) § 11 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 tuginedes, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia. Tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (luulumõtted, luulutaju) juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mistõttu on ta ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhootilistel ajenditel käitudes oht sattuda ise vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele. Esinevad paranoilised luulumõtted kahjustamisest (personal teeb inimkatseid), jälgimis- ja jälitusluul (kaamerad on kodus ja tänaval, elab nagu peopeal) ning kuulmismeelepetteid (helistatakse ja kommenteeritakse). Oma seisundist lähtuvalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Kohus oli seisukohal, et puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jäädes ohustab puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. 3 2-26-4531 Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta
lg-s 1 sätestatud tingimused, mistõttu ei ole tema haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks põhjendatud ega seaduslik. Puudutatud isik on kindlal seisukohal, et ta ei ole kuidagi ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isik käib iga kuu talle määratud õe juures süsti saamas nagu ka viimane kord. Ta jäi veidi hiljaks ja ehk oli habe ajamata ja ta oli väsinud. Ta oli olnud öösel tööl, kuid tervis 4 2-26-4531 oli igati korras. Õde suunas ta psühhiaatri juurde konsultatsioonile, kuid mingit konsultatsiooni ta ei saanud. Selle asemel pandi ta tema nõusolekuta ja ilma abivajaduseta haiglasse, mille põhjus on talle arusaamatu ning rikub tema inimõigusi. Ta on nüüd saanud lisaks ka tabletiravi, kuid mingeid muutusi ei ole tervise osas tunda. Ta on täiesti võimeline jätkama ravi ambulatoorselt nagu varem. Puudutatud isik märgib, et tal oleks tegelikult vaja tegeleda oma tööandjaga, kes ei ole temaga nelja kuu jooksul sõlminud lepingut ega tasunud tehtud töö eest vastavalt kokkuleppele. Ta on saanud nelja kuu eest vaid 1000 eurot. 8. Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse põhjal seisukohale, et
lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase psühhiaatrilise ravi määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.0). Tema käitumine oli täiel määral psühhoosielamustest (luulumõtted, luulutaju) juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta oli ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhootilistel ajenditel käitudes oht sattuda ise vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist, mistõttu on vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Menetluse edasine käik 9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 10. Ringkonnakohus palus avaldajal selgitada, milliste andmete põhjal jõudis avaldaja järeldusele, et isik on ohtlik
Avaldaja selgitas 31.03.2026 esitatud seisukohas, et puudutatud isik suunati psühhiaatriakliiniku valvetuppa psühhiaatri vastuvõtule 26.02.2026 polikliinikust vaimse tervise õe vastuvõtult paranoidse skisofreenia ägenemisele iseloomulike avalduste ja käitumise tõttu (seosetu ja laialivalguv mõttekäik; avaldused, et petturid esinevad tema nime all, mistõttu võitleb nendega; vaenulikkus ja luulumõtted enda mürgitamisest tööandja poolt; kõrgenenud enesehinnang). Puudutatud isik väitis, et tööandja võlgnes talle suurema summa, nimetas tööandjat aferistiks, alkohoolikuks ja skisofreenikuks, nõudis vaimse tervise õelt endale analüüsi teostamist, et tuvastada enda mürgitamine tööandja poolt. Lisaks väitis puudutatud isik, et vaimse tervise õde tegelevat krüptorahaga, soovis osta temalt krüptoraha ja aktsiaid, demonstreeris oma elukohaks oleva hotelli fuajeest filmitud videot, mis puudutatud isiku hinnangul tõendas temavastast vaenulikku tegevust. Osakonnas avaldas puudutatud isik raviarstile paranoilisi luulumõtteid kahjustamisest, jälgimis- ja jälitusluulu ning kuulmismeelepetteid ja keeldus ravimeid manustamast, mistõttu tuli need manustada süstina. Söögi ajal võttis puudutatud isik ja peitis salaja ära noa „enesekaitseks“. Ümbritseva luululise taju, paranoidsete luulumõtete püsimise, ravisoostumuse puudumise ning vaenuliku ja ümbritsevaid ohustava käitumise tõttu taotleti kohtult tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
MS § 534 lg-tes 1 ja 5 toodud alused. 13.1. Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused
lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. 13.2. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (
Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite PT ja KT 27.02.2026 arvamusest (dtl 6–7) nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.0), millest tulenevalt oli tema käitumine täiel määral psühhoosielamustest (luulumõtted, luulutaju) juhitud ning ta ei olnud võimeline mõistma enda käitumise tagajärgi. Selliselt piiras puudutatud isikul esinev psüühikahäire tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida
Ringkonnakohtul puudub alus psühhiaatrite poolt määratud diagnoosi õigsuses kahtlemiseks. 13.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus puudutatud isiku ohtlikkust kui tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise üht eeldust (
Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtul peab olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Ainuüksi 6 2-26-4531 diagnoositud raske psüühikahäire ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (RKTKm 10.10.2007, 3-2-181-07, p 11). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3). Siinsel juhul ei ole avaldaja piisavalt selgitanud, milles seisneb puudutatud isiku reaalne ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Ka ei ole avaldaja ärakuulamisel maakohtus esile toonud, milles väljendub puudutatud isiku käitumise võimalik impulsiivsus ja ettearvamatus. Tsiviilasja materjalide kohaselt on viited isiku ohtlikkusele pigem üldised ja ei ole seostatud konkreetsete olukordade ega riskidega. Maakohus on vaidlustatud lahendites puudutatud isiku ohtlikkuse hindamisel tuginenud puudutatud isikul esinevale psüühikahäirele, leides, et ravita jäämisel on puudutatud isik ohtlik nii iseendale (psühhootilistel ajenditel käitudes oht sattuda ise vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele. Asjaolu, et puudutatud isikul esinevad psüühikahäirest tulenevalt paranoilised luulumõtted kahjustamisest, jälgimis- ja jälitusluul ning kuulmismeelepetted, ei tähenda vältimatult seda, et isik on sellise seisundi korral alati ohtlik
Ohtlikkust ei saa põhjendada isiku käitumist iseloomustava üldise omadusena. Siinsel juhul on ohtlikkus omistatud puudutatud isikule teda üldiselt iseloomustava omadusena, toomata esile konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku käitumises järeldada tema ohtlikkust enda või teiste suhtes. Puudutatud isik ei ole asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes ega ennast kahjustaval viisil, mida võiks pidada
Mh ei nähtu asja materjalidest, et puudutatud isiku hospitaliseerimise eel või ajal oleks esinenud asjaolusid, millest saaks järeldada isiku ohtlikkust enda ja/või teiste isikute elule või tervisele. Puudutatud isiku ohtlikkust ei saa järeldada ainuüksi ringkonnakohtu nõudele esitatud avaldaja vastusest, mille kohaselt võttis puudutatud isik osakonnas viibides söögi ajal võttis noa ja peitis selle salaja enesekaitseks ära. Kolleegiumi hinnangul ei anna eeltoodud puudutatud isiku hospitaliseerimisele järgnenud intsident koostoimes teiste asjas esitatud tõenditega alust järeldada, et puudutatud isikut sai kohtumääruste tegemise ajal pidada lähitulevikus pigem kindlasti kui tõenäoliselt ohtlikuks teiste inimeste elule ja tervisele. Seega ei ole siinses asjas toodud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks reaalne oht puudutatud isiku enda või teda ümbritsevate isikute elule, tervisele või julgeolekule, mis kaaluks üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive. 13.4. Lisaks eeltoodule ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul veenvalt põhjendanud, miks ei olnud puudutatud isikule võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (
Taotlusele lisatud psühhiaatrite 27.02.2026 arvamusest nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetoast, kuhu ta oli suunatud vaimse tervise õe vastuvõtult. Vaimse tervise õe vastuvõtule pöördus puudutatud isik määruskaebuse kohaselt igakuise süsti saamiseks. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt määrati puudutatud isikule teistkordse ravil viibimise (02.01–03.03.2025) järel toetusravi depoosüstetega, kus puudutatud isik käis korralikult. Arvestades, et puudutatud isik pöördus talle määratud ravi saamiseks vaimse tervise õe vastuvõtule ning asja materjalidest ei nähtu ka, et ta oleks avaldanud vastumeelsust psühhiaatri konsultatsiooni osas, kuhu ta vaimse tervise õe juurest suunati, kuid millist teenust 7 2-26-4531 ta kaebuse väidete kohaselt ei saanud, mõistis puudutatud isik vähemalt osaliselt oma ravivajadust. Maakohtu vaidlustatud määrustest ei nähtu põhjendusi, miks ei olnuks puudutatud isikule perioodiliselt määratud ravi depoosüstetena, millist ravi puudutatud isik järgis, antud juhul küllaldaseks psühhiaatriliseks abiks. Ülaltoodut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja taotlus rahuldamata. 14. Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. 15. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise ja selle pikendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2 järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.