Obsah (6)

§ 99§ 101§ 102§ 100§ 108§ 120

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija Piirmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10.04.2026, Tallinn Kohtuasja num

) § 101 järgi arvutatav miinimumelatis (hagi esitamise aja seisuga vanemale tütrele 225,64 eurot ja nooremale tütrele 191,79 eurot kuus). Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et ta ei suuda tasuda tütarde ülalpidamiseks miinimumelatist, või et tema varaline seisund on isaga võrreldes palju kehvem. Pigem on isa kulutused suuremad, sest tal on sündinud kolmas laps ning isa uues peres kasvavad lisaks elukaaslase kaks last varasemast kooselust. Põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osalema laste ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisnudi proportsioonile, kohaldub siis, kui üks vanem saab miinimumile lähedast või sellest väiksemat töötasu. Siin ei ole sellist olukorda. Kuigi hagiavalduse kohaselt on vanema tütre kulud 913 eurot kuus ja noorema tütre kulud 933 eurot kuus, saab põhjendatud kulude suuruseks pidada

§ 99lg 1 tähenduses vastavalt 556,7 eurot ja 596,7 eurot kuus.

Kuludest osa on kaetud lapsetoetusega ja lasterikka pere toetusega

§ 101lg 5 tähenduses.

Isale tütarde eest makstav välislähetustasu katab tütarde kulutused miinimumi ületavas osas. Miinimumelatist ei ole alust vähendada

§ 101

lg 6 või

§ 102

lg 2 alusel kostja ja tütarde suhtluspäevi arvestades, sest kohus ei ole määranud kehtivat suhtluskorda ning isa vaidleb ema väidetud suhtluspäevade arvule vastu. Ema ei ole esitanud kohtule veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid, et tütred viibivad emaga koos 7 ööpäeva kuus. Kuna tütarde vanusevahe on väiksem kui kolm aastat, tuleb

§ 101lg 7 alusel vähendada noorema tütre elatise suurust 15%.

Ema esitatud tõendid ei kinnita, et ta on tütreid vaidlusalusel ajavahemikul vahetult ülal pidanud. Omal äranägemisel ja teise vanemaga kooskõlastamata tütardele riiete ostmist ja taskuraha andmist ei saa pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Elatis tuleb välja mõista kuni tütarde täisealiseks saamiseni. Kui tütred peaksid kolima ema juurde, saab ema esitada kohtule elatise muutmise hagi. Elatist tuleb vastavalt

§ 100lg-le 4 maksta iga kalendrikuu eest ette.

Seetõttu lähtub kohus hageja taotletud täitmise korrast ja määrab, et elatist tuleb maksta iga kuu 8. kuupäevaks. Vastavalt hageja taotlusele tuleb elatis määrata muutuva suurusena

§ 101järgi.

4.3.

§ 108

alusel tuleb kostjalt tütarde kasuks välja mõista ka ajavahemikul 01.08.2022– 24.08.2022 (s.o enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist) sissenõutavaks muutunud elatis, lähtudes sellest, et sel ajal pidi kostja tasuma vanemale tütrele miinimumelatisena 225,64 eurot kuus ja nooremale tütrele 191,79 eurot kuus. 4.

1. Otsuse täitmisele pööramise korral tuleb arvesse võtta ema poolt juba tasutud elatisemakseid. Vastasel korral on emal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. 4.
2. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda. 5 2-22-132359 Apellatsioonkaebus
3. Ema esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt kummagi tütre kasuks välja elatis 75 eurot kuus, arvestada elatist välja mõistes menetlus ajal tasutud elatisega ja määrata, et elatist tuleb tasuda iga kuu
4. kuupäevaks kummagi tütre pangakontole. Menetluskulud palus ema jätta poolte endi kanda. 5.
5. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus tütarde kuludega seonduva piisvalt välja selgitamata. Tütarde kulud ei ole hagis märgitud ulatuses tõendatud. Maakohus ei võtnud arvesse tütarde tegelikku elulaadi ja vajadusi ning tuvastas vääralt nende kulude suuruse. Maakohus jättis arvestamata, et mõlemad vanemad ostavad tütardele riideid vastavalt vajadusele, ning ema soovib jätkuvalt panustada tütarde ülalpidamisse riiete ostmisega (anda ülalpidamist muul viisil

§ 100lg 1 teise lause tähenduses).

See, kui ema peaks andma selleks isale raha, ei oleks õiglane ning kahjustaks laste ja ema huve ühiselt ostlemas käia. Maakohus tuvastas vääralt vaba aja ja meelelahutuskulude, trennikulude, eraõpetaja kulu suuruse. Eelnevat arvestades on kummagi tütre põhjendatud kulud 356,7 eurot kuus. 5.2. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja jättis arvestamata faktilised asjaolud, mis annavad

§ 102lg 2 järgi alust vähendada elatise suurust alla miinimumi.

5.2.1. Maakohus jättis arvestamata, et tütarde kulud on suuremas osas kaetud isale makstava välislähetuse tasuga. Isa sai kuni 31.07.2025 kummagi tütre kohta välislähetustasu 313,73 eurot (627,45:2) nende majutuskulude, reisi- ja tervisekindlustuskulude, põhi- ja üldkeskhariduse omandamise kulude ning kord aastas Eestisse sõidu kulude hüvitamiseks. Seetõttu tuleb emalt väljamõistetava elatise suurust

§ 102

lg 2 alusel vähendada või võtta hüvitist arvesse sarnaselt lapsetoetusele

§ 101lg 5 alusel.

5.2.

1. Maakohus jättis arvestamata, et tütred viibivad tihti Eestis (sellest poole aja ema juures). Kalkulatsiooni kohaselt viibivad tütred emaga vähemalt 7 päeva kuus. Maakohus eelistas põhjendamatult isa kalkulatsiooni ema kalkulatsioonile. Seda, et tütred viibivad emaga, kinnitavad ka ühise kinokülastuse piletid ja messengeri vestlus. Veenvamaid tõendeid ei ole võimalik esitada. 5.2.
2. Maakohus jättis arvestamata vanemate ühise hooldusõiguse ning ema soovi ja õiguse korraldada rahaliselt oma teismelistele tütardele elu ning anda vahetult ülalpidamist. Selliselt ei ole maakohtu otsus õiglane ja kaalutletud ega arvesta ema ja tütarde huve ja õigusi. Ema kannab tütarde transpordi-, söögi-, kosmeetikatarvete-, vaba aja veetmise jms kulusid. Samuti kannab ema tütarde pangakontodele nende palvel üle tasku- ja söögiraha. Maakohus jättis ema esitatud tõendid piisavalt hindamata. Ema tehtud kulutusi ja tütarde pangakontodele kantud raha tuleb arvestada vahetu ülalpidamisena, sest isa kulud on selle võrra vähenenud. Maakohtu otsus kahjustab ema hooldusõiguse teostamist ning ema ja tütarde suhet. Ema taotleb õigust tasuda elatist otse teismelistele tütardele ja kanda raha nende pangakontole. Tütred on iseseisvad, saavad ise vajalike esemete ostmisega hakkama ning soovivad ise raha kasutada. 5.2.
3. Eelnimetatud asjaolud koosmõjus saab lugeda

§ 102

lg 2 tähenduses mõjuvaks põhjuseks ning need annavad alust mõista välja miinimumist väiksem elatis. 6 2-22-132359 5.

1. Maakohtu otsus ei ole selge ja täidetav, sest maakohus jättis elatis välja mõistes arvestamata menetluse ajal tasutud elatise. 5.
2. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ema taotluse nõuda välja isa sissetulekuid puudutavad andmed ning arvestamata ema esile toodud ja tõendatud asjaolud isa varalise seisundi kohta. Seetõttu on maakohus vääralt hinnanud isa varalist seisundit. Vastustaja seisukoht
3. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis arvestamata menetluse ajal tasutud elatise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega arvestab elatist välja mõistes tasutud elatist. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ei anna alust muuta TsMS § 173 lg 3 I lause järgi menetluskulude jaotust. TsMS § 654 lg 2 2 kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
5. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja suurema elatise kui 75 eurot kuus ja jättis arvestamata menetluse ajal tasutud elatisega, samuti otsuse täitmise viisi ja korra osas. Hagejad ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis elatisehagi maakohtu määratud miinimumelatise suurust ületavas osas rahuldamata. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkus ja põhjendatust üksnes osas, mis puudutab kostjalt maakohtu määratud miinimumi ulatuses elatise väljamõistmist ja otsuse täitmise viisi ning korra määramist.
6. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 4.1), kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus võtab uute tõenditena vastu kostja apellatsioonkaebusele ja 25.04.2025 menetlusdokumendile lisatud pangakonto väljavõtted, millest nähtuvad ema ülekanded isa pangakontole, samuti hagejate 23.03.2023 menetlusdokumendile lisatud pangakonto väljavõtted, millelt nähtuvad ema ülekanded isa pangakontole. Kõik ülejäänud tõendid, mille pooled on lisanud 13.01.2025, 28.02.2025, 01.04.2025, 25.04.2025, 25.05.2025, 09.07.2025, 04.09.2025, 07.10.2025, 31.10.2025, 01.12.2025, 02.02.2026, 16.02.2026, 23.03.2026 ja 27.03.2026 menetlusdokumentidele, jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata, sest neil ei ole elatise vaidluse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus arvestab hagejate 16.02.2026 menetlusdokumendi lisa 1 selgitusena tütarde ja ema suhtluspäevade kohta. Kuna nimetatud tabel hõlmab ka 01.04.2025, 19.07.2025, 07.10.2025 ja 01.12.2025 menetlusdokumentide lisas 1 kajastatut, jätab ringkonnakohus varasemad tabelid tähelepanuta.
7. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust mõista kostjalt tütarde ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimumist väiksemat elatist, kuid maakohus on 7 2-22-132359 tuvastatud asjaolusid arvestades määranud

§ 101alusel miinimumelatise suuruse ekslikult.

10.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuna maakohus mõistis välja miinimumelatise, ei ole tähtsust kostja apellatsioonkaebuse väidetel tütarde ülalpidamiseks tehtavate kulude suuruse väära tuvastamise kohta. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit, st kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist ning lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades on iga lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste tegelik suurus erinev ning sõltub suuresti tema vanemate võimalustest. Samas tuleb arvestada, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla

§ 101

lg 1 järgi väiksem kui

§ 101lg-te 2–7 alusel arvutatud summa.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 27; RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 11). Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Siinsel juhul väitis küll isa, et laste vajaduste rahuldamiseks kulub miinimumist oluliselt suurem summa, kuid maakohus mõistis kostjalt mõlema tütre kasuks välja miinimumelatise. Seetõttu ei ole enam asjas tähtsust sellel, kas ja kuivõrd suutis isa tõendada tütarde ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suuruse ning millises ulatuses luges maakohus kulude suuruse põhjendatuks. Ringkonnakohus saab eeldada, et kahekordse miinimumelatise ulatuses on kulud põhjendatud. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et tütarde vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulude kogusuurus on kahekordsest miinimumelatisest väiksem. Lisaks on ringkonnakohus vanemate sissetulekuid jm varalist seisundit arvestades veendunud, et vanemate elulaad on selline, mis võimaldab neil nii enda kui ka oma tütarde vajaduste rahuldamiseks teha miinimumist suuremaid kulutusi. Maakohtu tuvastatud vanemate brutotöötasu on oluliselt üle Eesti keskmise (Eesti keskmine brutokuupalk oli Statistikaameti andmetel 2022. aastal 1685 eurot, 2023. aastal 1832 eurot, 2024. aastal 1981 eurot ja 2025. aastal 2092 eurot), mis tähendab mõlema vanema keskmisest paremat elulaadi ning seda, et nad suudavad teha tütarde vajaduste rahuldamiseks miinimumist suuremaid kulutusi. 10.2. Edasi märgib ringkonnakohus, et kuigi maakohus ei ole asjas tuvastatud asjaolude alusel määranud õigesti kindlaks kummagi tütre ülalpidamiseks

§ 101

ja § 102 lg 3 järgi makstava miinimumelatise suurust, ei anna see alust maakohtu otsust tühistada ja mõista kostjalt tütarde kasuks välja väiksemat elatist. 8 2-22-132359 10.2.1. Alates 01.01.2022 sõltub miinimumelatise suurus

§ 101

lg-te 3–7 järgi elatise baassumma ja Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalga suurusest, lapse eest makstavast lapsetoetusest ja lasterikka pere toetusest, lapse viibimisajast ülalpidamist andma kohustatud vanema juures ning mitme lapse puhul nende vanusevahest. Seejuures võib kohus

§ 102

lg 3 järgi mõista välja

§ 101

alusel arvutatud elatisest suurema elatise, lähtudes mh kummagi vanema varalisest seisust, sh sissetulekust. Riigikohtu praktika kohaselt sisalduvad

§ 101

lg-tes 3–7 elatise suuruse kindlaksmääramise kohustuslikud (imperatiivsed) elemendid, mille kohaldamine ei sõltu sellest, kas pool sellele tugineb. Kohus peab elatise suuruse arvutamise aluseks olevad asjaolud välja selgitama. Samuti võib kohus mõista

§ 102

lg 3 alusel välja suurema elatise sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad (RKTKo 29.10.2025, 2-21-16454, p 14; RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 14–15). Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus miinimumelatise suuruse kindlaksmääramist kogu ulatuses, sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest. 10.2.2. Siinses asjas on maakohus eelnevat silmas pidades elatise suuruse määramisel eksinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus miinimumelatise suurust määrates eksinud baassumma ja keskmise brutopalga suurust

§ 101lg 3–4 järgi arvesse võttes.

Samas on maakohus ekslikult märkinud, et

§ 101

lg-s 5 nimetatud lapsetoetus oli enne 01.01.2023 30 eurot kuus ja alates 01.01.2023 40 eurot kuus. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi oli enne 01.01.2023 lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot ning alates 01.01.2023 on see 80 eurot. Eelnimetatud eksimus ei ole aga mõjutanud maakohtu arvutatud miinimumelatise suurust. Otsuse resolutsioonis on maakohus õigesti lahutanud baassummast ja keskmise brutokuupalga osast pool lapsetoetust (30 eurot). Küll aga on maakohus jätnud elatise suurust arvutades arvestamata enda tuvastatud asjaolu, et laste eest makstakse isale lasterikka pere toetust

§ 101lg 5 tähenduses.

Isa on tõendanud, et talle sündis 20.09.2020 kolmas laps (dtl 39). PHS § 21 lg 2 järgi oli kuni kuut last kasvatava pere lasterikka pere toetuse suurus enne 01.01.2023 300 eurot ja alates 01.01.2023 650 eurot ning on alates 01.01.2024 450 eurot. Sotsiaalkindlustusameti 11.12.2024 vastuse kohaselt maksti sel ajal isale lasterikka pere toetust 450 eurot kuus (dtl 669). Seega sai isa tütarde eest nii lapsetoetust kui ka lasterikka pere toetust

§ 101lg 5 tähenduses ning mõlemat tuleb elatise suurust arvutades arvestada.

Kuigi

§ 101

lg 5 algses redaktsioonis ei olnud täpsustatud, et lapse vajadused loetakse kaetuks poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel, saab lasterikka pere toetuse eesmärki silmas pidades tõlgendada ka varem kehtinud redaktsiooni selliselt, et lasterikka pere toetust tuleb sama moodi arvestada ka enne 01.01.2023, s.o võtta arvesse pool lasterikka pere toetusest ning jagada see kõigi toetust saavate laste (isa kolme lapse) vahel. Lisaks tuleb arvestada seda, et lasterikka pere toetust makstakse isale PHS § 21 lg 1 ja § 17 lg 1 järgi kuni vanema tütre 19-aastaseks saamiseni, s.o kuni 20.07.2027. Seega ei tule alates sellest ajalt noorema tütre puhul lasterikka pere toetust enam arvestada. Kuigi

§ 101

lg 6 järgi tuleb kohtul miinimumelatise suurust määrates arvestada ka asjaolu, et laps viibib olulise osa ajast ülalpidamist andma kohustatud vanema juures, ei ole maakohus eksinud, kui leidis, et siinses asjas ei ole ema tõendanud, et tütred viibivad temaga keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et tütred elavad isaga Soomes ja käivad seal koolis ning ema elab Eestis. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tütred kohtuvad emaga Eestis ning et kohus ei ole määranud ema ja tütarde suhtlemise korda. Ema väitel viibivad tütred temaga keskmiselt vähemalt 7 päeva kuus. Ema põhistas lastega koos viibimise aega maakohtus enda esitatud kalkulatsiooniga, kui palju võiksid tütred emaga koos 9 2-22-132359 aega veeta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga ema ja tütarde koos viibimise aega järeldada pelgalt ema esitatud kalkulatsioonist selle kohta, kui palju saaksid tütred emaga aega koos veeta, kui nad viibiksid kooliajal kuus keskmiselt 1,5 nädalavahetust Eestis ja sellest pool aega emaga, samuti koolivaheaegadel pool aega emaga. Kohus peab tuvastama, kui palju aega viibisid tütred koos emaga kohtumenetluse ajal, ning hindama, kui palju aega viibivad nad emaga koos ettenähtavas tulevikus. Ema ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et lapsed on kohtumenetluse ajal viibinud ema juures aasta lõikes keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva. Sellist asjaolu ei saa tõendada kinopiletid ega mõnda ema juures viibimise korda puudutavad üksikud messengeri vestlused. Need vestlused saavad kinnitada seda, et tütred on viibinud mõned korrad ema juures, kuid need ei saa tõendada, et neid kordi oli aasta lõikes vähemalt 7 ööpäeva ulatuses. Seejuures ei vaidle pooled selle üle, et tütred viibivad vahel ema juures, mistõttu ei ole seda asjaolu vaja tõendada. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul ka alust võtta vastu apellatsioonimenetluses esitatud vestluste väljavõtteid. Vaidlus on selle üle, kui palju aega viibivad tütred emaga. Isa on esitanud kohtule Exceli tabeli (dtl 1581–1583), millest nähtuvad isa andmed selle kohta, kui palju on tütred isale teadaolevalt viibinud ajavahemikul 01.08.2022–22.03.2026 ema juures ning arvutused selle kohta, kui palju ööpäevi on tütred viibinud aasta lõikes keskmisel ema juures. Selle kohaselt on vanem tütar viibinud ema juures kogu menetluse vältel keskmiselt 2,42, 3,83, 2,83 ja 2,67 ööpäeva kuus ning noorem tütar 4,67, 2,33, 2,75, 0,92 ööpäeva kuus. Seega on hagejad sellises mahus ema juures viibimise aja TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaksvõtnud ning selles ulatuses ei ole emal vaja koos viibitud aega tõendada. Ülejäänud ulatuses ei ole ema oma väidet tõendanud. Seejuures ei ole ema toonud esile ega tõendanud ka asjaolusid, millest saaks järeldada, et tütred või mõni neist viibib ettenähtavas tulevikus ema juures aasta lõikes keskmiselt märkimisväärselt rohkem aega või asub elama Eestisse ema juurde. Kuigi ema väitis 31.10.2025 menetlusdokumendis, et vanem tütar elab alates 04.10.2025 ema juures, ei ole ema seda hilisemates menetlusdokumentides enam väitnud ega esitanud selle kinnituseks ringkonnakohtule tõendeid. Seega ei ole alust siinsel juhul miinimumelatist

§ 101lg 6 alusel vähendada või jätta emalt elatist välja mõistmata.

Maakohus arvestas noorema tütre elatise suurust määrates

§ 101

lg 7 järgi õigesti seda, et arvestades tütarde vanusevahet, tuleb noorema tütre elatise suurust vähendada 15%. Samas jättis maakohus arvestamata, et pärast vanema tütre täisealiseks saamist 20.07.2026 ei ole enam tegemist olukorraga, kus elatist tuleb tasuda sama pere mitmele alaealisele lapsele, mistõttu ei ole siis enam alust noorema tütre elatist 15% võrra vähendada. Eelnevat arvestades oli vanema tütre

§ 101

alusel arvutatud miinimumelatise suurus maksekäsu kiiremenetluse avalduse esitamise ajal (25.08.2022) lasterikka pere toetust arvestades 200,64 eurot (225,64–300/2/2/3) ning noorema tütre elatis 166,79 eurot (191,79– 300:2:2:3), st kummagi tütre miinimumelatise suurus peaks olema 25 eurot väiksem võrreldes maakohtu väljamõistetud elatise suurusega. Vastavalt lasterikka pere toetuse suuruse muutumisele, peaks ajavahemikul 01.01.2023–31.12.2023 olema miinimumelatis 54,17 eurot (650:2:2:3) väiksem ja ajavahemikul 01.01.2024–20.07.2027 37,5 eurot (450:2:2:3) väiksem. 10.2.3. Samas ei ole maakohus miinimumelatise suurust määrates arvestanud ka seda, et ema brutosissetuleku suurust arvesse võttes tuleks

§ 101

alusel määratud miinimumelatise suurust

§ 102

lg 3 alusel suurendada.

§ 101

lg 4 järgi võetakse miinimumelatise arvutamisel aluseks eelmise aasta Eesti Vabariigi keskmine brutokuupalk, täpsemalt lisatakse baassummale 3% sellest.

§ 102

lg 3 järgi võib aga kohus elatist suurendada, kui vanema brutokuupalk on keskmisest suurem, 10 2-22-132359 ning lähtuda tegelikult brutokuupalgast. Sellest tulenevalt võimaldab ka elatiskalkulaator arvutada elatist vastavalt kohustatud vanema tegelikule brutopalga suurusele. Siinsel juhul oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigi keskmine brutokuupalk 1548 eurot ja ema keskmine brutotöötasu maakohtu tuvastatu kohaselt 2768 eurot. Maakohus lisas

§ 101

lg 4 alusel baassummale 3% keskmisest brutokuupalgast, s.o 46,44 eurot, kuid arvestades ema brutokuupalga tegelikku suurust, oleks tulnud lisada 83,04 eurot (3% 2768 eurost), s.o 36,6 eurot rohkem. Kuna 2023 ema brutokuupalk suurenes 3692,5 euroni, siis tulnuks alates 2023 lisada baassummale 110,76 eurot, s.o 64,32 eurot rohkem. Seega, arvestades nii lasterikka pere toetust kui ka ema tegelikku brutokuupalka, oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal (25.08.2022) vanemale tütrele

§ 101

ja § 102 lg 3 järgi makstava elatise suurus 237,24 eurot (200,64+36,6) ning noorema tütre elatise suurus 203,39 eurot (166,79+36,6), s.o suurem kui maakohtu määratud miinimumelatise suurus, ning see oli suurem ka alates 2023. 10.2.4. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul alust määrata tütarde ülalpidamiseks vajaliku miinimumelatise suurust

§ 101ja § 102 lg 3 järgi väiksemana kui seda tegi maakohus.

Samas ei ole ringkonnakohtul ka alust elatist suurendada, sest hagejad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. 10.2.

1. Miinimumelatise suuruse kindlakstegemisel ei ole tähtsust isa sissetuleku suurusel ja varalisel seisundil, mistõttu ei olnud maakohtul ega ole vaja ka ringkonnakohus võtta vastu või koguda täiendavalt seda asjaolu kinnitavaid tõendeid.
2. Kolleegiumi hinnangul ei ole ema toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mis annaksid

§ 102

lg 2 järgi alust mõista emalt välja maakohtu määratud miinimumelatisest väiksemat elatist. 11.1. Üldjuhul ei või lapse igakuine elatis olla väiksem ülal nimetatud elatise miinimummäärast. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem

§ 102

lg-te 1 ja 2 järgi erinevalt muudest ülalpidamisekohustustest oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ning peab kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellises olukorras võib kohus erandina

§ 102

lg 2 järgi mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist väiksema elatise, kuid seda üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on leidnud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905, p 18; RKTKo 09.06.2017, 32-1-35-17, p-d 28.1–28.2). Mh võib kohus

§ 102

lg 2 alusel elatist vähendades arvestada asjaolu, et laps viibib vanema juures tavapärase elukorralduse kohaselt 11 2-22-132359 keskmiselt vähem kui 7 ööpäeva kuus (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.5). Kui kohustatud vanem taotleb

§ 102lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta Ts

MS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.2). 11.2. Siinsel juhul ei ole alust

§ 102

lg 2 alusel miinimumelatist vähendada, sest kostja sissetulekut arvestades suutis ja suudab ta maksta tütardele maakohtu välja mõistetud ulatuses miinimumelatist, st tegemist ei ole

§ 102

lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud ja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma kahele alaealisele tütrele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Olukorras, kus kostja brutokuupalk oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal 2768 eurot ja suurenes 3692,5 euroni ning tal oli maakohtu otsuse kohaselt kohustus tasuda oma kahe alaealise tütre ülalpidamiseks kokku 417,43 eurot (225,64+191,79), jäi kostjale vastava suurusega elatise maksmise järel piisavalt vahendeid oma kohustuste täitmiseks ja enda ülalpidamiseks. Samuti võimaldas sellise suurusega sissetulek teha tütardele soovi korral täiendavaid kulusid. 11.3. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et isale maksti (ema väitel kuni 31.07.2025) Soomes välislähetuses viibimise tõttu välisteenistuse seaduse (VäTS) § 63 alusel välislähetustasu, sh temaga koos viibivate laste tõttu VäTS § 66 alusel suurendatud tasu ning hüvitati VäTS § 65 alusel teatud kulud, ei anna alust mõista kostjalt välja miinimumist väiksemat elatist, sest nende tasumise eesmärgiks oli katta lapse välisriigis elamise tõttu tekkivaid täiendavaid kulusid, mitte lapse põhivajadusi. Välisteenistuse seaduse eelnõu seletuskirja (732 SE) kohaselt on teenistujale VäTS § 63 alusel välislähetustasu maksmise eesmärk lähetuses viibimise kulude hüvitamine ning tasu suurendamine kaasasoleva lapse eest VäTS § 66 tähenduses on ette nähtud elamiskulude hüvitamiseks välismaal, mis on seotud asukohariigi elukalliduse, inflatsiooni ja teiste näitajatega. Sarnaselt on ka VäTS § 65 alusel kulude katmise eesmärgiks tagada mh teenistuja lastele välisriigis võimalus elada ning saada Eestiga sarnaseid meditsiiniteenused ja omandada haridust sarnastel tingimustel (kui tegemist on tasulise haridusega). Seega on selle seaduse alusel makstavate hüvitiste eesmärk katta vanemaga kaasas oleva lapse välisriigis elamisega seotud lisakulud, mitte lapse põhivajadused. Seda arvestades ei oleks õige lugeda lapse miinimumelatise aluseks olevaid põhivajadusi kaetuks selle seaduse alusel makstavate hüvitiste arvel sarnaselt

§ 101

lg-s 5 nimetatud Eestis lapsele makstava lapsetoetuse ja lasterikka pere toetusega. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus kohustatud vanema varaline seisund ei võimaldaks miinimumelatist maksta, võib kohus kaaluda sellise asjaolu valguses miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, kui hüvitiste saamist arvestades ei satuks laste põhivajaduste rahuldamine ohtu, kuid siinsel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. 11.4. Ka see, et tütred viibivad keskmiselt 2–3 ööpäeva kuus ema juures, ei anna alust miinimumelatist

§ 102

lg 2 alusel vähendada, sest tegemist on marginaalse osaga ajast, mis ei vähenda lapsega koos elava vanema kulusid märgatavalt. Lisaks, nagu ülal märgitud, suudab ema maksta lastele miinimumelatist ja kanda sellises mahus koosviibimise ajal laste põhivajaduste katmiseks vajalikke kulusid (eelkõige toidukulusid). 11.5. Miinimumist väiksemat elatist ei ole alust välja mõista ka seetõttu, et vanematel on ühine hooldusõigus ning ema soovib ise korraldada tütarde elu, sh osta neile ise riideid jms ning anda neile taskuraha ja/või vajalike esemete ostmiseks raha. Arvestades seda, et tütred elavad isa juures ja viibivad emaga koos üksnes marginaalse osa ajast, peab ema andma 12 2-22-132359 tütardele ülalpidamist raha perioodilise maksmisega

§ 100lg 1 esimese lause tähenduses, et tagada tütarde põhivajaduste rahuldamine.

Seda, et ema soovib käia tütardega ostlemas ja otsustada ise lastele vajalike või meelepärast kulutuste üle, ei saa sellises olukorras pidada mõjuvaks põhjuseks anda elatist muul viisil

§ 100lg 1 teise lause tähenduses.

Ema saab osaleda tütarde elus ja hoida nendega häid lähedasi suhteid ka muul viisil kui neile raha andes või nende kulusid vahetult ise kandes. 11.6. Kuna ema suudab maksta tütardele miinimumelatist, ei anna apellatsioonkaebuse väited ja ülaltoodud asjaolud eraldi ega koosmõjus alust mõista emalt tütarde ülalpidamiseks

§ 102

lg 2 järgi välja miinimumist väiksemat elatist ja muuta selles osas maakohtu otsust.

1. Ringkonnakohtu hinnangul jättis aga maakohus kostjalt elatist välja mõistes põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja on menetluse ajal täitnud osaliselt tütarde ülalpidamiskohustust. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ning arvutab välja otsuse tegemise kuupäeva seisuga tekkinud elatise võla suuruse. 12.
2. Arvestades apellatsioonimenetluse piire ja maakohtu väljamõistetud miinimumelatise suurust, peab kostja kohtuotsuse tegemise aja seisuga maksma vanema tütre ülalpidamiseks ajavahemikul 01.08.2022–30.04.2026 kokku 12 301,26 eurot ja noorema tütre ülalpidamiseks 10 456,09 eurot. Vastavalt Justiitsministeeriumi veebilehel avaldatud elatiskalkulaatorile peab kostja tasuma maakohtu otsuse järgi vanemale tütrele elatist järgmiselt: - tagasiulatuv elatis 174,72 eurot; - 25.08.2022–31.01.2023 kokku 1179,16 eurot (5 kuud 7 päeva × 225,64 eurot kuus) - 01.02.2023–31.03.2023 kokku 431,28 eurot (2 kuud × 215,64 eurot kuus); - 01.04.2023–31.03.2024 kokku 3123,96 eurot (12 kuud × 260,33 eurot kuus); - 01.04.2024–31.03.2025 kokku 3452,64 eurot (12 kuud × 287,72 eurot kuus); - 01.04.2025–31.03.2026 kokku 3620,88 eurot (12 kuud × 301,74 eurot kuus); - 01.04.2026–30.04.2026 318,62 eurot. Vastavalt Justiitsministeeriumi veebilehel avaldatud elatiskalkulaatorile peab kostja tasuma maakohtu otsuse järgi nooremale tütrele elatist järgmiselt: - tagasiulatuv elatis 148,56 eurot; - 25.08.2022–31.01.2023 kokku 1002,28 eurot (5 kuud 7 päeva × 191,79 eurot kuus) - 01.02.2023–31.03.2023 kokku 366,58 eurot (2 kuud × 183,29 eurot kuus); - 01.04.2023–31.03.2024 kokku 2655,36 eurot (12 kuud × 221,28 eurot kuus); - 01.04.2024–31.03.2025 kokku 2934,72 eurot (12 kuud × 244,56 eurot kuus); - 01.04.2025–31.03.2026 kokku 3077,76 eurot (12 kuud × 256,48 eurot kuus); - 01.04.2026–30.04.2026 270,83 eurot.
3. Kostja on tõendanud, et ta on menetluse ajal kandnud tütarde ülalpidamiseks nende isa pangakontole ajavahemikul 01.08.2022–30.04.2026 kokku üle 4734 eurot (dtl 799, 801, 1161). Kuigi isa pangakonto väljavõtete (dtl 1489–1491) kohaselt on kostja kandnud üle 4389 eurot, ei sisalda isa pangakonto väljavõte neid makseid, mida ema on makse selgituse kohaselt teinud seoses tütarde telefonide või reisiga (kokku 344,5 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul saab kõik isa pangakontole tehtud ülekanded lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest need on seotud laste vajaduste katmisega ning raha on antud isa käsutusse. Mõistlik on lugeda isa pangakontole ülekantud summad pooles ulatuses, s.o 2367 euro ulatuses (4734:2) 13 2-22-132359 kummagi tütre ülalpidamisekohustuse täitmiseks. Seega on kostjal vanema tütre ees elatisevõlg 9934,26 eurot ja noorema tütre eest elatisevõlg 8089,09 eurot. 13.
4. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa aga pidada raha kandmist alaealiste tütarde pangakontodele. Ringkonnakohus märgib, et alla 18-aastasel lapsel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 järgi piiratud teovõime ning kui kohustus on täidetud piiratud teovõimega isikule, loetakse kohustus võlaõigusseaduse (VÕS) § 79 lg 2 järgi täidetuks, kui kohustus täideti tema seadusliku esindaja nõusolekul või seaduslik esindaja kiidab täitmise heaks. Arvestades seda, et alaealist last esindab

§ 120

lg 4 järgi elatist teiselt vanemalt nõudes lapsega koos elav vanem üksi, saab ülalpidamiskohustuse lugeda alaealisele lapsele antud raha arvel täidetuks üksnes siis, kui lapse nimel elatisenõude esitanud vanem sellega nõustub. Vastasel korral võib saada kahjustatud elatise maksmise eesmärk, sest lapse põhivajadused võivad jääda katmata. Samas võivad vanemad

§ 100

lg 3 järgi kokku leppida, et elatist makstakse osaliselt või täielikult otse lapsele. Siinsel juhul ei ole aga isa andnud nõusolekut elatise maksmiseks otse lastele ega ole ema tehtud ülekandeid ka hiljem heaks kiitnud. Isa on selgelt mõista andnud, et ta ei loe selliseid ülekandeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks, ning palunud tasuda elatist enda pangakontole. Seda arvestades ei saa ringkonnakohus lugeda tütarde pangakontodele tehtud makseid ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning neid tuleb käsitada ema poolt tütardele vabaks kasutamiseks antud taskurahana. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul ka alust võtta vastu ema esitatud tõendeid, mis puudutavad ema poolt tütarde pangakontodele tehtud makseid. 13.

1. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks tütardega vaba aja veetmisel kantud ema kulusid. Nagu ülal märgitud, ei eelda keskmiselt 2–3 ööpäeva kuus tütardega aja veetmine tütarde põhivajaduste katmisel märkimisväärsete kulutuste kandmist. See, kui ema soovis teha tütardele meelehead ja ostis neile riideid, kosmeetikatarbeid ning tegi kulutusi meelelahutusele ja väljas söömisele, ei anna alust lugeda tütarde põhivajaduste rahuldamiseks ettenähtud miinimumelatist tasutuks ja ülalpidamiskohustust täidetuks. Tütarde huvides oli saada regulaarselt ja piisavas suuruses nende ülalpidamiseks vajalikku elatist, mille arvel saaks nendega koos elav isa nende põhivajadused katta. Kuna vanematel ei olnud kokkulepet sel viisil ülalpidamiskohustuse täitmise kohta ja maakohus oli asunud seisukohale, et sel viisil ei saa ema ülalpidamiskohustus lugeda täidetuks, ning selliselt tütardele asju ostes jättis ema panustamata tütarde põhivajaduste katmisse, pidi ema mõistma, et ta teeb tütarde ülalpidamiseks lisakulutusi, mida ei saa lugeda miinimumelatise ulatuses ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Seetõttu ei ole tähtsust ka ema apellatsioonimenetlusese esitatud tõenditel erinevate kulude vahetu kandmise kohta. 13.
2. Eelnevat arvestades loeb ringkonnakohus ülalpidamiskohustuse kohtumenetluse ajal kaetuks üksnes isale üle kantud raha ulatuses.
3. Apellatsioonkaebuse väiteid maakohtu määratud otsuse täitmise korra muutmise kohta ei anna alust maakohtu otsust selles osas tühistada. Asjaolu, et kostja sooviks tasuda elatist
4. kuupäeva asemel iga kuu
5. kuupäeval ning ei soovi tasuda elatist tütarde isa pangakontole, ei anna alust maakohtu otsuses määratud täitmise korda muuta. Arvestades seda, et tütred on alaealised ning nende vajaduste rahuldamise peab korraldama nendega koos elav vanem, tuleb elatist maksta vanema pangakontole. Samuti leidis maakohus õigesti, et kuna elatist tuleb 14 2-22-132359

§ 100lg 4 järgi iga kuu eest ette, ei ole põhjendatud selle hilisem tasumine.

Ringkonnakohus ei saa isa taotluse alusel mõista elatist välja aja eest pärast vanema tütre täisealiseks saamist.

1. Neil kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis arvestamata, et ema täitis osaliselt tütarde ülalpidamiskohustust, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega arvestab menetluse ajal ema tasutud elatist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, aga ka seda, et TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise, jätab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning ei muuda TsMS § 173 lg 3 I lause järgi maakohtu menetluskulude jaotust. (allkirjastatud digitaalselt) 15