KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 13.05.2026, Tallinn Haldusasja number 3-26-1381 Haldusasi U.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.05.2

) § 26 10 lg 2 sätestab, et KPK juhataja loal võib väljasaadetav kokku saada lühiajaliselt järelevalve all sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata isikutega isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida väljasaadetav ei saa teostada kolmandate isikute kaudu, kui kohtumised ei takista väljasaatmise täideviimist. Väljasaadetaval lubatakse kokku saada ainult isikutega, kelle maine ja motiivide osas ei ole KPK juhatajal põhjendatud kahtlusi. Abikaasat

§ 26

10 lg-s 1 nimetatud ei ole.

§ 2610lg 4 järgi on kokkusaamise kestus kuni kolm tundi.

KPK sisekorraeeskirja § 17 lg 4 kohaselt võivad kokkusaamisel välismaalane ja kokkusaaja olla eraldatud klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Eelnevast saab üheselt järeldada, et

-st ei tulene võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga.

§ 2610

lg 7 p-de 3 ja p 5 kohaselt ei võimaldata väljasaadetavaga kokku saada, kui kokkusaamist sooviv isik on karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest ja tema karistusandmeid ei ole karistusregistrist kustutatud ning kokkusaamist sooviva isiku usaldusväärsuses on põhjust kahelda. Vaidlust ei ole, et kaebaja soovib pikaajalist kokkusaamist abikaasaga, kes viibib kaebuse kohaselt vanglas kuni

1. aastani, mis välistab kokkusaamise lubatavuse. Arvestades kaebuse eduväljavaadete puudumist, tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et kaebajal on PPA kinnitusel 526 eurot. Kaebaja ei ole märkinud, kui palju ta peab maksma oma lastele elatist. Eelneval ei ole ka määravat tähtsust, kuivõrd kaebuse vähese perspektiivi tõttu ei hinda kohus, kas kaebajal on raha riigilõivu tasumiseks.
2. U.H esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 12.05.2026 määruse resolutsiooni p 1 ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline riigilõivu tasuma. Kaebaja peab KPK-s viibides tegema vajalikke kulutusi ja tal on ülalpidamiskohustus laste ees. Kaebaja ei ole väljasaadetav, ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
4. Halduskohtu määruse tühistamiseks ei ole alust. Kohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, et kaebuse eduväljavaated ei ole piisavalt suured, et õigustada siinses asjas kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest. Osaliselt tuleb siiski muuta määruse põhjendusi.
5. Määruskaebusele lisatud tõendist ja Tallinna Halduskohtu 11.04.2026 määrusest asjas nr 326-1077 nähtub, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotleja seisundis. VRKS § 363 lg 1 järgi 2

) väljasaadetava KPK-s kinnipidamise kohta sätestatut, arvestades VRKS-s sätestatud erisusi. VRKS § 36 3 lg 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejal kohtuda ka perekonnaliikmega, kuid halduskohus on õigesti leidnud, et

ei näe ette pikaajalise kokkusaamise võimalust. Lubatud on üksnes lühiajalised, kuni kolmetunnised kokkusaamised (

§ 2610lg 4 esimene lause).

1. Õigust nõuda pikaajalist kokkusaamist ei tulene ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 10 lg-st 4, mis jätab liikmesriigile rahvusvahelise kaitse taotleja ning tema perekonnaliikmete kokkusaamiste korraldamisel ulatusliku otsustusruumi. Kaebaja on viibinud KPK-s alles lühikest aega, mistõttu ei teki põhjendatud kahtlust, et praegune normistik võib rikkuda põhiõigusi ja olla seetõttu põhiseadusevastane.
2. PPA ja kohus on ekslikult leidnud, et kokkusaamise välistab ka asjaolu, et kokkusaamist sooviv isik on karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest ja tema karistusandmeid ei ole karistusregistrist kustutatud (

§ 2610

lg 7 p 3) ning kokkusaamist sooviva isiku usaldusväärsuses on põhjust kahelda (

§ 2610

lg 7 p 5).

§ 2610

lg 8 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 7 nimetatud asjaolu esinemisel võib erandina kokkusaamist lubada, kui väljasaadetaval on kokkusaamiseks eraeluline või muu kaalukas põhjus. PPA-l tuleb seega kaaluda erandi kohaldamise võimalikkust, arvestades rahvusvahelise kaitse taotleja esile toodud asjaolusid. Siinsel juhul ei ole nimetatud eksimus aga oluline, kuna taotleti pikaajalist, mitte lühiajalist kokkusaamist.

1. Seega on vaidlustatud PPA otsus lõppjäreldustes kooskõlas kehtiva õigusega.
2. Halduskohus leidis seega kokkuvõttes õigesti, et kaebusel ei ole edulootust sellisel määral, et see õigustaks kaebaja vabastamist menetluskuludest. Menetlusabi on põhjendatud anda siis, kui see on kaebaja õiguste kaitseks reaalselt vajalik. Menetlusabi andmise piirangud riivavad põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuid need on proportsionaalsed juhul, kui kohtule esitatud nõudel pole eduväljavaateid. Põhiõiguse piirangu legitiimseks eesmärgiks võivad muu hulgas olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte (vt nt Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45; 22.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-33-11, p-d 26–26.3; 29.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p-d 29.1–29.2). Menetlusabi tingimuste sidumine kaebuse eduväljavaadetega on põhjendatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt (Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, nr 68416/01, 15.02.2005, p 62; Riigikohtu üldkogu 12.04.2016 otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p 38). Neil kaalutlustel ei ole tarvis analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad tema maksejõuetust.
3. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi.
4. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 3