Obsah (15)

§ 367§ 428§ 162§ 168§ 484§ 177§ 175§ 638§ 637§ 405§ 651§ 456§ 178§ 639§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov Määruse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-114050 Kohtuasi

) § 4842 kohaselt 20 eurot. Hageja lepingulisel esindajal kulus täiendavate alusdokumentidega tutvumiseks ja nende analüüsimiseks; hagiavalduse ettevalmistamiseks ja koostamiseks; lisade kogumiseks ja komplekteerimiseks ning dokumentide esitamiseks kohtule 2 tundi ja kostja 26.08.2025 seisukohaga tutvumiseks, hageja 11.09.2025 seisukoha koostamiseks ja esitamiseks, kostja 26.09.2025 seisukohaga tutvumiseks ja vastamiseks 11.11.2025 kokku 1 tund. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 169 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on käibemaksukohustuslane.

1. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. 3.
2. Kostja ei vaielnud vastu, et hageja esitatud fotodel on kostja sõiduk. Kostjal ei ole siiski võimalik meenutada
3. a augustis aset leidnud parkimise asjaolusid. 3.
4. Hageja nõue on aegunud. Väidetav parkimisnõue tekkis 05.08.2022, kuid hagi vastuse esitamise ajaks, s.o 26.08.2025 oli möödunud üle kolme aasta. 3.
5. Hageja ei tegelenud kostjalt trahvinõude sissenõudmisega enam kui 2,5 aasta jooksul alates trahvinõude väljastamisest. Järelikult on võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohane mõistlik aeg nõude esitamiseks möödunud. Kui kohus nõustub kostjaga, et leppetrahvi nõudmiseks ette nähtud mõistlik aeg on möödunud ja põhinõue tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb rahuldamata jätta ka menetluskulude nõue. 3.
6. Hageja saatis võlateatised aadressile VVV, kuid kostja ei elanud sellel kinnistul juba alates
7. a aprillist. Kostja uus elukoht on XXX, kuhu sissekirjutus tehti 19.12.
8. Seega ei saanud kostja võlateatisi kätte. Hageja ei kontrollinud kostja elukoha aadressi rahvastikuregistrist. Kostja telefoninumber, e-posti aadress ja elukoha aadress on olnud avalikult kättesaadavad alates
9. a-st ning nende kaudu oleks olnud võimalik kostjat kergesti teavitada. Hageja ega Julianus Inkasso ei olnud kostjaga varem ühendust võtnud ei telefoni, e-posti, postiteate, sms vms vahendusel. Lisaks ei ole hageja iseteeninduskeskkonnas näha ühtegi kostja tasumata trahvi sellest perioodist. Leppetrahvi ei saa nõuda, kuna mõistlik aeg on möödas, sest nõudekiri saadeti alles 2,5 aasta pärast. 3.
10. Kostja on kompromissina valmis tasuma parkimistrahvi summas 40 eurot, kuna see oli tema kohustus, kuid ta ei nõustu viivisenõuetega ega menetluskulude hüvitamisega, kuna need on tekkinud hageja tegevusetuse ja pahatahtliku käitumise tulemusena. Lisaks on viivisenõue ebamõistlikult suur. Hageja esitas hagi ligi kolm aastat pärast väidetava kohustuse tekkimist, mis põhjustas mh ebaproportsionaalselt suure kõrvalkulude kasvu. Sellises olukorras ei ole õiglane panna kõrvalkulude koormust kostja kanda. Lisaks saatis hageja võlateatised valele aadressile. Kostja ei ole teadlikult ega tahtlikult kohustuse täitmist vältinud, vaid hageja enda passiivsus ja eksitav teavitamine on kõrvalkulud põhjustanud. 3 2-25-114050 3.
11. Hagejal ei oleks sellises ulatuses menetluskulusid tekkinud, kui hageja oleks enne maksekäsu avalduse esitamist kasutanud kostja kohta avalikult kättesaadavaid kontaktandmeid (e-post, telefon, uus aadress). Kohus sai kostjaga ühendust esimesel katsel. Maakohtu otsus
12. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 40 eurot, võla sissenõudmise kulu 15 eurot ja viivise võlgnetavalt leppetrahvi võlalt alates 08.07.2025 seaduses sätestatud määras kuni leppetrahvi tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 27,10 eurot. Maakohus lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu sissenõudmiskulude 15 euro nõudes. Kohus jättis hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda. Maakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse nende puudumise tõttu kindlaks määramata. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 344,40 eurot (ilma käibemaksuta) ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist seaduses ettenähtud ulatuses. 4.
13. Puudub vaidlus, et: kostja oli sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik 05.08.2022; kostja sõiduk pargiti 05.08.2022 Tallinnas hageja opereeritud parklas Vesilennuki 1; parklas on lubatud parkida parkimiskellaga tasuta 1 tund või parkimise eest tasudes; kostja ei fikseerinud parkimise kellaaega ega tasunud parkimise eest; hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude 40 eurot (kviitungi nr 0232026758), mis asetati sõiduki esiklaasile ja mille kohaselt tuli leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul ning hagejale on leppetrahv, viivis ja sissenõudmiskulud tasumata. Viidatud asjaolud on tõendatud fotodega parklast, pargitud sõidukist, parkimistingimustest ja leppetrahvist. 4.
14. Maakohus järeldas, et hageja ei ole kaotanud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi. Trahvi nõue pandi sõiduki esiklaasile 05.08.
15. Sellega toimetati leppetrahvi nõue kostjale koheselt ka kätte tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 ja § 70 järgi. Seega on ebaõige kostja väide, et leppetrahvi on nõutud alles 2,5 aasta pärast. 4.
16. Kuna leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul, siis oli leppetrahvi tasumise tähtaeg 19.08.
17. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks leppetrahvi 40 eurot hagejale ära tasunud. Seega rikub kostja lepingust tulenevat leppetrahvi tasumise kohustust ja on kohustuse täitmisega viivituses. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2, § 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, § 158 lg 1 järgi kostjalt leppetrahvi 40 eurot tasumist. Lisaks on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6,

§ 367

alusel alates 20.08.2022 leppetrahvi tasumisega viivitamise korral viivist seadusjärgses määras. Hageja nõuab viivist alates 22.08.

1. 4.
2. Kostja väide, et nõue on aegunud, ei ole õige. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat; § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 27.06.2025 ja seejärel läks maksekäsu kiirmenetlus üle hagimenetluseks (hagi esitatud 07.07.2025). Seega on nõue kostja vastu esitatud 3-aastase hagi aegumise tähtaja sees. 4.
3. Kostja ei saa õigustada kohustuse ehk leppetrahvi tasumata jätmist, tasumisega viivitamist asjaoluga, et hageja võinuks teda või tema kontaktandmeid otsida muudest avalikest andmetest. Kostja väitis, et võõrandas 19.04.2022 korteriomandi VVV, Tallinn, kuhu hageja saatis esimese meeldetuletus-, nõudekirja 21.11.2022 ja et kostja muutis on elukoha registreeringut 19.12.
4. Seega saatis hageja 21.11.2022 meeldetuletuskirja kostja 4 2-25-114050 elukohajärgsele aadressile, kust hageja sai eeldada, et kostja saab kirja kätte. Seega on hageja nõue sissenõudmiskulude saamiseks 15 eurot leppetrahvi 21.11.22 võlateatise koostamiseks ja saatmiseks põhjendatud. Vastav kulu tuli kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 1131 lg 2 p 1 alusel välja mõista. 4.
5. Kostja väide, et sissenõudmiskulud ja viivis on ebamõistlikult suured võrreldes leppetrahviga, pole täpne. Seadusjärgne viivis 12,90 eurot võlalt 40 eurot ei ole ebamõistlikult suur viivis, kuivõrd on sellest 3 korda väiksem, samuti on sissenõudmiskulud 2,6 korda väiksemad kui leppetrahv. 4.
6. Kostja väitis, et tema kohta ei ole andmeid, et tal oleks leppetrahvi võlgnevusi, mis nähtub esitatud andmete väljavõttest ja mida hageja pole vaidlustanud. Seega saab järeldada, et andmebaasides leppetrahvide arvestus pole kas täpne või on ebakorrektne, mis ei võimalda parkijatel ka ise kontrollida, kas mingil põhjusel on mõni trahv jäänud tasumata. Kohtu arvates võimaldab märgitu seda, et kostjalt väljamõistetavat edaspidist viivist tuleb piirata põhivõlaga VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, et see ei muutuks leppetrahvist suuremaks (ebamõistlikuks), arvestades kostja väidet, et ta on nõus leppetrahvi tasuma. 4.
7. Kuna hageja loobus osaliselt sissenõudmiskulude nõudest 15 eurot, siis lõpetas kohus selles osas menetluse

§ 428lg 1 p 3, § 429 lg 1 p 2 ja § 442 lg 5 järgi.

Hagist osaliselt loobumise osas jäid menetluskulud hageja kanda. Hagi kuulub siiski rahuldamisele, kuigi kohus piiras edasiulatuvat viivist. Seega jäid hagi rahuldamise tõttu

§ 162

lg-te 1 ja 2 järgi hageja menetluskulud kostja kanda ja menetluse lõpetamise osas

§ 168lg 4 järgi hageja kulud tema enda kanda ja kostja kulud hageja kanda.

Hageja soovis kostjalt välja mõista leppetrahvi 40 eurot, viivise 12,9 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja edasiulatuva viivise kuni kohustuse täitmiseni. Hageja loobus 15-eurosest nõudest, mis moodustab kogu nõudest 18% (40+12,9+30= 82,90, 15/18,20*100= 18%). Seega jäid hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 18% ulatuses hageja kanda. 4.9. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses lõivu kokku 100 eurot. Kuna asjas toimus maksekäsu kiirmenetlus, on maksekäsukiirmenetluse kulu 20 eurot

§ 4842 järgi põhjendatud.

Lisaks on põhjendatud kulu tasutud lõiv 100 eurot. 4.

1. Kohus järeldas, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 3 tundi oli põhjendatud ja vajalik. Hagiavaldus sisaldas vähe faktiväiteid ja tõendeid. Kostja esitas vähe vastuväited. Pooled vahetasid vaidluses mitmeid seisukohti. Samas oli hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot käibemaksuta ebamõistlikult suur, sest selline tasu on tavapärane vandeadvokaadist esindaja puhul. Kohus leidis, et hageja põhjendatud lepingulise esindaja kulu oli 300 eurot (käibemaksuta). 4.
2. Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista

§ 162

lg 1, 2 § 138, § 139 lg-te 1 ja 2, § 4842, § 175 lg 1 järgi menetluskulude katteks 82% kuludest (100 + 20 + 300) ehk 344,40 eurot (82% 420-st).

§ 177

lg 4 järgi tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist seaduses ettenähtud ulatuses. 4.

1. Kuna kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis jäi tema kulude suurus kindlaks määramata. 5 2-25-114050 Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas, jätta hageja menetluskulud täielikult hageja enda kanda ja mõista hagejalt välja apellatsioonikaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 100 eurot. 5.
3. Kostja väitel kohaldas maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel ebaõigesti menetlusõiguse norme ning rikkus proportsionaalsuse ja hea usu põhimõtet. Kostja peab maakohtu otsuse alusel hüvitama hagejale menetluskulud 344,40 eurot samas kui vaidluse esemeks oli põhinõue 40 eurot. Kostjalt väljamõistetud hageja menetluskulude suurus ja põhinõude vahekord on selgelt ebaproportsionaalne ning vastuolus

§ 175

lg 1 nõudega, mille kohaselt mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Käesolev vaidlus oli faktiliselt lihtne, õiguslikult standardne, ilma kohtuistungiteta ja ilma keeruka tõendamise ja ekspertiisita. Sellises asjas 300 euro suurune esindajatasu (käibemaksuta) ei ole mõistlik ega vajalik. 5.

1. Hageja ei võtnud kostjaga ligikaudu 2,7 aasta jooksul ühendust muul viisil kui sõiduki esiklaasile asetatud teatega. Kostja e-posti aadress ja telefoninumber olid avalikult kättesaadavad. Hagejal oli võimalik kostjaga lihtsalt ja minimaalsete kuludega ühendust võtta. Hageja valis teadlikult kõige kulukama tee (inkasso ja kohtumenetlus). Seetõttu ei ole menetluskulud tekkinud kostja käitumise, vaid hageja enda valitud tegevusviisi tulemusena. 5.
2. Maakohus tegi menetluse käigus pooltele ettepaneku kaaluda kompromissi. Kostja väljendas valmisolekut vaidlus lahendada tasudes leppetrahvi, kuid hageja ei olnud kompromissiga nõus. Hageja hoidis teadlikult alles kohtumenetluse, kuigi vaidlus oleks olnud lahendatav oluliselt väiksemate kuludega. Kuna kostja oli valmis tasuma põhinõude, siis kostjalt hageja menetluskulude täielik väljamõistmine rikub õiglustunnet ning ei arvesta vaidluse tegelikku iseloomu ega ulatust. 5.
3. Kui juba nii lihtsa ja rutiinse toimingu nagu teistkordse meeldetuletuse saatmisega seotud kulude põhjendatus osutus küsitavaks ning hageja oli sunnitud sellest nõudest loobuma, on põhjendatud kahtlus, kas ka menetluskulude suurus on olnud vajalik ja mõistlik

§ 175lg 1 tähenduses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohtu kolleegium leiab üksmeelselt, et kooskõlas

§ 638

lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 2¹ koosmõjus § 405 lg-ga 1 ning

§ 637

lg 1 p 6 alusel keelduda ning kaebus

§ 638lg 10 järgi selle esitajale tagastada.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja leppetrahvi 40 eurot, võla sissenõudmise kulu 30 eurot, 6 2-25-114050 sissenõutavaks muutunud viivise 12,90 eurot ja edasiulatuva viivise leppetrahvi võlgnevusest seaduses sätestatud määras. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmääri, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 8. Seejuures on Riigikohus leidnud, et ringkonnakohus ei pea

§ 637

lg 2¹ alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit (vt nt RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11; RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15). 9. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega, on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole

§ 637lg 2¹ järgi alust.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega selgelt menetlusõiguse normi rikkunud. Samuti ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Otsuse edasikaebamiseks maakohus luba ei andnud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist. 10. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Kostja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Seega on maakohtu otsus jõustunud resolutsiooni p-ide 1-3 osas (

§ 456lg 4 lause 2).

11. Maakohus arvestas menetluskulude jaotamise otsustamisel maakohtus hageja hagist osalist loobumist ja ülejäänud osas hagi rahuldamist ning jättis

§ 162

lg 1 ja § 168 lg 4 järgi hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus ei muuda hagi rahuldamise ulatust, puudub ringkonnakohtul ka alus teha teistsugune otsustus maakohtu menetluskulude jaotuse osas. Kostja ei ole toonud kohtu ette ka põhjendusi, mis annaks alust hageja kulude tema enda kanda jätmise. Ringkonnakohus selgitab, et mh

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard menetluskulude väljamõistmine peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 162

lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (vt nt RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20). Kostja väidab, et hageja pöördus kostja vastu hagiga kohtusse, kuigi vaidlus oleks olnud võimalik lahendada ka kohtuväliselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalid ei kinnita, et hageja kohtusse pöördumine oleks olnud põhjendamatu. Maakohus tuvastas ja ringkonnakohtus puudub enam vaidlus, et trahv pandi sõiduki esiklaasile 05.08.

1. Sellega toimetati leppetrahvi nõue kostjale koheselt ka kätte. Seega on ebaõige kostja väide, et leppetrahvi on nõutud alles 2,5 aasta pärast. Kostja oleks saanud kojamehe vahele jäetud teate alusel leppetrahvi ära maksta. Sellega ei oleks hagejal menetluskulusid tekkinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust teha maakohtu menetluskulude jaotuse osas teha teistsugune otsustus. 7 2-25-114050
2. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka osas, millega hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks määrati 344,40 eurot ja mõisteti see summa kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja.
3. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 2¹ sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 01.01.2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p 13). 14. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

14.1. Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. 14.2.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 32-1-184-15, p 14). 14.

1. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Kostja väidete põhjal ei ole võimalik jõuda järeldusele, et maakohus on diskretsioonipiire ületanud ning mõne toimingu ajakulu põhjendatuse ilmselgelt ebaõigesti hinnanud. Maakohus on piisavalt analüüsinud hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohtu põhjenduste põhjal on aru saada, kuidas on lepingulise esindaja kulude suurus maakohtu menetluses kujunenud ning mida on maakohus kulude põhjendatuse hindamisel arvesse võtnud. 14.
2. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. 15.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid 8 2-25-114050 menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 16. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 100 eurot. Kostjal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 100 eurot.

17. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

18.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 9