2-24-5681/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Dina Tali Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2025, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-5681 Tsiviilasi P.N-i hagi B.A vastu võla nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja P.N (isikukood XXX, elukoht xxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja B.A (isikukood XXX, elukoht xxx) Kohtuistung RESOLUTSIOON 21.01.2025, kirjalik menetlus 1. Võtta tõenditena vastu B.A poolt 18.02.2025 esitatud tõendid.

2.Jätta asja materjalide juurde vastu võtmata B.A poolt tõendina esitatud Tartu Maakohtu 20.07.2023 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-23-8594.

3.Jätta rahuldamata P.N-i hagi B.A nõudes. vastu suulisest laenulepingust tuleneva võla 4. Jätta menetluskulud P.N-i kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

5.Vabastada P.N menetluskulude (sh riigilõiv ja õigusabikulu) riigituludesse tasumise kohustusest. P.N-ile riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud maakohtu menetluses jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-post talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks.

Hageja nõue ja seisukohad 1. P.N (hageja) esitas 10.04.2024 Harju Maakohtule hagi B.A (kostja) vastu võla nõudes.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 12 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt perioodil 10.10.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni (10.04.2024) 741,39 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 3 300 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt alates 11.04.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale 09.10.2022 laenu summas 12 000 eurot maksetähtajaga 09.10.2023.

Pooled leppisid kokku, et kostja tasub igakuiselt intressi summas 300 eurot ja põhisumma tagastab hiljemalt 09.10.2023. Kirjalikku laenulepingut pooled ei koostanud, kuna tol hetkel oli kostja hageja jaoks usaldusväärne. Kokkulepitud tähtajaks kostja aga põhivõlgnevust ei tagastanud ja on keeldunud laenu tagasi maksmast. Intressi on kostja maksnud hagejale üksnes ühel kuul (15.05.2023). Hageja saatis kostjale e-kirja teel 09.10.2023 kirja (hagi lisa 2), millele kostja ei vastanud. E-kiri tuleb lugeda kostja poolt kättesaaduks TsÜS § 69 lg 3 alusel. Hageja väitel ei ole kostja kohtuväliselt selle kirja osas vastuväiteid esitanud.

Tõele ei vasta kostja väide, et hageja tagastas kostjale raha, mis oligi kostja oma. Hageja arvates on kostja pahatahtlikult eitanud pooltevahelist laenusuhet. Hagejal puudus muu põhjus kostjale 12 000 euro ülekandmiseks. Kostja vastuväited on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja valduses ei ole olnud kunagi kostja/ühise maja müügist saadud rahalisi vahendeid. Hageja andis kostjale laenu, mille kostja oli kohustatud tagastama ühe aasta jooksul. Hageja selgitab, et oli ise pärast laenu andmist rahalistes raskustes ja kostja on hagejat kui endist elukaaslast rahaliselt aidanud, et hageja saaks enda vajadusi katta.

Lisaks on kostja osaliselt kandnud hagejale raha ka selleks, et hageja saaks aega veeta enda tütrega, kelle eestkostjaks kostja on. Seega on kostjale hagejale tehtud ülekannete näol on tegemist mittetäieliku kohustuse täitmisega, mille tagastamist VÕS § 4 lg 3 alusel nõuda ei saa. Hageja andis kostjale laenu teadmisega, et hakkab edaspidi kostjalt saama igakuiselt intressidena 300 eurot ja see kataks tema vajadused osaliselt. Kuna kostja aga intresse ei tasunud, siis tekkisid hagejal endal rahalised raskused.

Eelistungil hageja selgitas, et kostja oli 2022. aasta oktoobris rääkinud võlast ja küsinud hagejalt laenu, et ta saaks võla tagasi maksta ja siis saab oma ettevõttele B.A Ehitus OÜ suurema laenu võtta ja sellest laenust omakorda hagejale tagasi maksta 12 000 eurot.

Kostja ütles, et maksab hagejale 300 eurot intressi, kui ta saab ettevõtte nimele suurema laenu. Hageja tegi kostjale ülekande ja kui hakkas tagasi küsima, siis kostja väitis, et kokkulepe oli aastaks. Hiljem kostja teatas, et ei kavatse raha tagasi maksta. Hageja jäi tööta ja müüs ära oma kodu (korteri). Kodu müügist saadud raha võis hageja endale jätta, tehingu alusel ei olnud tal kohustust kostjale midagi maksta. Tehingu müügirahast andis hageja kostjale 12 000 eurot laenu. Lapsega seonduvalt ei olnud hagejal ja kostjal rahalisi kokkuleppeid ja hageja ei ole nõus 12 000 eurot lugema lapse ülalpidamiskuluks. Kui hageja teadis, et kostja maksab raha ära, andis auto kostjale ära, et kostja selle maha müüks, hageja oleks odavama liisinguga auto saanud. Poole aasta jooksul kaotas töö ja hakkas paluma raha tagasi, et saaks uue auto osta.

2 Hageja müüs 05.04.2022 enda ainuomandisse kuulunud XXX korteriomandi asukohaga xxx linn hinnaga 42 000 eurot. Notar on kontrollinud asjaolu, et tegemist oli hageja lahusvaraga. Hageja rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks pärinesid nimetatud tehingust, mitte 2014. aastast nagu väidab kostja. Eluliselt ei ole ka usutav, et kui hageja valduses oleksid olnud aastast 2014 kostjale kuuluvad rahalised vahendid, siis hoiaks hageja neid enda käsutuses ca 8 aastat. Muuhulgas ei ole ka eluliselt usutav, et kostja ei oleks nõudnud oma vahendeid tagasi juba poolte kooselu lõppedes.

Kostja pole lükanud ümber hageja väidet, et pooltel puudus kokkulepe tasuda kostjale 2022. aastal hüvitis 2014. aastal müüdud talu eest. Seda enam, et hageja selgitas kohtuistungil, et tegemist oli tema lahusvara müügiga. Lisaks ei ole kostja selgitanud, miks ei ole võimalik hageja esitatud Swedbank AS internetipanga kuvatõmmiselt nähtuvat kannet “laen” summas 12 000 eurot lugeda laenuks, mida tuleb kostjal hagejale tagasi maksta. Ka 20.10.2022 kostja sõlmitud notariaalne leping tõendab hageja laenu andmist kostjale.

Hageja palub mitte vastu võtta kostja poolt tõendina esitatud 20.07.2023 kohtumäärust, mis on tehtud tsiviilasjas nr 2-23-8594 ja millega kohus määras G.N-i eestkostjaks kostja.

Tegemist on hageja arvates asjassepuutumatu tõendiga. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all G.N-i eestkostega seonduvad küsimused. Kostja 18.02.2025 esitatud tõendid on esitatud pärast kohtu määratud tähtaega ja hageja palub need jätta tähelepanuta. Kostja ei ole selgitanud, miks ta hilines tõendite esitamisega. Kostja ei ole toonud välja, et tal esines hilinemiseks mõjuv põhjus. Veel on hageja arvamusel, et hilinenult esitatud tõendite menetlusse võtmine võib põhjustada menetluse viibimist.

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu, palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leiab, et hageja poolt kostjale pangaülekandega makstud raha oligi kostja raha, mis jäi kunagisest ühise talu müügist hageja kätte. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut, muidu oleks vastavad lepingud ka tehtud. Kostja viitab, et on hoopis ise hagejat rahaliselt aidanud. Kostja on teinud hagejale pangaülekandeid ja andnud ka sularaha. Kostja on määratud hageja lapse eestkostjaks ja pole siiani hagejalt elatist nõudnud, ehkki kostja peab tagama eestkostetavale kõik seadusega ettenähtud hüved.

Kostja selgitas, et 2014. aastal augustis-septembris müüdud talu oli ühisvara, aga enne müüki sai see notaris vormistatud hageja nimele. Hageja väitis, et nii lihtsam müüa ja kostja leppis sellega. Kinkimise mõtet ei olnud, kostja mõtles, et ei ole tähtis, kelle nimel kodu on. Talu oli ostetud 18.05.2007 kaasomandisse. Talu müügilepinguga sai hageja kogu raha endale. Oma osa kostja ei nõudnud, sest kasutas seda kodu. Kostja leiab, et 12 000 eurot peaks olema hüvitis, mitte laen, sest pole laenulepingut. Kostjal ei olnud ettevõttest hagejaga üldse juttu. 12 000 euro eest kostja tasus hüpoteegilaenu. Anija maatüki hüpoteek oli 12 000 eurot ja see raha läks sinna. Tegemist on kostjale kuuluva kinnistuga. Hagejaga ei olnud intressi maksmise kokkulepet. Ülekandeid oli palju ja erinevate suurustega. 300 eurot kandis kostja hagejale 15.mail, hageja sünnipäeval, ja see oli mõeldud sünnipäeva pidamiseks. Kostja ei nõudnud hagejalt endale 8 aasta jooksul raha, sest selle raha eest ostetud kodus elas ka laps, kellele on kostja isa eest ja eestkostja. Kostja on osalenud lapse kasvatamisel peale kooselu lõppemist ja rahaliselt toetanud kogu aeg.

Kostja selgitab, et tema esitatud notarilepingud tõendavad olukorda, kus notari juures hageja soovib saada järelejäänud kinnistu ainuomanikuks. Samuti lisas kostja notari 3 lepingu, mis tõendab 12 000 euro kasutamist kinnistu ostmiseks. Kostja märkis, et kui hageja talle raha üle kandis, oli selgituses „ülekanne“. Kostja ei näe ega tea, mida hageja oma mobiilis näeb. Kostja märkis, et kui see summa oleks laenuna antud, siis poleks ta raha vastu võtnudki.

Kohtuotsuse põhjendused 3. Kohus leiab, et B.A poolt tõendina esitatud Tartu Maakohtu 20.07.2023 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-23-8594 tuleb jätta tõendina asja materjalide juurde vastu võtmata (dtl 2829). Pooled ei vaidle selle üle, et B.A on määratud P.N-i lapse eestkostjaks. Kohus on seisukohal, et B.A poolt 18.02.2025 esitatud tõendid tuleb võtta tsiviilasja materjalide juurde. Eelistungil 21.01.2025 kohus määras tähtajad järgmiselt: „Kohus annab pooltele tähtaja esitada tõendid ja täpsustused 05.02.2025. 19.02.2025 tähtaeg vastaspoole dokumendile vastamiseks“. Kohus nõustub hagejaga, et kostja oleks pidanud esitama oma tõendid hiljemalt 05.02.2025. Samas arvestab kohus asjaolu, et kostja on osalenud menetluses ilma juriidilist haridust omava esindajata ning istungil määratud tähtaegade sõnastust võis kostja mõista ka selliselt, et tõendid ja seisukohad võib esitada vastaspoole dokumendile vastamiseks. Kohus ei selgitanud kostjale, et pärast 05.02.2025 enam tõendeid esitada ei saa.

4.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

5.Kohus lahendab käesoleva tsiviilasja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Kohus on täitnud selgitamiskohustust 21.01.2025 toimunud eelistungil. Menetlusosalised nõustusid menetluse jätkumisega kirjalikus menetluses.

6.Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud:

1)hageja on 09.10.2022 teinud kostjale ülekande summas 12 000 eurot selgitusega „ülekanne“ (dtl 7), hageja mobiiltelefonis internetipangas kuvab ülekandele selgitust „laen“ (dtl 68);

2)hageja müüs 05.04.2022 enda ainuomandisse kuulunud XXX korteriomandi asukohaga xxx linn hinnaga 42 000 eurot. Notar on kontrollinud asjaolu, et tegemist oli hageja lahusvaraga (dtl 59-68);

3)kostja on perioodil 21.07.2023 kuni 21.07.2024 teinud hagejale regulaarselt erinevates summades ülekandeid (dtl 26);

4)18.05.2007 müügilepingu kohaselt oli talu ostetud hageja ja kostja kaasomandisse, kokku 2 lepingueset hinnaga 650 000 krooni (dtl 77-84), millest kostja tasus müüja kontole pool, s.o 325 000 krooni (dtl 86);

5)hageja ja kostja leppisid kokku 29.07.2014 kaasomandi jagamises selliselt, et ainuomanikuna kanti sisse hageja (lepingu p 3.1.5, dtl 111);

6)kostja teostas tagasiostuõigust 20.10.2022 kinnistu suhtes asukohaga xxx, XXX-i, lepingu eseme hind 12 400 eurot (dtl 117-122).

7.Hageja tugineb oma nõudes asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping.

Kostja on hagile vastu vaielnud, eitanud laenusuhte olemasolu ning selgitanud asjaolusid, mille tõttu on kostja raha endale jätnud ja kasutanud endale kinnisasja ostmiseks.

4 8. Kuna hageja tugineb suulise tähtajalise laenulepingu sõlmimisele, siis lahendab kohus esmalt küsimuse, kas kostja on hagejaga sõlminud väidetud laenulepingu.

9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Käesoleval juhul laenulepingu sõlmimise ja laenu tagastamata jätmisele põhineva hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada hageja väidetud tähtajalise laenulepingu sõlmimine. Seega peab kohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks esmalt hindama, kas kostja oli sõlminud hageja väidetud laenulepingu. Juhul, kui pooled laenulepingut ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata.

Ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-27720 p-s 9 on selgitatud, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes vastavale asjaolule tugineb.

Juhul, kui hageja seda tõendada ei suuda, tuleb laenulepingule tuginev hagi jätta rahuldamata.

10.VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.

11.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud poolte vastastikused tahteavaldused laenusuhtesse astumiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas hageja mõistis enda rahaülekannet kostjale või mis oli kirjutatud rahaülekande selgitusse. Käesoleval juhul on hageja esitanud tõendid selle kohta, kuidas tema rahaülekannet mõistis, kuid need tõendid on ühepoolsed. Kostjal ei ole võimalik mõjutada seda, kuidas hageja rahaülekannet nimetab või kuidas sõnastab (sh millised lepingutingimused nimetab) hageja oma nõudekirjas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Vastavalt oma hagiavalduses esitatud väidetele pidi seega hageja tõendama poolte kokkuleppe (sh kostja tahteavalduse) selles, et pooled leppisid kokku kostjale tähtajalise laenu andmises. Seega pidi hageja tõendama, millal ja milliste (äratuntavalt väljendatud) tahteavalduste tegemisega on vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Kohus on seisukohal, et hageja selliseid asjaolusid ega tahteavaldusi tõendanud ei ole.

12.Laenulepingu sõlmimine on lubatud mis tahes vormis (sh suuliselt) ning samuti on lubatud VÕS § 396 lg 2 kohaselt muu kohustuse vormistamine laenuna. See tähendab, et pooled võivad kokku leppida võlasuhte puhul, mille sisuks on rahasumma, asendatava asja või muu eseme üleandmine, et vastava kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku (kostja) poolt õigustatud isikule (hageja) laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. VÕS § 396 lg 2 kohaldamise eelduseks on seega võlasuhte olemasolu, mille saab ümber kujundada õigustatud ja kohustatud isikute vaheliseks laenulepinguks (RKTKo 17.01.2012, 3-25 1146-11, p 11; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 37). Nõude rahuldamiseks pidanuks hageja tõendama pooltevahelist laenusuhet, mida on kohus hagejale ka selgitanud.

13.Hageja ei ole kohtu hinnangul tõendanud seda, et kostja küsis hagejalt laenu ja et hageja tehtud ülekanne kostjale oli justnimelt laen. Kostja on vaielnud vastu hageja väitele, et kostjal oli raha vaja selleks, et tasuda teine võlgnevus, et siis oma ettevõttele B.A Ehitus OÜ suurema laenu võtta ja sellest laenust omakorda hagejale tagasi maksta 12 000 eurot.

Hageja ei ole nimetatud väidet tõendanud. Asjaolu, et kostja kasutas hagejalt saadud raha kinnistu tagasiostmiseks, ei tõenda asjaolu, et kostja sai hagejalt raha laenuna. Tõendatud ei ole ka laenulepingu tingimused. Nagu ülalpool märgitud, ei saa ainult hageja ühepoolse kirja ja väidete alusel lugeda tõendatuks kirjas viidatud lepingutingimusi, kui kostja nendele vastu vaidleb. Muud tõendid laenu tingimuste kohta puuduvad. Kostja on vaielnud vastu ka sellele, et pooltel oli intressi maksmise kokkulepe. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub väidetud lepinguperioodil vaid üks 300 euro suurune makse ja selle kohta on kostja selgitanud, et tegemist oli hageja sünnipäeva päeval tehtud ülekandega hageja sünnipäeva pidamiseks. Kui pooltel oleks olnud intressi maksmise kokkulepe, ei ole loogiline vaid ühekordne 300-eurone makse ja ülejäänud ajal regulaarsete erinevates summades maksete tegemine. Hageja on võtnud omaks kostja väite (ja see nähtub ka kostja pangakonto väljavõttelt), et kostja on hagejat rahaliselt toetanud. Kahtlust ei ole selles, et kostja poolt tehtud maksed hagejale on mittetäieliku kohustuse täitmine (VÕS § 4 lg 3).

14.Kohus märgib, et väidetava laenu andmise kaalutlused hageja poolt on ka ebaloogilised ja ebausutavad. Hageja väide laenust on vastuolus nii majandusliku loogika, pooltevahelise suhte iseloomu kui ka hageja enda majanduslike raskuste kontekstiga. Hageja väide, et ta andis laenu, sest kostjal oli raha vaja, on vastuolus sellega, et tegelikult hoopis kostja toetas hagejat rahaliselt. Hageja selgitas eelistungil, et andis kostjale väidetava laenu, pärast mida oli ise rahalistes raskustes ja lootis intressi maksetest oma vajadusi osaliselt (!) katta. Taolises olukorras laenu väljaandmine ja intressimaksetele lootmine asetab laenuandja ebakindlasse olukorda, eriti veel kirjaliku kokkuleppe puudumisel. Hageja ka selgitas istungil 2023. aasta augustis kostjalt hagejale tasutud summade osas, et hageja oli sunnitud kostjalt paluma raha, et elus püsida. Eeltoodut arvestades jääb arusaamatuks, miks hageja ei nõudnud kostjalt väidetava lepingu järgse intressi tasumise kohustuse täitmist enne kui saabus väidetava laenusumma tagasimaksmise tähtaeg 09.10.2023.

Laenu andmine on ebausutav ka olukorras, kus hagejal oli kostja eestkostel oleva lapse suhtes ülalpidamiskohustus (mida kostja küll ei nõudnud).

15.Kohtu hinnangul kinnitavad ka kostja esitatud tõendid täiendavalt, et põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on hageja poolt esitatud konstruktsioon, justkui oleks hageja andnud kostjale laenu. Eluliselt ebausutav on mh olukord, kus pärast kinnisasja kaasomandi jagamist jäi kogu kinnistu hageja omandisse ja kostja kaasomandi kaotuse eest mingit vastusooritust (vähemalt lepingu järgi) ei saanud, ehkki oli võrdselt hagejaga panustanud kaasomandi enda osa omandamisel.

16.Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et hageja pole suutnud oma tõendamiskohustust täita ja laenusuhte olemasolu tõendada. Seega jätab kohus hagi rahuldamata.

6 Menetluskulude jaotus 17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise taotlust esitanud. Kohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

18.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

19.Hagejale on Tartu Maakohtu 27.10.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-13711 antud riigi õigusabi B.A-ga sõlmitud suulise laenulepingu alusel laenu tagasi nõudmiseks. Riigi õigusabi on antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Samuti andis Harju Maakohus käesolevas tsiviilasjas 09.07.2024 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas hageja riigilõivu 980 euro tasumise kohustusest. TsMS § 190 lg 7 alusel riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest, arvestades hageja majanduslikku olukorda, mis on tinginud temale menetlusabi ja riigi õigusabi andmise vajaduse. Mainitud kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus kindlaks esindaja taotluse alusel eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Dina Tali kohtunik 7

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.