Obsah (11)

§ 402§ 406§ 403§ 9§ 404§ 4062§ 4034§ 113§ 42§ 101§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. märts 2026 Tsiviilasja number 2-24-1723 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finance Group

) § 402 lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 403

4 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohus leiab, et kostja avaldused lepingute sõlmimiseks on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (

§ 404lg 1).

Kostja tahteavaldused sisaldasid kohustuslikku teavet

§ 404lg 2 mõttes.

5. Hageja selgituste kohaselt on lepingu nr L89007746045 krediidi kulukuse määraks 0% aastas ja intressiks 0% aastas ning lepingu nr L89009816384 krediidi kulukuse määraks 25,31% aastas ja intressimääraks 12% aastas.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu nr L89007746045 puhul oli krediidi kulukuse määr ja intress 0%, seega ei ületanud see krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu nr L89009816384 sõlmimise ajal septembris

1. a oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates
2. juulist 2022 sõlmitud lepingutele), kolmekordne määr seega 48,90%. Seega ei ületa iseenesest lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
3. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtted.

§ 4034

lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. 3

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.

1. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. 4 Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.
2. a, nr 2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.
3. a, nr 2-21-13098, p 19–22).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. 7.

§ 4034

lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgituste kohaselt (dtl 64–67) on laenuandja omandanud teabe, mis võimaldab täita krediidivõimelisuse hindamise nõude. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Laenuandja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi laenuandja päringud maksehäireregistritesse ning lisaks Maksu- ja Tolliametisse (kinnitatud sissetulek umbes 320 eurot). Krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja selgitas, et kostja poolt sõlmitud järelmaksulepingute puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et laenuandja oleks kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud kostja tegeliku maksevõime. Kohus leiab, et laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Piisavaks ei saa lugeda ainult kostja enda poolt esitatud andmetele tuginemist ning ühest allikast (dtl 33) maksehäirete kontrollimist. Liiatigi pärineb viidatud väljavõte maksehäire registrist lepingutele sõlmimisele hilisemast perioodist, kuivõrd see kajastab nõudeid pärast praeguse vaidluse aluseks olevate lepingute ülesütlemist. Ka näitab viidatud väljavõte, et kostjal olid olemas nõuded Julianus Inkasso OÜ ees ning see ei tõenda, et kostja oli maksevõimeline. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks kontrollinud muid registreid, nt kinnistusraamat, äriregister, või et oleks nõudnud kostjalt pangakonto esitamist. Vastupidi on hageja kinnitanud, et kontoanalüüsi ei teostatud (dtl 9, 67). Pangakonto väljavõte võimaldaks teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed. Kuivõrd laenuandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid kostja kohustuste kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei ole ta vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.
2. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui 5 see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt lepingu tasu, haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (muuks tasuks ei loeta viivist ega sissenõudmiskulusid).

1. Hageja esitas alternatiivse nõude ümberarvestuse lepingu nr L89009816384 puhul juhuks, kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (dtl 120–121). Kuivõrd laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkunud, siis ei olnud tal õigust nõuda lepingujärgses määras intressi. Hageja selgituste kohaselt ei olnud sel juhul lepingu nr L89009816384 ülesütlemine kehtiv. Lepingu nr L89009816384 maksegraafik oli kuni
2. oktoobrini
3. Hageja ümberarvestuse kohaselt oli kostja võlgnevuses alates
4. aprilli
5. a osamaksest ning kuni lepingu kehtivuse lõppuni ei olnud kostja enam makseid teinud. Seega on kostja võlgnevus lepingu nr L89009816384 alusel 428 eurot 1 sent.
6. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr L89007746045 alusel põhivõlgnevuse 728 eurot 50 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis hagiavalduse esitamiseni lepingus kokkulepitud määras 24% aastas summas 119 eurot 71 senti. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr L89009816384 alusel põhivõlgnevuse 479 eurot 29 senti, intress 33 eurot 67 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis hagiavalduse esitamiseni lepingus kokkulepitud määras 12% aastas summas 39 eurot 38 senti. Alternatiivselt palus hageja mõista lepingu nr L89009816384 alusel põhivõlgnevust ümberarvestatud ulatuses 428 eurot 1sent ja edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 428 eurot 1 sent alates
7. veebruarist 2026 lepingujärgses viivisemääras 12% aastas. Kuivõrd vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral loetakse intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, tuleb hageja lepingust nr L89009816384 tulenevat intressinõuet vähendada ning kostjalt välja mõista seadusjärgne intress. Hageja ei ole intressi ümberarvestust esitanud ning kohus ei pea seda tegema hageja eest. Liiatigi oli seadusjärgne intress kuni

1. jaanuarini 2023 0%. Kohtu hinnangul on hageja põhinõuded summades 728 eurot 50 senti ja 428 eurot 1 sent põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista.
2. Hageja nõuab lepingu nr L89007746045 puhul viivist 24% aastas ja lepingu nr L89009816384 puhul 12% aastas, s.o lepingutes kokku lepitud määrades.

§ 113

lg 1 võimaldab pooltel leppida lepingus kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm 10.05.2016. a, nr 3-2-1-25-16, p 13). Arvestades Riigikohtu praktikat, on kohus seisukohal, et pooled said nõude aluseks olevas lepingus kokku leppida viivisemääras, mis ei ületanud kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellest tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel.

Praegusel juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäärad kolmkordsed seadusjärgset määra, ning kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte puudutab kokkulepitud intressi tühisust, siis viivise puhul tuleb praegusel juhul lähtuda kokkulepitud määrast. Hageja palus mõista lepingu nr L89007746045 puhul sissenõutavaks muutunud viivist põhivõla summalt 728 eurot 50 sendilt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o

1. maist 2023 kuni hagiavalduse esitamiseni
2. jaanuaril 2024 summas 119 eurot 71 senti. 6 Hageja nõudis viivise väljamõistmist lepingu nr L89007746045 puhul alates
3. jaanuarist 2024 määras 24% aastas ning lepingu nr L89009816384 puhul alates graafiku lõppemisele järgnevast päevast, s.o
4. oktoobrist 2024 määras 12% aastas. Seega on hagejal õigus nõuda viivist lepingu nr L89007746045 puhul otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 498 eurot 17 senti (hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 119 eurot 71 senti ja perioodi
5. jaanuarist 2024 kuni
6. märtsini 2026 arvutatud viivis määras 24% aastas summas 378 eurot 46 senti) ja lepingu nr L89009816384 puhul 76 eurot 23 senti (perioodi
7. oktoobrist kuni
8. märtsini 2026 arvutatud viivis määras 12% aastas summas 76 eurot 23 senti). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja lepingu nr L89007746045 puhul viivis 24% aastas põhinõudelt (728 eurot 50 senti) alates
9. aprillist 2026 kuni nõude täitmiseni ning lepingu nr L89009816384 puhul viivis 12% aastas põhinõudelt (428 eurot 1 sent) alates
10. aprillist 2026 kuni nõude täitmiseni.
11. Hageja nõuab ka kummagi lepingu alusel sissenõudmiskulude väljamõistmist kokku summas 80 eurot. Hageja tugineb seejuures

§ 1132lg-le 2.

Hageja palub mõista leping nr L89007746045 puhul sissenõudekulud 40 eurot, mis on kujunenud järgmiselt:

1. juuli
2. a esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot;
3. augusti
4. a teise tasulise kirja saatmine 5 eurot;
5. septembri
6. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.

§ 1132

lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus selgitab, et

§ 1132

lg 2 ei anna iseseisvat alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Lepingule nr L89007746045 lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 21) kohaselt on krediidiandjal õigus maksetega hilinemise korral nõuda vastavalt hinnakirjale võlgnevusega seoses meeldetuletuskirja saatmise teenustasu 4 eurot. Kuivõrd krediidiandja on lepingus kehtestanud meeldetuletuskirja eest teenustasu, ei ole hageja nõue tulenevalt

§ 1132lg 2 p-st 2 põhjendatud.

Kohtu hinnangul on tegemist tüüptingimusega, mis võib olla ka tühine. Hageja on sissenõudmiskulude nõude tõendamiseks esitanud kostjale saadetud e-kirju (dtl 35– 40). Üheski e-kirjas pole selgitust, millest on kirjas märgitud võlgnevus tekkinud. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja meeldetuletuskirjade saatmist, mis oleksid seotud just lepinguga nr L89007746045, tõendanud. Hageja sissenõudmiskulu nõue lepingu nr L89007746045 puhul tuleb jätta rahuldamata. 14. Kuivõrd laenuandja on lepingu nr L89009816384 puhul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal selle lepingu puhul õigust nõuda sissenõudmiskulu kui muud tasu

§ 4034lg 7 tähenduses.

Seega saab hageja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (

§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama arvestades

§ 1132 lg-s 1 sätestatud ülempiiriga.

Hageja ei ole kahju tekkimist eraldiseisvalt põhjendanud ega tõendanud. Kohus jätab sellest tulenevalt sissenõudmiskulu nõude rahuldamata. 7

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingust nr L89007746045 tulenev põhinõue 728 eurot 50 senti ja lepingust nr L89009816384 tulenev põhinõue 428 eurot 1 sent, otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku kahe lepingu alusel 574 eurot 40 senti ning jooksev viivis põhinõuetelt lepingutes kokkulepitud määrades. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
3. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi ligi 87% ulatuses, seega tuleb menetluskulud jätta 87% kostja ja 13% ulatuses hageja kanda.
4. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole kostjal hüvitatavaid kulusid tekkinud ning puudub vajadus kostja kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
5. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks õigusabikulu 1170 eurot 75 senti (käibemaksuta) ning riigilõiv 315 eurot, kokku 1485 eurot 75 senti.
6. TsMS § 139 lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on riigilõiv põhjendatud kulu.
7. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja. Hagejat on menetluses esindanud TsMS § 218 lg 1 kohane esindaja. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 6,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 1170 eurot 75 senti. Senise kohtupraktika kohaselt peetakse mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (vt nt TlnRkK 28.02.
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10648, p 57). Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada 120 eurot (käibemaksuta). Kohus arvestab seejuures viidatud kohtupraktikat ning seda, et sellest on möödunud kolm aastat ning hinnad on vahepeal tõusnud. Kohus on seisukohal, et tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja taotletud lepingulise esindaja kulu täies ulatuses välja mõistmist. Hagiavaldus ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi. Samuti oli hagi esitatud puudustega, mistõttu tuli hagejal kohtu selgituste kohaselt puuduseid kõrvaldada. Põhjendatud ei ole mõista vastaspoolelt välja 8 puudustega menetlusdokumendi koostamise ja / või parandamise kulu. Seega arvestades asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 4 tunni ulatuses, s.o 480 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik kulu 795 eurot, s.o riigilõiv 315 eurot ja lepingulise esindaja kulu 480 eurot (käibemaksuta) (4*120). Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 87% kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 691 eurot 65 senti (795*87%).
9. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 ettenähtud ulatuses.

Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 9