Obsah (6)

§ 224§ 242§ 69§ 16§ 201§ 227

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2025, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number Kohtukoosseis Väärteoasi 4-25-174 (278025000467) Ti

§ 224

lg 2 § 242 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. jaanuari 2025 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku Z.V vandeadvokaadi abi Kristjan Kers Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalve ameti Lõuna prefektuur, esindaja Tarvo Säälik Menetlusalune isik Z.V (isikukood XXX ) Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Kers kaitsja RESOLUTSIOON
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2025 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud menetlusaluse isiku Z.V kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
6. jaanuari 2025 väärteoprotokolli nr 20250113539601 (väärteoasja nr 2780,25,000467) kohaselt
7. jaanuari 2025 kella 13.11 ajal juhtis Z.V Lääneringtee, Räni alevik, Kambja vald, Tartu maakond mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,40 mg/l +/-0,05 mg/l. Samuti juhtis ta mootorsõidukit viisil, millega tekitas sõiduki ülejuhitavuse, mis seisnes sõiduki tagarataste teega sidestuse olulises vähenemises ning tagarataste läbilibisemises. Oma tegevusega tekitas juht liiklusohtliku olukorra, millega ohustas vahetus läheduses asunud inimesi ja/või teisi sõidukeid. Rikutud õigusnormideks liiklusseaduse (

) § 69 lg 3 ja 16 väärteokvalifikatsiooniks on märgitud vastavalt

§ 224lg 2 ja § 242 lg 2.

lg 1 ning

1. jaanuari 2025 edastas PPA väärteoasja alluvuse järgi lahendamiseks Tartu Maakohtule.
2. Tartu Maakohus karistas
3. jaanuari 2025 otsusega Z.V-d

§ 224

lg 2 ja

§ 242lg 2 järgi karistusseadustiku (Kar

S) § 63 lg 1 alusel 7 päeva pikkuse arestiga, mille hulka luges KarS § 68 lg 2 alusel Z.V kinnipidamise

1. jaanuaril 2025 kell 13.13 kuni
2. jaanuar 2025 kell 14.
3. Kandmata karistuseks oli 6 päeva pikkune aresti. Maakohus asendas KarS § 69 lg-te 1, 2 ja 3 alusel Z.V-le kandmata aresti 6 tunni üldkasuliku tööga, mis tuleb ära teha 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates. Maakohus võttis KarS § 50 lg 1 p 2 ja

§ 224

lg 3 p 1 alusel Z.V-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Lisakaristuse kandmise aeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest. 2.

1. Maakohus leidis, et Z.V on talle etteheidetavad teod toime pannud. Menetlusalune isik ise on tunnistanud rikkumisi. Väärtegude toimepanemist kinnitavad ka kohtuvälise menetleja videosalvestis, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses ja menetlusaluse isiku kinnipidamise protokollis sisalduvad andmed ja tõendusliku alkomeetri tulemus. Seega Z.V juhtis
2. jaanuaril 2025 kell 13.11 Tartu maakonnas Lääneringtee 27 juures mootorsõidukit BMW 530D XDrive reg.nr XXX , kui tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg/l kohta. Sellega rikkus ta

§ 69

lg 3 nõuet, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 mg või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 mg või rohkem. Seega realiseeris ta

§ 224lg 2 objektiivse koosseisu.

Lisaks on tõendatud, et sõiduki juhtimisel vajutas Z.V gaasi selliselt, et sõiduk kaotas juhitavuse, s.o sõidukil läks külg n-ö ette. Ehk siis juhtis ta sõidukit viisil, millega tekitas selle ülejuhitavuse, st sõiduki tagarataste sidestus teega vähenes ja tagarattad libisesid läbi. Sellise tegevusega ohustas ta nii vahetus läheduses olnud inimesi ja/või teisi sõidukeid, rikkudes

§ 16

lg-s 1 sätestatud nõuet ja realiseerides

§ 242lg 2 objektiivse koosseisu.

2.

1. Rikkumised pani S. Z.V toime tahtlikult. Z.V oli teadlik, et on eelneval õhtul tarvitanud küllaltki suures koguses alkoholi, kuid asus vaatamata sellele mootorsõidukit juhtima. Seejuures, kuigi ta asus sõiduki rooli alles järgmisel päeval lõunasel ajal, oli temal tuvastatud joove (0,35 mh/l kohta) kohtu hinnangul piisavalt suur, et Z.V pidi aru saama, et ta ei ole seisundis, millises tal oleks lubatud mootorsõidukit juhtida. Seda enam, et kohtu hinnangul näitab tema sõiduki juhtimine, s.o n-ö driftimine päise päeva ajal suurema liiklustihedusega kohas, et Z.V joove oli piisavalt suur, et ta ei hinnanud selle foonil olukorda adekvaatselt. Ehk siis pani ta antud rikkumise kohtu hinnangul toime otsese tahtlusega. Z.V juhtimisõigust puudutavaid andmeid vaadates selgub, et tal on pikemat aega olnud olemas mootorsõiduki juhtimise õigus. Seejuures nähtub tema poolt istungil avaldatust, et ta töötab enda ettevõttes ning tööülesannete täitmise raames sõidab ta autoga ringi ja võtab mõõte ning pärast käib-paigaldab mööda Eestit mööblit. Ehk siis on tegemist isikuga, kes juhib pidevalt mootorsõidukit ja seda ilmselt ka erinevates ilmastikuoludes. Süüksarvatava rikkumise osas selgitas Z.V , et vajutas sihilikult gaasi ja külg läks ette. Arvestades siia juurde, et ta juhtis sõidukit talvisel ajal ning rikkumise osas tehtud videosalvestistelt on näha, et rikkumise piirkonnas oli lumine ning teekattel oli lahtist lund, pidi ta kohtu hinnangul gaasi vajutades pidama vähemalt võimalikuks ja möönma, et tema 2 sõiduk võib kaotada juhitavuse, st et selle külg võib liikuda ette. Ehk siis tegutses ta vähemalt kaudse tahtlusega. 2.
2. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 2.
3. Z.V poolt toimepandud rikkumistest on raskeim

§ 224lg 2 rikkumine ning seega tuleb vastavalt Kar

S § 63 lg-s 1 sätestatule määrata talle selle järgi karistus. Z.V juhtis mootorsõidukit valgel ja lõunasel ajal ning piirkonnas, kus liiklustihedus on tavapäraselt küllaltki suur. Arvestada tuleb sedagi, et videosalvestistelt nähtuvalt oli antud piirkonnas teekattel lahtist lund, kuid sellest hoolimata otsustas Z.V kahe sõiduki vahel ringteele sõites vajutada gaasi selliselt, et tema sõiduk kaotas juhitavuse, st selle külg liikus ette. Seejuures oli Z.V tarvitanud ka alkoholi – tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 mg/l kohta. Ehk siis oli tema käitumine ohtlik nii temale endale kui ka teistele liiklejatele ning nende varale. Kohus ei ole tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Karistust kergendavana võtab kohus arvesse kahetsust KarS § 75 lg 1 p 3 mõttes. Seega, arvestades kuriteoasjaolusid, karistust raskendavate asjaolude puudumist, kuid karistust kergendavana kahetsuse esinemist, hindab kohus Z.V süü keskmiseks. Karistusregistri teatisest nähtub Z.V-d iseloomustavana, kuigi antud karistus on arhiveeritud, et teda on Põhja prefektuuri 17. veebruari 2023 otsusega karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületades, s.o sama rikkumise eest, mida talle pannakse süüks ka nüüd. Lisaks on Z.V-l käesolevalt ja oli ka 13. jaanuari 2025 rikkumise toimepanemise ajal kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste, s.o lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Rikkumiste eest kohaldati talle 9. juuni 2024 ja 24. juuni 2024 otsusega karistuseks rahatrahvi ning 7. novembri 2024 otsusega juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks. Peale eelnevate andmete nähtub, et enne 13. jaanuari 2025 rikkumisi oli Z.V-le 2. jaanuari 2025 otsusega väärteoasjas nr 2780,24,019032 määratud karistus 8. detsembril 2024 toimepandud

§ 201lg 2 ja § 242 lg 1 rikkumiste eest.

See otsus ei olnud

1. jaanuari 2025 rikkumiste toimepanemise ajal küll jõustunud, kuid võimaldab kohtu hinnangul siiski tõdeda, et Z.V andis oma käitumisega taas põhjust heita talle ette väärtegude toimepanemist. Samuti, kuigi Z.V on kõik talle karistuseks määratud rahatrahvid tasunud ning oli
2. jaanuari 2025 rikkumiste toimepanemise ajaks kandnud ära ka talle karistuseks määratud juhtimisõiguse äravõtmise, ei saa vaadata mööda sellest, et ta oli juhtimisõiguse tagasi saanud alles
3. detsember 2024, s.o vähem kui kuu enne
4. jaanuari 2025 rikkumisi. Arvestades eelnevaid andmeid ja Z.V-le käesolevas asjas etteheidetavaid rikkumisi võib seega teha järelduse, et Z.V on viimasel ajal rikkunud õiguskorda küllaltki aktiivselt ning varasemalt kohaldatud karistused, s.o rahatrahvid ja juhtimisõiguse äravõtmine, ei ole talle ilmselgelt õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Vastupidi, ta on jätkanud nendest hoolimata liiklusalaste rikkumise toimepanemist. Sel põhjusel on kohus seisukohal, et nõustuda ei saa ei menetlusaluse isiku ega tema kaitsjaga, et Z.V-le oleks kohaseks karistuseks rahatrahv. Nõustumisväärne on kohtuvälise menetleja seisukoht, et teda tuleb karistada toimepandu eest arestiga. Tuginedes eeltoodule kogumis nõustus kohus kohtuvälise menetlejaga, et varem aresti mitte kandnud Z.V-le on toimepandu eest kohaseks karistuseks 7 päeva aresti, millest tuleb arvestada maha tema kinnipidamine KarS § 68 lg 2 alusel. Samas, kuivõrd Z.V ei ole varasemalt aresti kandnud ega teinud ka üldkasulikku tööd, peab kohus, erinevalt kohtuvälisest menetlejast, põhjendatuks anda talle võimaluse kanda see karistus ära vabaduses, tehes üldkasulikku tööd. Z.V on andnud töö tegemiseks ka nõusoleku. Siinkohal märgib kohus aga, et kui Z.V oma käitumist ei muuda ja jätkab õigusrikkumiste toimepanemist, tuleb tal arvestada võimalusega, et uute rikkumiste eest võidakse talle suure tõenäosusega määrata karistuseks aresti, mis tuleb ka kinnipidamiskohas reaalselt ära kanda. 3 2.
5. Z.V-d on liiklusalaste rikkumise toimepanemise eest karistatud põhikaristusena nii rahatrahvide kui ka alles hiljuti juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Sellest hoolimata on Z.V pannud toime uued liiklusalased rikkumised. Ehk siis ei ole Z.V liiklusalaste rikkumise toimepanemine juhuslikku laadi, vaid pigem tema väljakujunenud käitumiseks ning eelnevad karistused ei ole teda rikkumiste toimepanemisest hoiduma pannud. Seejuures juhtis ta
6. jaanuaril 2025 mootorsõidukit päevasel ajal suurema liiklustihedusega piirkonnas ning tema joobeaste oli küllaltki kõrge (0,35 mg/l kohta) ja selliselt, et tema juhitud sõiduk kaotas juhitavuse, minnes külglibisemisse. Sellise tegevusega ohustas ta nii ennast kui ka teisi isikuid ja nende vara. Sel põhjusel on kohus seisukohal, et selleks, et mõjutada Z.V-d edasiselt mitte õiguskorda rikkuma ehk siis suunata teda õiguskuulekusele ning maandada tema ohtlikkust nii talle endale kui ka teistele isikutele ning nende varale, on põhjendatud ja vajalik kohaldada talle lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist. Kuivõrd viimati võeti Z.V-lt põhikaristusena juhtimisõigus ära 1 kuuks, mis talle seaduskuulekusele suunavat mõju ei avaldanud, ning käesolevas asjas võtab kohus temalt juhtimisõiguse ära lisa-, mitte põhikaristusena, ei ole põhjendatud seda rakendada maksimaalses määras. Seda enam, et vastasel juhul ei vastaks Z.V-le mõistetud põhi- ja lisakaristus nende kogumis enam tema süü suurusele. Seega, arvestades Z.V süü suurust, varasemat karistatust ja iseloomustavaid andmeid, võttis kohus, mõjutamaks Z.V-d enam rikkumisi toime mitte panema, temalt lisakaristusena juhtimisõiguse ära ettenähtud minimaalses määras. APELLATSIOON JA VASTUS APELLATSIOONILE
7. Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2025 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku Z.V kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Kers, kes taotleb tühistada maakohtu otsus karistuse osas ja mõista menetlusalusele isikule kergem karistus. Samuti jätta menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning mõista välja menetlusaluse isiku kasuks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud põhjendamiskohustust. 3.
9. Z.V alkoholisisaldus oli vahemiku alumise määra lähedal – menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 mg, mis on 0,1 mg kõrgem

§ 224

lg 2 sätestatud alumisest määrast ning jääb ca 0,15 mg madalamale, kui keskmine määr. Riigikohus on märkinud, et keskmiselt suuremale süüle viitab alkoholisisaldus, mis on lähedal ülemisele määrale (RKKK 3-1-1-59-15, p 9). Järelikult saab keskmisest väiksemale süüle viidata alkoholisisaldus vahemiku alumise määra lähedal. Z.V süü on madal. Maakohus on õigesti arvestanud karistust kergendavana menetlusaluse isiku kahetsust. 3.

1. Menetlusalune isik ei istunud autorooli teadlikult joobes olles. Nimelt selgitas menetlusalune isik
2. jaanuari 2025 istungil järgmist: „Alkoholijoobes olin sellepärast roolis, et ma tõesti ei tundnud, et mul oleks veel midagi sees. Mul ei ole kodus alkomeetrit, pidin sõitma, tõepoolest ei tundnud, et oleksin purjus, aga jah, alkomeeter näitas midagi muud. /…/ Ma jõin veini ja läksin magama ca 00.00 paiku ja siis 13.00, no, ca mingi pool tundi enne seda hakkasin Haaslavalt tulema.“ Seega ei olnud süütegu tahtlik ning menetlusalune isik pani teo toime ettevaatamatusest, iseäranis kergemeelsusest (KarS § 18 lg 2). 3.
3. Lisakaristuse hindamisel on oluline arvesse võtta asjaolu, et menetlusalune isik kasutab tööülesannete täitmiseks igapäevaselt sõiduautot ning tema ettevõttes ei ole teisi töötajaid, kes saaksid tema asemel neid ülesandeid täita. Nimelt avaldas menetlusalune isik
4. jaanuari 2025 istungil kohtuvälise menetleja küsimusele: Kui te eile selle käesoleva rikkumise toime panite, kas te olite sõidukis sel hetkel üksinda? Jah. Mainisite ka seda, et olete enda ettevõttes ise töötaja. Milles seisneb teie töö iseloom? Sõidan autoga ringi, võtan mõõte, tellin ja pärast 4 käin ja paigaldan mööda Eestit. Kas teil on ettevõttes peale teie iseenda ka teisi töötajaid? Ei ole. (rõhuasetus lisatud) 3.
5. Maakohtu poolt varasemalt mõistetud karistuste ning jõustumata kohtuotsuse arvestamisel on kaitsja hinnangul kohus lähtunud karistuse mõistmisel eelkõige eripreventiivsetest kaalutlustest – vaatamata keskmisele süüle (millega kaitsja samuti ei nõustu) on määratud range põhikaristus ja kohaldatud ka lisakaristust just eelkõige varasematele karistustele tuginedes. 3.
6. Kohtupraktika kohaselt tuleb eelkõige lähtuda kustumata karistustest (RKKK otsus asjas nr 4-22-4139). Samas on kohus arvesse võtnud ühelt poolt
7. veebruari 2023 otsust, mis on kustunud ning ka ühte jõustumata otsust. Kehtivad otsused olid seejuures seotud kiiruse ületamisega, mitte joobes juhtimisega. Tegemist on küll liiklussüüteoga, kuid kvalitatiivselt on kiiruse ületamine ja joobes juhtimine siiski erinevad. 3.
8. Isiku süü on väike. Seega ei ole juba ainuüksi süü suurusest lähtuvalt õigustatud aresti kohaldamine. Karistusliigi valimisel on kaitsja hinnangul määrava tähtsusega asjaolu, et menetlusalune isik ei saanud aru enda joobes olekust. Seejuures – arvestades sõidukijuhtimise ning alkoholi tarbimise vahelise aja pikkust (vähemalt 12 tundi), oli menetlusaluse isiku arvamus ka põhjendatud. Menetlusaluse isiku tegu ei saa hinnata tahtlikuks, vaid tegemist on ettevaatamatusega. Kuna varasemad kehtivad karistused on Z.V-le määratud kiiruse ületamise, mitte joobes juhtimise eest, siis ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et joobes juhtimise kontekstis pole varasemad karistused positiivset mõju kaasa toonud. Veelgi enam – menetlusalune isik avaldas kohtuistungil kahetsust ning lubas edasistest rikkumistest hoiduda. Seega tuleks määrata menetlusalusele isikule aresti asemel rahatrahv. 3.
9. Põhikaristuse liigiks oli juba valitud arest, mis küll asendati üldkasuliku tööga, kuid on siiski rahatrahviga võrreldes raskem karistusliik. Sellest tulenevalt ei ole kaitsja hinnangul (arvestades eelkõige menetlusaluse isiku süüd) kuidagi proportsionaalne ka lisakaristuse määramine. Üldkasulik töö on igal juhul juba piisav eripreventiivsest seisukohast. Arvestades isiku süüd ning juba kohaldatud põhikaristust, mõjuks juhtimisõiguse äravõtmine igapäevaelule (iseäranis sissetulekule) negatiivselt. Menetlusaluse isiku süü ei ole suur, samuti ei suhtunud menetlusalune isik teosse kuidagi hoolimatult. Vastupidi – menetlusalune isik tunnistas süüd, avaldas kahetsust ja lubas õigusrikkumisi rohkem mitte toime panna. Lisaks oli väljamõõdetud alkoholisisaldus alamäära lähedal ning isik ei istunud joobes seisundis autorooli tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Menetlusalusele isikule määratud lisakaristus tuleb igal juhul tühistada.
10. Tartu Ringkonnakohtu
11. veebruari 2025 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti aega esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seisukohti kuni
12. märts
14. Nimetatud ajaks esitas seisukoha PPA, kes nõustub maakohtu väärteoasjas tehtud otsusega ja leiab, et tehtud otsuse tühistamiseks puuduvad piisavad põhjendused ja alused. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
15. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ning leiab, et apellatsioonil puudub edulootus. Apellatsioon ei anna alust kergendada Z.V-le mõistetud ei põhi- ega lisakaristust.
16. Maakohus on motiveeritult lahendanud Z.V süüküsimuse

§ 224

lg 2 ja § 242 lg 2 järgi, mõistnud põhjendatud karistuse ning kuna apellatsioonis süüditunnistamist ei vaidlustata, siis sellel kohus pikemalt ei peatu. Ka ei tuvastanud ringkonnakohus selles osas rikkumisi. 5

1. Apellatsioonis on selgelt väljaloetav, et kaitsja otsib kohatuid põhjendusi, kuidas Z.V süüd pisendada. Kaebuse põhieesmärk on, et ringkonnakohus ei nõustuks maakohtu poolt määratud põhikaristuse ega lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Apellatsioonikohus seda teed kindlasti ei lähe ega jaga kaitsja optimistlikku seisukohta, et menetlusalusele isikule on mõistetud liiga karm karistus. Z.V-le mõistetud karistus ei ole vastuolus materiaalõigusega, ei ole põhjendamatult koormav ega ebaõiglane. Maakohtu otsus ei ole põhjendamata. Karistusega mittenõustumine ei tähenda veel, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea. Z.V-le mõistetud karistus vastab menetlusaluse isiku süüle ja tema isikule.
2. Kohus ei jaga kaitsja seisukohta sellest nagu alkoholisisaldus väljahingatavas õhus annaks alust järeldused, et isiku süü on miinimumilähedane. Nagu süü ei ole miinimumilähedane, ei ole seda ka alkoholisisaldus väljahingatavas õhus.

§ 224

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist lubatud alkoholi piirmäära ületades, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

§ 69

lg 3 kohaselt aga mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seega ei saaks öelda, et isiku alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oleks olnud väike. Kuigi

§ 224

lg 2 alkoholsisalduse määr algab 0,25 milligrammist väljahingatavast õhust, siis ei saaks öelda, et menetlusaluse isiku alkoholisisaldus väljahingatavas oleks miinimumilähedane. Ka ei saada edu kaitsja väide sellest, et Z.V ei teadnud, et on istunud autorooli alkoholi piirmäära ületades. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav kaitsja argumentatsioon sellest, et

§ 224lg 2 rikkumine ei olnud tahtlik.

Tegemist on üksnes kaitseversiooni argumendiga ning puudub eluline usutav, et õhtusel ajal pärast 1,5 pudeli veini joomist ja sisuliselt järgmisel päeval söömata olles, tundis menetlusalune isik ennast lõunaks täiesti kainena. 10. Menetlejale on antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. KarS § 63 lg 1 järgi, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri koosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuna

§ 224

lg 2 näeb ette raskema karistuse kui

§ 242

lg 2, siis tuleb mõista karistus esimese sätte järgi.

§ 224

lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 224

lg 3 p 1 kohaselt saab lisakaristusena ära võtta sõiduki juhtimise õiguse kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. 11. Süü suuruse puhul on Riigikohus oma praktikas märkinud, et kui kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsustega tuvastatu kohaselt pani XX ideaalkogumis (KarS § 63 lg 1) toime kaks väärtegu, s.o. nii mootorsõiduki lubatud alkoholi piirmäära ületades juhtimise kui ka juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise üle 40 km/h ehk kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (RKKKo asjas nr 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11; nr 3-1-1-75-16, p 10). Praeguses asjas juhtis Z.V mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületades ja rikkus muud liiklusnõuet. Seega võiks pidada Z.V süüd ka suureks, aga kogumis koos kergendava asjaoluga on põhjendatud süü lugeda keskmiseks. Maakohus on hinnanud Z.V süüd keskmiseks, arvestades sealjuures Z.V karistust kergendava asjaoluna kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus on arvestanud süü kujunemisel sellega, et menetlusalune isik on rikkumised toime pannud valgel ja lõunasel ajal piirkonnas, kus liiklustihedus on küllaltki suur. Seejuures oli teel lahtist lund, sõiduk kaotas juhitavuse ning Z.V oli tarvitanud alkoholi. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Arvestades, et Z.V-le on võimalik

§ 224lg 2 järgi ja Kar

S § 48 alusel mõista karistuseks aresti kuni 30 päeva, ei saa pidada 7 päeva 6 ebamõistlikult suureks. Seda enam, et kuigi isiku süü oli keskmine, siis on mõistetud karistus oluliselt alla keskmise võimaliku ning nähtub, et arvestatud on ka karistust kergendavat asjaolu. Kuna ringkonnakohus ei leia, et Z.V süü on väike, siis ei ole alust ka arvata, et aresti kohaldamine ei oleks õigustatud.

1. Seega on põhjendatud seisukoht, et Z.V karistamine rahatrahviga ei ole võimalik. Z.V on viimasel ajal rikkunud õiguskorda küllaltki aktiivselt ning varasemalt kohaldatud karistused, s.o rahatrahvid ja juhtimisõiguse äravõtmine, ei ole talle ilmselgelt õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Menetlusalusele isikule on põhjendatud mõista karistuseks arest ja seda just 7 päeva. Ei ole tuvastatav, et maakohus oleks eksinud karistuse mõistmisel KarS § 56 põhimõtetest või oleks lähtunud üksnes eripreventiivsetest kaalutlustest, süüd arvestamata.
2. Riigikohus on lahendis asja nr 4-24-1237/24 punktides 13-14 märkinud, et kohtu kohustus on arvestada karistuse kohaldamisel eripreventiivse eesmärgina võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja tuleneb KarS § 56 lg 1 teisest lausest. Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. (RKKKo asjas nr 4-22-4139/41, p 13) Seejuures pole korduvrikkujale karistuse liiki ja määra valides põhjust välistada iseloomustava teabe seast ka varasemaid arhiveeritud karistusi, kui need on asjakohased (vt samas, p 15).
3. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et varasemate karistuse arvestamine on lubatud ning näitab üheselt, et Z.V puhul on oodata erinevaid liiklusalaseid rikkumisi, millega ta on ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Menetlusalusel isikul on karistusregistri väljavõtte kohaselt kolm kehtivat liiklusalast rikkumist, küll

§ 227

järgi, kuid Z.V-d on karistatud nii sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui ka kahel korral rahatrahviga. Rahatrahvid on küll tasutud, kuid nendel karistustel ei ole ilmselgelt mõju Z.V liiklusalasele käitumisele. Eriti alarmeeriv on, et Z.V-d karistati väärteoasjas nr 2780,24,016513

§ 227lg 4 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

Karistus sai karistusregistri järgi täidetud

1. detsembril
2. Käesoleva väärteoasja aluseks olevad rikkumised pani Z.V toime juba
3. jaanuaril
4. See näitab, et varasematel karistustel puudub menetlusaluse isiku puhul igasugune distsiplineeriv mõju. Ka ei osanud Z.V ise maakohtus välja tuua, miks tal on nii palju rikkumisi või milline karistus oleks talle mõjus. Rahaline karistus ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristustena on ennast ammendanud.
5. Maakohus tõdes, et
6. jaanuaril 2025 sõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületades ei ole Z.V-l esmakordne käitumine. Menetlusaluse isiku karistus väärteoasjas nr 2303,23,000077

§ 224lg 1 järgi on küll arhiveeritud – karistuse sai täidetud 14.

märts 2023, kuid on arhiveeritud karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel. Karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Seega ei saa ka öelda, et süüteost oleks möödunud nii pikk aeg, et see ei ole arvestamisele kuuluv või see ei iseloomustaks menetlusaluse isiku käitumist.

1. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja argumendiga sellest, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Riigikohus on liiklusasjades selgitanud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see üks alus, mille põhjal saab hinnata mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (RKKKo asjas nr 4-23-1826/41, p 12 koos edasiste 7 viidetega) Juhtimisõiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel (samas, p 9 ja viidatud lahend asjas nr 3-1-1-6-17, p 17). Enamgi veel, korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud isikult tuleb üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel asjaoludel (RKKK 17.10.2024, 1-22-6248/51, p 15 koos edasiste viidetega). See põhimõte laieneb ka sõiduki juhtimisele alkoholi piirmäära ületades. (RKKKo asjas nr 4- 24-1237/24, p 14) Z.V liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ei ole juhuslikku laadi, vaid pigem tema väljakujunenud käitumiseks ning eelnevad karistused ei ole teda pannud rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Arvestades Z.V süü suurust, varasemat karistatust ja iseloomustavaid andmeid ning mõjutamaks Z.V-d enam rikkumisi toime mitte panema, on põhjendatud ja proportsionaalne võtta temalt lisakaristusena juhtimisõiguse ära ettenähtud minimaalses määras. Pannes toime õigusrikkumisi, tuleb isikul arvestada ka sellega, et sellel rikkumisel on tagajärjed. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri üldreegleid juhtimisõiguse äravõtmisel. Küll on seda reguleeritud KarS § 481 puhul, mis on kohalduv väärteoasjas läbi VTMS §
2. Nimelt on KarS § 48 1 lg-s 2 toodud, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellist erisust Z.V puhul ei ole. Seega tuleb tal oma töö ümber korraldada nii, et ta ei vaja selleks juhtimisõigust.
3. Apellatsioonis taotletakse muuhulgas jätta menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning mõista menetlusaluse isiku kasuks välja. Kuna ringkonnakohtus ei ole menetluskulusid tekkinud või ei ole nende esinemist tõendatud, ei ole võimalik nende osas ringkonnakohtul ka seisukoha kujundada. Ka ei nähtu, et maakohtu menetluses oleks menetluskulusid välja mõistetud.
4. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
5. jaanuari 2025 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
6. Kaitsja K. Kers esitas
7. märtsil 2025 menetluskulude nimekirja ning taotleb välja mõista Eesti Vabariigilt menetlusaluse isiku kasuks kokku menetluskulud summas 1320 eurot. Menetluskulude taotlusele lisab K. Kers kolm arvet, mis on esitatud Sunolux OÜ-le ning arvel on projektiks määratud väärteoasi nr 4-25-
8. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend (kohtuotsus jäetakse muutmata), jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis jäävad tekkinud menetluskulud Z.V kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8