MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Kaire Orion, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 18.03.2026, Tartu 3-24-2585 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Mene

§ 121lg 1 p 4; jättis läbi vaatamata kaebaja 25.02.2026.

a taotluse riigi õigusabi saamiseks (korduv) (resolutsiooni p 2); võttis kaebuse varalise kahju hüvitamise nõudes menetlusse (resolutsiooni p 3); määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses (resolutsiooni p 4); andis menetlusosalistele õiguse esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid ning esitada vastuväiteid (resolutsiooni p 5); selgitas, et kohus teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 29.06.2026 (resolutsiooni p 6). Kohus märkis, et haldusasja materjalide kohaselt ei ole kaebaja esitanud vanglale kahjunõuet, mille esemeks oleks 29.07.

1. a haldusaktiga nr 6124/368 otsustatud keeld. Seega ei ole kaebus vastavas osas lubatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. X.X. esitas 10.03.2026 määruskaebuse, milles ta palub kontrollida, kas on õige, et Tartu Halduskohus ei võtnud 26.02.2026 menetlusse kaebust kahju hüvitamise taotluse osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eelmärgitule tuginedes tõlgendab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb määruskaebuses Tartu Halduskohtu 26.02.
4. a määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamist.
5. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
6. Tartu Halduskohus jättis 26.02.
7. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt läbi vaatamata kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses asjaoluga, et vangla ei lubanud kaebajale väljasõitu 30.06.2024 ema matusele kalmistul (keelduv haldusakt 29.07.2024 nr 6-124/368), võttes aluseks HKMS §

§ 121lg 1 p 4.

Halduskohus märkis, et kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahjunõudes kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustuse sätestavad HKMS § 47 lg 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg

1. Halduskohus tegi kindlaks, et haldusasja materjalide kohaselt ei ole kaebaja esitanud vanglale kahjunõuet, mille esemeks oleks 29.07.
2. a haldusaktiga otsustatud keeld. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Ringkonnakohus selgitab, et vangla tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise korral on kinnipeetavale kehtestatud kohtueelse menetluse läbimise kohustus (VangS § 1¹ lg 8), mille järgimata jätmisel ei ole kaebuse lubatavuse eeldused täidetud ning kohtul on alus kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada või kui kaebus on kohtu poolt menetlusse võetud, siis jätta kaebus §

§ 121lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Kohtupraktikas on 3 selgitatud, et halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 20).

1. Haldusasja materjalidest nähtuvalt võttis Tartu Halduskohus 29.08.
2. a määrusega (dtl 76-80) kaebaja kaebuse menetlusse, s.h ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses sellega, et kaebaja ei saanud luba lühiajaliseks väljasõiduks 30.06.2024 ema matusele (määruse põhjenduste p 15), kuigi halduskohus samas määruses ka märkis, et kohtul puuduvad andmed, kas kaebajal on eeltoodud osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning halduskohus kavatses selle välja selgitada eelmenetluses (määruse põhjenduste p 19). Tartu Vangla teatas 15.10.
3. a vastuses kaebusele (p 11, dtl 180-184), et kaebajal ei ole eeltoodud asjaolu osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kuna ta ei ole vanglale vastavasisulist kahju hüvitamise taotlust esitanud. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Tartu Vanglale kaks kahju hüvitamise taotlust, mis registreeriti vanglas 28.06.2024 (dtl 9-11 ja 12-14). Eelnimetatud taotlustest ei nähtu kaebaja poolt kahju hüvitamise taotlemine seoses asjaoluga, et vangla ei lubanud kaebajale väljasõitu 30.06.2024 ema matusele kalmistul. Mõlemas kahju hüvitamise taotluses mainib kaebaja üksnes 15.06.2024 (s.o ema matus matusebüroos) väljasõidule mittelubamist ning taotluses nr 1-13/24/441-1 (dtl 12-14) mainib kuupäeva 30.06.2024 üksnes seoses väljasõiduga ema matusele kalmistule eelnimetatud päeval (s.o taotlus väljasõiduks 30.06.2024). Tartu Vangla keeldus 29.07.
4. a käskkirjaga nr 6-1/24/368 (dtl 15-17) kaebajale lühiajalise väljasõidu loa andmisest 30.06.2024 ema matusel osalemiseks kalmistul. Haldusasja materjalidest nähtuvalt lubati kaebaja lühiajalisele väljaviimisele seoses ema matusega 15.06.2024 (Tartu Vangla 12.06.
5. a käskkiri nr 6-1/24/299 (dtl 106-107)). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodust nähtuvalt kaebaja esitanud Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotlust seoses asjaoluga, et vangla ei lubanud kaebajale väljasõitu 30.06.2024 ema matusele kalmistul. Seega jättis halduskohus 26.02.
6. a määrusega (dtl 204-207) põhjendatult läbi vaatamata kaebuse hüvitamisnõude seoses 29.07.
7. a haldusaktiga, mille tulemusena ei osalenud kaebaja 30.06.2024 (ringkonnakohtu märkus: halduskohus ekslikult märkis määruse põhjenduste p-s 6.2 kuupäevana 30.06.2025) ema matusel kalmistul. Kuna kaebajal ei ole eeltoodud osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus, siis jättis halduskohus kaebuse eeltoodud osas õigesti HKMS § 151 g 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
8. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.02.
9. a määruse resolutsiooni p-i 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4