← Eesti

2-16-5445/41

Obsah (15)§ 563§ 378§ 477§ 384§ 390§ 436§ 442§ 301§ 663§ 657§ 552§ 662§ 550§ 12§ 172

Tsiviilasi nr: 2-16-5445 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-16-5445 Määruse tegemise aeg ja koht 25.10.2016, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ande Tänav, Iko

§ 563

lg 7 sätestatud sunnivahendeid, menetluskulud jätta E.V kanda ning temalt välja mõista menetluskulud summas 300 eurot, millele lisandub käibemaks.

  1. Avalduse kohaselt määrati B.M-i suhtlemise kord lastega Harju Maakohtu 17.11.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15196 sõlmitud kompromissi alusel (edaspidi kompromiss). Määrus jõustus 24.11.
  3. Kompromissi kinnitava kohtumääruse punkti 1.
  4. alusel on laste emal suveperioodil õigus veeta lastega pool suvevaheajast ehk kokku ca neli nädalat järjest. Laste suvevaheaja korralduse lepivad vanemad kokku hiljemalt vastava aasta
  5. märtsiks. Suveperioodil on lapse emal õigus veeta lastega kokku neli nädalat järjest Itaalias või Eestis. Kui ema on Eestis, siis laste isal on õigus sellel ajal lastega veeta kaks nädalavahetust. Punkti 1.
  6. alusel toimub esimene lastega kohtumine Itaalias 2016 suvel.
  7. B.M on E.V-le teinud erinevaid pakkumisi, kuidas korraldada laste kohtumisi suvel 2016 emaga Itaalias, kuid pole saanud aktsepteeritavat vastust ega ettepanekuid. 29.01.2016 tegi avaldaja laste isale ettepaneku lubada temal veeta lastega suvepuhkust Itaalias, Roomas 25.07.2016-21.08.
  9. 09.02.2016 esitas laste isa vastuse, tehes ettepaneku, et laste ema kohtub ajavahemikes 01-26 juuni, 11-24 juuli ja/või 8-25 august
  10. a. lastega Itaalias 1 (ühel) korral 1 (ühe) nädala järjestikku ja ülejäänud 3 nädalat puhkab lastega Eestis.
  11. Avaldaja leidis, et ettepanek ei ole kooskõlas kompromissiga, kuna emal on lastega õigus veeta kokku neli nädalat järjest Itaalias või Eestis, mitte ühe kaupa kogu suve jooksul ning tal on otsustusõigus, kus need nädalad veeta. Kuna kohtumäärusega 2

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 määratud tähtaeg 31.märts on möödas ning laste isa ei ole kordagi pakkunud nelja järjestikust nädalat, on ta sellega rikkunud kohtumäärust. Avaldajale sobib lastega veetmiseks aeg perioodil 16.07-31.08.2016, neli nädalat järjest. Eestkosteasutuse (Põhja-Tallinna Valitsuse) arvamus
  1. Eestkosteasutus leidis, et kui vanemad ei jõua kokkuleppele laste Itaalias viibimise aja pikkuse osas, toetab sotsiaalhoolekande osakond laste viibimist koos emaga Itaalias terve kokkulepitud perioodi ulatuses, so neli nädalat järjest.
  2. Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas 14.04.2016 toimunud kohtumisel jõudsid vanemad kokkuleppele, et W.F ja K.S veedavad 27.06.2016 – 24.07.2016 emaga. Kokkuleppele ei jõutud kui pika aja sellest viibivad lapsed Itaalias. B.M soovib kogu aja olla lastega Itaalias, kuid on valmis leppima sellega, et on lastega kolm nädalat Itaalias ja ühe nädala Eestis. E.V on nõus sellega, et lapsed on koos emaga Itaalias nädala ja ülejäänud kolm nädalat Eestis. Isa tugineb oma seisukohas psühholoog TV soovitusele, et esimesel korral võiksid lapsed olla Itaalias ühe nädala. E.V esindaja tegi vanematele ettepaneku, et esimesel korral võiksid lapsed sõita Itaaliasse kaheks nädalaks ja teised kaks nädalat olla koos emaga Eestis. E.V soovis konsulteerida psühholoogiga, enne kui ta kokkuleppe sõlmib. B.M on Itaaliasse kolimisest alates avaldanud soovi, et lapsed tuleksid talle Itaaliasse külla. Mõistetav on tema soov saada laste isa nõusolek laste Itaaliasse sõidu pikkuse kohta võimalikult vara, kuna iga päevaga lennupiletite hinnad kallinevad. B.M elab Itaalias ja seega on ema ja laste kontaktid niigi minimaalsed. B.M-il ei ole materiaalselt võimalik iga kuu lastega Eestisse kohtuma sõita. Suveperioodil, kui W.F-il on koolivaheaeg ja K.S ei pea lasteaias käima, on lastel võimalus viibida pikemalt koos emaga. Sotsiaalhoolekande osakonnas viibis ka W.F, kes selgitas, et tema vanemad arutavad seda, kas tema ja ta vend saavad suvel minna ema juurde Itaaliasse. W.F kinnitas, et ta tahaks väga minna Itaaliasse ja näha, kuidas ema seal elab, emaga rohkem suhelda ja on mõnikord kurb, et emmet ei ole tema juures. Laps rääkis ka, et suhtleb emaga telefoni ja Skype vahendusel. Itaaliasse sõidust rääkis W.F ka 16.10.2015 MPle ja kinnitas, et tahaks emale Itaaliasse külla sõita. Puudutatud isiku 1 (laste isa E.V) arvamus
  3. Laste isa esitas laste ema avaldusele vastuse ja vastuavalduse ning taotlused liita asjad ühte menetlusse, määrata Itaalia reiside suhtes astmeline kohanemisajaga suhtlemiskord, küsida laste esindaja ja eeskosteasutuse seisukohta astmelise suhtlemise osas, jätta B.M menetluskulud tema enda kanda ning laste menetluskulud riigi kanda.
  4. Avalduses toodud väited, et laste isa ei ole kordagi pakkunud 4 järjestikust nädalat suvevaheajal on väärad. Laste isa pakkus laste emale lastega koos olemiseks ajavahemikku 01-26.06.2016, kokku 26 päeva, juuli ja augusti aegade planeerimiseks pakkus laste isa kahte perioodi, kus oleks tekkinud 2 korda 2 nädalat ja seda selliselt seetõttu, et juuli lõpus (25.07.-07.08.2016) algab laste isal pikalt ette planeeritud ja laste emale teadaolev puhkus, mida muul ajal ei ole võimalik võtta. Laste isa on puhkuse aja motiive ja aega laste emale juba 2016 novembris selgitanud. Laste ema esitas oma kirjade ja pretensiooniga ning vastusega selles korduvalt samu kuupäevi, mida ei olnud võimalik täita ja mis ei olnud kooskõlas laste ja sh laste isa huvidega. Võttes arvesse, et laste ema oli E.V puhkuse ajast teadlik juba eelmisel aastal, mille ta soovib koos lastega veeta, ei olnud laste ema poolt pakutud ajad hea usu põhimõttega kooskõlas. Tuginedes B.M-i väidetele, et ta ei tööta, on temal võimalik olla paindlikum lastega suvepuhkuse perioodi määramises muule ajale kui on laste isa 3
(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 puhkuse aeg. Laste isa ja ema leidsid koos esindajatega lastekaitse vanemspetsialisti juures ajavahemiku, so kompromissperioodi 27.06—24.07.
  1. Kuna laste ema ei ole lastega seni piisavalt suhelnud ega nendega kordagi reisinud, ei ole põhjendatud ka laste reisimine laste emaga nii pikaks ajaks välisriiki. Seega ei ole laste isa rikkunud 17.11.2015 kohtumäärust ega PKS §
  3. Vastuavalduses leidis laste isa, et laste ema rikub 17.11.2015 kohtumääruse punkte 1.2, 1.6, 1.11, 1.12 ja laste huve ning palus määrata Itaalia reiside jaoks astmeline suhtluskord kohanemisajaga. Kliinilise psühholoogi TV seisukoha kohaselt ei ole 5aastane K.S veel valmis isast eemal olema kauem kui nädal, kuna pikaajaline eemalolek inimesest, kellesse laps on väga kiindunud, võib mõjutada oluliselt lapse turvatunnet ja psüühilist tasakaalu ning olla lapsele traumeeriv kogemus. Lastele määratud esindaja arvamus
  4. Laste esindaja oli seisukohal, et lapsed võiksid emaga Itaalias olla mitu nädalat. Vestlusest vanematega jäi laste esindajale mulje, et nad ei ole endiselt (vähemalt üks pool) üle saanud lahkuminekust ning elavad sellega kaasnevaid negatiivseid emotsioone lapsi kasutades välja teise osapoole peal. Avaldaja sõnul suhtleb ta regulaarselt lastega Skype teel ning ainsaks takistuseks suhtlemisel on E.V tegevus, kes viibib vestluste juures, lindistab neid ilma luba küsimata ning pakub pojale K.S-ile muid huvitavaid tegevusi (arvutimängud) just selleks ajaks kui poeg peaks emaga suhtlema. Avaldaja on alates 2015 lõpust proovinud kokku leppida laste viibimise aega Itaalias. Kahjuks on laste isa tegevus olnud ebamõistlik ning ta on leidnud erinevaid põhjuseid, miks mitte lubada lapsi ema juurde (isa puhkus, tütre väidetav linnalaager). Avaldaja sõnul on laste isa vahetanud töökohta ning puhkust tal sel suvel ei ole. E.V sõnul ei täida avaldaja temale võetud kohustusi ning ei külasta lapsi piisavalt Eestis. Samuti keelduvat poeg emaga suhtlemast, kuna ema on tema jaoks võõras tädi. Avaldaja ei arvestavat üldse laste isa puhkusega.
  5. Esindaja leidis, et ema ja lapse suhe on olulisem kui lapse linnalaager ning seda olukorras kus ema ja laps elavad eri riikides. E.V esitatud psühholoogi arvamus ei ole esindaja hinnangul eriti asjakohane, sest kajastab pigem isa öeldut, kui psühholoogi poolt tuvastatut. Lapsel on õigus kohtuda ja olla pikemalt koos ka teise vanemaga. Hetkel ei ole teada ühtegi asjaolu, et avaldaja elukoht Itaalias oleks lastega kohtumiseks sobimatu või esineks muu negatiivne asjaolu, mis välistaks laste lubamise ema juurde. Menetluse edasine käik
  6. Harju Maakohus kuulas laste ema ja isa (edaspidi ka laste vanemad) ära 02.05.
  7. Kohus määras 09.05.2016 kompromissi või lõplike seisukohtade esitamiseks.
  8. 09.05.2016 teavitas laste isa kohut, et kokkuleppele ei jõutud, esitas kohtule korduva taotluse vastuavalduse menetlusse võtmiseks, lisandunud nõudega määrata vanematele perenõustaja poole pöördumine.
  9. 09.05.2016 esitatud lõplikus seisukohas palus laste ema rakendada lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise korral laste isa suhtes jätkuvalt sunnivahendeid, sh sunniraha ja vajadusel laste üleandmist ning laste isalt välja mõista menetluskulud summas 1179,97 eurot.
  10. 19.05.2016 määrusega võttis Harju Maakohus laste isa vastuavalduse menetlusse tsiviilasjas nr 2-15-
  11. Maakohtu määrus 4
(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445
  1. Harju Maakohus tunnistas 02.06.2016 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning muutis Harju Maakohtu 17.11.2015 määruse p 1.4 järgnevalt: (1.4.) Suveperioodil veedab B.M oma lastega W.F-iga ja K.S-iga pool suvevaheajast ehk kokku ca neli nädalat järjest. Laste suvevaheaja korralduse lepivad vanemad kokku hiljemalt vastava aasta
  2. märtsiks. Kui vanemad ei lepi laste suvevaheaja korralduses kokku hiljemalt vastava aasta 31.märtsiks, siis viibib ema koos lastega paaris aastal ajavahemikul 27.juuni – 24.juuli ja paaritul aastal ajavahemikul 25.juuli – 21.august. Suveperioodil veedab laste ema lastega kokku neli nädalat järjest Itaalias või Eestis. B.M-il on otsustamisõigus selle üle, kas ta viibib koos lastega Itaalias või Eestis. Kui ema on Eestis, siis laste isal on õigus sellel ajal lastega veeta kaks nädalavahetust. (1.4.1) B.M teatab E.V-le laste viibimiskoha esimesel päeval ja laste viibimiskoha igakordsel muutumisel. (1.4.2.) Kui laste vanemad ei lepi kokku teisiti, siis võtab B.M lapsed nende kodust esimesel päeval kell 11.00 ja viib lapsed nende koju isa juurde tagasi 28.päeval kell 19.
  3. (1.4.3.) Laste isal on lastega õigus suhelda Skype vahendusel igal teisipäeval ja reedel ajavahemikus 20.00-21.15 eesti aja järgi ja privaatselt, arvestades laste uneaega. Kui ema on neli järjestikust nädalat lastega Eestis, siis laste isal on õigus sellel ajal lastega veeta kaks nädalavahetust, so esimene ja kolmas nädalavahetus laupäevast pühapäevani.
  4. Lisaks kohaldas Harju Maakohus 02.06.2016 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu ja reguleeris B.M-i suhtlemise korda tema lastega W.F-iga ja K.S-iga 2016 suvel järgmiselt:
(1)B.M viibib koos oma lastega ajavahemikul 27.juuni – 24.juuli 2016 Itaalias või Eestis. B.M-il on otsustamisõigus selle üle, kas ta viibib koos lastega Itaalias või Eestis. B.M teatab E.V-le laste viibimiskoha 27.06.2016 ja laste viibimiskoha igakordsel muutumisel.
(2)Kui laste vanemad ei lepi kokku teisiti, siis võtab B.M lapsed W.F ja K.S nende kodust E.V juurest 27.06.2016 kell 11.00 ja viib lapsed nende koju isa juurde tagasi 24.07.2016 kell 19.00.
(3)Laste isal on lastega õigus suhelda Skype vahendusel igal teisipäeval ja reedel ajavahemikus 20.00-21.15 eesti aja järgi ja privaatselt, arvestades laste uneaega.
(4)Kui ema on ajavahemikul 27.juuni – 24.juuli 2016 neli järjestikust nädalat lastega Eestis, siis laste isal on õigus sellel ajal lastega veeta kaks nädalavahetust, so esimene ja kolmas nädalavahetus laupäevast pühapäevani (resolutsiooni punkt 6). Maakohus kohustas E.V-d andma B.M-ile lastega W.F-iga ja K.S-iga Itaaliasse reisimiseks vastavad nõusolekud ja laste dokumendid (resolutsiooni punkt 7). Määrus kuulus punktide 6 ja 7 osas viivitamatult täitmisele.
  1. Kohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) Harju Maakohtu 17.11.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15196 on määratud B.M-i suhtlemise kord tema lastega W.F-iga ja K.S-iga; 2) laste ema ja isa hoolivad mõlemad oma lastest väga, soovivad neile parimat ning soovivad hoida vanema ja laste vahelist sidet ja usaldust eelkõige kummagi vanema enda suhtes; 3) vanemate omavahelised suhted on komplitseeritud, väga emotsionaalsed ja kantud pikema aja jooksul kogetud tunnetest; 4) laste isa ei ole suhtunud määratud suhtlemiskorra täitmisse laste ja laste ema suvise kohtumise korraldamise osas piisava vastutustundega, millega on raskendanud suhtlemiskorra täitmist; 5) E.V on rikkunud 17.11.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15196 kinnitatud B.M-i ja tema laste suhtlemise korra punkti 1.4, mille kohaselt pidid vanemad leppima laste suvevaheaja korralduses kokku hiljemalt vastava aasta 31.märtsiks ning suveperioodil on laste emal õigus veeta lastega kokku neli nädalat järjest Itaalias või Eestis. Laste vanemad ei saavutanud laste suvevaheaja korralduses kokkulepet ka käesolevas menetluses; 6) lapsed soovivad oma emaga kohtuda.
  2. Kohtule esitatud e-kirjadest tuleneb, et E.V ei ole kordagi kooskõlastanud või pakkunud välja nelja järjestikust nädalat, vaid alati vähem ning on asunud seisukohale, 5
(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 et laste emal ei ole õigust otsustada nimetatud neljal nädalal laste koos viibimise kohta. Kuivõrd laste vanemad ei jõudnud hiljemalt 31.03.2016 kokkuleppele laste suvevaheaja korralduse osas, siis oli B.M-i kohtusse pöördumine õigustatud.
  1. Kohus leiab, et kuivõrd laste vanemad ei jõudnud kohtumenetluses üksmeelele 17.11.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15196 kehtestatud suhtlemiskorra punktide 1.2 ja 1.4 täitmises, tuleb lepitusmenetlus tunnistada ebaõnnestunuks.
  2. Kohus peab põhjendatuks kohaldada

§ 378

lg 3 p 3 sätestatud esialgse õiguskaitse abinõu ja määrata 2016 suveks B.M-i suhtlemiseks tema lastega täpsustatud suhtlemiskord.

§ 477

¹ lg 2 kohaselt, kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. Esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 384

lg 5 kohaselt, lapse heaolu ohustava asjaolu ilmnemisel võib kohus vaidlusalust õigussuhet esialgselt reguleerida ka omal algatusel sõltumata hagi tagamise avalduse esitamisest. Kohtu hinnangul on laste heaolu ohustavaks asjaoluks see, et vanemad ei ole senini määranud vastavalt 17.11.2015 määruse p 1.2 ja 1.4 laste suvevaheaja korraldust, mistõttu ei ole kindlustanud lastele neljanädalane järjestikune viibimine koos oma emaga. Vastavalt 17.11.2015 määruse punktidele 1.2 ja 1.4 on laste emal õigus veeta koos lastega neli nädalat järjest Itaalias ning asjaolu, et laste isa ei saa sõita Itaaliasse, ei ole takistuseks laste kohtumisel emaga Itaalias. Esialgse õiguskaitse kohaldamise osas on määrus viivitamata täidetav ja

§ 390lg 2 kohaselt, määruskaebuse esitamine ei peata hagi tagamise määruse täitmist.

  1. Kohus lahendab E.V vastuavaldust eraldi lepitusmenetlusena, kuna laste ema väidetavad rikkumised ei puuduta 17.11.2015 määrusega kinnitatud suhtlemiskorra punktides 1.2 ja 1.4 määratud suvevaheaja korraldust ning ema suhtlemiskorra järgset kohtumist suveperioodil lastega Itaalias. Kohus on avalduse menetlusse võtnud. Määruskaebus
  2. Laste isa esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub peatada määruse esialgse õiguskaitse korras ja viivitamata täitmine, maakohtu määruse tühistada, kaasata menetlusse laste ema elukohajärgne eeskosteasutus ja küsida temalt kirjalik arvamus, kohustada laste ema esitama täielik teave oma varalise seisu kohta või kohtul koguda sellekohased tõendid, et selgitada välja, kas laste ema on ise ülalpeetav ja kuidas kavatseb ta lastega kohtumisel neid Itaalias ülal pidada, võtta asja materjalide juurde tõendid ning kuulata täiendavalt ära lapsed, kohustada laste vanemaid osalema lepitusmenetluses, jätta menetluskulud poolte endi kanda ning lastele määratud esindaja kulud riigi kanda.
  3. Määruskaebuse kohaselt ei saa lepitusmenetlust lugeda ebaõnnestunuks, kuna kasutusele ei ole võetud kõiki abivahendeid poolte kokkuleppe saavutamiseks ja kohus ei ole teinud kõike endast sõltuvat, vanemad tuleks perelepitusele saata ning kasutada nõustaja abi omavahelisel suhtlemisel. Määruskaebuse esitajal on soov avaldajaga läbi saada laste huvides ja sõlmida mõistlik kokkulepe.
  4. Lapsed soovivad oma emaga kohtuda, aga selgusetu on, kas lapsed soovivad emaga kohtuda Eestis või Itaalias. Vaidlust ei olegi selle üle, kas lapsed lähevad või ei lähe Itaaliasse, vaid pigem kui kaua lapsed Itaalias viibivad. Laste esindaja lastega kohtunud ega suhelnud ei ole, samuti ei kohustatud teda osalema 02.06.2015 ärakuulamisel.
  5. Tegelikkuses ei ole teada, milline on B.M-i varaline seis, kas ta on ise ülalpeetav ja kuidas ta kavatseb lastega kohtumisel Itaalias neid üleval pidada, kui ta ei suuda hetkel lastele elatistki maksta. Laste ema on ainult väitnud, et elab ühes majaosas, mida tema 6

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 uus elukaaslane on ostnud pangalaenuga. Seda, millised on elutingimused tegelikult ei ole teada ega ka tõendatud, samuti ei ole küsitud sellekohast kohaliku eestkosteasutuse arvamust ja kodukülastust. Selgusetu on, millele kohus tugineb, kui leiab, et emaga veedetud aega ei saa kuidagi pidada laste jaoks ebamõistlikuks ja lapsi traumeerivaks. Arusaamatuks jääb, kuidas kohus jõudis selleni, et ei pea põhjendatuks määrata laste kohtumiseks emaga Itaalias astmelist kohanemisajaga suhtlemiskorda. 29. Maakohus on rikkunud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse normi.

§ 436lg 1 kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud.

See tähendab ka

§ 442lg-s 8 sätestatud nõuete täitmist.

  1. Kohus on rikkunud selgitamiskohustust, toimiku materjalidest ei ilmne, et maakohus oleks selgitanud nõudeid taotluse esitamiseks ning tõendite esitamise korda või teinud ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Asjast ei nähtu, et maakohus oleks kaasanud laste ema elukohajärgse eestkosteasutuse ning lapsi ei ole ära kuulatud. Lapse esindaja ei ole samuti lapsi ära kuulanud.
  2. Maakohtu määruse tegemisel ei ole arvestatud lapse põhiõiguste ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast.
  3. B.M avaldust lepitusmenetluse rikkumiseks ja E.V vastuavaldust tulnuks menetleda ühes menetluses ja sama tsiviilasja raames. Kohtu otsus on pooltele üllatuslik ja kohus on lahendanud ka need küsimused (dokumentide välja andmine jne), mida ei oleks vaidlusaluse avaldusega saanud reguleerida. Menetluse edasine käik
  4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele vastamiseks.
  5. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus määruskaebuse jätta rahuldamata, kuna see ei ole laste huvidega kooskõlas. Maakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud, määrus on põhjendatud, kõiki asjas esitatud tõendeid on hinnatud ning kohus on jõudnud õigele tulemusele. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Vaatamata kohtu jõupingutustele ei ole lepitusmenetlus toonud tulemust. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus suhelda lapsega. Olukorras kus laste isa teeb takistusi laste ja nende ema suhtlemisele, on kohus lähtudes PKS § 123 teinud ainuvõimaliku lahendi ning reguleerinud laste ja ema suhtlemise korda. PKS § 143 lg 2 järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Käesoleval juhul on kaebaja oma tegevusega takistanud laste ja nende ema pikaajalist koosolemist, mitte kooskõlastades laste ja ema koosviibimise kuupäevi. Kohus on lähtunud korrektselt materiaal- ja protsessiõigusnormidest. Arusaamatu on määruskaebuses toodud väide selle kohta, et erinevaid lepitusmenetluse avaldusi oleks tulnud menetleda ühises menetluses. Kõik taotlused tuleb tsiviilkohtumenetluses esitada tähtaegselt. Lepitusmenetluse avaldused on olnud kohtu menetluses hiljemalt aprilli algusest
  7. Põhja-Tallinna Valitsuse vastusest nähtuvalt on eestkosteasutus seisukohal, et kohus tegi lahendi arvestades laste huvidega. E.V-le ei saa tulla teise lapsevanema soov üllatusena, eriti arvestades asjaolu, et ta osales 17.11.2015 kokkuleppe sõlmimises. Põhja-Tallinna Valitsusele ei ole teada, et B.M ei oleks suutnud Eestis viibides laste ülalpidamist tagada. B.M on kinnitanud, et tal on olemas tingimused laste enda juurde võtmiseks, see ongi vanema vastutus. Kohus ei peaks peatama määruse täitmist. Laste ärakuulamine ei ole põhjendatud. Laste vastutus ei ole korraldada suhtlemist lahuselava vanemaga. Lapsed on korduvalt avaldanud valmisolekut Itaaliasse emale 7

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 külla sõita. Kompromissi sõlmimise ajal jõudsid vanemad ühisele seisukohale, et selline suhtlemise kord sobib nende ühistele lastele. Vanematel on olnud piisavalt aega, et lapsi Itaaliasse sõiduks ette valmistada. Vanemad võiksid osaleda perelepituses. 36. Laste ema palus määruskaebuse ja esitatud taotlused jätta rahuldamata, võtta asja juurde uued tõendid ning menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on lahendi tegemisel arvestanud laste huvidega. Enne 17.11.15 kohtumäärust kui ka 02.06.2016 kohtumäärust küsis kohus kõikide osapoolte seisukohti. B.M esitas hulga tõendeid, mis näitavad laste isa suhtumist tekkinud olukorda ning pidevat takistust laste ja ema vahelisele suhtlemisele. E.V esitab paljasõnalisi ja otsituid väiteid laste ema suhtes. Määruskaebuse esitaja teeb kõik endast sõltuva, et lapsi Itaaliasse mitte lasta, esitab erinevaid asjasse mittepuutuvaid taotlusi hilinenult. Laste isa jaoks ei olnud üllatuslik see, et laste ema elab Itaalias juba 3 aastat ning soovib lastega suvevaheaega veeta seal. Sellistel tingimustel oli sõlmitud ka kompromiss. Eestkosteasutus on kinnitanud, et lapsed on korduvalt avaldanud valmisolekut Itaaliasse emale külla sõita. Laste isa seisukoht rajaneb üksnes psühholoogi arvamusel, mis ei ole eksperdiarvamus

§ 301lg 1 mõttes.

Millistel alustel rajaneb psühholoogi arvamus, ei ole selge. Kohus on õigesti leidnud, et ema ja laste suhtlemine ning koos veedetud aeg on rohkem laste huvides, kui laste elukorralduse seadmine psühholoogide arvamuste järgi. Vaatamata kohtumäärusele ei lubanud isa lapsi Itaaliasse 4-ks järjestikuks nädalaks ega andnud reisidokumente üle, mille tõttu sundis B.M’it allkirjastama 28.06.16 kinnitust, et viimane kohustub tooma lapsi tagasi 15.07.

  1. Vastasel juhul ei saanuks B.M lapsi üldse kaasa saanud võtta. 30.06.16 tühistas B.M kinnituse seoses E.V ähvarduste ning väljapressimisega. Selline E.V käitumine näitab isa soovimatust teha koostööd, ta dikteerib oma tingimusi ning ei huvitu laste ega laste ema huvidest. B.M ei näe seetõttu võimalust osaleda perelepituses.
  2. Laste ema 06.07.2016 esitatud täiendava seisukoha kohaselt on ta arvamusel, et seoses E.V käitumisega ei ole vaidlustatud määruses määratud sunnivahendid (so sunniraha) piisav ega anna eesmärgi saavutamiseks tulemusi. Ainsaks võimaluseks kohtulahendi täitmiseks on kohustatud isiku suhtes jõu kasutamine.
  3. Vastuseks selgitas määruskaebuse esitaja, et laste ema ei ole sunnitud kinnituskirja allkirjastama. Laste ema pakkus ise välja 2 nädalat. Pärast laste ema poolt lapsi pikalt paludes oli W.F lõpuks nõus minema, kuid üksnes koos vennaga. K.S ei soovinud tegelikult minna. Laste isa jäi laste ema pakkumisega parimas usus nõusse ja palus tal see kokkulepe kirjalikult esitada. Lepitusmenetluse lahendi punktis 1.4.
  4. on reguleeritud suvine kohtumine järgmiselt: „Kui laste vanemad ei lepi kokku teisiti“. Lapsevanemad leppisid aga kokku teisiti. B.M-i 6.07.2016 seisukoht on hilinenud ja alusetu. Riigikohus on selgitanud, et jõu kasutamine on äärmuslik meede ning seda rakendades tuleb kaaluda, kas see on proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane.
  5. 01.07.2016 teavitas E.V lepinguline esindaja Harju Maakohut, et lapsed sõitsid vanemate kokkuleppel koos emaga Itaaliasse kuni 15.07.
  7. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt

§ 663lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

41. Tallinna Ringkonnakohus palus menetlusosalistel esitada menetluskulude nimekirjad ja määras nendele vastamise tähtaja. Ringkonnakohtu põhjendused 8

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 42. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja seisukoht, et laste ema avaldust ja laste isa vastuavaldust oleks tulnud menetleda ühes menetluses, kuna vaidlus on tekkinud ühe ja sama kohtumääruse rikkumistest. Ringkonnakohus selgitab, et vaatab käesoleval juhul läbi Harju Maakohtu 02.06.2016 kohtumäärusele esitatud määruskaebusest ega saa kaebuse piiridest väljuda. Kohtute infosüsteemi andmetel menetles laste isa vastuavaldust sama kohtunik tsiviilasjas nr 2-15-15196 ning tegi asjas lõpplahendi 12.07.
  2. Eelnimetatud kohtumäärus jõustus edasikaebamata 30.07.
  3. Toodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et ainuüksi põhjusel, et avaldusi ei menetletud ühes tsiviilasjas, puudub alus vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks.
  4. Määruskaebuse esitaja on leidnud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna toimiku materjalidest ei ilmne, et maakohus oleks selgitanud nõudeid taotluste või tõendite esitamiseks või teinud ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus on laste isale edastatud kohtukutses selgitanud, millal esitada põhiväited ja –taotlused ning millal võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid, asjaolusid ja vastuväiteid (I kd, tlk 68). Ärakuulamisel on maakohus määranud lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja juhuks, kui kompromissi ei esitata (I kd, tlk 117).
  5. Määruskaebuse esitaja on maakohtule ette heitnud, et menetluses ei ole välja selgitatud kõiki olulisi asjaolusid, maakohus oleks pidanud ära kuulama lapsed, laste esindajat ei kohustatud osalema ärakuulamisel, arvestatud pole lapse põhiõiguste ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast ning laste esindaja pole lastega kohtunud.
  6. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik 2 (W.F) 8-aastane, puudutatud isik 3 (K.S ) 6-aastane.

§ 552

¹ lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohus kohustatud lapsi isiklikult ära kuulama.

  1. Määruskaebuse esitaja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et lastele määratud esindajale oleks maakohtu menetluse jooksul teatavaks saanud asjaolusid, mis tinginuks temalt täiendava seisukoha küsimise. Lastele määratud esindaja kirjalikust seisukohast nähtub, et pärast vanematega suhtlemist veendus ta, et hetkel ei ole teada ühtki asjaolu, mis välistaks laste lubamise ema juurde (I kd, tlk 109-111).
  2. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus pole arvestanud lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Laste isa ei ole maakohtule esitatud menetlusdokumentides ega ka ärakuulamisel kordagi niisuguseid asjaolusid välja toonud, et mõni lastest või mõlemad oleksid oma emaga suhtlemast, sh reisidest keeldunud. Ärakuulamisel on laste isa kohtule ette mänginud Skype kõne lapse ema ja tütre vahel ning lapse ema on kohtule ette mänginud Skype kõne pojaga (I kd, tlk 113-114, 144). Väidetavat emaga mittesuhtlemise soovi või vastuseisu reisimisele nendest ja ühestki teisest esitatud tõendist ei nähtu. Lastele määratud esindaja on laste isa seisukohti refereerides osutanud küll asjaolule, et K.S keelduvat 9

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 emaga suhtlemast, kuna ema on tema jaoks võõras tädi (I kd, tlk 110), kuid nimetatud asjaolu ei ole maakohtu menetluses tõendamist leidnud. 49. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus ei ole lepitusmenetluse läbiviimisel kasutusele võtnud kõiki abivahendeid poolte kokkuleppe saavutamiseks ning oleks pidanud laste vanemad saatma perenõustaja juurde. Ringkonnakohtu hinnangul maakohtule

§ 563

lg 1, 3, 4 ja 5 sätestatud kohustuste rikkumist ette heita ei saa.

§ 563

lg 4 ei tulene, et perenõustamisele suunamine oleks seadusest tulenevalt kohustuslik, seega ei pidanud maakohus laste vanemaid sinna suunama. Kuna asja materjalidest nähtub, et laste ema ei ole laste isa soovile perenõustaja poole saatmiseks (I kd, tlk 123) positiivselt reageerinud (I kd, tlk 126-128), ei saa maakohtule ette heita ka vanemate soovide ignoreerimist ja menetluse ennatlikku lõpetamist.

  1. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud asja menetlusse kaasama laste ema elukohajärgse eestkosteasutuse, välja selgitama laste ema varalise seisu ja elukoha tingimused. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja seisukoht eeskosteasutuse kaasamise kohta on põhjendamatu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole käesolevas asjas maakohtu ette toodud selliseid uusi asjaolusid laste ema kohta, mis tinginuks eestkosteasutuse kaasamise.
  2. Ringkonnakohus rahuldas laste isa poolt määruskaebusega esitatud taotluse ja kogus asjas tõendeid. Tõendeid nähtuvalt on laste ema olnud töötu juba aastast 2012 ning elanud elukaaslasega samas elukohas alates 29.05.2013 (II kd, tlk 8-15). Selgus, et eeltoodud asjaolud on laste isale teada rohkem kui üle 2 aasta, mil laste ema esitas nimetatud tõendid tsiviilasjades nr 2-13-49716 ja nr 2-14-54582 (II kd, tlk 7). Seega on laste isa põhimenetluses kompromissi sõlmides olnud teadlik laste ema elukohast, elukorraldusest ja töötu staatusest nende kinnituste, selgituste ja tõendite põhjal, mis on esitatud erinevates kohtumenetlustes.
  3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on laste ema elukoht jäänud põhimenetluses nimetatud elukohaga samaks (I kd, tlk 2 ja 6). Laste ema on maakohtus toimunud ärakuulamisel kirjeldanud oma elukohatingimusi, kinnitanud, et tal ei ole tööd ning ta elab elukaaslasega (I kd, tlk 114). Seega ei ole elukorraldus muutunud määral, mis tingiks eestkosteasutuse kaasamise.
  4. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et maakohtu menetluses ei ole laste isa ühelgi korral tõstatanud küsimust sellest, kuidas ema tagab laste ülalpidamise Itaalias. Laste isa on maakohtu menetluses hoopiski vaielnud teemal, mitu nädalat võivad lapsed emaga Itaalias viibida. Ringkonnakohtu hinnangul on laste isa selline käitumine vastuoluline ning arusaamatu, arvestades, et laste isa on ise sõlminud kompromissi selles toodud tingimustel.
  5. Määruskaebuse esitaja on maakohtule ette heitnud tõendite valesti hindamist. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Maakohus on laste vanemate kirjavahetuse alusel õigesti tuvastanud, et laste isa on kompromissi punkti 1.4 rikkunud ega pole laste emale pakkunud järjestikust 4 nädalat lastega veetmiseks. Nii nähtub, et laste isa ei ole laste emale pakkunud nelja nädalat so 28 päeva lastega veetmiseks, vaid alati vähem, maksimaalne pakutud variant on 26 päeva (I kd, tlk 21), mida on tunnistanud ka laste isa oma vastuses (I kd, tlk 93).
  6. Ka on maakohus laste isa poolt esitatud psühholoogi arvamust (I kd, tlk 102) koosmõjus muude tõenditega hinnates õigesti leidnud, et laste ema ja laste suhtlemise korraldamine ainuüksi psühholoogi arvamusest lähtuvalt pole õigustatud ning arvestada tuleb eelkõige laste ema õigust suhelda lastega. Laste eestkosteasutus on toetanud ema taotlust veeta lastega 4 nädalat Itaalias (I kd, tlk 64), lastele määratud esindaja on toetanud seisukohta, et lapsed saaksid emaga olla Itaalias mitu nädalat (I kd, tlk 111). Kuna maakohtule ei olnud esitatud laste ema mittetoimetuleku kohta 10

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 mingisuguseid tõendeid, ei olnud maakohtul võimalik sellist järeldust ka teha. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kompromissi punkti 1.
  1. kohaselt leppisid vanemad kokku selles, et lapsed veedavad emaga 4 järjestikust nädalat kas Itaalias või Eestis ning Eestis olles on laste isal õigus sellel ajal veeta lastega kaks nädalavahetust (I kd, tlk 7). Seega on laste isa ise nõustunud ja pidanud võimalikuks, et noorem laps K.S võib emaga koos viibida 4 järjestikust nädalat välisriigis. Asjaolu, et lastel on oma isaga väljakujunenud kiindumussuhe tulenevalt sellest, et nad elavad isaga, oli teada juba kompromissi sõlmimise ajal, mil K.S oli veel nooremas eas.
  2. Määruskaebuse esitaja on leidnud, et kohtumäärus on üllatuslik, kuna kohus on lahendanud ka küsimuses seoses reisidokumentidega. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Vaidlustatud kohtumäärusega kohaldas maakohus omal algatusel esialgset õiguskaitset ning reisidokumentide ja vajalike nõusolekute üleandmine on määratud eeltoodust tulenevalt.
  3. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus, maakohus on õigesti lepitusmenetluse tunnistanud ebaõnnestunuks ning kasutusele võtnud kõik abinõud laste vanemate lepitamiseks.
  4. Seoses vanemate taotlustega ja esitatud tõenditega määruskaebusmenetluses, leiab ringkonnakohus järgmist.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus rahuldab laste isa taotluse võtta asja juurde määruskaebuse lisadeks 2-4 olevad tõendid (14.04.2016 videosalvestis, 05.06.2015 stenogramm, videosalvestis). Eelnimetatud tõendeid hinnates leiab ringkonnakohus, et need ei anna alust esitatud määruskaebuse rahuldamiseks. 14.04.2016 videosalvestisest nähtub, et laps W.F ei soovi Itaaliasse minna ilma isata. Sellest järeldub ringkonnakohtu hinnangul see, et lapsel ei ole vastuseisu ema külastamiseks ja temaga koosolemiseks, laps on sel hetkel soovinud külastada ema koos isaga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on W.F samal kuupäeval eeskosteasutuses avaldanud soovi ema juurde Itaaliasse minna (I kd, tlk 63). 05.06.2016 aset leidnud videovestlus laste ema ja W.F vahel ning selle stenogramm ei tõenda samuti lapse vastuseisu ema külastamiseks, vaid seda, et selleks hetkeks on lapsel tekkinud oma suve veetmiseks uued mõtted seoses planeeritava Soome reisiga, mis ei ole siiski lõplikult kindel. Sellest järeldub ringkonnakohtu hinnangul see, et lapse soovid on muutunud alternatiivse ajaveetmise võimaluse planeerimise tulemusena. Arvestades, et laste vanemad olid kompromissi punktis 1.

  1. kokku leppinud, et laste ema igal juhul veedab 4 järjestikust nädalat lastega, juhib ringkonnakohus tähelepanu, et vastutust suhtluskorra määruse täitmiseks ei saa panna lastele, vaid lapsega koos elav vanem peab arvestama, et ta ei teeks takistusi lapse ja lahus elava vanema omavaheliseks suhtlemiseks. Laste isal oli laste ettevalmistamiseks võimalikuks Itaalia reisiks või siis emaga 4-nädalaseks koosolemiseks Eestis aega alates 17.11.2015 määruse kättesaamisest.
  2. Ringkonnakohus rahuldas E.V taotluse tõendite kogumiseks, et selgitada välja, kas laste ema on ülalpeetav ja kuidas kavatseb ta lastega kohtumisel neid Itaalias ülal pidada. Ringkonnakohus tuvastas tsiviilasjades nr 2-13-49716 ja nr 2-14-54582 esitatud tõendite põhjal, et laste isale on olnud laste ema elukorraldus ja sissetulekute puudumine teada pikemat aega, sh enne põhimenetluses kompromissi sõlmimist 17.11.
  3. Nii selgus tsiviilasjas nr 2-13-44513 B.M-i poolt 14.02.2014 esitatud tõenditest, et tema fiskaalpositsioon Itaalias algas 04.02.2014 ning ilma fiskaalkoodita ei ole võimalik Itaalias ametlikult töötada, mistõttu ei olnud võimalik ka eelnevalt töötasu teenida, tulu pole teenitud (II kd, tlk 7-12). Lisaks on B.M esitanud elukaaslase 12.09.2014 kinnituse nende kooselamise kohta B.M-i poolt märgitud elukoha aadressil. Kinnitusest nähtub, et lapsed ja laste ema on alati oodatud sel aadressil (II 11

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 kd, tlk 13-14). Käesoleva asja menetluses on laste ema maakohtus ärakuulamisel jätkuvalt kinnitanud, et on töötu ning elab koos elukaaslasega majaosas, mis on soetatud elukaaslase poolt pangalaenuga ning kirjeldanud elamistingimusi (I kd, tlk 114, 115). Kuivõrd menetlusosalised oma seisukohti kohtu poolt kogutud tõendite osas ei esitanud, loeb ringkonnakohus kogutud tõendite alusel tuvastatuks, et laste ema on endiselt töötu ja oma elukaaslase ülalpidamisel.
  1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata E.V taotluse peatada määruse esialgse õiguskaitse korras ja viivitamata täitmine. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on laste isa 01.07.2016 teavitanud maakohut, et lapsed sõitsid emaga Itaaliasse kuni 15.07.2016 (I kd, tlk 196). Eeltoodust järeldub ringkonnakohtu hinnangul see, et laste isa on laste reisiga olnud nõus rohkem kui nädalaks, omamata lisateavet laste ema elukoha või majandusliku toimetuleku kohta.
  2. Ringkonnakohus jätab rahuldamata E.V taotluse kaasata menetlusse laste ema elukohajärgne eeskosteasutus ja küsida temalt kirjalik arvamus ning kohustada laste ema esitama täielik teave oma varalise seisu kohta, kuna määruskaebusmenetluses ei ole ringkonnakohtu ette toodud selliseid muutunuid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kohus veendunud, et laste ema elukohajärgse eestkosteasutuse kaasamine on vajalik, laste ema elukohatingimused lastele sobimatud või ei ole laste ema elukorraldus enam endine. Nagu ringkonnakohus kogutud tõendite alusel tuvastas, on laste isale laste ema elukorraldus olnud teada pikemat aega.
  3. Ringkonnakohus jätab rahuldamata E.V taotluse kuulata täiendavalt ära lapsed. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lapsed emaga sõitnud Itaaliasse kuni 15.07.2016 (I kd, tlk 196), millest järeldub ringkonnakohtu hinnangul see, et lastel on puudunud vastuseis emaga välisriiki reisimiseks ja pikemaaegseks koosolemiseks.
  4. Ringkonnakohus jätab rahuldamata E.V taotluse kohustada laste vanemaid osalema lepitusmenetluses ja perenõustajal, kuna seadusest tulenevalt puudub kohtul selleks pädevus.
  5. Kohus selgitab, et lepitusmenetluse läbiviimisel juhib kohus mh tähelepanu ka võimalusele lasta end nõustada perenõustajal (

§ 563lg 4).

Perenõustaja juurde saatmine eeldab seega mõlema vanema poolset tahet. Ringkonnakohtu poolt vastu võetud ja määruskaebuse lisaks 5 olev kiri tõendab laste isa soovi perelepituseks. Kuna laste ema on määruskaebusmenetluses selgelt väljendanud oma vastuseisu perelepitusele (I kd, tlk 205), ei ole laste isa taotlust rahuldada võimalik. Ringkonnakohus märgib, et taotluse rahuldamata jätmine ei võta vanematelt siiski võimalust edaspidi soovi korral perenõustajalt abi otsida, juhul, kui nad tunnetavad vajadust ja soovi olla veelgi paremad vanemad oma ühistele lastele. 65. Lapsega suhtlemist korraldava määruse ja kokkuleppe korral

§ 563

alusel läbiviidava kohtuliku lepitusmenetluse raames kohtuvälises lepitusmenetluses osalemiseks kohustamine ei ole aga seadust tulenevalt üldse võimalik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-64-10 selgitanud, et: „… võib kohus vajadusel kohustada vanemaid osalema kohtuvälises lepitusmenetluses juhul, kui vanemad vaidlevad kohtus vanema õiguste määramise või lapsega suhtlemise korraldamise üle

§ 550

lg 1 p 2 mõttes, kuid ei saa seda teha juhul, kui vanem ei täida suhtlemist korraldavat kohtumäärust ja selle tõttu on vähemalt ühe vanema avalduse alusel algatatud

§ 563alusel kohtulik lepitusmenetlus.

Lapsega suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise tõttu algatatud lepitusmenetluse toiminguid saab

§ 563

mõtte kohaselt teha üksnes kohus ning sellest sättest tulenevalt peab kohus ise menetlusosalisi lepitama ja eelkõige veenma määrust täitma. Kui vanemad ei mõista suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmise vajalikkust, saab kohus

§ 563lg-te 3 ja 6 järgi saata vanemad vajadusel perenõustaja juurde.

Kuna kohtule on

§ 12

(13)Tsiviilasi nr: 2-16-5445 563 järgi antud samasugused võimalused vanemate lepitamiseks, nagu seda on lepitusseaduse järgi kohtuvälisel lepitajal, ei võimaldaks vanemate kohtuvälise lepitaja juurde saatmine viia mõistliku aja jooksul läbi tõhusat kohtulikku lepitusmenetlust“ (p 31).
  1. Ringkonnakohus rahuldab B.M-i taotluse võtta asja materjalide juurde tõenditena 05.07.2016 vastuse lisadeks 1-2 olevad kinnituskiri ja selle 30.06.2016 tühistamise avaldus.
  2. Seoses eelnimetatud tõendite ja B.M-i 06.07.2016 menetlusdokumendis esitatud sooviga arvestada lahendi tegemisel võimalusega kasutada kohustatud isiku suhtes jõudu, tuleb siiski selgitada, et TMS § 179 lg 4 kohaselt lubab kohus lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Praegusel juhul ei ole nimetatud eeldused täidetud, kuna tsiviilasja materjalide kohaselt on lapsed emaga 01.07.2016 sõitnud Itaaliasse (I kd tlk 196).
  3. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka Riigikohtu poolt TMS § 179 lg 4 antud tõlgendustele lahendis nr 3-2-1-95-14: „Kohtul tuleb kaaluda, kas jõu kasutamine on asjaolusid arvestades proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega ja jõu kasutamine on kolleegiumi arvates lubatav üksnes juhul, kui muud meetmed on ammendunud või ei viiks soovitud tulemusele ning jõudu kasutades on võimalik tagada lapsega suhtlemine last kahjustamata“ (p 22, 23). Kolleegium möönab, et viidatud sätet silmas pidades võib ka kohtutäitur täitemenetlust korraldades taotleda kohtult luba kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks jõudu (p 22). Vahetu jõu kasutamine jääb lõppastmes kohtutäituri otsustada, kes peab vastavalt asjaoludele ja olukorrale otsustama, kas kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks jõudud (sh korrakaitse organite abi) või piisab muudest meetmetest. (p 24). Lapse suhtes võib jõudu kasutada üksnes lapse ühekordse üleandmise korral. Küll saab aga vanem mõjutada ja veenda last suhtlemise korda täitma ega tohi teha kohtumääruse täitmiseks takistusi.“ (p 21).
  4. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Menetluskulude jaotus
  5. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.
  6. Käesolevas asjas jääb määruskaebus jääb rahuldamata. Samas tehakse asjas lahend laste huvides ja menetluskulude nende kanda jätmine ei ole asja iseloomu arvestades põhjendatud. Seetõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud ringkonnakohtus, välja arvatud riigi õigusabi tasu ja kulud, poolte endi kanda Vastavalt

§ 172lg-le 1.

Riigi õigusabi tasu ja kulud jätab ringkonnakohus

§ 172lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.