← Eesti

2-16-3256/7

Obsah (10)§ 75§ 70§ 371§ 663§ 657§ 436§ 2§ 374§ 376§ 173

Tsiviilasi nr: 2-16-3256  KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-16-3256 Määruse tegemise aeg ja koht 10.06.2016 Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Iko Nõmm Ande T

§ 75lg 3¹).

Asjaolud

  1. 22.07.2014 esitas G.K Harju Maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks või alternatiivselt ainuotsustusõiguse temale andmiseks (tsiviilasi nr 2-14-54743).
  2. 26.02.2016 esitas G.K tsiviilasjas nr 2-14-54743 alternatiivse nõudena avalduse W.Liga ja D.N-iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks.
  3. 29.02.2016 andis Harju Maakohus esitatud nõude iseseisva menetlusena kantseleile registreerimiseks. Tsiviilasi sai numbriks 2-16-
  5. Avalduses on märgitud alaealiste laste W.L ja D.N elukohaks XXX. Kohtule teadaolevalt elavad W.L ja D.N XXX alates 2013 suve lõpust. Maakohtu määruse põhjendused
  6. Harju Maakohus keeldus 10.03.2016 määrusega G.K avaldust W.L-iga ja D.N-iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks menetlusse võtmast.
  7. Määruse põhjenduste kohaselt vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. 7.

§ 70

lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 p 2 kohaselt käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1-29).

  1. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikkel 8 p 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Artikkel 8 p 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.
  2. Lähtudes eeltoodust ja asjaolust, et W.L ja D.N alaliseks elukohaks on juba 2013 aasta suve lõpust, st ka suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal 26.02.2016, olnud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, samuti asjaolust, et Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti, on antud avalduse lahendamisel pädevaks kohtuks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohus.
  3. Tuginedes eelnenule keeldub kohus

§ 371

lg 1 p 2 alusel G.K avaldust W.L-iga ja D.N-iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks menetlusse võtmast. Määruskaebus

  1. G.K esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, kohustada maakohut menetlusse võtma avaldaja 26.02.2016 alternatiivne nõue suhtluskorra kindlaks määramiseks, määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kõik menetluskulud Y.F-i kanda.
  2. Kohus on ekslikult leidnud, et avaldaja poolt esitatud alternatiivse nõude menetlemine pole võimalik tulenevalt kohtualluvuse puudumisest. 2

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-3256
  1. Kaevatava määruse kohaselt on kohus leidnud, et tulenevalt Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 (edaspidi BM II bis) artikkel 8 p-s 1 sätestatust on kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. BM II bis art 8 p 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1 juhul kui art 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.
  2. Kohtu hinnangul on W.L ja D.N alaliseks elukohaks alates 2013 suve lõpust olnud Suurbritannia ja Põhja- Iiri Ühendkuningriik, mistõttu keeldus kohus

§ 371lg 1 p-st 2 juhindudes avaldaja alternatiivset nõuet menetlusse võtmast.

  1. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohtadega ja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud BM II bis regulatsiooni koosmõjus siseriikliku õigusega.
  2. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et avaldaja esitas 22.07.2014 Harju Maakohtule avalduse laste ainuhooldusõiguse saamise nõudes ja kohus võttis avalduse menetlusse (tsiviilasi nr 2-14-54743). Seega puudub vaidlus, et avalduse esitamise aja seisuga oli Harju Maakohus pädev asja lahendama.
  3. Kaebaja hinnangul on kohus ekslikult käsitlenud tsiviilasjas nr 2-14-54743 esitatud alternatiivset nõuet iseseisva nõudena ja asunud seetõttu analüüsima kohtualluvuse olemasolu. Avaldaja hinnangul ei tule alternatiivse nõude menetlusse võtmise üle otsustamisel enam täiendavalt kontrollida kohtualluvust olukorras, kus kohus on kohtualluvuse olemasolu põhinõude menetlusse võtmise aja seisuga tuvastanud.
  4. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesoleval juhul ei ole W.L ega D.N vahetanud oma elukohta vabatahtlikult, vaid nende ema Y.F (endise nimega W.L) pani 30.08.2013 toime lapseröövi ning W.L ei ole sellega kunagi nõustunud ja algatas 12.12.2013 Suurbritannias menetluse laste Eesti Vabariiki tagastamiseks. BM II bis art 8 lg 2 sätestab, et art 8 lg-t 1 kohaldatakse üksnes juhul kui art 9,10 ja 12 ei tulene teisiti.
  5. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu BM II bis art 10-le, mille kohaselt säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevuse selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist ja seda kuni ajani, millal laps on saanud alalise elukoha ja täidetud on BM II art 10 pp a või b nimetatud täiendavad tingimused.
  6. Avaldaja ei ole mitte kunagi nõustunud laste äraviimisega ja on olnud läbivalt seisukohal, et tegemist on lapserööviga, seega ei ole täidetud BM II art 10 p a tingimused. Samuti ei ole täidetud ükski BM II bis art 10 p b alapunktides I-IV nimetatud tingimustest. Järelikult ei ole lapsed saanud BM II bis kohaselt uut elukohta Suurbritannias ning seetõttu on Eesti Vabariigi kohtud igal juhul pädevad lahendama W.L poolt esitatud suhtluskorra kindlaks määramise nõuet.
  7. Lisaks eeltoodule tugineb tsiviilasjas nr 2-14-54743 esitatud alternatiivne nõue olulises osas samadele faktilistele asjaolude nagu kohtu menetluses olev ainuhooldusõiguse nõue. Arvestades, et kohus on eelnimetatud tsiviilasjas kogunud suures mahus tõendeid, oleks ka menetlusökonoomia seisukohalt äärmiselt ebamõistlik olukord, kus avaldaja peaks lastega suhtluskorra kindlaks määramiseks alustama uut menetlust Põhja-Iiri ja Suurbritannia Ühendkuningriigi kohtus.
  8. Veelgi enam, jättes avaldaja alternatiivse nõude menetlusse võtmata on Eesti kohus reaalselt võtnud avaldajalt võimaluse saada toimiv suhtluskord lähiaastatel. Avaldaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et hooldusõiguse osas otsustas Suurbritannia kohus 23.07.2014 otsusega asjas nr FD13P02343 jätta hooldusõiguse küsimuste lahendamise Eesti Vabariigi kohtute pädevusse. Selles osas puudub vaidlus kuna Harju Maakohus on tsiviilasja nr 2-14-54743 menetlenud juba enam kui 2 aastat.
  9. Seni kaua kuni Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-14-54743 ei ole jõustunud lahendit, ei saa Suurbritannia kohus võtta menetlusse suhtluskorra 3

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-3256 reguleerimise küsimust, kuivõrd ainuhooldusõiguse küsimuse lahendamisest sõltuks ka see kumb vanem vajab tegelikkuses suhtluskorda.
  1. Avaldaja rõhutab siinkohal, et tsiviilasjas nr 2-14-54743 on Harju Maakohtul pädevus asja menetleda ning lähtuvalt menetlusökonoomiast on mõistlik lahendada nii suhtlusõigust kui hooldusõigust puudutavad küsimused ühes menetluses. Menetluse edasine käik
  2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning küsis puudutatud isikult I vastust.
  3. Puudutatud isik I leidis vastuses määruskaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Puudub vaidlus küsimuses, et W.L ja D.N elavad õnnelikult alates 2013 aasta suve lõpust Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikkel 8 p 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Artikkel 8 p 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. G.K esitas avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks 26.02.2016, s.o. rohkem kui 2,5 aastat pärast seda kui W.L ja D.N asusid alaliselt elama (ja koolis käima) Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis. Ei saa vaielda küsimuses, et 26.02.2016 suhtluskorra määramise avaldus on eraldiseisev ja uus avaldus (Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 mõistes hagi). Sellist avaldust ei esitatud esialgselt. G.K väide, et „jättes W.L alternatiivse nõude menetlusse võtmata on Eesti kohus reaalselt võtnud avaldajalt võimaluse saada toimiv suhtluskord lähiaastatel“ on populistlik: G.K teab suurepäraselt, et tsiviilasjas nr 2-14-54743 kogutud tõendite kohaselt (mh laste ärakuulamine Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis) keelduvad W.L ja D.N G.Kga suhtlemast seoses asjaoluga, et tegemist on vägivaldse inimesega. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi asjakohased asutused on viidatud tsiviilasjas väljendanud üheselt, et ei pea võimalikuks G.K suhtlemist W.L ja D.N-iga. W.L-i ja D.N-i ei saa sundida suhtlema enda vägivaldse isaga.
  4. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt

§ 663lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused 28. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes

§ 657

lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. 29. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas avaldaja poolt 26.02.2016 avaldusega esitatud alternatiivne nõue allub Eesti kohtule. Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et avalduse lahendamisel on pädevaks kohtuks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohus, kuna puudutatud isiku II ja III alaliseks elukoht alates 2013 aasta suve lõpust asub nimetatud riigis. Täiendavalt on maakohus määruses märkinud, et nõukogu määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (edaspidi BIS II) artiklitest 9,10 ja 12 ei tulene teisiti. 4

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-3256 30. BIS II artikkel 8 sätestab, et liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. 31. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas G.K 26.02.2016 avalduse tsiviilasjas nr 2-1454743 alternatiivse nõudena, olles eelnevalt asjas tuginenud väidetele, et puudutatud isikud II ja III on Eesti Vabariigist lahkunud tema nõusolekuta ning puudutatud isik I on toime pannud lapseröövi. 32. Seega tuli maakohtul avalduse menetlusse võtmisel kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda mh BIS II artiklist 10, mis sätestab kohtualluvuse reeglid lapseröövi korral. 33. BIS II artikkel 10 kohaselt säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja
  1. a)iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega; või
  2. b)laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:
  3. i)ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse;
  4. ii)eestkosteõiguse kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja alapunktis i sätestatud ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust; iii) läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;
  5. iv)selle liikmesriigi kohtutes, kus laps alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist, on tehtud eestkostet käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse tagasitoomist. 34. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, kuidas maakohus BIS II artikkel 10 alusel kohtualluvust kontrollis, mille alusel järeldas ja veendus, et puudutatud isikute II ja III alaliseks elukohaks tuleb 2013 aasta suve lõpust lugeda Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning pädevus avalduse lahendamiseks on eelnimetatud riigi kohtul. Maakohtu määruses märgitud otsustuseni jõudmine ei ole jälgitav ega kontrollitav. Vaidlustatud määrus on olulises ulatuses põhjendamata, millega on maakohus rikkunud

§ 436lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust.

Kuna nimetatud puudust ei ole ringkonnakohtul võimalik ise kõrvaldada, tuleb avaldus saata tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtul tuleb avalduse uuel läbivaatamisel kontrollida, kas BIS II sätted välistavad avalduse menetlemise Eesti kohtus ning uue määruse tegemisel täita seadusest tulenevat põhjendamiskohustust.

  1. Sealjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu, et varasemalt on ringkonnakohus 26.03.2015 tsiviilasjas nr 2-14-54743 tehtud määrusega tühistanud maakohtu 16.01.2015 määruse ning mh selgitanud BIS II kasutatud mõiste alaline elukoht (tõlkes ka harilik viibimiskoht) tähendust ja määratlemise reegleid.
  2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et BIS II artikkel 10 kohaselt säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevuse selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist ja seda kuni ajani, millal laps on saanud alalise elukoha ja täidetud on BIS II artikkel 10 punktides a või b nimetatud tingimused.
  3. Määruskaebuse esitaja on leidnud, et menetlusökonoomiast lähtuvalt on mõistlik lahendada nii suhtlusõigust kui hooldusõigust puudutavad küsimused ühes menetluses. Ringkonnakohus nõustub ka selle seisukohaga. 5

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-3256 38. Kui maakohus leiab, et G.K 26.02.2016 esitatud avalduse menetlemine on Eesti kohtu pädevuses, tuleb maakohtul

§ 2

sätestatud põhimõtetest lähtuvalt kaaluda tsiviilasjade nr 2-16-3256 ja nr 2-14-54743 liitmist

§ 374alusel ühte menetlusse.

Maakohtul tuleb otsustada, kas eelkõige laste, aga ka nende vanemate endi huvides on kahe erineva tsiviilasja menetlemine olukorras, kus menetlusosalised on samad, avaldustes tuginetakse olulises osas samadele faktilistele asjaoludele, nõuded on õiguslikult omavahel seotud, nende ühine menetlemine võimaldaks nende kiiremat lahendamist või lihtsustaks nende menetlemist. 39. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-99-14 alternatiivse nõude kohta sedastanud järgnevat: …/“Kui hageja esitab menetluses lisaks varem esitatud nõudele uue (alternatiivse) nõude alternatiivsel alusel, siis ei ole tegemist hagi muutmisega

§ 376lg 1 esimese lause mõttes.

Hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega (vt ka Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-09, p 13). (p 20). Alternatiivse nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, tuleb kohtul teha

§-s 372 sätestatud menetlusse võtmise määrus ja anda kostjale võimalus esitada alternatiivse nõude kohta oma seisukoht. See on vajalik eelkõige selleks, et nii pooltele kui ka kohtule oleks selge vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning millele ta sellest tulenevalt peab esitama oma vastuväited (vt ka nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 35;
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12;
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 21). Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja

§-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui maakohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest. Sellisel juhul peab maakohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-09, p 13)/“. (p 20).
  3. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ringkonnakohtul puudub pädevus kohustada maakohut avaldaja poolt 26.02.2016 esitatud alternatiivse nõude menetlusse võtmiseks. Ka ei saa eeltoodud Riigikohtu lahendist tulenevalt nõustuda määruskaebuses toodud seisukohtadega, et maakohus on eksinud, käsitledes eelnimetatud alternatiivset nõuet iseseisva nõudena ning poleks pidanud kohtualluvust üldse kontrollima.
  4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus avaldaja määruskaebuse osaliselt.
  5. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

43. Määrus ei ole edasikaevatav tulenevalt

§ 75lg 3¹. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 6

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-3256 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.