) §-st 48 ja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 107 lg 1 p-st 1: 1. Tunnistada süüdi Viktor Rekonin liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 7 (seitse) päeva aresti. 2.
lg 1 alusel on Viktor Rekoninil õigus käesoleva kohtuotsusega mõistetud arestipäevad ära kanda osade kaupa, kusjuures järjest kantava aresti kestus peab olema vähemalt 2 (kaks) päeva ja mõistetud arest tuleb ära kanda alates kohtuotsuse jõustumisest 3 (kolme) kuu jooksul.
lg-le 2 arvestatakse aresti tähtaeaga päevades ja karistustähtaja arvestamisel on arvestusühikuks üks astronoomiline päev, so 24 tundi.
Seejuures
lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtul tuleb tuvastada ka väärteokoosseisu subjektiivse külje tunnused. Kohus leiab, et V. Rekonin pani LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega. Menetlusalune isik tunnistas oma süüd ning avaldas sõitmise põhjuse - XXX soovis metsa minna. Ta oleks kindlasti saanud jätta rooli taha istumata, sest V. Rekonini sõnade kohaselt on ka tema XXX juhtimisõigus. Seega oleks ta pidanud oma XXX teada andma, et ta on alkoholi tarvitanud ja ei saa sõidukit juhtida. Arvestada tuleb ka V. Rekonini joobe suurust, s.o mitte vähem kui 1,18 mg/g, mis on üsna lähedal LS § 224 lõike 2 ülemmäärale ehk kriminaalse joobe määrale. Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et vereproov V. Rekoninilt võeti pea tund aega hiljem kui ta peeti sõiduki roolis kinni. Sellises joobes isik saab aru, et ta on alkoholijoobes ning ta ei tohi sõidukit juhtida. V. Rekonin teadis, et ta tarvitas enne sõitma asumist vähemalt kolm purki õlut, seega pidi tal olema kahtlus, et ta võib olla alkoholijoobes. Sellest hoolimata asus ta sõidukit juhtima. Seega, V. Rekonin teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda, järelikult subjektiivsest küljest pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut V. Rekoninit tuleb toimepandu eest karistada. V. Rekonin palus kirjas PPA-le, et temalt ei võetaks ära juhtimisõigust ja soovis, et teda karistataks rahatrahviga. Sama soovi juurde jäi ta ka kohtus. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti (maksimaalselt kolmkümmend päeva) või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. V. Rekonini süü suurust hinnates arvestab kohus sellega, et õnneks liikles V. Rekonin pigem väikestel teedel, kus liiklustihedus pole ilmselt suur ning tõenäosus liiklusõnnetusse sattuda madalam. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada aga sellega, et menetlusaluse isiku joove oli 1,18mg/g, mis läheneb LS § 224 lg-s 2 ette nähtud ülemmäärale. Joobest veres alates 1,50 mg/ g kohta alustatakse juba kriminaalmenetlus. Seega saab asuda seiskohale, et V. Rekonini süü on keskmine, sest õnneks ei liigelnud ta suure liiklustihedusega teel, kuid samas oli LS § 224 lg 2 kvalifikatsiooni mõttes üle keskmise joobes, mis ilmselgelt muutis tema tegutsemise ohtlikuks. 4
§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Menetlusalune isik kahetses tehtut, seega arvestab kohus menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna
Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on V. Rekoninil kaks kehtivat väärteokaristust, mõlemad kvalifitseeritud LS § 224 lg järgi ning viimane karistus ka LS § 201 lg 2 järgi. 19.12.2023 PPA Põhja prefektuuri otsusega väärteoasjas 2303,23,001053 määrati V. Rekoninile lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmine. V. Rekoninit iseloomustavast materjalist nähtub, et joobes juhtimise eest on teda karistatud ka 2021 aastal. Seega on viimase kolme ja poole aasta jooksul V. Rekonin joobes autoroolis vahele jäänud neljal korral. V. Rekonini suhtumist liikluseeskirjade täitmisesse ilmestab asjaolu, et kui temalt oli 19.12.2023 otsusega väärteoasjas 2303,23,001053 (tl 22-23) juhtimisõigus LS § 224 lg 2 kvalifitseeritava teo toimepanemise eest ära võetud 3 kuuks, siis tabati ta taas joobeseisundis sõiduki juhtimisel 30.03.2024 (tl 24-25), s.o ajal, mil juhtimisõigus oli peatatud. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11) (RKKKO nr 3-1-16-17, p 16). Kohus peab arvestama karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid eesmärke. Kohtu hinnangul on mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades enamohtlik rikkumine ning see ei ole ühiskonnas aktsepteeritav tegevus. Juhtides mootorsõidukit seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, ei ole juht võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ega oma käitumist vastavalt suunama. Alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi tegevus liikluses kujutab endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Seega tuleb mõistetava karistusega anda ühiskonnale selge signaal, et korduval liiklussüütegude toime panemisel on ranged tagajärjed. Seetõttu tuleb menetlusalusele isikule väärteo toimepanemise eest mõista rangem karistus, mis loodetavasti edaspidi suunab V. Rekoninit õiguskuulekamalt käituma ja ennetab samaliigiliste süütegude edasist toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on
Rekoninit karistada nii põhi- kui ka lisakaristusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt lahendites rõhutanud, et isikule mõistetud põhija lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Kuna varem korduvalt karistuseks mõistetud rahatrahvid , s.h ka maksimummääras määratud rahatrahv 300 trahviühikut summas 1200 eurot, ega ka juhtimisõiguse äravõtmine, ei suutnud heidutada V. Rekoninit uut samaliigilist süütegu toime panemast, on kohus veendunud, et rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki. Kuivõrd V. Rekonin on korduvalt ja tahtlikult eiranud liiklusseaduse nõudeid, juhtinud mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis, on ta teistele liiklejatele ohtlik ning mingiks perioodiks tuleb ta taas liiklusest kõrvaldada. 5
lg 1 alusel anda talle õigus käesoleva kohtuotsusega mõistetud arestipäevad ära kanda osade kaupa, kusjuures järjest kantava aresti kestus peab olema vähemalt 2 päeva ja mõistetud arest tuleb ära kanda alates kohtuotsuse jõustumisest 3 kuu jooksul. Kohtupraktikas on omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt RKKKm 3-1-1-55-07, p 6).“ LS § 224 lg 3 sätestab, et kohus võib kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. V. Rekoninit on varem LS § 224 lg 2 järgi korduvalt karistatud. Seega tuleb lisakaristus mõista LS § 224 lg 3 p 2 alusel. Kolme kuu pikkune juhtimisõiguse äravõtmine ei mõjutanud V. Rekoninit mitte toimepanema uusi liiklusalaseid süütegusid. Kohus hindas V. Rekonini süü suurust keskmiseks. Samas V. Rekonin kahetseb toimepandut ja on ka asunud tegelema oma alkoholi tarvitamise, ilmselt liigtarvitamise, probleemiga. Seega on tegemist
Kohus leiab, et karistuse määra võib vähendada ka seetõttu, et V. Rekonin on alluvud omal soovil alkoholi liigtarvitamisele suunatud ravile. Lähtudes eeltoodust ja põhimõttest, et põhi-ja lisakaristus peavad vastama süü suurusele, leiab kohus on käesoleval juhul on proportsionaalne ja põhjendatud juhtimisõiguse ära võtmine V. Rekoninilt 4 kuuks. Kohus selgitab, et tulenevalt LS §-st 127, on V. Rekonin kohustatud loovutama oma juhiloa elukohajärgsesse Transpordiameti teenindusbüroosse viie tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning juhiloa loovutamata jätmise eest sanktsioonina kohaldatava sunniraha ülemmäär on 640 eurot. Kohtuväline menetleja taotleb V. Rekoninile kuuluva sõiduki ToyotaRAV4, reg nr XXX konfiskeerimist.
lg 1 kohaselt võib kohus konfiskeerida vahendi, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Riigikohtu üldkogu poolt 12.12.2014 asjas 3-1-1-82-14 avaldatud seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.