Obsah (14)

§ 113§ 402§ 1§ 408§ 404§ 164§ 4062§ 94§ 406§ 4034§ 403§ 416§ 108§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2026, Pärnu Tsiviilasja number 2-25-20489 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi K

) § 1132 lõikes 2 sätestatust. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 7133,22 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 30.06.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.11.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 9,9% kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2 ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja nõuab viivist kokku 1704,53 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 7133,22 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 28.11.2025 lepingujärgse viivisemääras s.o 9,9% aastas. Hageja selgitas, et krediidiandja on laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, küsides kostjalt pangakonto väljavõtet, tegi päringud maksehäireregistritesse ja kontrollinud sissetulekuid Maksu-ja Tolliametilt. Võttes arvesse, et kostja keskmine sissetulek oli 684,00 eurot ja muid finantskohustusi ei olnud, jäi kostjale peale lepingu sõlmimist ca 684,00 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks. Lepinguga lisandus kostjale rahaline kohustus summas 152,71 eurot. Kostjale jäi ca 78% tema sissetulekust, seega oli kostja krediidivõimeline.

1. Kohus võttis 03.12.2025 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat esitama hagivastuse 14 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest alates.
2. Kostja on hagimaterjalid ja 03.12.2025 menetlusse võtmise määruse kätte saanud e-posti teel 17.12.
3. Kostja tähtajaks, s.o 31.12.2025 vastust hagile esitanud ei ole.
4. Kostja andis 13.01.2026 kirjaga nõusoleku menetleda asja kirjalikus menetluses.
5. Kohus määras 27.01.2026 kirjaga pooltele tähtajad ning märkis otsuse kuulutamise aja.
6. Hageja esitas 25.02.2026 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused ning ümberarvestuse. Hageja esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada §

108 lg 1 alusel ning välja mõista sissenõutavaks muutunud osamaksed 20.09.2023 kuni 20.02.2026 kokku 3645,18 eurot, millest põhiosa 3205,10 eurot ja intressid 440,08 eurot, samuti palub hageja välja mõista viivist tasumata põhisalt lepingus kokku lepitud määras 9,9% aastas. Samuti palub hageja välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa ja intressi osamaksed TsMS § 369 alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa osamaksete kohta viivis lepingus sätestatud määras 9,9% aastas, alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni vastavalt hageja esitatud graafikule.

1. Kostja seisukohta hageja 25.02.2026 esitatud menetlusdokumendile esitanud ei ole. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 3 2-25-20489
2. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt üksnes alternatiivse ümberarvutatud nõude osas.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. Coop Finants AS ja K. K. sõlmisid 25.02.2022 laenulepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu 8200 eurot. Kostja kohustus tasuma sõlmitud lepingu alusel intressi 9,9% aastas (dtl 13). 7.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Coop Finants AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 11.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408

lg 1).

§ 408

lg 2 kohaselt

§ 404

lõikes 2 või 2³ sätestatud andmete puudumisel, ka vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kohtule esitatud leping on poolte poolt digitaalselt allkirjastatud 03.03.2022 (dtl 12). Lähtuvalt sellest, et leping on poolte poolt allkirjastatud ja laen on kostjale välja makstud (dtl 32), tuleb lugeda krediidileping kehtivaks

§ 408lg 2 alusel.

Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingu sõlmimist tunnistanud. 12.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et Coop Finants AS loovutas 29.06.2023 kostja vastased nõuded hagejale (dtl 5). Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest (dtl 34). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Coop Finants AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale. 4 2-25-20489 13.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 4062

lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

§ 406lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse

§ 408

lg 4 järgi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Coop Finants AS ja kostja vahel 25.02.2022 sõlmitud lepingu puhul on krediidi kulukuse määraks 11,58% (dtl 13). Krediidi kulukuse määra arvutamise selgitused on märgitud lepingu tingimuste p-s 10 (dtl 16). Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli lepingu sõlmimise sajal 16,95% (kolmekordne määr 50,85%). Seega on lepingute järgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Kohus leiab, et lepingud on nimetatud osas kehtivad. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 14. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas C-679/18, p-d 20-23).

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama.

§ 403

⁴ lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seejuures tuleb krediidiandjal veenduda krediididvõimelisuses iga kord, kui lepitakse kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises (

§ 403⁴ lg 9).

Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral

§ 403⁴ lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.

Eelnimetatust tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele 5 2-25-20489 asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on hagi p-s 1.5 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamisel on küsitud kostja pangakonto väljavõtet, tehtud päringud maksehäireregistritesse (kehtivad maksehäired puudusid), kontrollitud sissetulekuid Maksu-ja Tolliametilt ning arvestatud kostja taotluses märgitud andmeid (dtl 6-7). Hageja selgitas, et võttes arvesse, et kostja keskmine sissetulek oli 684 eurot ja muid finantskohustusi ei olnud, jäi kostjale peale lepingu sõlmimist ca 684 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks. Lepinguga lisandus kostjale rahaline kohustus summas 152,71 eurot. Kostjale jäi ca 78% tema sissetulekust, seega oli kostja krediidivõimeline. Võrdluseks, arvestuslik elatusmiinimum 2022 aastal oli 303,38 eurot (leping sõlmiti 25.02.2022) (dtl 7). Hageja täpsustas 25.02.2026 menetlusdokumendis, et kostja märkis laenutaotluses, et tal on üks ülalpeetav. Seega tuleb ülalpeetavate kohta arvestada 101,13 eurot. Kostjale jäi seejärel kätte 430,16 eurot (dtl 142). Hageja märgib, et samuti on esialgne võlausaldaja analüüsinud kostja finantskohustusi ja muid majapidamisekulusid pangakonto väljavõtte alusel (dtl 143). Hageja on esitanud hagi lisana kostja krediidivõimelisuse hindamise tõendi (dtl 35 – 38), kategoriseeritud väljavõtte (dtl 58-66) ning kostja arvelduskonto väljavõtte perioodi 01.08.2021-23.02.2022 osas (dtl 68-79). Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks enne laenu andmist kontrollinud kostja andmeid maksehäireregistritest või teinud päringu Maksuja Tolliametisse. Hageja on tõenditena esitanud vaid krediidiandja hindamise tõendi, millest tulenevalt ei saa kohus veenduda, et nimetatud päringuid krediidiandja enne lepingu sõlmimist kostja osas on teinud. Krediidiandja on kostja konto väljavõtte hindamisel leidnud, et kostja 3 kuu keskmine töötasu on 700,67 eurot kuus, kohustused 2,67 eurot ja kulud 990,12 eurot (dtl 58). Seega on krediidiandja tuvastanud, et kostja kulud on suuremad kui tema igakuine sissetulek. Samuti nähtub kostja konto väljavõttelt, et kostja rahaliste vahendite jäägiks enne töötasu laekumist on väga väike ning ei nähtu, et kostja oleks tulenevalt oma sissetulekust ning igakuistest kuludest suuteline tasuma veel finantskohustusi. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab seda, et krediidiandja peab arvestama, et tarbijale peaks kätte jääma teatud rahalised vahendid peale finantskohustuste kandmist, mis võimaldab tal rahuldada oma esmavajadused sh majapidamiskulusid. Hageja selgitab, et krediidiandja on arvestanud elatusmiinimumiga 303,38 eurot, kuid kohus leiab, et kui krediidiandja on tuvastanud, et kostja kulud on suuremad kui elatusmiinimum, siis tuleb sellega ka kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestada. Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Kohus leiab, et isegi kui üks KAVS § 49 lg-s 1 märgitud näitaja on jäänud piisavalt arvestamata, ei saa kohus järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist. Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 403⁴ lg 4 teine lause).

Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). 6 2-25-20489 Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

§ 4034

lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. 15. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt

§ 4034 lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 18.02.2026 kohtunõudes.

Hageja esitas 25.02.2026 nõuete ümberarvestuse, mis on kostjale kohtu poolt edastatud 26.02.2026 e-kirjaga.

§ § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Lepingu nr. XXX alusel maksis krediidiandja kostjale 8011,56 eurot (dtl 32). Laenusummast arvestati maha lepingutasu. Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku summas 1831,22 eurot, millest põhiosa katteks 1066,78 eurot, intressi 736,44 eurot, haldustasu 18 eurot, sissenõudmiskulude katteks 10 eurot. 2022 oli

§ 94kohane intress 0, seega nimetatud aja eest intressi ei saa hageja küsida.

Hageja saab arvestada

§ 94lg 1 kohast intressi alates 2023 aasta algusest (dtl 145).

Ümberarvestuse kohaselt on kostjal tasutud osamaksed alates 20.03.2022 kuni 20.08.2023 täielikult ning 20.09.2023 osamakse osaliselt (dtl 150-152). Hagi kohaselt ja hagile lisatud ülesütlemise teatisest tulenevalt, ütles krediidiandja lepingu 29.06.2023 üles (dtl 4, 34). Ümberarvestuse kohaselt on kostja võlas alates 20.09.2023 osamaksest, seega ei olnud kostja enne lepingu ülesütlemist s.o 29.06.2023 maksetega viivituses ning lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv (

§ 416

). Lepingu kohaselt tuli kostjal laen tagastada 72 osamaksega, esimene osamakse tuli teha 20.03.2022 ning viimane 20.02.2028 (dtl 13). Hageja esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada

§ 108

lg 1 alusel ning välja mõista sissenõutavaks muutunud osamaksed 20.09.2023 kuni 20.02.2026 summas 3645,18 eurot, millest põhiosa 3205,10 eurot ja intressid 440,08 eurot. Samuti palub hageja välja mõista viivist tasumata põhisalt lepingus kokku lepitud määras 9,9% aastas (dtl 145). Samuti palub hageja välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa ja intressi osamaksed TsMS § 369 alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa osamaksete kohta viivis lepingus sätestatud määras 9,9% aastas, alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni alljärgnevalt: Nr maksepäev 50 51 52 20.04.2026 20.05.2026 20.06.2026 Põhiosa jääk 2967,47 € 2842,30 € 2716,09 € Põhiosa summa 125,17 € 126,21 € 127,25 € Intressi summa 5,32 € 5,09 € 4,87 € Igakuine osamakse 130,49 € 131,30 € 132,12 € 7 2-25-20489 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 20.07.2026 20.08.2026 20.09.2026 20.10.2026 20.11.2026 20.12.2026 20.01.2027 20.02.2027 20.03.2027 20.04.2027 20.05.2027 20.06.2027 20.07.2027 20.08.2027 20.09.2027 20.10.2027 20.11.2027 20.12.2027 20.01.2028 20.02.2028 2588,84 € 2460,54 € 2331,18 € 2200,76 € 2069,26 € 1936,68 € 1803,00 € 1668,22 € 1532,33 € 1395,32 € 1257,18 € 1117,90 € 977,47 € 835,88 € 693,12 € 549,18 € 404,06 € 257,74 € 157,74 € 57,74 € 128,30 € 129,36 € 130,42 € 131,50 € 132,58 € 133,68 € 134,78 € 135,89 € 137,01 € 138,14 € 139,28 € 140,43 € 141,59 € 142,76 € 143,94 € 145,12 € 146,32 € 100,00 € 100,00 € 57,74 € 128,30 € 129,36 € 130,42 € 131,50 € 132,58 € 133,68 € 134,78 € 135,89 € 137,01 € 138,14 € 139,28 € 140,43 € 141,59 € 142,76 € 143,94 € 145,12 € 146,32 € 100,00 € 100,00 € 57,74 € Kohus mõistab kostjalt välja otsuse tegemise kuupäevani s.o 31.03.2026 sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse perioodil 20.09.2022 kuni 20.03.2026 kokku 3329,25 eurot. Kohus nõustub, et hagejal on põhjendatud alus karta, et kostja ei pruugi täita tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt ning peab põhjendatuks välja mõista tuleviku osamaksed. Seega leiab kohus, et hageja nõue mõista välja edasised maksed alates 20.04.2026 kuni 20.02.2028 (kokku 2967,47 eurot) vastavalt uuesti määratud maksegraafikule on TsMS § 369 alusel põhjendatud. 16. 20.

§ 403

⁴ lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani. Kohus rahuldab hageja sissenõutavaks muutunud intressinõude põhivõla osamaksetelt

§ 94

toodud intressimääras perioodi 20.09.2023 kuni 20.03.2026 osas kokku 445,62 eurot. Samuti rahuldab kohus hageja taotluse TsMS § 369 alusel ja määrab kindlaks tulevikus tasumisele kuuluvatelt põhiosa osamaksetelt ja nende tasumata jätmisel tasumisele kuuluva intressi

§ 94määras, s.o perioodi 20.04.2026 kuni 20.06.2026 osas kokku 15,28 eurot.

17.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus selgitab kostjale, et viivisenõue ei lakka olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18- 134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 8 2-25-20489 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Antud juhul on hageja esitanud sissenõutavaks muutunud põhivõla osas ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa osamaksete kohta viivise nõude lepingust tulenevas määras 9,9 % aastas (dtl 145). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 15), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates 20.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 9,9% aastas, 0,0275% päevas (dtl 13). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras esitatud viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt 3329,25 eurolt viivise lepingus sätestatud määras 9,9% aastas alates 20.09.2023 kuni 31.03.2026 kokku 833,47 eurot ning alates 01.04.2026 viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhisoamaksetelt lepingus sätestatud määras s.o 9,9% aastas, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). 18. Kohus jätab rahuldamata hageja haldustasu nõude 6 eurot põhjusel, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul ei ole hagejal õigus saada mistahes lepingust tulenevaid täiendavaid tasusid. 19. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes

113 2 lg 2 sätestatust (dtl 8).

113² lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus selgitab, et

§ 113

² lg 2 ei anna iseenesest hagejal alust nõuda kostjalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine saab toimuda tarbijaga sõlmitud lepingu alusel. Hagiavalduses puuduvad viited, et menetlusosalised on sissenõudmiskulude osas kokku leppinud. Samuti ei ole hageja tõendanud kulude kandmist. Seetõttu jätab kohus hageja sissenõudmiskulude 50 euro nõude rahuldamata. 20. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud põhinõude 3329,25 eurot, intressi 445,62 eurot ning viivise lepingus sätestatud määras 9,9% aastas perioodi 20.09.2023 kuni 20.02.2026 eest kokku 833,47 eurot. Samuti rahuldab kohus hageja nõude mõista välja edasised põhiosamaksed alates 20.04.2026 kuni 20.02.2028 (kokku 2967,47 eurot) vastavalt uuesti määratud maksegraafikule (vt p 15), nende tasumata jätmisel tasumisele kuuluva intressi

§ 94

määras, s.o perioodi 20.04.2026 kuni 20.06.2026 osas kokku 15,28 eurot ning alates 01.04.2026 viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosamaksetelt lepingus sätestatud määras s.o 9,9% aastas, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude summas 836,50 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulude nõude 50 eurot ja viivisenõude 983,03 eurot. 9 2-25-20489

1. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 770 eurot ja esindaja kulud 338 eurot, s.o kokku 1108 eurot (dtl 57). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.
4. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
5. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ Käesolevas asjas on asjaolud eeltoodud olukorraga samasugused.
6. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käesolevas asjas poolte menetluskulud poolte endi kanda.
7. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 10