg. märgiga XXX ning et kogutud tõendite põhjal tagurdas ta vastu parkivat sõidukit XXX XXX, reg. märgiga XXX, st rikkus

§ 49

lg 1 nõudeid, täites

§ 223lg 1 väärteokoosseisu.

1. Liiklusõnnetuse põhjustamist M V poolt kinnitavad ka väärteotoimikus olevad tõendid. Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile olid liiklusõnnetuses osalejateks X XXX, reg. märgiga XXX (omanik xxx AS) ning X X reg. märgiga XXX (omanik xxx AS), Xil XXX sai kahjustada vasakpoolne taganurk ning X Xl samuti vasakpoolne taganurk. Sõidukeid on ka vaadeldud. Vastavalt X XXX, reg. märgiga XXX kohta 23.10.2025 koostatud vaatlusprotokollile tuvastati sõiduki vasakpoolsel taganurgal kraapejäljed ja värvikahjustused. X X reg. märgiga XXX kohta 27.10.2025 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati samuti sõiduki vasakpoolsel taganurgal kraapejäljed ja värvikahjustused. Sellised vigastused kajastuvad ka asja materjalide juures olevatelt fotodelt ning nende asukoht sõidukitel kinnitab veenvalt nende omavahelist kokkupuudet. Samuti toetab kokkupuudet kahjustuste ulatus, st mõlema sõiduki vigastused olid kergemad ning omavahel kattuvad.
2. Samuti toetavad sündmust tunnistaja J J (X XXX, reg. märgiga XXX kasutaja), mille kohaselt sõideti tema autole sisse. Helistas ühistu esimees, et kellegi autole on sisse sõidetud. Mingi moment läks välja, siis tuli tema juurde üks naisterahvas, andis paberilipiku ja ütles, et selle numbriga auto sõitis sisse. Nägi, et sõiduki stange oligi tagant kriibitud. Võttis auto, parkis ära, tegi pildid. Helistas mingi ametnik, tegi avalduse ja tema heaks edasi juba tegeles sellega politsei. Autol oli taga stange vasak nurk kriibitud. Ei oska öelda, kes oli see naisterahvas, kes andis talle selle auto numbri, pealtnägija. Naisterahvas tuli tema juurde siis, kui tuli välja autot vaatama ja ümber parkima, andis paberilipiku, kus oli tema auto number ja see auto, mis sisse sõitis. See paberilipik ei jäänud tema kätte, tegi sellest pildi. Auto on korda tehtud, kindlustus hüvitas. Edastas selle paberilipiku kohe politseile meili peale koos auto pildiga. 4
3. On loogiline, et juhul, kui otsasõitu ei oleks toimunud või see oleks olnud vaevu tajutav/märgatav, ei oleks sündmust pealt näinud isik sellele reageerinud ning X XXX omanikku informeerinud. Järelikult oli otsasõit piisavalt tugev, et ei jäänud märkamata sündmuskoha läheduses viibinud isikule. Kuna vaidlus puudub selles, et X XXX oli pargitud sõiduk ning puuduvad mistahes andmed selle kohta, et X XXX oleks pargitud keelatud viisil või kohas, on kohtuväline menetleja õigesti leidnud, et liiklusnõudeid on rikkunud vaid M V. 13.

§ 49

lg 1 kohaselt ei tohi juht tagurdades ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Tagurdades enda juhitud sõidukiga otsa vastu parkivat sõidukit, ei arvestanud M V teiste liiklejatega ning ei hoidunud kõigest, mis võib kahjustada teiste vara, rikkudes seega

§ 49lg 1 sätestatut.

Kuna M V sellekohane käitumine on põhjuslikus seoses ka tekitatud varalise kahjuga, on tõendamist leidnud, et M V, juhtides 21.10.2025 ajavahemikul 18:30 - 19:05 Harju maakonnas, Sakus, Xxx tn 8 juures, mootorsõidukit X X reg. märgiga XXX, ei veendunud enne tagurdamist selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit XXX XXX, reg. märk XXX, põhjustades varalise kahju xxx-ile ja xxx-ile. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et M V realiseeris

§ 223lg 1 objektiivse koosseisu. 14. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohtul puuduvad andmed, et M V oleks teo toime pannud tahtlikult. Küll aga saab M V käitumist pidada hooletuks KarS § 18 lg 3 mõttes. Liiklusõnnetuse toimumise koht on elumaja juures olev nö parkla, kus sõidukijuhtidele teadaolevalt võib manööverdamisruum seal seisvate sõidukite tõttu olla tihti piiratum. Seda, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõidukitel vähe liikumisruumi, toetavad ka tunnistaja J J ütlused, mille kohaselt elab Xxx 6, aga tema auto oli pargitud Xxx 8 juurde, kuna ehitajad olid parkinud selle nii täis, et seal ei olnud võimalik liikuda, see oli ainukene vaba koht, kus ta sai parkida. Kuivõrd M V tagurdas tema poolt juhitud sõidukiga kohas, kus sõidukil oli vähe manööverdamisruumi, oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, et võib seal parkivale sõidukile otsa sõita. Vaatamata sellele ei hoidunud M V kõigest, mis võib kahjustada teise inimese vara ning tema tähelepanematus ja kohusetundetus tõid kaasa varalise kahju. 15. Seega on M V oma tegevusega täitnud

§ 223lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisu.

16. Kaebuses on alternatiivselt taotletud

§ 223

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisel väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

1. Riigikohus on lahendis 3-1-1-11-14 punktis 13 märkinud, et väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku § 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
2. Kohtu hinnangul ei ole antud väärteoasja võimalik otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuna M V poolt toime pandud väärtegu ei ole vähetähtis süütegu, milles puuduks avalik huvi. Isik, asudes mootorsõidukit juhtima, peab suhtuma tähelepanelikult liikluskorda ning aduma mootorsõiduki juhina ka vastutust. Antud juhul eiras M V aga elementaarseid liiklusnorme, ohustades sellega kõikide ühiskonnaliikmete tervist, vara ja turvatunnet. M V vastutustundetu ja üldohtliku tegevuse tõttu sai kahjustada teise isiku vara, kuid M V isegi ei hoolinud sellest, sõites sündmuskohalt minema politseid teavitamata. M Vl oli võimalus piirduda kindlustusse pöördumisega, tema käitumine oli lubamatu ning tema karistamata jätmine ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas ei ühiskonna arusaamaga õiguskaitseorganite tegevuses isikute turvatunde tagamisel ega karistuse mõistmise eesmärkidega. Siinjuures arvestab kohus ka kohtuvälise menetleja mittenõustumist otstarbekusel lõpetamisega ning selgitusi, mille kohaselt maksti teisele liiklusõnnetuse osapoolele kindlustus välja ainult seetõttu, et politsei sekkus, kui politsei ei oleks asjasse sekkunud, siis kindlustus ei oleks seda kahju hüvitanud, näevad oma praktikas seda väga palju, et inimene läheb kindlustusse, kindlustus ütleb, et nad ei tea, kes teine osapool on, et tegelege oma kahjudega üksi. 5 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et M V süü ei olnud väike ning tema käitumisele tuleb reageerida piisava rangusega, antud juhul isiku karistamisega.
3. Põhjustades liiklusõnnetuse, pidi M V kui juhtimisõigusega isik teadma ka

§ 169

sätestatud kohustusi, st juhi tegutsemist liiklusõnnetuse korral.

§ 169

lg 4 p 4,5 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui on nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ning liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud.

§ 169

lg 5 kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. 20. Kohtul puuduvad mistahes andmed selle kohta, et M V kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht, oleks pärast liiklusõnnetust jäänud sündmuskohale ning teatanud toimunust politseile. Vastupidi, väärteoasjas kogutud tõendid kinnitavad selgelt, et pärast seisvale sõidukile otsa tagurdamist lahkus M V sündmuskohalt, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli fikseerimata kahju tekitamise eest vastutav isik. Järelikult M V kui liiklusõnnetuses osaleja ja selle põhjustaja ei järginud

§§ 169

lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5 sätestatud nõudeid, täites oma tegevusega ka

§ 236lg 1 objektiivse koosseisu.

1. Sündmuskohalt lahkumist ja liiklusõnnetusest politseile mitteteatamist ei ole eitanud ka kaebuse esitaja. Küll aga osundasid kaebuse esitaja ja tema kaitsja, et täitmata on väärteokoosseisu subjektiivne koosseis, sest M V ei olnud otsasõidust teadlik, riive oli äärmiselt väike, s.t nii väike, et seda ei olnud isegi sõidukis sees olles tunda. Kohtuistungil andis M V ütlusi, mille kohaselt riivas ta taga seisvat autot tagurdades endale teadmata, ei tundnud riivamist, ta ei olnud autos üksinda, kaks inimest oli veel autos, need on tunnistajad.
2. Õnnetuse toimumise ajal viibis sõidukis V H, kes andis kohtuistungil ka tunnistajana ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt ta ei tundnud ega kuulnud, et mõnel ajahetkel seal Xxx tänaval või sealkandis oleks toimunud mõni kokkupuude või õnnetus. Kui sõitsid parklast välja, oli väga madal kiirus, istus sõidukis juhi kõrval. Käis seal tööl korduvalt, ei ole kordagi tundnud, et midagi juhtus seal. Seda päeva mäletab, kuna käisid tööl, aga see oli see päev, kui M tõi ta töökohale ja võttis ka pärast tööpäeva lõppu auto peale. Just lõpetasid tööd objektil ja see oli tema viimane tööpäev antud objektil. Sellepärast jäi meelde, täpset kuupäeva ei oska öelda. Lihtsalt M tuli, teatas, et nad tegid avarii, et kas ta on midagi kuulnud, et oleks midagi juhtunud. Vastas, et ta ei ole midagi kuulnud. Parkisid elumajade juures, kuhu olid pargitud ka teised autod. Ringikeeramine toimus majade vahel, tagurdas ja keeras ringi. Kui tagurdasid, siis mingeid auto hääli ta ei kuulnud, kui ta oleks seda kuulnud, siis ta oleks seda Melt küsinud. Auto ei teinud hääli, neil on uus ja üsna vaikne auto. Nad just istusid autosse ja neil ei mänginud isegi raadio.
3. Seega toetavad tunnistaja ütlused kaebuse esitaja ütlusi osas, et sõidukis olles ei olnud väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas teisele sõidukile otsasõitu tunda. Arvestades aga tunnistaja ütlusi, mille kohaselt ta mingeid helisid sõidukis ei kuulnud, kuid kaebuse esitaja ütluste kohaselt töötasid sõidukis sel ajal parkimisandurid, ei ole kohus veendunud, et tunnistaja räägib just vaidlusalasest kohast ja ajast. Seda enam, et tunnistaja ütluste kohaselt käis ta nimetatud kohas korduvalt. Järelikult võis tunnistaja sündmuses ka eksida ning kohus ei pea tunnistaja ütlusi usaldusväärsemaks teistes asjas kogutud tõenditest. Kohtu hinnangul puudub kogutud tõendite pinnalt alus kahelda, et M V ei oleks aru saanud aset leidnud liiklusõnnetusest ning enda osalusest selles. Kuigi sõidukitel fikseeritud vigastusi ei saa pidada ulatuslikeks, olid need kohtu hinnangul piisavad, et isik tunnetaks otsasõitu vastu teist sõidukit. Kohtu jaoks ei ole lihtsalt eluliselt usutav, et M V ei oleks aru saanud teisele sõidukile otsasõidust, mida toetas ka parkimisanduri signaal. Sõidukitel tuvastatud kahjustusi saab pidada piisavalt märkimisväärseks, et sõidukis olev isik seda 6 tunneks ja tajuks. Kohus arvestab, et tegemist ei olnud üksiku kerge kriimuga, vaid siiski nähtavate hõõrdumisjälgedega sõiduki välispinnal. Sellised andmed osundavad otsasõidu intensiivsusele ning kaebuse esitaja ütlused, justkui ei oleks ta otsasõitu tundnud, ei ole usutavad. Põhjustades liiklusõnnetuse, pidi M V kui juhtimisõigusega isik teadma ka

§ 169sätestatud kohustusi, st juhi tegutsemist liiklusõnnetuse korral.

M V käitumine sündmuskohal kinnitab nii tema hoolimatut suhtumist enda ja kaaskodanike varasse kui ka huvi puudumist võimalikku kahju tekitamisesse. Oma tegevusega rikkus M V

§ 169

lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes toime ka

§ 236lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kuigi kohtu hinnangul ei pannud M V liiklusõnnetust toime tahtlikult, siis sündmuskohalt lahkumine oli M V teadlik tegutsemine. Olukorras, kus M V tagurdas piiratud liikumisruumis, on ilmne, et liiklusolud olid M V jaoks keerulised ning vajasid äärmist tähelepanelikkust. Selle asemel aga, et tunda huvi enda käitumise tagajärgedesse, antud juhul pargitud sõidukile otsasõitu ning seeläbi kahju põhjustamisesse, lahkus M V pärast liiklusõnnetuses osalemist sündmuskohalt, veendumata kahju saajas ning jättes liiklusõnnetusest politseid teavitamata. M V mootorsõiduki juhina teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönas seda. 24. Seega on M V oma tegevusega täitnud

§ 236lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisu.

25. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et M V käitumine sisaldab

§ 223lg 1 ja § 236 lg 1 ettenähtud süüteokoosseise ja tema tegu on õigusvastane.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Samuti ei tuvastanud kohus VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis tooksid sellel alusel kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Karistus

1. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKL 3-1-1-6-17 p 9). 28.

§ 223

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 223

lg 2 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

1. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud rahatrahvi ning karistanud M V 35 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, lisakaristust kohaldatud ei ole.
2. Hinnates M V süü suurust talle inkrimineeritava väärteo toimepanemisel arvestab kohus esmalt süüteo toimepanemise asjaolusid. Liiklusõnnetus toimus õhtusel ajal (18:30-19:05) ehk pärast tavapärast tööpäeva lõppu, mil kortermaja juures on tavaliselt ka rohkelt pargitud sõidukeid ning mis sunnib kõiki liiklejaid olema eriti valvas ning hoolas. M V käitus aga sündmuskohal ettevaatamatult ning just tema ükskõikne suhtumine liiklusnõuetesse tõi kaasa varalise kahju tekkimise xxx AS-le ja xxx AS-le. Kuna tekitatud kahjustused ei olnud väga suured ning tervisekahjustusi liiklusõnnetusega ei kaasnenud, ei saa ka menetlusaluse isiku süüd hinnata keskmisest suuremaks. Samuti puuduvad karistust raskendavad asjaolud ning esineb kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Seega on kohtuväline menetleja määranud M Vle asjakohaselt 7 karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, kuid karistuse mõistmine veelgi väiksemas määras ei ole kuidagi põhjendatud. Tegemist on liiklusohtliku süüteoga, mille tähtsust liiklusruumis on M V asunud pisendama, näidates sellega enda ükskõikset suhtumist teiste liiklejate elu, tervisesse ja varasse. Sellistel juhtudel on piisavalt ranged karistused vajalikud mõjutamaks isiku edasist käitumist õiguskuulekusele. Olukorras, kus mootorsõidukijuht suhtub liiklusnormide täitmisesse hooletult, ongi õiguskaitseorganid kohustatud reageerima ning valima karistuse, mis mõjutab isiku käitumist õiguskuulekusele. 31.

§ 236

lg 1 järgi toimepandud väärteos võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 236

lg 2 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

1. Ka siin on kohtuväline menetleja võimalikest sanktsioonialternatiividest valinud rahatrahvi ning karistanud M V 75 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot, mis jääb samuti alla sanktsiooni keskmist määra, lisakaristust kohaldatud ei ole.
2. Ka selle rikkumise puhul leiab kohus, et karistuse väiksemas määras kohaldamine ei oleks kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud süüteoga ega süüdlase isikuga. Kohus arvestab, et tegemist ei olnud ettevaatamatusest toime pandud teoga, vaid menetlusaluse teadliku ja tahtliku tegevusega ning M V ei ole enda rikkumise tõsidust mõistnud ega tehtut kahetsenud, vaid on püüdnud ennastõigustavate väidetega vastutusest pääseda. Sellise käitumise puhul on selge oht, et isik võib enda õigusvastast käitumist jätkata ka edaspidi ning selleks, et M V ka tegelikult mõistaks enda vastutuse ulatust ning hoiduks edasistest õigusrikkumistest, peab tema karistus olema mõjus ning piisav õiguskuulekate hoiakute kinnistamiseks. Ainult siis saab loota, et lisaks tema enda heaolule on kaitstud ka teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning M V käitumisest lähtuv oht on viidud miinimumini. Karistus peab olema piisavalt range, mõjutamaks isiku hoiakuid, aga ka väärtushinnanguid ja põhimõtteid, mis soosivad nii õiguskuulekat käitumist kui ka julgust võtta vastutust toimepandu ees. Kuna aga karistust raskendavad asjaolud puuduvad ning vastavalt karistusregistri teatisele ei ole M V varasemalt karistatud, on kohtuväline menetleja põhjendatult karistanud M V rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra.
3. Seega kokkuvõtvalt leiab kohus, et kohtuvälises menetluses mõistetud karistused on proportsionaalsed toimepandud süütegudega ning süüdlase isikuga. Samuti arvestab karistus üldpreventiivseid eesmärke, andes signaali kõikidele mootorsõiduki juhtidele, et õiguskaitseorganid reageerivad piisava rangusega kõikidele väärtegudele, mõjutades sellega liiklejaid olema liikluses hoolsad ja lugupidavad ning järgima liiklusseaduses sätestatut.
4. Arvestades mõistetud rahatrahvide kogusummat, s.o 880 eurot, leiab kohus, et on põhjendatud KarS § 66 lg 2 alusel võimaldada M Vl tasuda rahatrahvid 10 kuu jooksul võrdsetes osades. Rahatrahvide ositi tasumine ei vähenda karistuslikku mõju, küll aga väldib isiku keerulisse majanduslikku olukorda sattumise.
5. Kuna kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, jäävad kaebuse esitajal tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 8