TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-24-398 Otsuse kuupäev 30. september 2025 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X kaebus Eesti Töötukassa 12. detsembri

) § 17 lg 4 järgi, kui isik on olnud vahi all, kuid ta mõisteti õigeks, makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest tagantjärele.

1. a peatati kaebajale töövõimetoetuse maksmine põhjusel, et ta peeti kriminaalasja nr 1-17-11825 raames
2. septembril 2017 kahtlustatavana kinni. Kaebaja oli vahi all kuni
3. veebruarini 2019, mil Viru Maakohus kaebaja määrusega viivitamatult vahi alt vabastas. Nimelt oli kaebaja suhtes alustatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3951 lg 6 kohaselt ei tohi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isik olla vahistatud üle kuue kuu. Seega oli õiguslik alus kaebaja vahi all hoidmiseks kuus kuud, s.o kuni
4. märtsini 2018, ning alates
5. märtsist 2018 kuni kaebaja vahi alt vabastamiseni
6. veebruaril 2019 on kaebajal seaduslik õigus töövõimetoetuse saamiseks.
7. Eesti Töötukassa jättis
8. detsembri
9. a otsusega nr TVT-21038378-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Tulenevalt

§ 12

lg-st 6 ei ole õigust töövõimetoetusele isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Kinnipeetavate registri andmetel viibis kaebaja perioodil

1. september 2017 kuni
2. veebruar 2019 vahi all Viru Vanglas. Seega ei ole kaebajal antud perioodi eest õigust töövõimetoetust saada. Eesti Töötukassa jättis
3. veebruari
4. a vaideotsusega nr VO/23/3516 kaebaja vaide rahuldamata.
5. Kaebaja esitas
6. veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Eesti Töötukassa
7. detsembri
8. a otsuse nr TVT-21038378-2 ja
9. veebruari
10. a vaideotsuse nr VO/23/3516 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul peab Eesti Töötukassa talle tagantjärele töövõimetoetust maksma.
11. Tartu Halduskohus võttis
12. veebruari
13. a määrusega X kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus tõlgendas esitatud kaebust ning sai aru, et kaebaja nõuab Eesti Töötukassa
14. detsembri
15. a otsuse nr TVT-21038378-2 ja
16. veebruari
17. a vaideotsuse nr VO/23/3516 tühistamist ning haldusorgani kohustamist maksta talle ajavahemiku
18. märts 2018 kuni
19. veebruar 2019 eest töövõimetoetus tagantjärele.
20. Vastustaja esitas
21. märtsil 2024 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
22. Tartu Halduskohus määras
23. mai
24. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
25. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud ebaõigesti tema taotluse ja vaide rahuldamata. Kaebaja vahistamine oli ajavahemikku
26. märts 2018 kuni
27. veebruar 2019 puudutavas osas õigusvastane ja ebaseaduslik. Viidatu on kinnitust leidnud Viru Maakohtu
28. veebruari
29. 2 3-24-398 a määrusega, millega tühistati tõkendi vahistamine kohaldamine ja vabastati kaebaja vahi alt. KrMS § 395¹ lg-st 6 lähtuvalt oleks kaebajat saanud vahi all hoida kuni 6 kuud, mistõttu seda ületav aeg on ebaseaduslik ning sellele ei ole töövõimetoetuse tagantjärele maksmise taotluse rahuldamata jätmisel põhjendatud tugineda. Asjaolu, et kaebajat pole õigeks mõistetud, ei oma tähtsust, vastasel juhul on

§ 17

lg 4 põhiseadusvastane.

§ 12

lg 2 alusel on kaebajal õigus töövõimetushüvitisele, sest puuduv töövõime oli tuvastatud. 9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei määranud töövõimetoetust tagantjärele, kuna kaebaja viibis vahi all ja teda ei ole kohtuotsusega õigeks mõistetud. Asendussissetulekut ei maksta inimesele, kes on vahistatu või kinnipeetavana riigi ülalpidamisel, erandiks on üksnes olukord, kus isik mõistetakse pärast vahistamist õigeks (

§ 17lg 4).

Sellisel juhul makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest tagantjärele, sest vajalike aktiivsusnõuete täitmine oli tema jaoks takistatud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud tõkendi (vahistamine) tõttu. Normide põhiseaduspärasuses pole alust kahelda. Ekslik on kaebaja seisukoht, et puuduva töövõimega isikul on

§ 12

lg 2 alusel igal juhul õigus töövõimetoetusele vaatamata

sätestatud eranditele. Tõkend vahistamine loeti Viru Maakohtu

1. veebruari
2. a määrusega mittekohaldatavaks seoses sundravi menetluse ja määramisega. KOHTU SEISUKOHT
3. Vaidluse all on Eesti Töötukassa
4. detsembri
5. a otsuse ja
6. veebruari
7. a vaideotsuse õiguspärasus. Eesti Töötukassa jättis kaebaja taotluse maksta talle töövõimetoetust tagantjärgi ajavahemiku
8. märts 2018 kuni
9. veebruar 2019 eest rahuldamata. Kaebaja oli vahi all ajavahemikul
10. september 2017 kuni
11. veebruar
12. Kaebaja hinnangul oli ta ebaseaduslikult vahi all alates
13. märts 2018, sest psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isikut ei tohi hoida vahistatuna enam kui 6 kuud. Seega oli kaebaja hinnangul tema vahistamine seaduslik kuni
14. märtsini 2018 ning ajavahemiku
15. märts 2018 kuni
16. veebruar 2019 eest tuleb kaebajale tagantjärele maksta töövõimetustoetust. Vastustaja sellega ei nõustu, sest kaebajat ei mõistetud õigeks ning vahistatu staatuses olnud isikule ei ole seega töövõimetoetuse tagantjärele maksmiseks alust olenemata sellest, mis alustel vahistamine lõpetati ja kui kaua oleks kaebajat saanud vahi all hoida. 11.

§ 12

lg 6 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all.

§ 17

lg 4 näeb erandina ette, et kui isik on olnud vahi all, kuid ta mõisteti õigeks, siis makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest tagantjärele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vahistati

1. septembril 2017 ja vabastati
2. veebruaril 2019 (kriminaalasi nr 1-17-11825 ja sellele järgnenud kriminaalasi nr 1-20-5454).
3. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale ajavahemiku
4. märts 2018 kuni
5. veebruar 2019 eest töövõimetoetuse tagantjärgi maksmiseks puudub õiguslik alus ning haldusorgan on õigesti jätnud kaebaja taotluse rahuldamata. Nõustuda ei saa esmalt sellega, et Viru Maakohtu
6. veebruari
7. a määrusega loeti vahistamine ebaseaduslikuks seoses sundravi määramisega. Viru Maakohtu
8. veebruari
9. a määrusega kriminaalasjas nr 1-17-11825 ei tühistatud tõkendi kohaldamist tagasiulatuvalt, vaid määruse tegemise hetkest ehk edaspidi tõkendi kohaldamist ei jätkatud. Seega on ebaõige kaebaja lähenemine, et maakohtu
10. veebruari
11. a määruse tulemusena on kaebaja vahistamine ajavahemikul
12. märts 2018 kuni
13. veebruar 2019 automaatselt ebaseaduslik. Kaebaja vahistamine tugines sel ajavahemikul kriminaalasjas nr 1-17-11825 tehtud Viru Maakohtu määrustel, viimasena Viru 3 3-24-398 Maakohtu
14. detsembri
15. a määrusel, mida ei ole tühistatud. Viru Maakohtu
16. veebruari
17. a määruse näol on tegemist meetme kohaldamise lõpetamisega edasiulatuvalt sarnaselt näiteks olukorrale, kus muutunud asjaoludel lõpetatakse esialgse õiguskaitse meetme kohaldamine. Ka sellisel juhul ei tühistata esmast esialgse õiguskaitse rakendamise määrust, vaid lõpetatakse sellega kohaldatud meetme edasine kohaldamine. Õiguslikult sama mõjuga on tõkendina vahistamise lõpetamine.
18. Vastustaja sai ja pidi töövõimetoetuse maksmisel ja hilisema tagantjärele maksmise taotluse lahendamisel lähtuma asjaolust, et asjakohasel ajavahemikul oli kaebaja vahistatu staatuses ja vastav märge oli kinnipeetavate registris. Töövõimetoetuse maksmist ei mõjuta asjaolu, et hilisema määrusega lõpetati tõkendi edasine rakendamine seoses sundravi menetluse alustamisega ning vastavas Viru Maakohtu määruses kaebajale sundravi kohaldamise otsustamisega. See asjaolu ei oma määravat tähtsust juba seetõttu, et Viru Maakohtus mindi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele üle
19. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil, mitte varem ehk teisisõnu varasema vahistamise ja selle pikendamise aluseks olnud määruste tegemise ajal ei olnud kaebaja veel psühhiaatrilise sundravi menetlusele allutatud ning tema puhul ei saanudki siis KrMS § 395¹ lg-s 6 sätestatud piirangutest lähtuda. Kuna kaebaja ei olnud asjakohasel ajavahemikul psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, ei oma sellel ajavahemikul kaebaja vahi all pidamise seaduslikkusele KrMS § 395¹ lg-s 6 sätestatu mingit mõju. Küll aga pidi Viru Maakohus arvestama sellega nimetatud menetlusele üle minnes, sest varasem vahistamine KrMS § 130 alusel arvestatakse KrMS § 395¹ lg 6 esimeses lauses sätestatud tähtaja hulka. Ehk teisisõnu, kuigi esinesid jätkuvalt vahistamise alused, ei olnud teise menetlusse üleminekul siiski võimalik vahistamist jätkata, sest maksimaalne tähtaeg oli saavutatud ning esines alus kaebaja vabastamiseks samal päeval. Seda on
20. veebruari
21. a kohtumääruse põhjendustes ka selgelt väljendatud. Nimetatu ei oma tagasiulatuvat mõju ehk ei muuda varasemat vahistamist õigusvastaseks. Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et sama määrusega kohaldati isikule psühhiaatrilist sundravi, mille Tartu Ringkonnakohus
22. aprilli
23. a määrusega tühistas ja saatis asja prokuratuuri kriminaalasja menetlemise jätkamiseks, sest isiku tervislik seisund ei olnud tehtud ekspertiisi alusel selge ning selles esinesid olulised puudujäägid. Kaebajat ei mõistetud ka sellele järgnevas kohtumenetluses õigeks, vaid süüdi ning talle määrati Viru Maakohtu
24. augusti
25. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-5454 vanglakaristus, millest arvestati eelvangistuses, sh praeguses asjas asjakohane ajavahemik, oldud aeg karistuse hulka. Seega ei ole

§ 17

lg 4 eeldused täidetud ning kaebajale on põhjendatult jäetud toimetulekutoetus ajavahemiku

1. märts 2018 kuni
2. veebruar 2019 eest tagantjärgi välja maksmata. Kuna vaide esemeks olnud otsus on õiguspärane, siis ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks.
3. Kohus ei näe ka

§ 12

lg 6 koostoimes

§ 17lg-ga 4 vastuolu põhiseadusega.

Kuna kaebaja oli seaduslikult vahi all ning teda ei ole ka õigeks mõistetud, siis ei ole kaebaja sarnases olukorras

§ 17lg-s 4 nimetatud isikuga.

Lisaks tuleb arvestada töövõimetoetuse määramise eesmärgiga. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Nimetatud sättest tuleneb ka riigi kohustus anda kodanikele abi, mis tagaks hädavajalikud vahendid inimväärseks äraelamiseks töövõime vähenemise tõttu. Töövõimetoetus on üheks eeltoodud abi liigiks ning selle eesmärgiks on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine (

§ 1lg 1).

Sealhulgas on töövõimetoetuse määramise üheks eesmärgiks tagada puudutatud isikule töövõimekaotusest tingituna riigi 4 3-24-398 poolt sissetulek, millest oleks võimalik katta hädavajalikke kulutusi toidule, ravimitele, eluasemele, transpordile. Kui isik kannab karistust või on vahistatu ja seeläbi sel ajal riigi ülalpidamisel, siis ta eelnimetatud kulutusi ise suures osas kandma ei pea. Riigi raha säästliku kasutamise eesmärgil on seetõttu töövõimetoetuse seaduses töövõimetoetuse määramisele seatud piirang põhjendatud, sest selliste isikute esmatarbe kulutused on vabaduses viibivate isikutega märkimisväärselt väiksemad. Vahistatutele ja kinnipeetavatele on tagatud eluase, toit ja ravimid riigi poolt nõuetavas määras, samuti tervishoiuteenuse saamine jms. Sellises olukorras on eesmärgipärane ning põhjendatud töövõimetoetuse saamise õigust piirata ajaks, mil isik viibib vanglas (vt nt Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-20-313). 15. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et kui kaebaja hinnangul oli temalt ebaseaduslikult vabadus võetud, siis saab ta nõuda kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi, kuid see ei anna alust pidada

§ 17lg-t 4 koostoimes § 12 lgga 6 põhiseadusevastaseks.

Pealegi ei oleks kaebaja sellisel kahjunõudel arvestatavaid eduväljavaateid, lisaks on kaebaja eelnevalt seda liiki kahjunõude esitamise tähtaegu eiranud. 16. Eelnevat aluseks võttes jätab kohus X kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Kaebus oli riigilõivuvaba. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5