Obsah (5)

§ 200§ 214§ 64§ 56§ 58

1-05-849 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.oktoober 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-849 (05260100175, 05231500415) Kohtukoosseis Tiit Lõh

§ 200lg 2 p 4 ja § 214 lg 2 p 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 12.

aprilli 2006 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav L.U ja tema kaitsja Valli Murde Prokurör Aro Siinmaa Süüdistatav L.U isikukood: X elukoht: X viibib vahi all varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Kaitsja advokaat Valli Murde. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 ringkonnakohus otsustas: jätta Tartu Maakohtu

1. aprilli 2006 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista L.U-lt advokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 2714 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 1 Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
2. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 12.oktoobrist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 01.novembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 02.novembrist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 12.04.2006 otsusega mõisteti L.U süüdi ja karistati

§ 200

lg 2 p 4 järgi 6-aastase vangistusega ja

§ 214

lg 2 p 1, 2 järgi 9aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 11 aastat vangistust, karistuse kandmise aja algusega alates 10.02.2005. Maakohus arutas L.U-le

§ 214

lg 2 p 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, - nõudis ajavahemikus 11.04.2004 - 22.12.2004 häbistavate andmete avaldamise ähvardusel E.L. raha osamaksete kaupa kogusummas 288 400 krooni, s.o. suures ulatuses; - nõudis ajavahemikus 24.12.2004 - 11.01.2005 häbistavate andmete avaldamise ähvardusel M.L. raha osamaksete kaupa kogusummas 49 500 krooni. Samuti arutas maakohus L.U-le

§ 200

lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on süüdi mõistetud Tallinna Linnakohtu 23.02.1999 otsusega, sh ka KrK § 141 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ning karistatud kuritegude kogumi eest 8-aastase vabadusekaotusega, 27.01.2005 kella 23.00 kuni 28.01.2005 kella 01.00 Tallinnas Mahtra tänaval sõitvas taksos KIA RIO, registreerimismärgiga X , ning hiljem Mahtra tänaval, võõra vara äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, lõi J.J. rusikaga näkku ning pärast seda, kui J.J. autost välja hüppas, väljus samuti taksost, lõi J.J. rusikaga näkku ja rindu ning seejärel võttis kannatanu sõrmest sõrmuse, maksumusega 2200 krooni, vasaku käe randmelt firma Lorus käekella, maksumusega 1650 krooni, rebis lahti ja võttis ära püksirihma maksumusega 200 krooni, mille küljes oli vutlar mobiiltelefoniga Nokia 3310, kokku 400 krooni väärtuses, võttis tal peast sonimütsi maksumusega 100 krooni ja tõmbas kannatanul seljas olnud poolkasuka taskust välja kindad maksumusega 150 krooni, kokku hõivates J.J. vara 4700 krooni väärtuses. Pärast 2 seda, lüües J.J. rusikaga, tõmbas tal käest mobiiltelefoni Siemens A35, maksumusega 300 krooni, ning lahkus. Kohtuistungil tunnistas L.U ennast osaliselt süüdi röövimises, seletades, et tal oli kahtlus, et kannatanud võtsid tema rahakoti, ning ta võttis kannatanutelt asjad pandiks eesmärgiga saada rahakott tagasi, süüdi tunnistab end selles, et seoses sellega oli tema ja kannatanute vahel füüsiline kokkupuude. Väljapressimises L.U end süüdi ei tunnistanud, väites, et E.L. andis talle selle raha võlgu ja oli ise muude asjade (traktori) eest võlgu. Kahtlustatavana ülekuulamisel on L.U ennast väljapressimises süüdi tunnistanud. L.U-le esitatud süüdistus väljapressimises leidis maakohtus tõendamist. Süüdistatava, kannatanu M.L. ning tunnistajate V.K. ja A.P. ütlustega, samuti dokumentaalsete tõenditega on tõendatud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis. Viibides

1. a Põlva arestimajas, veenis L.U arestimaja töötajat E.L. toimetama tema kambrisse erinevaid esemeid, mille omamine on vahistatutel keelatud. Kõik algas sellest, kui
2. ja 10 aprillil tegi K.M. E.L. arvele ülekanded 300 ja 250 krooni, mida tõendab K.M. kontoväljavõte. Hiljem teavitas L.U .L. võimalusest tema tegevus avalikustada, mille tagajärjeks võib olla E.L. vangi saatmine. Probleemide vältimiseks nõustus E.L. maksma L.U-le 4500 krooni sularaha ning toimetama kambrisse mobiiltelefoni koos kõnekaardiga. 12.02.2004 E.L. omandatud mobiiltelefon Nokia 3310 sai L.U valdusse koos ostudokumentidega, millel oli E.L. allkiri. Seda asjaolu tõendab asitõendi vaatlusprotokoll. Kinnipeetaval L.U-l keelatud eseme – mobiiltelefoni olemasolu tõendavad eelnimetatud tunnistajate ütlused. Väljapressimise koosseis oli realiseeritud L.U poolt E.L. raha ja mobiiltelefoni saamise nõude esitamisega. L.U ähvardas avaldada E.L. häbistavaid andmeid, mis on taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt. Objektiivselt oli kinnipeetavale keelatud asjade toomise andmete avaldamine vastuolus õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega. Subjektiivselt olid L.U teated häbistavad, sest politseitöötajana teadis E.L. nende tagajärgi. E.L. andis koos telefoniga üle ka sularaha arve, mis võimaldab siduda konkreetse mobiiltelefoni E.L. isiku, ostu aja ja kohaga. E.L. kahjustamiseks ja temale süüdistuse esitamiseks oleks piisanud faktist, et see telefon saadi kätte L.U valdusest. L.U-l oli tõend, mille abil edasisi nõudmisi esitada ja ta tegi seda. Kasutades ära kambrikaaslasi ja lastes neil helistada, tekitas L.U .L. mulje suuremast väljapressijate grupist. L.U kasutas mitmete isikute pangakontosid, kuhu E.L. sai raha kanda. Kohtueelsel uurimisel antud ütluste järgi mõtles ta välja skeemi, kuidas põhjendada E.L. , et panna teda maksma. Summad, mis L.U-l läks korda välja pressida kinnipidamiskohas viibides, on enam kui 80 000 krooni ning tõendatud dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega. Osa üle kantud rahast võeti välja sularahana kontoomanike poolt või liikus edasi teiste isikute arvetele. Tuttavate tuttavaid ära kasutades on L.U tekitanud keeruka skeemi varjamaks summade päritolu. Tunnistajad – arvete omanikud M.I. , J.D. , N.P. , I.P. , I.H. , K.R. on andnud ütlusi selle kohta, mis alusel need summad laekusid nende arvele. KrMS § 291 p 5 alusel kohtus avaldatud tunnistajate A.K. , D.P. , A.A. ja D.G. ütlused kinnitavad sama asjaolu. Vanglast vabanenud, jätkas L.U 3 sama tegevusega. 22.12.2004 on E.L. kandnud 60 000 D.G. arvele. 23.12.2004 leidis M.L. oma abikaasa surnuna. E.L. läks vabasurma. Maakohtul ei olnud alust kahelda süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustes, mis on antud lühikese aja möödudes pärast teo toimepanemist, kui sündmused olid värskelt meeles. Kahtlustatavana antud ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Kohtuistungil L.U süü omaksvõtust loobumist hindas kohus sooviks vabaneda vastutusest. Kohtuistungil antud ütlused ei ole millegagi tõendatud. Kuigi L.U väidab temal kinnipidamiskohas äri tekkimist ja hiljem traktori müügitehingu läbirääkimiste pidamist E.L. , ei kinnita tema ütlusi ükski tõend. Pärast esimesi eksimisi langes E.L. ulatusliku väljapressimise ohvriks. Talle ei olnud teada raha nõudvate isikute ring, mis hoidis tema painutatud tahet kurjategija võimuses. Seetõttu ei ole alust järeldada kannatanu tahet sõlmida tehinguid isikuga, kes temalt raha välja pressib. L.U figureerib isikuna, kes püüab E.L. aidata ja teda teiste eest kaitsta. L.U möönab, et sai selle eest raha. L.U oskus inimesi ära kasutada väljendub ilmekalt vabaduses toimepandud episoodides. Kuriteo skeemi osas langevad isikute ütlused kokku nende isikute ütlustega, keda ta kasutas ära kinnipidamiskohas. L.U võttis nendega ühendust, väitis, et tal ei ole pangaarvet Eestis, et on pärit Peterburist ja on ärimees, kelle rahad peavad liikuma. Sellega meelitas ta S.M. , A.K. , D.G. lubama tal nende arveid kasutada. Iga teene eest tasus mingis osas. Pangakonto väljavõtteid iseloomustab ühine joon, raha on sularahas välja võetud kaardi limiite arvestades. Raha ei ole kogutud ja sellest järeldub suure tehingu, näiteks traktori ostu, olematus. Kõik isikud on kinnitanud, et raha väljavõtmise juures oli L.U , kes raha kohe endale sai. Sama kinnitavad Hansapanga turvakaamera ülesvõtted. Kui ka oli isikuid, kes said väljapressitud rahast osa, siis vaieldamatult oli L.U igast ülekandest osa saaja ja juhtis väljapressimise skeemi. Ka andis süüdistatav kohtus ütlusi, et oli arestimajas seoses operatiivülesandega, mitte uurimise all. Kui ta algul E.L. raha saama hakkas, ei teadnud sellest teised. Nn võlasuhetest said teised teada hiljem. Operatiivtöötajatele ta ei rääkinud, et võttis Tartu Arestimajas ühendust E.L. ja nõudis raha. Need asjaolud kinnitavad veelkord L.U teo toimepanemist tema koostatud skeemi järgi. E.L. surma järel võttis L.U ühendust lesega, esitledes ennast Vjatšeslavina. E.L. läbiproovitud ähvarduse skeemi kasutas ta ka lese suhtes. Arvestades vahetult raskeid isiklikke läbielamisi ning abikaasade vahelist tugevad vaimset ja emotsionaalset sidet, oli ähvardusega M.L. tahte painutamine süüdlasele meelepärasteks tegudeks lihtne. Kaks päeva peale abikaasa surma kandisM.L. , kartes nende häbistavate andmete avaldamist, 5000 krooni A.A. arvele. Seejärel jätkusid ülekanded erinevatele arvetele kuni kannatanu politseisse pöördumiseni. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja karistust raskendavaid asjaolusid. L.U on varem neljal korral karistatud erinevate kuritegude eest. Esimese astme kuritegudega on kaasnenud elule või tervisele ohtlik vägivald või ähvardus vahetult kasutada sellist vägivalda. 4 L.U-le on antud iseloomustus 21.06.2005 Tartu Vanglast. Tal ei ole distsiplinaarkaristusi. Kahel korral on vahistatul leitud läbiotsimise käigus keelatud esemeid, mis ei olnud kirjas kambrikaardil. L.U on käitumiselt väga rahutu, närviline, vanglaametnikega suhtlemisel nõudlik, ebaviisakas. Kambrikaaslastele on ta mõjunud negatiivselt oma käitumise ja nõudmistega. L.U kuritegu – väljapressimist – iseloomustab eriline küünilisus. Saanud teada kannatanu surmast, võttis L.U ühendust tema abikaasaM.L. iga ning jätkas väljapressimist. Tuvastatud asjaolusid arvestades mõjutas maakohus L.U-d edaspidi hoiduma kuritegudest karistusega röövimise episoodis alla sanktsiooni keskmise määra ja väljapressimise episoodis üle sanktsiooni keskmise määra. Karistuse mõistmisel röövimise eest arvestas kohus teo asjaolusid, vägivalla vähest ulatust ja tekitatud kahju suurust. Karistuse mõistmisel väljapressimise eest arvestas kohus küünilisust ja aktiivsust, millest sõltus tekitatud kahju ulatus, samuti väljapressimise ohvriks langenud isikute arvu. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu L.U kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista L.U

§ 214lg 2 p 1, 2 järgi E.L.

episoodis õigeks ja mõista talle kergema karistuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt süüdistati L.U-d selles, et ta nõudis kannatanult raha üleandmist, ähvardades avaldada häbistavaid andmeid kannatanu suhtes. Isiku tegevuse kvalifitseerimisel

§ 214

järgi tuleb esiteks tõendada, kuidas kannatanu ise hindab tema vastu esitatud nõudmist raha üleandmiseks, ning teiseks, et ka kannatanu ise peab andmeid häbistavateks. Kriminaalasjas puuduvad sellised tõendid, mistõttu pidi kohus süüdistatava nimetatud episoodis õigeks mõistma, sest tõendite puudumise tõttu jäid kõrvaldamata kahtlused L.U süüdioleku kohta. Seega on kohus oluliselt rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätet. Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. Tulenevalt

§ 56mõttest tuleb karistuse mõistmisel seda põhjendada.

Mõistes süüdistatavale nii raske karistuse nagu 11 aastat vangistust pidi kohus eriti hoolikalt põhjendama sellise karistuse mõistmise vajadust. L.U apellatsioonis palutakse vaadata tema kriminaalasi uuesti läbi, kuna maakohus ei ole arvestanud paljude nüanssidega asjas.

§ 200

lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses ei olnud apellandil mõttes kannatanuid röövida, arusaamatus tekkis sellest, et apellandilt olid varastatud asjad. Samuti palub apellant mõista talle kergema karistuse. Apellant tunnistab, et on kindlasti mingil viisil seadust rikkunud, ning kahetseb seda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5 Ringkonnakohtus süüdistatav täpsustas enda apellatsiooni sisu ning loobus vaidlustamast talle süüks arvatud süüdistust röövimises ning toetas kaitsja apellatsiooni, milles vaidlustati väljapressimine E.L. episoodis ja mõistetud karistus. Samas kinnitas kaitsja, et ei vaidlusta kannatanu M.L. suhtes toimepandud väljapressimist. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste juurde. Samas palus võimaluse korral maakohtu mõistetud karistust kergendada. Süüdistatava ütlused kriminaalmenetluse vältel pole olnud ühetaolised, kuid samas on ta kohtueelsel uurimisel E.L. väljapressimise osas andnud sedavõrd detailseid ütlusi, millised ei tekita kahtlust nende usaldusväärsuses ja teo toimepanemises. Maakohus on lugenud süüdistatava eeluurimisel kahtlustatavana antud ütlused põhjendatult tõesteks kuna need kattuvad teiste kriminaalasjas kogutud isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega, mis kinnitavad L.U süüd E.L. suhtes väljapressimise toimepanemises. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjalikus motiveerivas osas (3 kd tl 288-297) on uuritud analüüsivalt kogutud tõendeid ja tehtud õiguslikult põhjendatud järeldused. Käsitlemist ning ümberlükkamist on leidnud süüdistatava ja kaitsja kaitseversioonid, mis on esitatud ka apellatsioonides. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonis märgitule leiab ringkonnakohus, et maakohus pole kriminaalasja menetlemisel menetlusnorme rikkunud. Riiklik süüdistaja avas juba maakohtus põhjalikult süüdistatava kuritegeliku käitumise skeemi E.L. suhtes toimepandud väljapressimises. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et süüdimõistev otsus

§ 214järgi E.L.

osas rajaneb ainult emotsioonidel. Kaitsja leiab, et vajalik oleks olnud kannatanu enda subjektiivne hinnang süüdistatava ja kannatanu vahelistele suhetele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taolise seisukohaga, sest käesoleva kriminaalasja väljapressimise spetsiifika sisaldub võimatuses kannatanult endalt enam ütlusi saada, samas aga on kriminaalasjas küllaldaselt isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid, millede alusel on taastatud ja kirjeldatud kannatanu viimase eluperioodi (pool aastat) tegevus ja suhtlus süüdistatavaga ning sellest tulenevalt põhjendatud järeldatud väljapressimise süüteokoosseis süüdistatava tegevuses. Alusetu on kaitsja väide, et kannatanu E.L. ja süüdistatava vahel valitses tavaline võlasuhe. Tõenditest tulenevalt saab järeldada, et rahasummade ülekannete näol ei olnud tegemist võla tagastamisega, vaid süsteemse ja aktiivse raha väljapressimisega, mille varjamiseks oli väljapressija väljapressitava raha ja pangaülekanded hajutanud erinevate isikute vahel. Nimed, kelledele rahaülekanded teha, esitas väljapressimise käigus kannatanule süüdistatav. 6 Süüdistatava tegevuse tagajärjel viidi E.L. enesekahjustuseni nii moraalselt kui materiaalselt. Pidevalt jätkuv süüdistatava nõudmiste jada viis kannatanu lõpuks lootusetu ja väljapääsmatu olukorra tekkeni. Kannatanu surmaga seonduvalt pole aga süüdistatavale süüdistust esitatud. Süüdistatava eeluurimisel antud ütluste kohaselt oli ta öelnud arestimajas töötavale E.L. , et võib tema tegevuse avalikustada ja ta vangi saata, kuna E.L. oli talle toonud arestimajja keelatud esemeid (1 kd tl 39). Samas kahtlustatavana ülekuulamisel on süüdistatav selgitanud kaaskinnipeetavale A.P. , et on üks E. nimeline mees, kelle vastu tal on kompromiteeriv materjal (1 kd tl 41). Tunnistaja A.P. kinnitas maakohtus kohtueelsel uurimisel antud ütluste õigsust, et süüdistatav rääkis talle ühes kambris viibides E. nimelisest isikust, kelle kohta ta teab asju, mida tema vastu ära kasutada (1 kd tl 115-117) Väljapressimise tagajärjel valitsenud situatsiooni ja ähvardav-lootusetut olukorda L. perele detsember 2004 kuni jaanuar 2005 ilmestavad kannatanu M.L. sellekohased ütlused. Kannatanu M.L. on maakohtus kirjeldanud, et pärast E.L. surma helistati talle vene keelt kõneleva isiku poolt mitmel korral ja mainiti, et tema valduses on dokumendid ja disketid, mis on koledad ja õudsed ning kompromiteerivad nende peret. Kannatanu M.L. väidete kohaselt valdas teda sel ajal meeletu hirm, ta kartis üksi tühja majja jääda ja oli hirmul, et kuna abikaasa E.L. sooritas enesetapu, siis on ta politseis töötades kedagi peksnud vms. (3 kd tl 130-131). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti märkinud (3 kd tl 295, 296), et väljapressimise koosseis oli realiseeritud L.U poolt E.L. rahalise nõude esitamisega. Süüdistatav ähvardas E.L. , et nõude mittetäitmisel avaldab ta häbistavaid andmeid. Tuleb nõustuda, et taoline väljapressimise viis pole kohtupraktikas paljulevinud. L.U ähvardas E.L. kohta avaldada häbistavaid andmeid, mis on taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt. Objektiivselt oli kinnipeetavale keelatud esemete toomine vastuolus moraalis ja õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega. Subjektiivselt olid L.U teated häbistavad, sest politseitöötajana teadis kannatanu oma toimepandud tööalasest eksimusest arestimaja töötajana ja teadvustas endale sellekohaseid tagajärgi. E.L. sai aru, et L.U käsutuses olevad häbistavad andmed on tõesed ning nende teatavakssaamine on töökaaslaste ja avalikkuse ees ilmselgelt häbistav. Süüdistatava eesmärk oli panna kannatanu olukorda, kus ta häbistavate andmete võimaliku avaldamise hirmus edastaks jätkuvalt süüdistatavale varalist kasu (teostaks rahalisi ülekandeid). Rahaliste vahendite leidmiseks oli kannatanu sunnitud otsima võimalusi ja lähisugulastest isikuid ning esitama mitmesuguseid ettekäändeid, et täita süüdistatava vara üleandmise nõuet. Väljapressimine on liigitatud süüteona vara vastu tervikuna, mille mõte seisneb selles, et kannatanu viiakse varalise enesekahjustamiseni. Antud juhul väljapressimise nõudmise esitamisel oli objektiks eelkõige raha. Kui E.L. poleks raha maksnud, ähvardas L.U avaldada häbistavad andmed. Ähvardus oli konkreetne ja süüdistatav saavutas oma eesmärgi raha saamiseks, sest ähvarduse täideviimine oli reaalne. Kannatanu, kaaludes ähvarduse mõju, pidas seda reaalseks ja kõrvutades ähvardusest tulenevat nõudmist kahjuga (häbistavate andmete avaldamisega), mis võis järgneda kui raha ei maksa, teostas osamakseid rahaliste ülekannete näol. 7 L.U oli oma ähvardust esitades kindlal arvamusel, et E.L. , kui nõudmise adressaadil on kujunenud olukorras põhjus täita tema nõudmine. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja ja süüdistatava taotlusega mõistetud karistuse kergendamiseks ja leiab, et mõistetud karistus on seadusest tulenevalt põhjendatud. Karistuse määra põhistused on maakohtu otsuses veenvad ja rajanevad

§ 56sätestatule.

Õigustatult on arvestatud süüdistatava eelnevat kriminaalkorras karistatust neljal korral. Varasemad karistused vangistuse näol pole avaldanud süüdistatavale kasvatuslikku toimet. Karistusseadustiku kohaselt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü (

§ 56

lg 1), st millisel määral on konkreetne tegu isikule etteheidetav ja tuleb nõustuda, et L.U süü nendes kuritegudes on suur. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et väljapressimist iseloomustab eriline küünilisus (samas ei saa seda arvestada karistust raskendava asjaoluna

§ 58mõttes), sest pärast E.L.

surma jätkas süüdistatav väljapressimist tema abikaasalt. Ringkonnakohus leiab, et L.U-le mõistetud karistuse kergendamiseks puuduvad seaduslikud alused. L.U osas ei tuvastanud maakohus ega ringkonnakohus ühtki vastutust kergendavat asjaolu. Pole esitatud mingeid uusi asjaolusid, millised poleks teada olnud karistuse mõistmisel maakohtule ja mida peaks käesoleval ajal arvestama ning karistust kergendama. Püüdes distantseerida käesoleva kriminaalasja emotsionaalsest taustast (E.L. surm) ei saa kohus märkimata jätta siiski nimetatud väljapressimise juhtumi erilisust. Oluline on süüdistatava süü suuruse ja karistuse määra juures rõhutada, et väljapressimine toimus süstemaatiliselt poole aasta jooksul ning see oli muutunud süüdistatavale omamoodi sissetuleku allikaks. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on L.U kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat V. Murde poolt. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 8 Ago Kutsar