← Eesti

1-05-849\7

Obsah (9)§ 217§ 306§ 126§ 291§ 294§ 175§ 179§ 178§ 180

1-05-849 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.aprill 2006.a. Tartu, Kalevi 1 Kriminaalasja number 1-05-849 (05260100175, 05231500415) Kohtukoosseis koht

§ 217alusel kinni peetud 10.02.2005.a.

Kaitsjad vandeadvokaat Karl Saavo ja advokaat Valli Murde RESOLUTSIOON juhindudes

§ 306, § 309 lg. 3 Süüdi tunnistada R.H Kar

S § 200 lg. 2 p. 4 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust. Süüdi tunnistada R.H KarS § 214 lg. 2 p. 1, 2 järgi ja mõista talle karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. KarS § 64 lg. 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista Alekse R.H-le liitkaristuseks 11 (üksteist) aastat vangistust. Tõkend – vahistamine- jätta muutmata. Karistuse kandmise aja algust arvestada alates 10.02.2005.a. Tsiviilhagid rahuldada. Välja mõista R.H-lt 337 900 (kolmsada kolmkümmend seitse tuhat üheksasada) krooni M.L. kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks. Välja mõista R.H-lt 4300 (neli tuhat kolmsada) krooni J.J. kasuks ja 300 (kolmsada) krooni J.J. kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks.

§ 126lg.

3 p. 2 alusel vabastada asitõendi staatusest - mobiiltelefon Nokia 3310 ja jätta see omaniku J.J. valdusse.

§ 126lg.

3 p. 1 alusel jätta kriminaalasja juures asitõendiks olevad dokumendid kriminaaltoimikusse. Välja mõista R.H-lt 33 985 (kolmkümmend kolm tuhat üheksasada kaheksakümmend viis) krooni ja 40 senti riigtuludesse kriminaalmenetluse kulude katteks. Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas, viitenumber

  1. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtuotsuse tervikteksti kantseleis tutvumiseks esitamisele järgnevast päevast arvates. Kirjalik apellatsiooniteade tuleb esitada 7 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast arvates. Kirjaliku apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst Tartu Maakohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav 02.05.2006.a. Süüdistuse sisu, milles süüdistatavana on süüdistatav kohtu alla antud. R.H-d süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, - nõudis ajavahemikus 11.04.2004.a. - 22.12.2004.a. häbistavate andmete avaldamise ähvardusel E.L. raha osamaksete kaupa kogusummas 288 400.- krooni, s.o. suures ulatuses; -nõudis ajavahemikus 24.12.2004.a. - 11.01.2005.a. häbistavate andmete avaldamise ähvardusel M.L. ilt raha osamaksete kaupa kogusummas 49 500.- krooni. Seega pani R.H toime KarS § 214 lg 2 p l, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. varalise kasu üleandmise nõudmise suures ulatuses, kui oli ähvardatud avaldada häbistavaid andmeid, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, röövimise ja väljapressimise. R.H-d isikuna, kes on süüdi mõistetud Tallinna Linnakohtu 23.02.1999.a. kohtuotsusega, sealhulgas ka KrK § 141 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ning karistatud kuritegude kogumi eest 8-aastase vabadusekaotusega, süüdistatakse veel selles, et tema 27.01.2005.a. kella 23.00-st kuni 28.01.2005.a. kella 01.00 Tallinnas Mahtra tänaval sõitvas taksos KIA RIO, riikliku registreerimisnumbriga 541 ATR ning hiljem Mahtra tänaval, võõra vara äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, lõi J.J. rusikaga näkku ning pärast seda, kui J.J. autost välja hüppas, väljus samuti taksost, lõi J.J. it rusikaga näkku ja rindu ning seejärel võttis kannatanu sõrmest sõrmuse, maksumusega 2200 krooni, vasaku käe randmelt firma Lorus käekella, maksumusega 1650 krooni; rebis lahti ja võttis ara püksirihma maksumusega 200 krooni, mille küljes oli vutlar mobiiltelefoniga Nokia 3310, kokku 400 krooni väärtuses; võttis tal peast sonimütsi maksumusega 100 krooni ja tõmbas kannatanul seljas olnud poolkasuka taskust välja kindad maksumusega 150 krooni, kokku hõivates J.J. vara 4700 krooni väärtuses. Pärast seda, lüües J.J. rusikaga, tõmbas tal käest mobiiltelefoni Siemens A35, maksumusega 300 krooni ning lahkus. Seega pani R.H toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga, isikuna, kes on varem toime pannud röövimise. Kohtuistungil tuvastatud asjaolud, tõendid ja järeldused. Kohtuistungil tunnistas R.H ennast temale esitatud süüdistuses osaliselt süüdi. Ta tunnistas ennast osaliselt süüdi röövimises. Väljapressimises ei saa ennast süüdi tunnistada, sest ei ole raha välja pressinud. L andis talle selle raha võlgu ja oli ise muude asjade eest võlgu, traktori eest. Kahtlustatavana ülekuulamisel on R.H ennast väljapressimise süüdistuses süüdi tunnistanud. Röövimise süüdistus. Kohtuistungil R.H seletas, et ta võttis kannatanutelt asjad pandiks eesmärgiga saada tagasi enda rahakotti. Tunnistab end süüdi selles, et seoses eelöelduga oli tema ja kannatanute vahel mingi füüsiline kokkupuude. Kannatanu oli ka süüdi, sest ta ei ilmunud järgmisel päeval baari, et asja edasi arutada. Ta oleks oma asjad tagasi saanud. Avaldust süüdistatav politseile ei teinud, sest arvas, et asi laheneb järgmisel päeval. Arvas, kui nad ei tulnud ja otsustasid, et ei ole vaja tulla ja nad tahavad teisiti asja lahendada. Füüsilist kaklust seletas süüdistatav sellega, et inimene käitus agressiivselt, protesteeris, vehkis kätega. J ja J.J. iga mängis R.H päev varem piljardit ja nad jõid koos. R.H ise ei joonud, tegi neile välja. Kannatanud pidid teda aitama seoses korteriga. Nad tutvusid ühes baaris Tallinnas Pae 9 maja vastas. R.H üüris seal korterit. 27.01.2005.a kutsus R.H J baari, et jätkata seda elukoha küsimuse arutelu. Neil ei olnud raha ja neil oli häbi seepärast. R.H lubas neile välja teha. Nad istusid ja ajasid juttu. R.H oli üleriietes ja võttis jope ära ning pani toolile. Baarmann seda ei luba aga ei olnud kusagile mujale panna. R.H tantsis vahepeal, käis lauast ära. Baari tulid tuttavad ja ta oli nendega mingi aeg ära. Isa ja poeg istusid edasi nende laua taga. Siis nad pidid ära sõitma. Isa tuli R.H juurde ja R.H ütles talle, et sõidame teise baari edasi. R.H kutsus ühe tuttava taksojuhi. Kui nad hakkasid väljuma, avastas R.H, et ei ole jopet. Baarmann tõi jope järele. R.H vaatas, et rahakotti ja dokumente ei olnud taskus. Kui nad hakkasid ära sõitma, pöördus R.H kannatanute poole, etteheitega, et nii see ei lähe, et raha ja dokumendid on kadunud. Kannatanud ütlesid, et nad ei ole võtnud. R.H ütles, et taksojuht peatuks. Nad väljusid ja oli kaklus. Alguses isaga ja siis pojaga. Nad kukkusid lumme ja R.H võttis kannatanul ära telefoni, rihma ja sõrmuse ning ütles, et tuled homme baari ja tood rahakoti ja dokumendid, siis saad oma asjad tagasi. Siis tuli poeg ja ütles, et andku asjad tagasi. Ta tuli ka R.H-le kallale. R.H võttis ta telefoni ja sõitis ära. R.H määras talle ka kokkusaamise baaris, et ta R.H asjad tagasi tooks. R.H väidab, et ei tundnud neid hästi, ei teadnud, mida neist edasi oodata. Tal pidid olema mingid garantiid. Kui R.H esimest korda kannatanutega kohtus, ütles ta neile, et ei ole kohalik, nimetas, et on Peterburist. Selleks olid omad põhjused. Inimesed kardavad oma julgeoleku pärast. Oli inimesi, kes R.H-le halba soovisid. Asjade äravõtmine kannatanutelt toimus kõik nii kiiresti, et konkreetseid fakte ei oska praegu nimetada, kust poolt keegi tuli ja mida tegi. J ja J.J. olid 27.01.05 mõlemad joonud. Noorem oli küllalt purjus. Isa sai kõigest aru. Nad jätsid normaalsete inimeste mulje. Seepärast ta ei kartnud nende joobes isikute hoolde jätta oma jopet ilma järelevalveta. Baari peremees ja perenaine teadsid neid ja R.H-l ei olnud kahtlust. Baari jälgiti. R.H ei tea kust baarmann jope leidis, väidab, et jopet ei olnud seal, kuhu ta selle jättis. Võib-olla oli kusagile kukkunud. Kõik toimus kiirelt. Sel hetkel ta ei süüdistanud J ja J.J. rahakoti varguses. Ta tahtis nüansse täpsustada. Nad olid kahekesi seal laua juures, võõraid ei käinud. Oli sisemine kahtlus, et vargus on nende süü. Teoreetiliselt võis tema rahakoti võtta jopetaskust näiteks baarmann Rahakott taskust välja kukkumise jope kusagile kukkumisel R.H välistas. Baaris oli veel külastajaid, aga mitte palju. Kui ta mängis piljardit, ei pidanud ta jopet silmas, ainult periooditi silmas. Ta mängis koos J.J. iga. R.H-l oli ka mõte, et see võis olla keegi teine, kes rahakoti võttis. Hiljem, kui nad oma asjade järgi ei tulnud, tekkis tal veendumus, et need olid nemad. Kui nad baari ees istusid taksosse, oli R.H-l kahtlus, et kannatanud võtsid tema rahakoti. Järgmisel päeval ta veendus oma kahtluses, sest nad ei tulnud asjadele järele. Tal olid enne kahtlused, et nad võisid võtta. Ega ta ise ei peitnud jopet ära. Taksos R.H küsis neilt, et kas nad võtsid jope. Nad vastasid, et ei ole midagi võtnud, et arutame seda asja. Kindad olid R.H-l ka kadunud. Ta ei teinud ettepanekut, et sõita tagasi baari ja selgitada välja, kuhu rahakott võis kaduda. R.H võttis J.J. ilt telefoni, Simens vist. J.J. ilt võttis rihma koos kotiga, milles oli telefon ja kullast sõrmuse, käekella. Mütsi ta ei võtnud, selle võis kannatanu ära kaotada. Kindad andis Juri ise ära autos, ütles, et võtku tema omad. Kindad andis R.H tagasi pärast. Neid ei olnud talle vaja. Oma rahakotti R.H ei otsinud. Ta lootis, et kannatanud tulevad järgmisel päeval sinna. Nad võisid need varastatud asjad baari peita. On tuhandeid variante selleks. Kui inimene varastab midagi, ei kanna ta seda kaasas endaga. Nad ei tulnud järgmisel päeval kohtuma, sest ei tahtnud või tundsid ennast süüdi. R.H väidab, et nad ei tundnud teda ja tema neid. Nad ise tegid kuriteo ja teadsid, et on kohtumine kokku lepitud. Miks nad ei tulnud siis koos politseiga, et see küsimus kohapeal lahendada. Kakluse käigus sai viga isa, J.J. . Tal tuli ninast verd. Poega, J.J. it lõi ta ainult ühe korra vastu õlga. Isaga oli suurem rüselus, talle lõi R.H näkku. Võetud telefoni andis R.H taksojuhile praktiliselt kohe, kui sõitis taksoga. Taksosõidu eest jäi ta võlgu, andis taksojuhile ka teisi asju mingiks ajaks, et kui raha saab annab asjad tagasi. Vöö ja vutlari andis ka talle. Teise telefoni andis hiljem teisele inimesele, ka sõrmuse ja käekella. Kõik andis ühele inimesele, kellest ta rääkis ka politseile. Reaalselt oli see inimene olemas. Telefoni andis ta taksojuhile pandiks, sest tal ei olnud raha. Lubas rahas ära maksta ja pidi telefoni koos vöö ja vutlariga tagasi saama. R.H-le ei ole selge, kas ta oleks oma asjad tagasi saanud. Telefon võis maksta 120 krooni, see ei olnud suur väärtus, oleks selle asja lahendanud kannatanuga omavahel ja ta oleks selle tagasi saanud, kui nad oleksid tulnud R.H-ga kohtuma ja andnud talle rahakoti tagasi. Kannatanu J.J. andis kohtuistungil 12.01.2006.a. ütlusi selle kohta, et on R.H-d ühel korral näinud, siis kui see asi juhtus. See oli jaanuaris eelmisel aastal. Vihavaenu ei ole tema vastu. Ta läks isaga baari jooma, nagu tavaliselt, istusid ja jõid õlut. Nad olid baaris istunud tund või rohkem, kui tuli R.H, kusagil kella 24 ajal, öösel. R.H tuli, riputas oma jope toolile ja nemad jõid edasi. R.H ostis vist neile ka õlut. See oli tema enda initsiatiiv, kannatanud ei palunud seda. R.H ütles, et kannatanu valvaks tema jopet. Ise istus koos oma tuttavaga. Nad andsid nõusoleku tema jopet valvata. Baaris rääkis R.H-ga isa, kannatanu natuke tukastas. Nad mängisid piljardit isaga ja rääkisid midagi. R.H ütles, et sõidaks vanalinna, kusagile baari tahtsid minna. R.H ütles, et takso tuli, et lähme. Siis ütles, et kaotas jope ära. Jope oli alles, pärast ta läks baari ja ütles, et see on kadunud, aga hiljem leidis jope üles. Jope oli kannatanute silma all, rippus toolil ja sealt ei saanud midagi kaduma minna. Nad selgitasid seda R.H-le samamoodi, aga ta ei saanud aru. Takso istus kannatanu tagumisel istmel vasakul, isa paremal ja R.H istus ees juhi kõrval. Konflikt sai alguse sellest, kui R.H ütles, et kaotas nende pärast kindad ja isa andis talle oma kindad, et ei tekiks konflikt. Kannatanu sai löögi näkku. See oli nii ootamatu. Peale löömist sõitsid nad sinna, kus toimus kaklus. Isa tegi ukse lahti ja takso jäi seisma. R.H lõi isa, enamasti näkku. Isa hüppas välja ja kukkus hange. Isal oli vigastusi näos. Kannatanu läks taksojuhi juurde ja palus tal uks avada, et ta politsei kutsuks, ta ei tahtnud seda teha. Takso sõitis eemale sel ajal, kui nad kaklesid. R.H pani isa pikali ja hakkas talt kella ära võtma, tõmbas ära telefoni koos rihmaga ja vist võttis mütsi ja kindad ära. Pärast nad seisid ja rääkisid ning R.H ütles, et ärge kutsuge politseid, et kõik on korras. Ta ütles, et kui talle homme helistada ja anda mingi summa, annab ta asjad tagasi. Kannatanult ta võttis ka telefoni taskust ära, siis läks ära ja kannatanud ei saanud teda enam kätte. Kannatanul oli mobiiltelefon Simens, töö juurest ja isal oli vist Nokia 3330, ka töö oma. Kannatanu ei ole oma telefoni kätte saanud, isa sai, politseijaokonnas anti talle. Muud isa midagi tagasi ei saanud. Kannatanud pöördusite kohe samal ööl politseisse. Isa läks arstlikku ekspertiisi, kannatanu ei läinud, pidi olema tööl. Isa kandis mobiiltelefoni püksirihma küljes, koos vutlariga. Kannatanu kandis telefoni särgi rinnataskus. Tunnistaja I.H. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb R.H-d , kes oli tema alaline klient mitu kuud. Vihavaenu ei ole tema vastu. Ta sai temaga kokku taksojuhina. Umbes jaanuar - märts 2005.a., täpset aega ei mäleta, oli see järjekordne kord, kui R.H ta välja kutsus. R.H helistas ja palus tulla baari Lasnamäel, Pae tänaval. Gaspi baar on praegu selle nimi. Kui ta sinna sõitis, tuli R.H välja koos 2 inimesega: üks noor, teine vana. R.H-ga koos olnud mehi ta varem ei olnud näinud. Olid purjus kõik. Käskisid Vahtra tänavale sõita. Võõrad istusid taga ja R.H ees tunnistaja kõrval. Nende omavaheline läbisaamine sõidu alguses kui autosse istusid, oli normaalne. Nad läksid teel tülli ja hakkasid kaklema. Tunnistaja mäletab, et keegi neist kahest võõrast kaotas midagi ära, vist mingi R.H-le kuuluva asja. Tüli algas taksos. Tunnistaja peatus ja palus neil välja minna. Väljas nad hakkasid vist kaklema. Kaklust ta ei näinud. Oli pime juba. Nägi, et nad tõuklesid, ei kakelnud, kui nad välja läksid. Pärast nägi tunnistaja R.H-d järgmisel päeval. Tunnistaja ei mäleta, millal ta R.H-lt telefoni sai. Vist siis kui teda järgmine kord nägi, kas samal või järgmisel päeval. Telefon oli Nokia, mark 3310 või
  2. R.H tasus talle telefoniga, mitte rahaga, tal ei olnud raha. Ta jättis sõidukisse samal korral veel midagi, mingi rihma. Tunnistaja ei näinud teda enam ja viskas rihma ja mobiili koti ära. Tunnistaja emal varastati või kadus telefon ja ta andis selle telefoni emale. Emale helistati politseist, öeldi et telefon on varastatud ja kutsuti politseisse R.H jättis asjad autosse põhjendades, et läheb kusagile ja ei tahtnud neid asju kaasa võtta, lubas järgmisel korral ära võtta. Tunnistaja arvas, et asjad kuulusid R.H-le. Dokumentaalsed tõendid röövimise süüdistuses: J.J. suulise kuriteoteate protokoll (II kd., tl 2 - 4) on koostatud 02.02.2005.a. kannatanu on kirjeldanud R.H-ga kohtumise paika: Tallinnas Pae t. 20 asuvat baari. Eksperdiarvamus on isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis (II kd., tl. 13-14). Eksperdiarvamuse kohaselt J.J. il tuvastatud tervisekahjustus – näo põrutus- ei olnud elule ohtlik, paranemise kestus oli lühiajaline, ca 2 nädala piirides, jätmata mingit püsivat traumajärgset muutust ja see võis olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal 27.01.2005.a. ja asjaoludel- kõva tömbi vägivalla toimel – vastavalt kannatanu sõnadele rusikalöökidest näkku. Fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollide (II kd., tl 66-70,71 -75) andmetel on J.J. ja J.J. ära tundnud R.H isiku, kes neile 27.01.2005.a. Lasnamäe piirkonnas kehavigastusi tekitas, Asitõendi vaatlusprotokolli andmetel on J.D. välja antud mobiiltelefon Nokia 3310, halli värvi korpusega (II kd., tl. 61 -63). J.J. on temale kuuluva mobiiltelefoni tagasi saanud ja kinnitanud seda allkirjaga (II kd., tl. 64, 64a). Jälitustegevuse protokollide andmetel (II kd., tl. 53, 55) on mobiiltelefon Siemens 35 numbriga 58065796 omanik J.J. . 27.01.2005.a. kell 02.39 on telefonilt helistatud tuvastamata abonendile, mis on kõnekaart. Mobiiltelefoni Nokia 3310 numbriga 56736195 omanik on J.J. . Tema telefoni kasutas EMT võrgus 29.01.2005.a. kuni 09.02.2005.a. J.D.. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et R.H-le röövimises esitatud süüdistus on tõendatud. Teo toimepanemise aja ja koha kohta on süüdistatava ja kannatanute ütlused samasisulised ning neid kinnitavad tunnistaja I.H. ütlused. Kannatanu J.J. eeluurimisel antud ütlused (II kd., tl 6-10) avaldas kohus

§ 291p. 5 alusel.

Eelnimetatud ütlused on otsesed tõendid teo toimepanemise aja, koha ja viisi kohta. Kannatanute ja tunnistaja I.H. ütlused ja dokumentaalsed tõendid: fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollid tõendavad teo toimepannud isikut, kelleks on R.H Jegeorov. 27.01.2005.a kesköö paiku viibisid J.J. koos oma poja J.J. iga Tallinnas Pae 20 asuvas baaris Dolina ning tutvusid seal neile tundmatu R.H-ga , kes tutvustas end ning kellega koos nad tarvitasid alkohoolseid jooke. R.H kutsus välja takso, mis sõitis tema juhatusel. Taksos lõi R.H J.J. rusikaga näkku, mispeale J.J. avas takso ukse ja hüppas taksost välja. Takso peatus, välja hüppas ka R.H , kes lõi J.J. it rusikaga näkku ja rindu. Seejärel võttis talt ära mobiiltelefoni Nokia 3310 koos vöö ja vutlariga, sõrmest sõrmuse, käelt käekella, peast soni ning kasuka taskust kindad. Seejärel läks R.H taksost väljunud J.J. juurde, lõi teda rusikaga ning võttis temalt ära mobiiltelefoni Siemens A

  1. J.J. ilt asjade võtmist ja J.J. ilt telefoni võtmist pärast löömist tõendavad vastastamisprotokollid (II kd., tl 133-137, 140-144). J.J. ja J.J. iga vastastamisel on R.H andnud ühesuguseid ütlusi kannatanute asjade enda valdusse saamise kohta. R.H tarvitas vägivalda kannatanutelt asjade võtmisel. Süüdistatava eeluurimisel antud ütlused on samasisulised. Kohtuistungil antud ütlusi hindab kohus antuks eesmärgiga vabaneda vastutusest raskes kuriteos. Kakluse toimumist tõendavad ka kohtuarstliku ekspertiisi akt J.J. kohta, millega tuvastati tema vigastused. Kannatanul J.J. il ei olnud aega ekspertiisi minna ja seetõttu jäid tema vigastused ning nende iseloom dokumentaalse tõendiga kinnitamata. Eksperdiarvamus kinnitab J.J. il vägivallast põhjustatud vigastuste olemasolu, mille tekkemehhanism langeb kokku kannatanute ütlustega. Ekspert ei välista kannatanul vigastuste saamist temale esemete võtmise ajal. Tunnistaja I.H. on eeluurimisel andnud ütlusi (II kd. tl. 152- 155) selle kohta, et kakluse ajal sõitis ta 500-600 meetri kaugusele ja ootas seal, sest sõidu eest ei olnud talle makstud. R.H tuli, istus tema kõrvale autosse, võttis taskust välja mobiiltelefoni Nokia 3310 ja maksis sellega sõidu eest. Ta võlgnes raha ka eelmiste sõitude eest. Tunnistaja kinnitas, et õigemad olid loomulikult ütlused siis, kui andis politseis ütlusi. Sama kinnitab tunnistaja ka tema vastastamisel R.H-ga (vastastamisprotokoll II kd., tl 147-151). Tunnistaja kohtuistungil antud ütlustes olevaid erinevused temale mobiiltelefoni andmise aja kohta on põhjendatu aja möödudes faktide unustamisega. Klienditeenindajana on tunnistajal tulnud sageli erinevate isikutega suhelda ja seetõttu on unustamine tõenäoline. Tunnistaja kinnitas kohtuistungil eeluurimisel antud ütlusi ja nendest järeldub üheselt mobiiltelefoni saamine konkreetse taksosõidu ajal. Sellest omakorda järeldub, et taksojuhile antud telefon pärines kannatanult J.J. ilt ja selle omaniku valdusest väljumine oli põhjuslikus seoses R.H tegevusega. R.H rääkis, et tal oli põhjus kahtlustada neid varguses ja seetõttu pidas vajalikuks võtta neilt pant, et oma rahakotti kätte saada. Objektiivsed asjaolud lükkavad selle ümber. R.H tutvustas ennast kannatanutele kui Peterburi elanikku. Ta tutvustas ennast inimesena, kelle kättesaamine oleks hiljem peaaegu võimatu. Ta viitis nende seltsis aega baaris. Tellis tuttava taksojuhi. Tegevust juhtis R.H. Jõudes taksoni heitis ta ette jope kadumist, seejärel rahakoti kadumist. Kui talle jope toodi, siis oli tal võimalus paluda oodata taksojuhil kuni rahakoti küsimus selgeks saab. Oli võimalik baarist oma rahakotti ostida, küsida baaritöötajatelt rahakoti kohta. Seda R.H ei teinud. Ta sõitis minema ja sobivalt valitud kohas ründas kannatanuid. Kohus on jõudnud järeldusele, et etteheide asjade kadumisest oli ettekäändeks tekitada kannatanutes süütunnet ja nõuda neilt väidetava kahju hüvitamist. Kakluse algust iseloomustas R.H sõnadega: „Meil olid emotsioonid ja sellest tekkis kaklus. Ta tegi neile välja, oli inimlik nende vastu. Tema ütles, et ei ole midagi võtnud, oli joonud.“ (III kd., tl. 259). Kakluse ajendiks olnud emotsioonide esilekutsuja oli R.H oma aktiivse käitumise ja süüdistamisega. Kakluse ja kannatanute vara äravõtmise vahel vaheaega ei olnud. Pärast J.J. peksmist ta tegi temaga kõike, mida tahtis. Otsis läbi tema taskud, võttis ära tema asjad, aga ei otsinud oma rahakotti. Ta ei otsinud seda ka J.J. ilt, kellelt võttis ära telefoni. Vägivald kannatanute suhtes oli suunatud nende asjade enda valdusse saamisele. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest ei järeldu üheselt, et J.J. andis kindad ise ära tüli ärahoidmiseks. Sellest järeldub, et kannatanutelt võeti kõik asjad ära nende tahte vastaselt vägivallaga. R.H väiteid kannatanutelt nendele kuuluvate esemete panti võtmise kohta lükkavad ümber R.H enda teod. Ta andis saadud asjad kohe enda võlgade katteks edasi teisele isikule, vabalt neid asja kasutades ja nende üle otsustades. Kuigi R.H väidetavalt soovis järgmisel päeval kannatanutega kohtuda neile asjade tagastamiseks, ei hoidnud ta kannatanutele kuuluvaid esemeid alles. R.H ei käitunud pandipidajana. Ta maksis koheselt arve telefoniga. R.H-l tekkis võõraste asjade suhtes omaniku sarnane seisund. Ta võttis ära võõrast vara ja pööras selle oma kasuks. Tunnistaja J.D. kohtuistungil antud ütlused kinnitavad tema kätte J.J. mobiiltelefoni sattumist poja kaudu. Seda asjaolu toetab jälitusprotokoll. J.D. telefonikaart oli kannatanu telefonis. Realiseeritud on nii objektiivne, kui ka subjektiivne külg. Kohus ei tuvastanud röövimise süüdistuses R.H süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. II. Väljapressimine. Kohtuistungil andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et tema tutvus E.L. iga sai alguse Põlva arstimajas 2004.a. mais. R.H palus L teenet raha ülekandes.: ühelt inimeselt talle 300 krooni. 100 krooni sai sellest L endale, 200 krooni eest ostis toiduaineid R.H-le ja veel ühele, kes oli kambris. Raha kandis üle R.H tuttav M, kellega R.H suhtles telefoni teel. R.H andis L K.M. telefoninumbri ja ütles, mis ta ütlema peab. Nad helistasid omavahel ja leppisid kokku. Lisaks sellele teenele oli R.H-l E.L. iga omavahel vaba vestlus, nad suhtlesid. Ta sai teada, et L töötab ajutiselt arestimajas, et tal on perekond, poeg ja tütar. Natukene teadis sellest, et ta tahab sealt töölt lähemal aja ära minna ja otsib püsivamat töökohta. Suhtlesid normaalselt ja usaldasid mingites asjades. R.H karistusaeg hakkas läbi saama. Mõned organiseeritud kuritegevuse inspektorid tahtsid, et ta oleks Põlva arestimajas. Oli üks süüdimõistetud politseinik ja uuriti seda, et kas kellelgi on kontakte kinnipeetavatega arestimajas. Seda tööd viidi läbi. Politseinikel oli eesmärk R.H kaudu see inimene vahele võtta. Ta pidi kokku saama inimesega, kes toob arestimajja narkootikume. E teadis, et teda jälgitakse. Ta oli toonud R.H-le mobiiltelefoni, alkoholi ja veel mõned asjad. Mõni päev pärast seda, kui L oli R.H sõbralt raha saanud, tõi E R.H-le uue mobiiltelefoni 3310 Nokia. Koos sellega oli kviitungi selle kohta, kust oli telefon ostetud. Kviitungil oli E.L. i nimi, pangaarve ja summa, selle poe nimi, kust oli ostetud telefon. Ta arvab, et E teadis, et kui tõi telefoni, tõi ta sellega koos ka kviitungi. Kviitung jäi lihtsalt R.H kätte. Plaane ega eesmärke sellega ei olnud. Samaaegselt telefoniga andis E veel 4500 krooni raha ja alkoholi. Raha andis võlgu arvestusega, et saab pärast tagasi. Kahtlustavana ülekuulamisel 20.04.2005.a. on R.H andnud ütlusi selle kohta, et nad E.L. iga jõid koos natuke, peale mida ta küsis L, et miks ta toob kinnipeetavale keelatud asju, et äkki tuleb see kõik päevavalgele. E.L. ehmus seepeale ja palus seda kõike lahendada inimlikult. Enne seda, kui jutt läks rahale, ütles R.H talle, et võib tema tegevuse avalikustamisega ta vangi panna. E.L. ehmus seepeale väga ära ja pakkus R.H-le raha summas 10 tuhat krooni. R.H oli nõus võtma temalt vastu 5 tuhat krooni ja palus, et E tooks temale telefoni ja suvalise kaardi, mida ta lubas ka teha (I kd., tl. 39). Kahtlustatavana antud ütlustekohta küsis R.H kohtuistungil, et mis ähvardusest me räägime. Nad jõid temaga alkoholi. R.H kinnitas, et kinnipeetavatele keelatud asjade toomisest rääkis ja ütles, et L võib sattuda ka selliste inimeste peale, kes kaebavad. Ütlused E.L. i vangi panekust on sellised seepärast, et juba siis oli politseil E kohta andmeid, et ta toob sinna asju. Politseinikud ütlesid, et ta peab selliseid ütlusi andma. Kohtuistungil R.H väitis, et tal olid E.L. iga lepingud. Selle kõrval, et L R.H-le asju tõi, ta otsis ka tööd. Kavatses sealt töölt ära minna. Tal oli vaja transporti. R.H viis ta inimestega kokku ja nad leppisid omavahel kokku. R.H sai mingi protsendi. Ülekanded käisid panga kaudu. E andis talle mingid summad võlgu arvestusega, et midagi võtab ta sealt maha ja midagi saab tagasi. Põlva Arestimajast toimetati R.H Tartu Arestimajja, kus ta viibis ühes kambris kahe inimesega R.M. ja V.K., erinevatel aegadel erinev inimene. Tartu Arestimajas viibides võttis ta ka E.L. iga ühendust, et täpsustada, kas ta võttis ühendust Tallinna inimestega seoses nende jutuajamisega, mis oli seotud tööga. Ta kavatses sõita Tallinnasse arsti juurde ja pidi seal ka nende inimestega kokku saama. Nad rääkisid, et ta kohtub inimestega ja räägib nendega tingimustest ja pärast täpsustavad nüansse omavahel. E.L. il ei olnud kohustust vastu võtta see töö Tallinnas. Tema isiklik asi oli, kas ta nõustub või ei. R.H väidab, et ta ei nõudnud E seoses tööpakkumisega või sellest loobumisega mingit summat. Oli nüanss, et sealt kohalt, kus ta tööle asub, tuleb üks inimene koondada ja sellega seoses tuleb talle maksta väike summa. Nad omavahel leppisid kokku. R.H rääkis E.L. ka kambrikaaslasele Ruslanile. Rääkis, et inimene otsib tööd ja et ta pöördus R.H poole, tõi talle Põlva Arestimajja telefoni. Ütles ka lihtsalt, et tal on kviitung selle kohta, mida see inimene talle tõi. Seda teemat nad edasi ei arendanud. Kambris, kus koos Ruslaniga istus, oli R.H-l telefon, mille olin E saanud. Ka Ruslan võttis E ühendust. See oli tööga seotud. R.H seletas Ruslanile, et tahab inimest aidata ja tema ka pakkus abi, mis seisnes selles, et temal oli ka ärimaalilmas sidemeid. Ütles, et ta võib E mingi inimesega kokku viia ja seda ta tegigi. Ka Ruslan pakkus kambrist E tööd. Raha R.H E ei küsinud. Räägiti küll mingist rahast, mida ta saab töö eest. Ta viis nad telefoni teel kokku. Oli kokkulepe, mis summat ja mis tingimustel E küsida. Ruslan teadis, et R.H-l on kokkulepe. Kui Ruslan paneb E oma kohale, siis ta tahab temalt raha. Ruslan vastas, et maksab E, sest tema saab selle koha. Nad lahendasid selle küsimuse. Ruslan küsis E 12 tuhat krooni. Raha kanti R.H tuttava R arvele. R.H helistas R ja leppis kokku, et talle kantakse veel raha üle. R pidi poole summast andma Ruslani naisele ja poole jätma enda kätte R.H-le. Raha kanti R.H-le, sest Ruslanil ei olnud sellist võimalust, pidid olema mingid garantiid. Nad olid koos kambris, oli mobiilside ja nad said seda teha. Ta seletas R, et inimene kannab raha üle ega pühendanud teda sellesse, et mille eest ja kust see raha tuleb. Ütles, et kui raha saabub, siis ta helistab Ruslani naisele ja nad lepivad kokku, kuidas ta pool summat üle kannab. Kui R.H istus Tartu Arestimajas kambris koos V.K., siis R.H helistas ja küsis E mitu tuhat võlgu. Vist 5 tuhat esimest korda. Teine summa oli 10 tuhat. Kokku 15 tuhat krooni. Need summad kanti üle üks kord K elukaaslase A.P. arvele kanti ja teine kord R.H tuttava F.J. arvele. V.P. on A poeg. Tema oli vist esimene, kelle arve oli seotud nende tehingutega. R.H-l endal ei olnud arvet, seepärast kanti raha üle teiste arvetele. Ta ei oska öelda, miks erinevatele arvetele ja mitte ühele arvele. Nii juhtus. Kinnipidamiskohas oli R.H-l raha vaja, sest avas ühe oma äri. Kahtlustatavana ülekuulamisel on R.H andnud ütlusi selle kohta, et tema valis E.L. i telefoninumbri ja R ütles, et helistab Z palvel ja et E on nüüd raha võlgu kuna talle leiti R.H palvel töökoht aga tema hüppas alt ära ja et tema pärast lasti üks inimene töölt veel lahti ja et see raha tuleb maksta selle eest, et ta ei tulnud sinna tööle. Peale seda helistas R.H numbrile E.L. ja tundis huvi, milles on asi. Gegorov rääkis siis talle, et tegemist on väga tõsiste inimestega ja seega tuleb ka maksta, et jõudku selle Zaza inimesega, ehk siis Ruslaniga kokkuleppele. Hiljem helistas Ruslan E salastatud numbril tagasi. Kui R.H istus ühes kambris V.K., siis ta helistas E ja ütles, et veel on üks inimene, kes teab tema tegemistest ja selleks, et ta vaikiks, on vaja maksta 10 tuhat krooni. R.H andis E V.P. numbri ja sinna pidi ta raha üle kandma (I kd., tl. 40). Kohtuistungil R.H väitis, et Zaza nime on ta kuulnud, aga ei tea kes see on. See nimi tulenes Ruslani jutust. Keegi ei ähvardanud E. Talle selgitati, et leiti töökoht. Alguses oli ta nõus, siis ei olnud. Survet ei avaldatud. Ta ei esitlenud K sellise inimesena, kelle vaikimine tuleb kinni maksta, vaid et ta on sellega kursis. Tartu Arestimajast viidi R.H edasi Tartu Vanglasse. Telefoniaparaat, mille ta sai E.L. , oli R.H-ga kaasas ka Tartu Vanglas. Ta peitis telefoni televiisorisse, mille viis kambrisse ja helistas mõned korrad. Kambris oli R.H koos A.P., kellega rääkis ka E.L. ist. Ta rääkis, et E on raha võlgu ja et ta tõi telefoni. Rääkis ära kogu loo. Ta näitas P ka seda kviitungit, millest tulenes, et E oli selle telefoni ostnud. A.P. võttis ka E ühendust finantsküsimustes, võla suhtes. R.H palus E veel võlgu P vahendusel. Ta usaldas P ning ei saa seda täpsustada praegu, miks ta P vahendusel L võlgu võttis. Sel korral õnnestus E võlgu saada 20 tuhat krooni. Ei mäleta, kelle arvele kanti see summa, aga R.H sai selle raha vabaduses olles kätte. Arvab, et raha kanti kas P või M arvele, vist ikka P arvele. Jegorv väidab, et E.L. sai sellest nii aru, et ta annab R.H-le jätkuvalt võlgu. Kui P 20 tuhandet küsis, kasutas ta sellist lauset, mida teadis R.H jutust. R.H ei palunud meelde tuletada kompromiteerivat materjali. Kui nad rääkisid, oli R.H kambris ja P ise rääkis E. R.H täpselt ei mäleta, mida nad rääkisid, teab aga et jutt oli R.H ja E normaalsetest suhtest ja et on mingid asjad, mida P teab. Ähvardusi ei olnud. R.H väidab, et ta ise ei küsinud E võlgu, vaid lasi seda P teha, sest oli häbi jälle küsida. R.H ei mäleta, kes andis P arve numbri E, teab, et ta ise helistas. Kahtlustatavana ülekuulamisel on R.H andnud ütlusi selle kohta, et ta rääkis A.P., et on üks Enimeline mees, kelle vastu tal on kompromiteeriv materjal. Lisas, et temalt on juba raha saanud ja et saaks veel, aga lubas teda enam mitte puutuda. Ta näitas P seda paberit, mille peale P ütles, et see on päris hea materjal. P helistas siis E, küsis temalt 20 tuhat krooni ja nad said kokkuleppele. Järgmisel päeval helistas R.H ise E ja andis talle K.M. naise N.P. arve numbri (I kd., tl. 41). Kohtuistungil kinnitas R.H ütluse kohta, et seal on kõik selgelt väljendatud. Ei ole midagi arusaamatut. 17.09.2004.a. vabanes R.H Tartu Vanglast ja asus elama Lasnamäel, Kärberi tänaval. R.H väidab, et küsimus, millest ta elatus, ei puutu asjasse, käis mitteametlikult tööl. Mõnel korral oli tal vabaduses veel E rahalisi suhteid. E.L. tegi 2 korda ülekanded tuttavate arvetele. Paar korda nad kohtusid. E oli vaja Saksamaalt traktorit. Ta tegi juba tellimuse ühe firma kaudu. R.H-l olid oma kanalid, kuidas odavamalt saada ja E maksis selle eest talle ette. Täpselt ei mäleta, aga traktori eest sai vist 70-80 tuhat. Kas E traktori sai, seda R.H ei tea. Edasi olid tal kokkulepped juba teiste inimestega, kelle nimesid R.H ei hakka nimetama. R.H väidab, et traktori ostuga ei seostunud kuidagi need kompromiteerivad materjalid, mis tal olid E vastu. E ise maksis. Nende tšekkidega ei olnud tegemist, E olid oma kanalid ja oma katus. Keegi ei nõudnud E raha, ta maksis vabatahtlikult 6 kuu jooksul. Ta võis jätta sellise kirja, et teda ähvardati, aga ta ei ole seda teinud. R.H väidab, et ei ähvardanud teda ei füüsiliselt ega moraalselt. Süüdistatav keeldub ütluste andmisest sel teemal. Traktoritehinguga seostus ka S.M. , kelle arvele E kandis rahasummad traktori ostuks. R.H ei hakka sellest rääkima, milline tehing tal E lisaks traktoritehingule veel oli. Peale E.L. i surma võttis R.H ühendust E abikaasa ning hakkas temaga rääkima enda ja E suhetest. Ta rääkis mõningaid nüansse, sealhulgas rahalistest. Ta tundis huvi algul E vastu, sest neil olid mingid asjad traktoriga seoses pooleli. Kahtlustatavana ülekuulamisel on R.H andnud ütlusi selle kohta, et ta tutvus septembris Tallinnas Robinsoni klubis Stasi-nimelise mehega. Mehed rääkisid, et töötavad Kemerovo grupeeringus, tegelevad poksi ja võlgade sissenõudmisega. Muuhulgas küsis R.H neilt universaalset traktorit metsa ülestöötamiseks. E oli temalt seda kunagi tahtnud ja küsinud saamise võimalust. Mehed rääkisid, et pole probleemi. R.H selgitas, et ei taha seda endale, vaid üks mees on huvitatud. Järgmisel päeval kohtus ta veel mitme mehega, kes uurisid, kellele traktorit vaja, kuidas ta käitub ja kas läheb politseisse, kui temalt raha nõuda. Siis helistas Stas R.H-lt saadud numbril E ja pakkus talle traktorit 70 tuhande krooni eest. R.H oli selle jutuajamise juures. Stas andis E ka arve numbri, kuhu tuli raha kanda. Muuhulgas rääkis R.H neile inimestele, et tal on olemas E vastu kompromiteeriv materjal, et see hoiab E vaos. E helistas R.H-le kaks päeva hiljem, teatas, et kandis Stasile 50 tuhat krooni ja tahtis kokku saada. Ta ütles, et need inimesed ei meeldi talle ja ta ei usalda neid. Seejärel said nad E Tartus Atlantise lähedal kokku. R.H oli koos Stasi ja veel mitme mehega. R.H rääkis E, ütles, et traktor on sadamas ja selle kättesaamiseks on kogu raha vaja. 20 tuhat tuli maksta ja E andis selle raha R.H veenmise peale. Sellest sai R.H endale 5 tuhat krooni ja varasemast 50 tuhandest sai 7 tuhat krooni. Tallinnas küsis Juri-nimeline mees R.H-lt tema käes olevat dokumenti, et sellest koopiat teha ja hoida E politseisse pöördumast. Mõne aja pärast helistas E R.H-le ja ütles, et temalt nõutakse 50 000 krooni või muidu lastakse käiku see kompromiteeriv materjal. R.H selgitas välja, et helistas Stas, kes tahtis seda raha endale. Vahepeal oli R.H tutvunud Lvovi grupeeringust Eriku-nimelise mehega, kellele ta rääkis probleemist. Erik võttis E ühendust ja ütles, et võib kompromiteeriva materjali kätte saada ning kontrollida edaspidi, et see kuhugi välja ei lähe ning see teenus läheb maksma 10 tuhat krooni. E oli sellega nõus ja talle anti E elukaaslase A.K. arve number. E tegi ülekande ning R.H sai sellest 5 tuhat krooni. Edaspidi said Lvovi ja Kemerovo grupeeringu inimesed kokku ja otsustati, et E öeldakse, et R.H on vangis, vajab advokaati, kelle palkamiseks on raha vaja. Vastasel korral võib kõike rääkima hakata. E nõuti 70 tuhat, kuid lepiti kokku 60 tuhandele, mille pidi maksma Stasi arvele. Seejärel helistas R.H E ja ütles, et on vanglas ja talle on hädasti raha vaja, lubas vabanedes tagasi maksta, kui korteri maha müüb. Ütles ka E, et helistagu E, kes andis A.K. arve. Sinna kanti ka raha üle ja R.H sai sellest 5 tuhat krooni. E helistati kogu aeg salastatud numbriga telefonilt. Kaks nädalat hiljem tutvustas Stas R.H-le Dnimelist meest ja öeldi, et tema arvele tuleb nüüd E raha üle kanda. Stas helistas ka E ja küsis 60 tuhandet krooni advokaadi jaoks. E ütles, et seda raha ei ole ja pakkus autot-VW. Selle peale öeldi talle kategooriline ei ja öeldi, et tema rahulik elu lõpeb ära, kui seda raha ei leia. Kui R.H tundis huvi palju ta sellest rahast saab, siis öeldi, et pool läheb ühiskassasse ja ülejäänu jaotatakse asjaosaliste vahel. Raha saamiseni pidi R.H ootama korteris, kuhu teda kutsuti. Kahe päeva järel ta põgenes korterist. Kui ta õhtul E helistas, siis sai teada, et Stas on tema juures ja nõutakse veel raha. Kui ta järgmisel päeval helistas, võttis toru E naine ja küsis, mida te tahate. E ei ole enam. Hiljem suhtles ta E naisega ja esitles ennast kui Vjatšeslav. Ütles, et E olid ühe ärimehega probleemid (I kd., tl. 41-43). Kohtus R.H väitis, et need eeluurimisel antud ütlused vastavad tõele osaliselt, nüanssides. Ta ei teadnud, kes ja miks esitasid küsimusi, et mis laadi inimene E on ja kas ta läheb politseisse või mitte. Ta ei teadnud, mis mõtted olid neil inimestel, kellega ta E kokku viis. Ta seletas situatsiooni. Selleks hetkeks ei esitanud neid küsimusi kellelegi. R.H kinnitab muus osas fakte, mis on ütlustes kirjas. Temal olid grupeeringutega tööalased suhted, mille eest raha sai. Traktori eest oli vaja veel maksta. See ei maksnud ju 100 tuhat kõigest, maskis rohkem. Ka kohaletoomine. M.L. iga ei aetud traktori asju. Temalt nõuti nende asjade eest, mis E jäid. Kohtus R.H väidab, et ta ei tea Vjatšeslav Promkinit ega ole seda nime kasutanud. M.L. ile tutvustas ta ennast oma nimega. Ta ei mäleta, kas rääkis M.L. ile kompromiteerivast materialist, mis tal E kohta on. Ta palus M.L. il üle kanda rahasummasid: I.P. arvele, vist 15 tuhat krooni; A.A. arvele kanti vist 10 tuhat. Süüdistatava meelest mitu korda kanti sinna. I.H. arvele kanti vist 10 tuhat. 500 krooni andis talle ja ülejäänud võttis R.H endale. Selle raha andis ta hiljem ära inimestele, kellele võlgu oli. M.L. ähvardamist süüdistatav eitab. Ta sai M.L. jutust aru, et mehel jäid mingid probleemid ja selle alusel tahtis ta isegi kokku saada. Süüdistatav sai tema sõnadest aru, et mees oli ta sellesse pühendanud. Teadis, et mehel on probleeme. M.L. ei maksnud isiklikult R.H-le . Raha läks tema tuttavate arvetele. R.H seletas M.L. ile, et inimestele on vaja raha maksta, sest jäid mõned probleemid. Ta küsis, palju on vaja maksta ja R.H ütles, et helistab tagasi ja helistas. A.A. , I.H. ja I.P. ei puutu M.L. probleemide lahendamisel asjasse. Raha kanti lihtsalt nende arvele. Kahtlustatavana ülekuulamisel on R.H andnud ütlusi selle kohta, et E naisega suheldes rääkis ta, et see raha tuleb maksta selle pärast, et see asi ära lahendada ja kui raha ära makstakse, siis jäetakse tema ja lapsed rahule. Suheldes E naisega sai R.H päris hästi jutule ja tundus, et naine usaldas teda, kuna lubas teda probleemide lahendamisega aidata (I kd., tl. 43). Kannatanu M.L. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et E.L. oli tema abikaasa
  2. aastast. Abikaasa töötas Põlva politseimajas, oli arestimaja valvur. Ta tajus abikaasa käitumises muutust, tavapärasest erinevat käitumist,
  3. aastal maikuus. Ta oli närvilisem, tõmbus endasse. Tuli ühel õhtul koju ja ütles, et talle oli pakutud Tallinnasse töökohta. Selle peale kannatanu ütles, et ei ole mõtet nii kaugele minna. Küsisin ta käest, et kas jätab kodu maha? Ta lihtsalt rääkis, et pakuti töökohta. Töökohast endast ta ei rääkinud. Kinnise iseloomuga mees oli. Tööprobleeme E ei kurtnud.
  4. aastal maikuust tuli ta ise ära töölt Põlva politseimajas. Ta ütles ei suuda enam seal olla, talle ei meeldi. Järgmistel kuudel olid kummalised venekeelsed kõned. Tähelepanu äratas see, et kui ta hakkas rääkima vene keeles, siis ta eemaldus kannatanust või läks üldse välja. Kõned kestsid pikalt. Ta oli natuke teistmoodi peale kõnesid, nagu mõttesse vajunud. Kõned hakkasid pihta maikuust, kõige sagedamini septembris, sügise poole. Peale rääkimist ta läks alati arvutisse või sõitma. Hiljem järeldasin, et läks raha üle kandma. Kannatanu küsis suvel, et kas on probleeme. Abikaasa oli väsinud ilmega. Kannatanu küsis, et kas vastab tõele, et keegi pressib sinult raha välja. Ta vastas, et oli küll aga nüüd on kõik korras. Siis oli tükk aega rahulikum ja kannatanu ei pööranud abikaasa tegudele tähelepanu. Telefonikõned jätkusid. Nad käisid Võrus arsti juures ja kannatanu nägi, et mees läks panka. Sellest järeldas, et ta kannab kellelegi raha. Ka nägi kannatanu mehe rahakotis märkmiku vahel pangaülekannet, aga selle kohta ta vastust ei saanud, et kellele ta seda raha kannab. Võõras nimi oli. Sellest järeldas, et kannab raha kellelegi võõrale. Kui ta küsis E , kas teda šantažeeritaks, ta summasid ei nimetanud. Šantaaži kohta ei osanud kannatanu midagi mõelda. Sellega seoses tekkisid peres rahalised probleemid niivõrd kuivõrd. Seoses telefonikõnedega ja šantaažiga pidid raha laenama. Laenasid oma õdedelt. Kannatanul olid pangaaktsiad. E oli tööl kui helistas ja ütles, et tal on raha vaja. Ütles, et müügu need maha ja tal on vaja järgmine päev maksta 60 000 krooni. See oli enne tema surma 22.12.2004.a. E õhtul ütles, et kellegi käes on mingid dokumendid ja see ei tohi politseisse minna ja ta peab need dokumendid kätte saama. Kannatanu ei küsinud kelle käest, mees oli näost hall. Nad laenasid raha kokku, E sai sõbralt, kannatanu kahelt õelt. 23-ndal läksid nad hommikul Põlvasse seda raha üle kandma. Tee peal helistas E keegi ja nõudis kellaajaliselt seda rahasummat, et kui selleks kellaks pole, siis nagu juhtub midagi. See oli nagu ähvardus. Nad jõudsid Põlvasse enne üheksat ja E käis Ühispangas seda raha üle kandmas. Kõne oli vene keeles. 23-ndal läks kannatanu tööle, tema tööpäev oli siis 24 tundi, töötas piiril. 24-nda õhtul tuli koju ja siis leidis abikaasa, vaatas koridori peal tühja pilguga otsa. 24-nda ööl vastu 25-ndat oli telefoni kõne. Kannatanu oli Põlvas ja õde ei lubanud telefoni öösel vastu võtta. Helistati E telefonile. Hommikul helistas uuesti ja küsis E järele. Kannatanu ütles, et E ei ole, on tema abikaasa. Kõne oli vene keeles. Helistaja ei öelnud alguses nime, aga helistas natukese aja pärast tagasi ja ütles, et tahab aidata. Ta ütles, et tema käes on need paberid. Kannatanu ütles talle, et te saite raha ja võtsite E, mida te veel soovite. Helistaja ütles, et ei taha talle halba, et ta aitab paberid kätte saada. Sellega see kõne lõppes 25-nda hommikul. Helistaja ütles enda nimeks Vjatseslav Promkin. Kannatanu ei mäleta, mida helistaja ütles temal seost olevat E dokumentide ja probleemidega. Kannatanu oli šokis sellest, kuidas leidsin oma abikaasa. Hirm oli, et enne E kaitses teda, aga nüüd ei ole kedagi. Tütar oli Tallinnas ja poeg haiglas. Ta kartis jääda üksi tühja majja. Kuupäeva ma ei mäleta millal helistati uuesti. Alguses helistaja rahustas, et kõik on korras, et saab need dokumendid kätte ja jutt oli mingist disketist. Ta ütles, et need dokumendid ja diskett on koledad ja õudsed ja et kompromiteerivad nende peret. Kannatanu väidab, et ei tea mingit süüd, mida ta oleks teinud aga kuna E niimoodi endalt elu võttis, siis kartis, et ta on politseis millegagi hakkama saanud. Kas peksnud kedagi või mida iganes. Äkki on midagi taolist seal peal. Polnud ju enam kellegi käest küsida. Et saada dokumendid kätte, pidi maksma mingi summa, ei mäleta täpset summat. Helistaja ütles, et dokumendid on kellegi käes ja ta üritab neid hankida. Nemad ajavad neid asju ja meeskond on taga, sõbrad aitavad teda. Niimoodi jätkus see summade küsimine aga alati tuli midagi vahele, kas ei olnud summa nii nagu pidi olema, või ei saadud seda inimest kätte, alati olid paberid kellegi teise käes. Kannatanu nõudis kokkusaamist peale matuseid. Matused olid 30.12.2004.a. Üsna pea andis ta rahanõudja soovidele järgi ja andis raha, vist 5000 krooni. See võis olla 26.
  5. Tolle aasta lõpu sees veel. Ta ise andis need kontonumbrid ja inimesed kelle nimele raha kanda, telefoni numbri kuhu helistada. I.P. väidetavalt oli tema abikaasa. Tollele nimele tegin kannatanu mitu makset. Üks mees oli veel, vene nimega, ma ei mäleta nime. Need on kontoväljavõtetes olemas. Ta tegi 4 või 5 ülekannet või isegi rohkem, kuskil üle 40 000 krooni ajavahemikul peale 25-ndat kuni jaanuari kuuni oli vist. Lõpuks tuli hirm ja kannatanu põgenes kodust õe poole, sest viimane telefoni kõne ajas ta endast välja, sest see oli ähvardav. Ta ütles, et ta on R.H. Kannatanu mõtles, et see Promkin on tõesti nii hea inimene. Ta helistas Promkinile laua telefonilt number 7956 441 ja teatas, et R.H nõudis 40 000 krooni. R.H ähvardused olid jälle need dokumendid, kui raha ei saa. Kannatanu ei olnud selle rahasummaga nõus. Ta kasutas ka mobiili, aga number ei ole peas. Seda numbrit tal enam ei ole, kuna vahetas numbri ära. E number oli 51 49
  6. Kui kannatanu helistas Promkinile, et abi saada, mis siis tema ütles, et katsub vaadata. Ta armastas öelda, et tal on palju tööd, et helistagu hiljem, siis oli mobiil väljas või kinni. Ise armastas helistada õhtuti. 23 ajal ja pool kaksteist. Küsis kuidas läheb. Promkin seletas, et dokumente ei saanud kätte, et diskettidest on koopiad. R.H ütles, et tal on üks koopia sellest disketist või paberitest. 31.12.2004 siis räägiti kannatanule mingist traktorist. Helistaja ei tutvustanud ennast. Ütles, et E pidi ostma mingi traktori ja on raha võlgu. Kannatanu teadis, et pole mingit traktorit. Peres oli traktor olemas, ammu soetatud ja makstud. Võlgu ei saanud olla. Too väitis, et teine traktor on ja et E on võlgu. Siis käis läbi mingi rahasumma 7000 krooni. Disketist ja kompromiteerivast materjalist rääkisid mitu isikut, oli naine ka. Samal päeva kui kannatanu läks politseisse, 10.01.2005.a. Tutvustas ennast R.H abikaasana ja kannatanu katkestas telefonikõne. Siis leidis ta endas jõudu ja mõtles, et midagi hullemaks ei lähe, kui pöördub politseisse. Tulevik näis üsna tume. Ta tegi Pronkinile ettepaneku kohtumiseks. See pidi toimuma Põlvas. Kannatanu rääkis abikaasa sõbraga, kes tõi teda Põlvasse. See vist oli juba jaanuaris kui pidi Põlvas kokku saama, aga keegi ei ilmunud ja siis ta helistas uuesti Promkini numbrile. Ta ütles, et ei saanud tulla, sest on palju tööd. Teine katse oli kohtuda Tallinnas. Kannatanu väidab, et tahtis seda heategijat ise näha. Ta ei ilmunud. Kohtumine pidi toimuma 11.30 Sauel. See oli vahetult enne seda, kui läksin politseisse. Kannatanu seostas Promkinit abikaasa dokumentide ja disketi valdajaga. Ta ei saanud kuskilt teada, ei saanud aru kuidas sattusid tema kätte. E ei olnud nii rumal. Ta põrkus vastu seina. Mõtles, et teda taheti. Kannatanu sai aru, et Promkin on ametiisik, et on ametialaselt selle informatsiooni saanud. Kannatanu tundis kohtuistungil hääle järgi Promkini nimel helistajas süüdistatava. R.H oli teise häälega. Kannatanu ei mäleta, kas E rääkis üksikasju selle töö kohta, mis talle pakuti. Tunnistaja V.K. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb R.H-d Nad istusid Tartu Arestimajas ühes kambris. Neil oli telefon kambris, mis kuulus R.H-le Nokia 3310 või 3110, ei mäleta täpselt. Sellel ajal oli tunnistajal elukaaslane A.P., kellel oli poeg. R.H sai pärastpoolt isiklikult tundma Alesjat. Kinnipidamiskohas kuulis tunnistaja, kui R.H suhtles ema ja õega. Tunnistaja A.P. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb R.H-d küllalt pikka aega, olid koos vangis. Vihavaenu ei ole tema vastu. Alguses olid nad koos Pärnu vanglas. Peale seda Tartu Vanglas, kus olid kahekesi ühes kambris. See oli umbes 2004.a. juuni- juulikuus kuni
  7. september. Neil oli selles kambris võimalus kasutada mobiiltelefoni, oli Nokia. Tunnistajale ei ole teada konkreetselt, kuidas telefon kambrisse sattus. Tema seda ei teinud. Kui ta R.H-ga koos istus, rääkis R.H talle oma seotusest ühe arestimaja töötajaga, konkreetset nime ei öelnud. Eesnimi oli E. Ütles, et tal on tuttav arestimajas. Tunnistaja ei tea, kus nad tuttavaks said. Teab, et E oli R.H-le võlgu, summat ma ei tea. R.H ütles, et E on talle „rahaga sees“. Seda võib mitmeti tõlgendada. Võib mõista, et R.H andis vahetult talle mingi raha ja E jäi võlgu. Võib mõista ka nii, et E kui arestimaja töötaja lubas R.H-le mingeid teeneid osutada ja nähtavasti võttis nende teenete eest tasu ja ei täitnud seda lubadust üldse või täitis osaliselt. Tunnistaja ei mäleta enam, kas R.H rääkis talle täpsemalt, mis E tema heaks on teinud. Sellel ajal, kui nad koos ühes kambris olid, võttis R.H E ühendust tunnistaja juuresolekul 1-2 korda. Ka tunnistaja ise on E suhelnud. E kinnitas talle, et on R.H-le raha võlgu ja esines R.H maksujõulisuse garandina. Nii palju, kui tunnistaja mäletab, pakuti R.H-le tööd, ta pidi 17.
  8. vabanema ja ütles, et alguseks on tal rahalised võimalused olemas. Ta tegi ettepaneku helistada E, kes on talle palju raha võlgu. Tunnistaja helistas põhjusel, et tahtis R.H sõnade tõesuses veenduda. E oli nõus sellega, mida R.H ütles. Ei kumbki, E ega R.H ei täpsustanud seda., kui suur on võlg. R.H rääkis kunagi, et mobiiltelefoni krediidiaega sättis E. Tunnistaja ei ole ise E näinud. Kohtueelsel uurimisel andis tunnistaja A.P. ütlusi ka selle kohta, et R.H rääkis seda, et see isik tõi talle arestimajja mobiiltelefoni ja muid keelatu asju, mida ta ei täpsustanud. Veel rääkis R.H selle E kohta, et ta on majanduslikult väga hästi kindlustatud ja tal olevat oma mets ja firma, kuid vaatamata sellele tõi ta tasu eest arestimajja kinnipeetavale sisse keelatud asju. Lisaks ütles Alekse, et teab selle E kohta asju, mida saab tema vastu ära kasutada ( I kd., tl. 115-117). Kohtuistungil tunnistaja kinnitas, et need ütlused vastavad tõele, sellised vestlused leidsid aset. Tunnistaja I.H. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb R.H ka muudel asjaoludel kui temale taksoteenuste osutamisel. Kord palus R.H, et tunnistaja annaks talle oma arve numbri Hansapangas. See võis olla jaanuar- märts 2005.a. R.H ütles, et talle peab tulema rahaülekanne aga tema arve on suletud. Ülekanne toimus, tunnistaja võttis selle raha ja andis R.H-le. Raha oli 9 või 10 tuhat krooni, ta nägi seda oma arvel. R.H helistas ja ütles, et raha peaks olemas olema ja tunnistaja vaatas. Peale ülekande tegemist võttis ta rahasumma välja samal päeval või järgmisel ja andis R.H-le. Selleks ajaks oli R.H talle mingi raha võlgu ja ütles, et võib selle osa endale jätta. Dokumentaalsed tõendid: Äratundmiseks esitamise protokolli andmetel tundis D.G. ära R.H (I kd., tl.61-62). Asitõendite vaatlusprotokolli andmetel on R.H-lt äravõetud esemete hulgas märkmik nimede ja numbritega, mis viitavad telefoninumbritele, samuti nimed ja pangakontode numbrid. Samuti on R.H-lt võetud dokumentide hulgas A.A. ja K..M dokumente, samuti X l OÜ sularahaarve nr. 47522, 12.04.2004.a. Arve maksja L ja kaubaks mobiiltelefon Nokia 3310 (tl.26-30; 50-52). E.L. i ja M.L. kontoväljavõtted (I kd., tl. 190). M.L. maksekorraldused ja HanzaNeti väljavõtted (I kd., tl. 5-16). D.G. , V.P. , K.R. , A.A. , M.I. , J.D. , K.M. i, N.P. , I.P. , A.K. , I.H. , V.H. ja S.M. kontoväljavõtted (I kd., tl. 147-148, 149-152, 153, 154-156, 157-159, 160-162, 163-167, 170; 195-201, 204, 206-207, 221226, 229-230, 244-246). Hansapanga turvakaamera ülesvõtete andmetel R.H saadab isikuid pangaautomaatide juures (I kd., tl. 172-185). Surnu kohtuarstliku lahangu aktis antud eksperdiarvamuse andmetel E.L. i surma põhjuseks on mehhaaniline lämbus kaelaorganite pigistusest poomise tagajärjel (I kd., tl. 250-255). Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et R.H-le esitatud süüdistus väljapressimises on tõendatud. Erinevalt röövimise süüdistusest, milles süüdistatav jääb kogu kriminaalmenetluse kestel samale seisukohale: tunnistab süüd osalisele, on väljapressimise süüdistuses süüdistatav oma seisukohti muutnud. Kohtueelsest süü tunnistamisest ta kohtuistungil loobus ja eitab oma süüd. Süüdistatava R.H , kannatanu M.L. ning tunnistajate V.K. ja A.P. ütlustega, samuti dokumentaalsete tõenditega on tõendatud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis. Viibides
  9. aastal Põlva arestimajas veenis R.H arestimaja töötajat E.L. i toimetama tema kambrisse erinevaid esemeid, mille omamine on vahistatutel keelatud. Kõik algab sellest kui
  10. ja 10 aprillil teeb M E.L. i arvele ülekanded 300 ja 250 krooni. Fakti tõendab K.M. kontoväljavõte (I kd., tl. 196). Hiljem teavitas R.H E.L. i võimalusest tema tegevus avalikustada. Tegevuse avalikustamise tagajärjeks võib olla L vangi saatmine. Probleemide vältimiseks nõustus E.L. maksma R.H-le 4500.- krooni sularaha ning toimetama kinnipidamiskambrisse mobiiltelefoni koos kõnekaardiga. 12.02.2004.a. E.L. i omandatud mobiiltelefon Nokia 3310 sai R.H valdusse koos ostudokumentidega, millel E.L. i allkiri. Seda asjaolu tõendab dokumentaalne tõend, asitõendi vaatlusprotokoll (I kd., tl. 50-52). Kinnipeetaval keelatud eseme, mobiiltelefoni olemasolu R.H-l tõendavad eelnimetatud tunnistajate ütlused. Väljapressimise koosseis oli realiseeritud R.H poolt E.L. ile raha ja mobiiltelefonio saamise nõude esitamisega. R.H ähvardas E.L. i avaldada häbistavaid andmeid, mis on taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt. Objektiivselt oli kinnipeetavale keelatud asjade toomise andmete avaldamine vastuolus õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega. Subjektiivselt olid R.H teated häbistavad, sest politseitöötajana teadis E.L. nende tagajärgi. E.L. andis koos telefoniga üle ka sularaha arve. Tegemist on arvega, mis võimaldab siduda konkreetse mobiiltelefoniaparaadi E.L. i isikuga, ostu aja ja kohaga. L kahjustamiseks ja temale süüdistuse esitamiseks oleks piisanud sellest faktist, et see telefon saadi kätte R.H valdusest. R.H-l oli tõend, mille abil edasisi nõudmisi esitada ja ta tegi seda. Kasutades ära kambrikaaslasi ja lastes neil helistada, tekitas J.L. mulje suuremast väljapressijate grupist. R.H kasutas mitmete tuttavate isikute pangakontosid, kuhu L raha sai kanda. Kohtueelsel uurimisel antud ütluste järgi ta mõtles välja skeemi, kuidas põhjendada L, et panna teda maksma. Summad, mis R.H-l läks korda välja pressida kinnipidamiskohas viibides on enam kui 80 tuhat krooni ning tõendatud dokumentaalsete tõenditega ja tunnistajate ütlustega. (tl. 147, 158, 160, 161, 204). Osa üle kantud rahast võeti välja sularahana kontoomanike poolt või liikusid edasi teiste isikute arvetele. M arvelt on ülekanded tehtud ka Ljubov R.H arvele. R kantud summad laekusid sealt J.K. arve kaudu V.P. ja M.I. arvetele, kust nad välja võeti. Tuttavate tuttavaid ära kasutades on R.H tekitanud keeruka skeemi varjamaks summade päritolu. Tunnistajate on kohtuistungil üle kuulatud arvete omanikud. M.I. , J.D. , N.P., I.P., I.H. , K.R. on andnud ütlusi selle kohta, mis alusel need summad laekusid nende arvele.

§ 291p. 5 alusel kohtus avaldatud tunnistajate A.K.

, D.P., A.A. ja D.G. ütlused kinnitavad sama asjaolu. Vanglast vabanenud jätkas R.H sama tegevusega sama kannatanu suhtes. 22.12.2004.a. on E.L. kandnud 60 tuhat D.G. arvele. 23.12.2004.a. leidis M.L. oma abikaasa surnuna. E.L. läks vabasurma. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustes, mis on antud lühikese aja möödudes pärast teo toimepanemist, kui tajutud toimunud sündmused olid veel värskelt meeles. Kahtlustatavana antud ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Kohtuistungil R.H süü omaksvõtust loobumist hindab kohus sooviks vabaneda vastutusest. Kohtuistungil oli süüdistatav ütluste andmisel kohati emotsionaalne ja keeldus ütlusi andmast.

§ 294

p. 1 alusel kohus avaldas süüdistatava kahtlustatavana antud ütlusi, mis kinnipidamiskohast väljapressimiste osas on olnud avameelsed. Kohtuistungil süüdistatavana antud ütlused ei ole millegagi tõendatud. Kuigi R.H väidab temal kinnipidamiskohas äri tekkimist ja hiljem traktori müügitehingu läbirääkimiste pidamist E.L. iga, ei kinnita tema ütlusi üksi tõend. Pärast esimesi eelpoolkirjeldatud eksimisi langes E.L. ulatusliku väljapressimise ohvriks. Talle ei olnud teada raha nõudvate isikute ring, mis hoidis tema painutatud tahet kurjategija võimuses. Seetõttu ei ole alust järeldada kannatanu tahet sõlmida tehinguid isikuga, kes temalt raha välja pressib. R.H figureerib isikuna, kes püüab L aidata ja teda teiste eest kaitsta. R.H möönab, et sai selle eest raha. R.H oskus inimesi ära kasutada väljendub ilmekalt vabaduses toimepandud episoodides. Seda asjaolu kinnitavad tunnistaja I.H. kohtuistungil antud ütlused, kuidas ta „usaldas“ oma klienti. Kuriteo skeemi osas langevad isikute ütlused kokku nende isikute ütlustega, keda ta kasutas ära kinnipidamiskohas. R.H võttis nendega ühendust, väitis, et tal ei ole pangaarvet Eestis, et ta on pärit Peterburist ja on ärimees, kelle rahad peavad liikuma. Sellega meelitas M, K, G lubama tal nende arveid kasutada. Iga teene eest tasus mingis osas. Pangakonto väljavõtteid iseloomustab kõigi ülekannete osas ühine joon, raha on sularahas välja võetud kaardi limiite arvestades. Raha ei ole kogutud ja sellest järeldub suure tehingu, näiteks traktori ostu, olematus. Kõik isikud on kinnitanud, et raha väljavõtmise juures oli R.H, kes raha ka kohe endale sai. Sama asjaolu kinnitavad ka Hansapanga turvakaamera ülesvõtted. Kohtuistungil R.H väitis, et nendest rahadest, mis erinevatele inimestele üle kanti, ei saanud R.H kõike tervikuna endale. Ka kontoomanikud said raha endale. Kui ka oli isikuid, kes said E.L. ja M.L. ilt väljapressitud rahast osa, siis vaieldamatult oli R.H gast ülekandest osa saaja ja juhtis väljapressimise skeemi. Ka andis süüdistatav kohtus ütlusi selle kohta, et tema oli arestimajas oli seoses operatiivülesandega. Ta ei olnud mitte uurimise all. Kui ta algul E raha saama hakkas, ei teadnud sellest teised. Niinimetatud võlasuhetest said teised teada hiljem. Operatiivtöötajatele ta ei rääkinud, et Tartu Arestimajas võttis ühendust E.L. iga ja nõudis temalt raha. Need asjaolud kinnitavad veelkord R.H-d eo toimepanemist tema enda koostatud skeemi järgi. Ajavahemikus 11.04.2004-22.12.2004.a nõudis R.H häbistavate andmete avaldamise ähvardusel E.L. raha osamaksete kaupa kogusummas 288 400.- krooni. E.L. i surma järel võttis R.H ühendust lesega ja esitles ennast M.L. ile Vjatšeslavina. E.L. iga läbiproovitud ähvarduse skeemi kasutas ta ka lese suhtes. Arvestades vahetult raskeid isiklikke läbielamisi ja abikaasade vahelist tugevad vaimset ja emotsionaalset sidet oli ähvardusega M.L. tahte painutamine süüdlasele meelepärasteks tegudeks lihtne. 2 päeva peale abikaasa surma kandis M.L. , kartes nende häbistavate andmete avaldamist 5 tuhat krooni A.A. arvele. Seejärel jätkusid ülekanded erinevatele arvetele kuni kannatanu politseisse pöördumiseni. Ajavahemikus 24.12.2004-11.01.2005.a. jätkas R.H seega häbistavate andmete avaldamise ähvardusel raha nõudmist M.L. ilt, mille tulemusena sai osamaksete kaupa raha kogusummas 49 500.krooni. Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud R.H väljapressimise koosseisulised raskendavad asjaolud. Varasemat karistatust röövimise eest tõendavad 14.10.1994.a. Tartu Linnakohtu otsus, 08.05.1997.a. Lääne Maakohtu otsus, 15.01.1999.a. Tallinna Linnakohtu otsus ja 23.02.1999.a. Tallinna Linnakohtu otsus. R.H poolt ainuüksi E.L. väljapressitud summa ületas kuriteo toimepanemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäära enam kui sajakordselt, mis KarSRS § 8 p. 2 järgi on suur ulatus. Seega on süüdistava teos tõendatud ka teine koosseisuline vastutust raskendav asjaolu. Kohus ei tuvastanud R.H väljapressimise süüdistuses tema süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud süüdistataval KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavaid ja KarS § 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid. R.H on varem neljal korral karistatud mitmete erinevate kuritegude eest. Kõigil kordadel on kuriteod omandi vastu: teise astme kuriteod salajases ja avalikus varguses, esimese astme kuriteod – röövimine, asja omavoliline kasutamine. Esimese astme kuritegudega on kaasnenud elule või tervisele ohtlik vägivald või ähvardus vahetult kasutada sellist vägivalda. R.H varasemad kuriteod on kahjustanud õiguskorraga kaitstud erinevaid õigushüvesid. Lisaks omandi vastu suunatud kuritegudele on teda karistatud ka alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele. Nimetatud kuriteoga kahjustatud õigushüve on alaealise normaalne vaimne areng, sealhulgas tema õiguskuulekas hoiak. Kuigi R.H varasemad kuriteod on kvalifitseeritud kriminaalkoodeksi järgi, on need kuriteod ka karistusseadustiku järgi. Kahjustatud õigushüvesid analüüsis kohus karistusseadustikust tulenevate õigushüve liikide alusel. R.H-le on antud iseloomustus 21.06.2005.a. Tartu Vanglast, kus ta viibib alates 11.02.2005.a. Tal ei ole distsiplinaarkaristusi. Kahel korral on vahistatul leitud läbiotsimise käigus keelatud esemeid, mis ei olnud kirjas kambrikaardil. R.H on käitumiselt väga rahutu, närviline, vanglaametnikega suhtlemisel nõudlik, ebaviisakas. Kambrikaaslastele on ta mõjunud negatiivselt oma käitumise ning nõudmistega (II kd., tl.170). R.H kuritegu, väljapressimist iseloomustab eriline küünilisus. Saanud teada kannatanu surmast, võttis R.H ühendust tema abikaasa M.L. iga ning jätkas temalt väljapressimist. Kõike eeltoodut arvestades mõjutab kohus R.H-d edaspidi hoiduma kuritegudest karistusega röövimise episoodis alla sanktsiooni keskmise määra ja väljapressimise episoodis üle sanktsiooni keskmise määra. Karistuse mõistmisel röövimise eest arvestab kohus teo asjaolusid, vägivalla vähest ulatust ja tekitatud kahju suurust. Karistuse mõistmisel väljapressimise eest arvestab kohus küünilisust ja aktiivsust, millest sõltus tekitatud kahju ulatus, samuti väljapressimise ohvriks langenud isikute arvu. KarS § 64 lg. 1 alusel tuleb mõista liitkaristus, mida on võimalik arvestada üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. R.H-le on kohaldatud tõkend – vahistamine – Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku 11.02.2005.a. vahistamismäärusega. Ta on kahtlustatavana

§ 217alusel kinni peetud 10.02.2005.a. (I kd., tl. 17-22). Kar

S § 68 lg. 1 alusel tuleb sellest ajast arvestada karistuse kandmise aega. Asitõendid ja nende suhtes kohaldatavad abinõud. Asitõend- mobiiltelefon Nokia 3310 on tagastatud J.J. ile (II kd., tl 64-64A). Asitõendiks oleva eseme kuuluvuses J.J. ile ei ole vaidlust.

§ 126lg.

3 p. 2 alusel tuleb mobiiltelefon vabastada asitõendi staatusest ja jätta see omaniku J.J. valdusse. Kriminaalasjas on pankadest välja nõutud dokumente isikute arvelduskontode väljavõtetega (I kd., tl. 189-190, 203-204, 214-215). Läbiotsimise käigus on R.H elukohas X, Tallinnas 18.02.2005.a. äravõetud X l OÜ sularahaarve nr. 47522, 12.04.2004.a. Arve maksja L ja kaubaks mobiiltelefon Nokia 3310.

§ 126lg.

3 p. 1 alusel tuleb dokument ja kontoväljavõtted jätta kriminaaltoimikusse. R.H elukohas X, Tallinnas 18.02.2005.a. toimunud läbiotsimisel äravõetud ja pakendatud esemed, mis ei kandnud endal kriminaalasjas tähtsust omavat informatsiooni, pakendati kilekotti ja tagastati Ljubov R.H-le. Tsiviilhagid ja nende lahendamine. Kuritegudega tekitas R.H kannatanutele J.J. ile ja J.J. ile füüsilise, varalise ja moraalse kahju ning kannatanutele E.L. ile ja M.L. ile varalist ja moraalset kahju. Varaline kahju on hüvitamata J.J. ile 4300 krooni ulatuses ja J.J. ile 300 krooni ulatuses. Selles osas on kannatanud esitanud tsiviilhagid. R.H sai väljapressimise tulemusena E.L. 288 400,- krooni ja M.L. ilt 49 500.- krooni. M.L. on esitanud tsiviilhagi mõlemale kannatanule tekitatud kahju kogu ulatuses. Kohtuistungil osalenud kannatanud jäid tsiviilhagide juurde. J.J. tsiviilhagi ei ole vaidlustatud ja nõude suurust ei ole millegagi ümber lükatud. Tsiviilhagid on põhjendatud. Kuriteoga tekitatud kahju tuleb hüvitada süüdlasel. Kohus rahuldab tsiviilhagid täies ulatuses ja mõistab süüdlaselt välja kannatanute kasuks kuriteoga tekitatud kahju. Kannatanud E.L. ja M.L. olid abikaasad ja nende vara oli ühisvara. Seetõttu on M.L. E.L. i surma järel õigustatud saama hüvitust süüdlaselt kuriteo tagajärjel ühisvara vähenemisel. Kriminaalmenetluse kulud ja nende hüvitamine.

§ 175lg.

1 p. 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on

§ 179lg.

1 p. 1 järgi 7500 krooni.

§ 175

lg l p 2 alusel on tunnistajatele

§ 178

kohaselt makstud summad nende kohtusse ilmumise kulude hüvitamiseks kokku 4222.- krooni (III kd., tl. 136-138, 199-217);

§ 175

lg l p 3 alusel on Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroole ekspertiisitasu makstud kokku 1840.- krooni (II kd., tl. 15);

§ 175

lg l p 4 alusel on määratud korras kaitsjale makstud advokaaditasu 17 818 krooni kohtumenetluses (III kd., tl. 271-274) ja 1557,60 krooni kohtueelses menetluses (I kd., tl. 23, II kd., tl. 179). Kokku määratud kaitsjale makstud tasu on 19 375,60 krooni;

§ 175

lg l p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud on 231,50 krooni (III kd., tl. 4, 270);

§ 175lg.

1 p. 10 alusel kohtus kriminaalasja menetlemisega seotud posti ja kutsete kättetoimetamise kulud on kokku 816,30 krooni (III kd., tl. 23). Kohus paneb kriminaalmenetluse kulud süüdimõistetava kanda

§ 180lg 1 alusel.

Sundraha suurus sõltub kuriteo raskusastmest, esimese astme kuriteost. Ekspertiisikulud on kannatanu J.J. suhtes toimunud ekspertiiside eest makstud tasu. Määratud kaitsjale makstud tasu on arvutatud seaduse alusel kehtestatud korra järgi. Tunnistajatele

§ 178

kohaselt makstud summad nende kohtusse ilmumise kulude hüvitamiseks on makstud kuludokumentide alusel ja kehtestatud korra järgi. Posti ja kutsete kättetoimetamise kulud on tehtud kohtumenetluses. Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumber

  1. Kriminaalmenetluse kulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kriminaalmenetluse kulude vabatahtliku tasumise korral tuleb kviitung esitada viivitamatult Tartu Maakohtu kantseleile Tartu, Kalevi
  2. Eelnimetatud tähtajal kulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus kriminaalmenetluse kulude osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Ene Muts kohtunik Ülle Laursoo rahvakohtunik Sirje Kilp rahvakohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.