Obsah (4)

§ 173§ 162§ 178§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Dina Tali Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2025, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-5681 Tsiviilasi P.N-i hagi B.A vastu

) § 403 lg

1. Kohus on täitnud selgitamiskohustust 21.01.2025 toimunud eelistungil. Menetlusosalised nõustusid menetluse jätkumisega kirjalikus menetluses.
2. Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) hageja on 09.10.2022 teinud kostjale ülekande summas 12 000 eurot selgitusega „ülekanne“ (dtl 7), hageja mobiiltelefonis internetipangas kuvab ülekandele selgitust „laen“ (dtl 68); 2) hageja müüs 05.04.2022 enda ainuomandisse kuulunud XXX korteriomandi asukohaga xxx linn hinnaga 42 000 eurot. Notar on kontrollinud asjaolu, et tegemist oli hageja lahusvaraga (dtl 59-68); 3) kostja on perioodil 21.07.2023 kuni 21.07.2024 teinud hagejale regulaarselt erinevates summades ülekandeid (dtl 26); 4) 18.05.2007 müügilepingu kohaselt oli talu ostetud hageja ja kostja kaasomandisse, kokku 2 lepingueset hinnaga 650 000 krooni (dtl 77-84), millest kostja tasus müüja kontole pool, s.o 325 000 krooni (dtl 86); 5) hageja ja kostja leppisid kokku 29.07.2014 kaasomandi jagamises selliselt, et ainuomanikuna kanti sisse hageja (lepingu p 3.1.5, dtl 111); 6) kostja teostas tagasiostuõigust 20.10.2022 kinnistu suhtes asukohaga xxx, XXX-i, lepingu eseme hind 12 400 eurot (dtl 117-122).
3. Hageja tugineb oma nõudes asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Kostja on hagile vastu vaielnud, eitanud laenusuhte olemasolu ning selgitanud asjaolusid, mille tõttu on kostja raha endale jätnud ja kasutanud endale kinnisasja ostmiseks. 4
4. Kuna hageja tugineb suulise tähtajalise laenulepingu sõlmimisele, siis lahendab kohus esmalt küsimuse, kas kostja on hagejaga sõlminud väidetud laenulepingu.
5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Käesoleval juhul laenulepingu sõlmimise ja laenu tagastamata jätmisele põhineva hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada hageja väidetud tähtajalise laenulepingu sõlmimine. Seega peab kohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks esmalt hindama, kas kostja oli sõlminud hageja väidetud laenulepingu. Juhul, kui pooled laenulepingut ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-27720 p-s 9 on selgitatud, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes vastavale asjaolule tugineb. Juhul, kui hageja seda tõendada ei suuda, tuleb laenulepingule tuginev hagi jätta rahuldamata.
6. VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.
7. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud poolte vastastikused tahteavaldused laenusuhtesse astumiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas hageja mõistis enda rahaülekannet kostjale või mis oli kirjutatud rahaülekande selgitusse. Käesoleval juhul on hageja esitanud tõendid selle kohta, kuidas tema rahaülekannet mõistis, kuid need tõendid on ühepoolsed. Kostjal ei ole võimalik mõjutada seda, kuidas hageja rahaülekannet nimetab või kuidas sõnastab (sh millised lepingutingimused nimetab) hageja oma nõudekirjas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Vastavalt oma hagiavalduses esitatud väidetele pidi seega hageja tõendama poolte kokkuleppe (sh kostja tahteavalduse) selles, et pooled leppisid kokku kostjale tähtajalise laenu andmises. Seega pidi hageja tõendama, millal ja milliste (äratuntavalt väljendatud) tahteavalduste tegemisega on vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Kohus on seisukohal, et hageja selliseid asjaolusid ega tahteavaldusi tõendanud ei ole.
8. Laenulepingu sõlmimine on lubatud mis tahes vormis (sh suuliselt) ning samuti on lubatud VÕS § 396 lg 2 kohaselt muu kohustuse vormistamine laenuna. See tähendab, et pooled võivad kokku leppida võlasuhte puhul, mille sisuks on rahasumma, asendatava asja või muu eseme üleandmine, et vastava kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku (kostja) poolt õigustatud isikule (hageja) laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. VÕS § 396 lg 2 kohaldamise eelduseks on seega võlasuhte olemasolu, mille saab ümber kujundada õigustatud ja kohustatud isikute vaheliseks laenulepinguks (RKTKo 17.01.2012, 3-25 1146-11, p 11; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 37). Nõude rahuldamiseks pidanuks hageja tõendama pooltevahelist laenusuhet, mida on kohus hagejale ka selgitanud.
9. Hageja ei ole kohtu hinnangul tõendanud seda, et kostja küsis hagejalt laenu ja et hageja tehtud ülekanne kostjale oli justnimelt laen. Kostja on vaielnud vastu hageja väitele, et kostjal oli raha vaja selleks, et tasuda teine võlgnevus, et siis oma ettevõttele B.A Ehitus OÜ suurema laenu võtta ja sellest laenust omakorda hagejale tagasi maksta 12 000 eurot. Hageja ei ole nimetatud väidet tõendanud. Asjaolu, et kostja kasutas hagejalt saadud raha kinnistu tagasiostmiseks, ei tõenda asjaolu, et kostja sai hagejalt raha laenuna. Tõendatud ei ole ka laenulepingu tingimused. Nagu ülalpool märgitud, ei saa ainult hageja ühepoolse kirja ja väidete alusel lugeda tõendatuks kirjas viidatud lepingutingimusi, kui kostja nendele vastu vaidleb. Muud tõendid laenu tingimuste kohta puuduvad. Kostja on vaielnud vastu ka sellele, et pooltel oli intressi maksmise kokkulepe. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub väidetud lepinguperioodil vaid üks 300 euro suurune makse ja selle kohta on kostja selgitanud, et tegemist oli hageja sünnipäeva päeval tehtud ülekandega hageja sünnipäeva pidamiseks. Kui pooltel oleks olnud intressi maksmise kokkulepe, ei ole loogiline vaid ühekordne 300-eurone makse ja ülejäänud ajal regulaarsete erinevates summades maksete tegemine. Hageja on võtnud omaks kostja väite (ja see nähtub ka kostja pangakonto väljavõttelt), et kostja on hagejat rahaliselt toetanud. Kahtlust ei ole selles, et kostja poolt tehtud maksed hagejale on mittetäieliku kohustuse täitmine (VÕS § 4 lg 3).
10. Kohus märgib, et väidetava laenu andmise kaalutlused hageja poolt on ka ebaloogilised ja ebausutavad. Hageja väide laenust on vastuolus nii majandusliku loogika, pooltevahelise suhte iseloomu kui ka hageja enda majanduslike raskuste kontekstiga. Hageja väide, et ta andis laenu, sest kostjal oli raha vaja, on vastuolus sellega, et tegelikult hoopis kostja toetas hagejat rahaliselt. Hageja selgitas eelistungil, et andis kostjale väidetava laenu, pärast mida oli ise rahalistes raskustes ja lootis intressi maksetest oma vajadusi osaliselt (!) katta. Taolises olukorras laenu väljaandmine ja intressimaksetele lootmine asetab laenuandja ebakindlasse olukorda, eriti veel kirjaliku kokkuleppe puudumisel. Hageja ka selgitas istungil
11. aasta augustis kostjalt hagejale tasutud summade osas, et hageja oli sunnitud kostjalt paluma raha, et elus püsida. Eeltoodut arvestades jääb arusaamatuks, miks hageja ei nõudnud kostjalt väidetava lepingu järgse intressi tasumise kohustuse täitmist enne kui saabus väidetava laenusumma tagasimaksmise tähtaeg 09.10.
12. Laenu andmine on ebausutav ka olukorras, kus hagejal oli kostja eestkostel oleva lapse suhtes ülalpidamiskohustus (mida kostja küll ei nõudnud).
13. Kohtu hinnangul kinnitavad ka kostja esitatud tõendid täiendavalt, et põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on hageja poolt esitatud konstruktsioon, justkui oleks hageja andnud kostjale laenu. Eluliselt ebausutav on mh olukord, kus pärast kinnisasja kaasomandi jagamist jäi kogu kinnistu hageja omandisse ja kostja kaasomandi kaotuse eest mingit vastusooritust (vähemalt lepingu järgi) ei saanud, ehkki oli võrdselt hagejaga panustanud kaasomandi enda osa omandamisel.
14. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et hageja pole suutnud oma tõendamiskohustust täita ja laenusuhte olemasolu tõendada. Seega jätab kohus hagi rahuldamata. 6 Menetluskulude jaotus 17.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt

§ 162lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise taotlust esitanud. Kohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. 18. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (

§ 178lg 1).

19. Hagejale on Tartu Maakohtu 27.10.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-13711 antud riigi õigusabi B.A-ga sõlmitud suulise laenulepingu alusel laenu tagasi nõudmiseks. Riigi õigusabi on antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Samuti andis Harju Maakohus käesolevas tsiviilasjas 09.07.2024 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas hageja riigilõivu 980 euro tasumise kohustusest.

§ 190

lg 7 alusel riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest, arvestades hageja majanduslikku olukorda, mis on tinginud temale menetlusabi ja riigi õigusabi andmise vajaduse. Mainitud kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus kindlaks esindaja taotluse alusel eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Dina Tali kohtunik 7