KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Margit Jäätma, Hele Kaldma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. märts 2026 Tsiviilasja number 2-23-14918 Tsi

) §-s 29 sätestatut arvestades ei saa mööda vaadata asjaolust, et laenu võtmise ja kinnistu soetamise ajal elasid pooled koos ühise perekonnana, kuna see omab tähtsust nendevaheliste kokkulepete tõlgendamisel. Vabaabielusuhtes ühist majapidamist omavate solidaarvõlgnike puhul, kellest üks töötab ja teenib raha ning teine peab majapidamist ja hoiab lapsi, võib lisaks ka eeldada ühist tahet, et kulutused kannab omavahelises suhtes just teeniv pool (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 29). Arvestades, et kinnistu soetati ühise pere elukohaks ning pooled on möönnud, et kooselu jooksul tegeles hageja rohkem töötamise ning kostja rohkem ühiste laste kasvatamise ja kodu korrashoidmisega, on mõistlikult usutav, et kinnistu soetati võrdsetes osades kaasomandisse eesmärgiga tagada majanduslikult vähem kindlustatud poolele turvatunne ja õigus õiglasele hüvitisele kaasomandi jagamisel. Pooled on

1. augustist 2017 kuni
2. märtsini 2023 teinud üksteisele regulaarselt ülekandeid summas 20–4000 eurot, hageja kostjale 7623,83 eurot ja kostja hagejale 15 761 eurot. Kuigi ülekannete summad ja selgitused ei võimalda tuvastada nende seotust konkreetse kulu või kululiigiga, tõendavad need poolte vahel usaldussuhte olemasolu ning ilmestavad nende tava ja praktikat sisesuhtes arveldamisel. Kohtu hinnangul on usutav kostja väide, et ülekanded on tehtud eesmärgiga täita ühiseid kohustusi. Asjaolu, et hageja on teinud kostjale aastate jooksul sarnaseid ülekandeid, viitab, et pooled jaotasid ühise majapidamise ja perekonnaga seonduvad kulud liigiti ega jaotanud kõiki kulusid võrdselt kaheks. Vabaabielulises suhtes ei ole ebatavaline jaotada kulusid liigiti või leppida kokku, et kulud kannab suuremas osas see pool, kelle sissetulekud on suuremad, samuti see, et tulenevalt perekondlikust usaldussuhtest ei vormistata kokkuleppeid kirjalikult taasesitatavas vormis. Kostja väiteid toetab asjaolu, et kooselu lõppemise eel on mõlema poole ülekannete selgitused muutunud täpsemaks. Hageja väide, et tegemist on üldiste kõlbeliste kohustuste täitmisega sõbra- ja perekonnasuhte raames, mida

§ 4

järgi ei saa tagasi nõuda, on paljasõnaline ning arusaamatuks jääb, milliseid kohustusi kostja hageja hinnangul nende ülekannetega täitis. Kui hageja leidis, et kostjal on tema ees sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused, on vastuolus

§ 88

lg--ga 6 ja §-ga 6 asuda seisukohale, et ülekandeid ei ole tehtud nende kohustuste katteks, mh arvestades, et hageja enda väitel oli kostja majanduslikult vähem kindlustatud pool. Kostja ülekandeid oleks võimalik käsitleda mittetäielike kohustustena

§ 4

mõistes, kui kostja siiski täitis kohustusi, mida ta vastavalt poolte kokkuleppele täitma ei pidanud. Eelnevast kohus tuvastas, et vastavalt poolte omavahelistele kokkulepetele kandis kooselu kestel laenumaksed ja perekonna eluaseme kommunaalkulud hageja. Hageja on täitnud kooselu kestel kohustused kostjale langevas osas vabatahtlikult kõlbelise kohustuse täitmisena, eesmärgita nõuda kostjalt hiljem nende hüvitamist. Seejuures ei nähtu asjaoludest, et hageja oleks neid kohustusi täitnud ilma igasuguse vastusoorituseta. Puudub vaidlus, et kui hageja tegeles perekonnas rohkem tulu teenimisega, siis hoolitses kostja rohkem ühiste laste ja kodu eest. Pealegi on kostja tõendanud, et tasus hagejale 1. augustist 2017 kuni 31. märtsini 2023. a 15 761 eurot, seega on kostja tegelikkuses kulude kandmisel osalenud. Kohus leidis, et hageja on kooselu kestel perekonna eluaseme laenumaksete ja kommunaalkulude tasumisega täitnud mittetäielikku kohustust

§ 4

mõistes, mida ta ei saa kostjalt tagasi nõuda, ning jättis seetõttu nõude laenumaksete (6131,47 eurot) ja kommunaalkulude (4062,26 eurot) hüvitamiseks rahuldamata. Kohus jättis rahuldamata ka nõude kinnistule tehtud kulutuste, s.o 2939,30 euro eest soetatud katusekatte materjali hüvitamiseks pooles ulatuses. Hageja esitatud hindamisakt ei tõenda, et katusekatte vahetus oli asja säilitamiseks vajalik kulu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 mõistes. Hindamisakt on koostatud pärast katusekatte vahetust, selles on katusekatte materjali kirjeldatud ilma vanale katusele hinnangut andmata ning toodud esile, et kuna 4 ehitusregistri andmed katusekatte materjali kohta erinevad tegelikust olukorrast, tuleks andmed kooskõlla viia. Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid kokkuleppe katusekatte materjali ostuks, mille järgi kohustus kostja tasuma selle vastavalt kaasomandiosa suurusele. Kohus ei nõustunud, et kostja nõustus kandma selle kulu konkludentselt majas elamisega. Asjaolu, et tegelikkuses võis elamu renoveerimisega kaasneda pooltele rohkem erinevaid suuremaid kulutusi, ei saa kohus arvestada, kuna kumbki pool ei ole neid asjaolusid esile toonud ega tõendanu Kui hageja tegi kulu eesmärgiga parandada ühise perekonna elutingimusi või vabatahtlikult asja parendamiseks ilma teise kaasomaniku nõusolekuta, saab tehtud kulu pidada mittetäielikuks kohustuseks, mille täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda (

§ 4

). Kohus leidis, et kaasomand tuleb lõpetada kinnistu müügiga avalikul enampakkumisel. Müügitulemist tuleb esimeses järjekorras kanda enampakkumise kulud, siis täita AS-ga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevad hüpoteegiga tagatud kohustused ning ülejäänu jagada kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandiosa suurusele ehk võrdselt, kuna puudub alus asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 sätestatud korrast kõrvalekaldumiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude laenumaksete (6131,47 eurot) ja asja säilitamise kulude (katusekatte materjal 1469,65 eurot) hüvitamiseks, ning uue otsusega hageja rahalise nõude nimetatud ulatuses rahuldamist. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt märkis kohus otsuse p-s 10, et menetlusosalised ei ole sõlminud kokkuleppeid kulude jaotamiseks ning puuduvad tõendid seltsingulepingu või muu sarnase kokkuleppe kohta. Otsuse p-s 21 leidis kohus vastuolus eelnevaga, et hageja olevat tasunud laenumaksed ja muud kulud vastavalt poolte omavahelistele kokkulepetele. Ekslik on kohtu järeldus, et hageja tasus laenukohustust kostjale langevas osas vabatahtlikult, kõlbelise kohustuse korras, ning seetõttu puudub hagejal õigus nõuda kulutuste hüvitamist. Hageja ja kostja olid AS SEB Pank ees solidaarvõlgnikud ning hageja tasus mitme aasta vältel laenumakseid ka kostjale langevas osas.

§ 69lg 2 annab hagejale selles osas kostja vastu tagasinõudeõiguse.

Hageja ei ole kunagi loobunud oma hüvitusõigusest ja esitas konkreetse nõude pärast kooselu lõppu.

§ 4ei kohaldu olukorras, kus tegemist on seadusest tuleneva tagasinõudeõigusega.

Kohus tugines eeldatavale poolte ühisele tahtele, kuid ei tuvastanud seda tahet ühegi tõendi alusel.

§ 29ei võimalda lepingupoolte tegelikku tahet asendada oletustega.

Kui tahet ei ole võimalik tõendada, tuleb tugineda normatiivsele tõlgendusele. Hageja käitumine oli selgelt suunatud tagasinõudele. Kohus on rikkunud AÕS § 75 lg-t 1 ja § 72 lg-t 4. Katusekatte vahetamine ei olnud parendus, vaid elementaarne ehituslik meede vara säilitamiseks. Seda kinnitavad hindamisakt ja asjaolu, et kostja ei vaielnud kulule vastu ega esitanud vastuväiteid selle vajalikkuse kohta. Kostja elas kinnistul pärast katusematerjali paigaldamist edasi ning aktsepteeris sellega konkludentselt kulu vajalikku iseloomu. Hageja ei ole kohustatud tõendama iga ehitustööd eksperdiarvamusega, kui kulutuse vajadus on eluliselt ilmne ja teine kaasomanik on selle vaikimisi heaks kiitnud. Kohus pidanuks hindama, kas tegemist oli vajaliku säilitava kuluga TsÜS § 63 p 1 mõttes, mitte välistama hüvitise võimalikkust kooselu tõttu. Kohus hindas tõendeid kallutatult ning andis ebaproportsionaalse kaalu kostja ülekannetele, leides, et need näitavad poolte usalduslikku ja mittearvelduslikku suhet. Kohtu järeldus, et 5 hageja ei soovinud hüvitamist, põhineb pelgalt selgituste puudumisel maksete tegemisel, mitte hageja selgel käitumisel pärast kooselu lõppemist. Kohus on ebaõigesti tuginenud perekonnaõiguslikele põhimõtetele, mis kohtupraktika kohaselt vabaabielus ei kohaldu. Vabaabielus elanud isikute varalised suhted tuleb lahendada võlaõiguslike normide, sh kulutuste hüvitamise ja alusetu rikastumise sätete alusel. Tegemist on kaasomandi lõpetamise ja eelnenud varaliste panuste hüvitamise nõudega kahe juriidiliselt võrdse isiku vahel, kelle õigused ja kohustused tulenevad võla- ja asjaõigusest, mitte kooselu moraalsetest aspektidest.

§ 4ei õigusta järelduste tegemist perekonnasuhtest.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse jõusse ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus hinnanud asjaolusid ja rakendanud õigusnorme õigesti, lähtudes isikute tavapärasest toimimisest ja elulistest ootustest. Kooselu kestis 10 aastat. Pooltel oli kokkulepe, et kostja hoolitseb kodu ja laste eest ning hageja jätkab tööga. Kirjalikke lepinguid selle kohta tavaliselt ei sõlmita. Kui kooselu ajal ei ole teineteise vastu nõudeid esitatud, siis neid nõudeid ei eksisteeri. Perekonnaseaduse § 111 lg 2 järgi on isa sõltumata vanemate abielust kohustatud andma teisele vanemale ülalpidamist olukorras, kus viimane ei saa raseduse, sünnitusega seotud tervisehäire või lapse eest hoolitsemise tõttu sissetulekut teenida. Hageja tasus laenumakseid oma kontolt seetõttu, et nii oli laenulepingus kokku lepitud. Kostja roll laenusaajana nr 2 seisnes eelkõige solidaarvõlgnikuna maksete laekumise tagamises. Hageja soovis olla laenusaaja nr 1, sest see võimaldas perel kodu soetada ning vastas poolte kokkuleppele, et kostja hoolitseb kodu ja laste eest ning hageja teenib sissetulekut. Kostja oleks võinud olla laenusaaja nr 1, kui pooled oleksid töö- ja pereelu jaotuse teisiti kokku leppinud. Kostja ei võlgne hagejale nõutud summasid. Hageja on seda ise tunnistanud (väljendades
2. novembri 2024 kohtuistungil nõusolekut loobuda kostjalt nõutud summadest). Kinnistut ehitati pere toel. Lapsed olid hooldatud, majapidamine korras hoitud, kostja oli ka rahaliselt ning oma venna jt abiga toeks (kostja on selgitanud, et võttis välja oma pensionisamba ja saatis raha hagejale katuserahaks; ostis teleka ja dušinurga; sai katusepleki vennalt väga odavalt ja vend aitas tasuta paigaldada; kostja on teinud hagejale ülekandeid; ainuke remonditud tuba on remonditud kostja raha eest). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hageja nõude kulutuste hüvitamiseks täielikult rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude laenulepingujärgsete maksete hüvitamiseks ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 3906 eurot 50 senti. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
4. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude laenumaksete (6131,47 eurot) ja asja säilitamise kulude (katusekatte materjal 1469,65 6 eurot) hüvitamiseks, ning menetluskulude jaotuse osas. Seega ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus lõpetas poolte kaasomandi X kinnistule ja jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt kinnistu kasutamisega seotud kulutuste 4062,26 eurot väljamõistmiseks. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
5. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse järeldustega osas, milles maakohus jättis rahuldamata teise solidaarvõlgniku vastu

§ 69lg-st 1 tuleneva tagasinõude.

Võlaõigusseaduse (

) § 69 lg 2 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja sõlmisid 8. augustil 2017 AS-iga SEB Pank laenulepingu nr 2017017824 laenulimiidiga 28 000 eurot kinnisasja asukohaga XXXXXX omandamiseks (dtl 35). Laenulepingu kohaselt on hageja ja kostja kaaslaenusaajad. Järelikult vastutavad nad laenuandja (pank) ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt.

§ 69lg 1 järgi eeldatakse, et solidaarvõlgnikud täidavad kohustuse võrdsetes osades.

Seega eelduslikult peavad kaaslaenusaajad omavahelises suhtes kandma pangale tehtavaid tagasimakseid võrdselt. Seadusest ega kohustuse olemusest ei tulene, et laenu tagasimaksed peaksid jääma täies ulatuses hageja kanda. Samas on solidaarvõlgnike osade võrdsusest võimalik kõrvale kalduda ka solidaarvõlgnike omavahelisel kokkuleppel.

1. Vaidlust ei ole ka selles, et laenumakseid tasus hageja ja tegi seda alates kinnistu soetamisest
2. a kuni poolte kooselu lõppemiseni
3. a kevadel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja tasutud maksete summat. Kostja hinnangul oli poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt tasus hageja laenumakseid ning hoolitses kaasomandi osa säilitamiseks ja korrashoiuks vajalike kulutuste eest ning kostja hoolitses laste ja kodu eest. Olukorras, kus üks kaasomanik on teinud kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsusel kinnisasja korrashoiuks, säilitamiseks või parendamiseks kulutusi või kinnisasja säilitamiseks vajalikke toiminguid eelneva kokkuleppe või enamuse otsuseta, on kulusid kandnud kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt AÕS § 72 lg-te 1 ja 4 alusel kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osaga. Samuti saab solidaarvõlgnik olukorras, kus ta on täitnud ühist kohustust suuremas ulatuses, kui temale langevas osas, esitada teise solidaarvõlgniku vastu tagasinõude

§ 69lg 2 alusel.

Mitteabielulises kooselus elavate kaasomanike puhul võib vastavate eelduste esinemisel olla võimalik asjaõigusseaduses (AÕS § 72 lg-tes 1 ja 4) ja võlaõigusseaduses (

§ 69

lg-s 2) sätestatu asemel esitada seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise kaudu vara väärtuse juurdekasvu jagamise ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamise nõue (RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p-d 16–16.3). Kirjeldatud nõudeid saab kohus menetleda juhul, kui menetlusosaline on need kohtule esitanud (TsMS § 4 lg 1, § 5 lg 1). (vt RKTKo 29.05.2025, 2-20-17399, p 21). Solidaarvõlgnikele sisesuhtes langevate osade suurus võib olla määratud solidaarvõlgnike vahelise kokkuleppega, mis reguleerib vastutuse jagunemist omavahelises suhtes. Selline kokkulepe võib olla saavutatud ka kaudsete tahteavalduste tulemusena. Seega tuleb kostjal tõendada nõudeid välistava kokkuleppe olemasolu poolte vahel. 7 10. Maakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, kui leidis, et hageja on kooselu kestel perekonna eluaseme laenumaksete tasumisega täitnud mittetäielikku kohustust

§ 4mõistes.

Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb tuvastada, kas poolte vahel oli kokkulepe, mis välistaks hagejal kulutuste nõudmise õiguse. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja väide, et poolte vahel ei olnud mingeid kokkuleppeid võimalike kulutuste hüvitamiseks üksteisele, asjakohane, sest seadusest tulenevalt on eelduseks solidaarkohustuse täitmine võrdsetes osades. Kokkulepet kulutuste nõudmise õiguse välistamiseks tuleb tõendada kostjal. Hageja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist ja kostjalt tema osale vastava suuruse hüvitise nõudmata jätmist kooselu ajal ei saa pidada nõudeid välistavaks kokkuleppeks. Hageja oli laenulepingust tulenevalt kohustatud isikuks laenu tagasimaksete tegemisel ning kostja oli kohustatud solidaarvõlgnikuna tasuma kohustuse talle langevas osas. Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatud, et pooled soetasid kinnisasja, mida hakati kasutama ühise eluasemena, kaasomandisse võrdsetes osades. Poolte käitumine kinnisasja omandamisel, sh laenulepingu sõlmimine kaaslaenutaotlejatena, viitab üheselt poolte tahtele osaleda laenulepingu täitmisel võrdsetes osades. Seda kinnitab ka kostja käitumine, kes tegi perioodil 2018 kuni 2023 hagejale ülekandeid 15 761 euro ulatuses. Samas puudub kohtul võimalus lugeda teostatud makseid kostja kui solidaarvõlgniku kohustuse täitmisena, kuna ülekannete selgitused „niisama:)“, „Musi“, „palun Kallis“, „Eilse õhtu eest“ seda ei võimalda. Kõike eeltoodud arvesse võttes ei ole tuvastatud, et pooled kui kaasomanikud oleksid sõlminud vastastikuseid kokkuleppeid pangalaenu tasumiseks

§ 69lg-st 1 erineval viisil.

Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja on täitnud kooselu kestel kohustused kostjale langevas osas vabatahtlikult kõlbelise kohustuse täitmisena, eesmärgita hiljem kostjalt nende hüvitamist nõuda. 11. Lähtudes

§ 69

lõikes 1 sätestatud eeldusest, et omavahelises suhtes täidavad solidaarvõlgnikud kohustuse võrdsetes osades, on hagejal õigus nõuda kostjalt

§ 69lg 2 alusel pangalaenu tagasimaksete hüvitamist pooles ulatuses.

Hageja pangakontode väljavõtetest

1. a,
2. a,
3. a,
4. a,
5. a ja
6. a nähtuvalt on hageja alates
7. jaanuarist 2018 kuni aprillini 2023 tasunud pangale laenumakseid kogusummas 12 262 eurot 95 senti, millest kostja kohustuse suuruseks

§ 69lg 1 alusel on 6131 eurot 47 senti (12 262,95 : 2).

Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite. Hageja ei vaidle vastu, et

1. a ja
2. a nõuded on aegunud. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja perioodi
3. a kuni
4. a eest tasutud laenumaksetest pool, s.o 3906 eurot ja 50 senti (7813,01:2).
5. Kuna AÕS § 77 lg 2 ja TsMS § 445 lg 1 ei võimalda enampakkumise tulemist maha arvata kostjalt välja mõistetud summat, jätab kohus rahuldamata hageja taotluse hüvitada müügisummast hagejale kostja eest tasutud laenumaksed.
6. Hageja on esitanud nõude ka AÕS § 75 lg 1 ja lg 4 alusel katusekatte materjali 2939,30 euro hüvitamiseks. Maakohus on õigesti tuginenud kaasomandi valdamisel ja kasutamisel tehtud kulutuste hüvitamisel AÕS § 72 lg-le 1 ja lg-le 4 ning TsÜS § 63 p-le
8. Tavaliselt otsustavad kaasomanikud kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike toimingute tegemise kui kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuse üle häälteenamusega tehtava otsusega (AÕS § 72 lg 1). Hageja ei ole tõendanud poolte vahel kaasomandi eseme 8 säilitamiseks vajalike toimingute tegemiseks vastava kokkuleppe olemasolu. Hageja väide, et kostja nõustus vastavat kulu kandma konkludentselt majas elamisega, maakohus põhjendatuks ei pidanud ja sellega nõustub ka ringkonnakohus. Kohtuistungi protokollist (dtl 266) nähtub, et kostja seletuste kohaselt „Võtsin välja oma pensionisamba, saatsin Kristole, see pidi olema katuseraha. Ostsin teleka ja dušinurga. Sai katusepleki vennalt väga odavalt. Vend aitas tasuta paigaldada, seega paigaldus tuli nii-öelda minu poolt“. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks pangakonto väljavõtted, kuid kohtul puudub võimalus maksete sihtotstarvet hinnata, kuna maksete selgitused seda ei võimalda. Kuigi eluliselt võib olla usutav, et pooled tegid kaasomandi eseme säilitamiseks erinevaid kulutusi, ei ole käesoleval juhul tõendatud, et kaasomanike vahel oli kokkulepe katusekatte vahetamiseks.
9. AÕS § 72 lg 4 näeb ette iga kaasomaniku õiguse teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta ja annab igale kaasomanikule õiguse nõuda teistelt kaasomanikelt selliste toimingute jaoks vajalike kulutuste hüvitamist. Seejuures on kulutuste hüvitamise nõude eeldus see, et toiming, millega seotud kulutuste hüvitamist nõutakse, oleks kaasomandi eseme säilitamiseks vajalik. See tähendab, et kaasomanikul saab kulutuste hüvitamise nõue tekkida üksnes juhul, kui kulutusi kaasa toonud toiming oli kaasomandi eseme säilitamiseks vajalik. Toiming on AÕS § 72 lg 4 tähenduses kaasomandi eseme säilitamiseks vajalik siis, kui on täidetud kaks kumulatiivset eeldust: