Obsah (6)

§ 4034§ 94§ 113§ 1§ 4062§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Konsultant Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Harju Maakohus Kristi Rickberg Mariana Kulemina 12.03.2026, Tallinn 2-25-14856 Tsiviilasi B2 I

§ 4034) järgimiseks kogus krediidiandja xxx teavet kliendi kohta.

Krediidiandja kontrollis isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal ja maksehäire registrist saadud andmeid ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks lähtus krediidiandja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel kostja esitatud pangakonto väljavõttest. Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides (kostja taotlus + maksehäire registri tõend + pangakonto väljavõte) leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline. 6. Hageja esitas 06.02.2026 ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1709,57 eurot, intress

§ 94

lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras 12,51 eurot ja viivis

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates 13.10.2024 ning sissenõudmiskulud 35 eurot.

1. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte TsMS § 314 alusel, kostja hagile tähtajaks vastust ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused 2/6
2. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
3. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 10. Riigikohus on oma lahendis nr 2-21-13098 p-s 13 selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). 11. Tulenevalt

§ 4062

lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72 %. Kolmekordne krediidi kulukuse määr on sellisel juhul 50,16 % (16,72*3) aastas. Laenulepingu alusel väljastatud krediidi kulukuse määr oli 50,16 %. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping

406 2 lg 1 alusel tühine. 12.

§ 4034

lg 1 p-de 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. 13.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 17). Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. Sama lahendi p 18 järgi peab krediidiandja teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate 3/6 seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

1. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
2. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel muuhulgas arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
3. Hageja selgituste kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollinud kostja isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Samuti kontrollis krediidiandja, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Kostja täitis krediidiandja iseteeninduses laenusaaja ankeedi, milles märkis sissetulekuks 2000 eurot, igakuisteks kulutusteks 0 eurot ja ülalpeetavate arvuks
4. Krediidiandja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet. Kostja sissetulekuid ja väljaminekuid arvesse võttes leidis krediidiandja, et kostja on maksevõimeline ja et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist sisuliselt välja 4/6 selgitanud kostja igakuiste sissetulekute suurust, muude finantskohustuse olemasolu ning nende teenindamise võimekust. Hageja ei ole sisuliselt hinnanud ka kostja majapidamiskulude suurust ning kasutanud maksevõime analüüsimiseks meetodit, mis võimaldanuks analüüsida kostja üldist maksekäitumist. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumist ning päringut maksehäireregistrisse ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõtted. Hageja on esitanud kaks pangakonto väljavõtet (dtl 46-58), esimesest esitatud pangakonto väljavõtetest ei nähtu, millise panga väljavõttega on tegemist, millise numbriga ja kelle kontoga on tegemist, samuti ei nähtu, kes selle on esitanud ja koostanud. Isegi, kui tegemist on kostja pangakonto väljavõttega, ei ole kohtul võimalik tuvastada kostja igakuise sissetuleku, finantskohustuste ega majapidamiskulude suurust. Lisaks esitas hageja ka kostja xxx AS-i arvelduskonto väljavõtte, millest nähtuvalt on kostja teinud makseid ka teis(t)e enda nimel oleva(te) konto(de) vahel, kuid nende arvelduskonto(de) väljavõtteid ei ole hageja kohtule esitanud. Kostja xxx AS-i arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu samuti regulaarset sissetulekut ega makseid üüri ja/või kommunaalkulude katteks. Seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks kogunud piisavalt teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel

§ 4034lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

18. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja põhikohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks ei olnud piisav. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus kostjaga laenulimiidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 19.

§ 4034

lg 7 järgi, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 20. Krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (RKTKm 2-21-13098, p 24). Kohus tegi hagejale 03.02.2026 ettepaneku esitada oma nõuete ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise.

§ 403

4 lg 7 toimel muutuvad lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, muus osas jääb leping kehtima. See tähendab, et tagasimaksete uuesti määramisel peavad uuesti määratud tagasimaksed järgima kõiki muid lepingutingimusi, sh lepingu tähtaega, tagasimaksete arvu, kuupäevi jm. Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et ümberarvestus peaks sisaldama teavet kõigi kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta (summa, kuupäev). Kohus selgitas 03.02.2026 kohtunõudes, et ilma vastava 5/6 ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks ja hoiatas, et kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja esitas ümberarvestuse 06.02.2026, aga ei toonud ümberarvestuses välja kõigi tagasimaksete kuupäevi ja summasid, seega ei selgu ümberarvestusest, millised maksed on milliste nõuete katteks arvestatud. Kuna hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele esitanud ümberarvestus nõutud teavet, jätab kohus hageja põhinõude tagastamata laenusumma välja mõistmiseks rahuldamata. Seonduvalt jäävad rahuldamata ka kõrvalnõuded. Menetluskulud 21. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning menetluses sisuliselt ei osalenud, mistõttu ei saanud tal ka kulusid tekkida. Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristi Rickberg kohtunik 6/6