Obsah (4)

§ 101§ 100§ 99§ 102

2-23-102212 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik F.M-i Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 11.10.2024. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-102212 Tsiviilasi W.C hagi S.L-

) § 101 alusel arvutatud summas, s.o 287,72 eurot kuus, mida iga aasta 1. aprillil indekseeritakse vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Kohtuotsus ei ole praeguseks veel jõustunud ja Tartu Ringkonnakohtu menetluses on kostja apellatsioonikaebus maakohtu otsuse peale. Käesolevas asjas nõuab hageja W.C kostjalt elatist 300 eurot kuus alates hagi esitamisest, s.o alates 16.01.

1. a kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja tugineb hagi põhjendusena sellele, et kostja poolt makstav elatis 150 eurot kuus ei ole lapse vajaduste katteks piisav. Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja on nõus elatisega maksimaalselt 94,91 eurot kuus ja vaidleb vastu elatise nõudele suuremas ulatuses. Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma hagejale ülalpidamist nõutud ulatuses, kahjustamata enese ja oma teise alaealise lapse tavalist ülalpidamist. 3.
2. Perekonnaseaduse (

) §§-de 96 ja 97 p 1 kohaselt on vanem kohustatud andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist.

§ 100

lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt eelnimetatud sätetest on kostja kohustatud andma hagejale kui oma alaealisele lapsele ülalpidamist ning eraldi elava vanemana saab ta täita ülalpidamise kohustust eeskätt elatise maksmise teel.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Vastavalt

§ 99

lg-le 2 arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Vastavalt lõikele 3 on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Lõike 4 järgi lisandub baassummale kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel 5 avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
2. aprillil. Lõige 5 näeb ette, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Lõige 6 sätestab, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

§ 102

lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla sama seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral sama seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 102

lg 3 järgi võib kohus elatise välja mõista sama seaduse § 101 alusel arvutatud summaga võrreldes suuremas summas lisaks §-s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 230 lg-tele 4 ja 5 võib kohus ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, ja kui pool nõutud andmeid ei esita, siis nõuda ise asjakohast teavet. Riigikohus on oma praktikas (vt RKTKo 22.06.2022. a tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 15) selgitanud, et alaealise elatise nõudmise asjas on kohtu ülesanne välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud

§ 101alusel elatise suuruse arvutamiseks.

Kohus saab

§ 101

alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil.

§ 102

lg 2 alusel elatise vähendamiseks alla

§-s 101 sätestatud määra, peab kohustatud vanem ehk kostja mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama. Mõjuvad põhjused on

§ 102

lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna ja mõjuv põhjus võib olla ka muu asjaolu. 3.3. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostja juures igal teisel nädalavahetusel reede õhtust kuni pühapäevani, s.o sisuliselt 3-4 ööpäeva kuus. Kostja väitel on hageja vaheaegadel olnud tema juures ka pikemalt, näiteks suvevaheajal ühe nädala kuus, mis teeb aasta jooksul keskmiselt 9 päeva. Hageja esindaja seda kostja väidet õigeks ei võtnud ja vaidles vastu sellele, et hageja on kostja juures pikemalt kui igal teisel nädalavahetusel reedest pühapäevani. Kostja ka oma vastavaid väiteid ei tõendanud. Kohus leiab, et isegi, kui lugeda, et hageja on kostja juures aasta kokkuvõttes keskmiselt 9 päeva, siis on see vähem kui 7 ööpäeva, millisel juhul

§ 101

alusel elatist arvutades lapse kohustatud vanemaga veedetud aega arvesse ei võeta. Arvutades hagejatele elatist

§ 101alusel, sh võttes aluseks baassumma 200 eurot, mida on indekseeritud 1.

aprillil Statistikaameti poolt avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, lisades baassummale

1. aprillist kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast, võttes arvesse lastetoetust, mis vastavalt perehüvitiste seadusele alates
2. jaanuarist
3. a on 80 eurot kuus, 6 arvestades, et hageja on kostjaga aasta jooksul keskmiselt vähem kui 7 ööpäeva kuus, kujuneb elatis järgnevalt: - perioodil alates 16.01.
4. a kuni 31.03.
5. a – summas 215,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot; 1548 * 0,03 = 46,44 eurot; 209,20 + 46,44 = 255,64 eurot; 255,64 - (80/2) = 215,64 eurot); - perioodil alates 01.04.
6. a kuni 31.03.
7. a - summas 260,33 eurot kuus (baassumma 249,78 eurot; 1685 * 0,03 = 50,55 eurot; 249,78 + 50,55 = 300,33 eurot; 300,33 - (80/2) = 260,33 eurot); - perioodil alates 01.04.
8. a - summas 287,72 eurot kuus (baassumma 272,76 eurot; 1832 * 0,03 = 54,96 eurot; 272,76 + 54,96 = 327,71 eurot; 327,71 - (80/2) = 287,72 eurot). 3.
9. Arvestades asjaolusid leiab kohus, et hageja nõue kostjalt elatise väljamõistmiseks

§ 101alusel arvutatud elatise summaga võrreldes suuremas summas ei ole põhjendatud.

Hageja on välja toonud, et tema igakuised kulud on ca 1609,84 eurot kuus. Kohus leiab, et välja toodud kuludest ei saa lugeda hageja põhjendatud kuludeks ema kasutuses oleva eluaseme kasutuseelist 245,42 euro ulatuses kuus. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ema pere eluasemeks olev maja kuulub hageja ema emale. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ema ehk vanem, kelle juures ta elab, maksaks eluaseme kasutamise eest tasu (üüri). Seetõttu nõustub kohus kostjaga, et eluaseme kasutuseelist elatise arvutamisel lapse vajalike kulude hulka lugeda ei ole põhjendatud. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et elatise arvutamisel ei ole põhjendatud arvesse võtta hageja võistlustantsu trenniga seotud kulutusi. Hageja on välja toonud võistlustantsuga seotud kulud ühes kuus ca 750 eurot, sh igakuine osalustasu, lisaks eratrennid, trenni ja esinemisriided, võistlustega seotud kulud. Iseenesest ei ole vaidlust võistlustantsuga seotud kulude suuruse üle. Samas ei saa pidada sellise spordialaga seonduvaid kulusid

§ 99

lg 1 mõttes lapse tavalisest elulaadist lähtuvateks kuludeks ja õigustatud vajadusteks, mida teine vanem peab igal juhul hüvitama. Kohtu hinnangul ei saa pidada sellisteks tavalisteks ja vältimatuteks kuludeks ka hageja välja toodud kulutusi meelelahutusele ca 120 euro ulatuses kuus, mis sisaldab kolmel nädalavahetusel seikluspargis, batuudikeskuses, mängumaal, kinos, teatris, uisutamas, spas ne käimise kulutusi. Kohus arvestab, et eraldi on välja toodud muud vaba aja veetmise kulud nagu näiteks sõprade sünnipäevadel osalemine jne. Muude hageja märgitud kulude suurust ei hinda kohus euro täpsusega, kuid kokkuvõtvalt hindab kohus, et need kulud, sh kulud toidule, riietele, jalanõudele, eluasemekulud jms on üldiselt mõistlikus suuruses ja saab lugeda põhjendatuks arvestades lapse tavalist elulaadi ja vajadusi. Nende muude kulude suurus jääb aga suurusjärku, mis on sarnane

§ 101alusel arvutatud kahekordse elatise summaga.

Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue kostjalt elatise väljamõistmiseks

§ 101alusel arvutatud summast suuremas ulatuses ei ole põhjendatud.

3.5. Kohus leiab, et kostja on põhistanud, et esineb mõjuv põhjus temalt elatise väljamõistmiseks

§ 101alusel arvutatud elatise summast väiksemas ulatuses.

Kostja tugineb oma vastuväidetes temal piisava sissetuleku puudumisele ja sellele, et tal on lisaks hagejale teinegi alaealine laps, kelle ülalpidamiskohustus tal on. Vaidlust ei ole selle üle, et kuni 19.05.

1. a töötas kostja O. O. M. . Kostja on esitanud 7 tõendina maksekorraldused (dtl 78-83), millest nähtub, et O. O. M. on perioodil
2. a september kuni
3. a veebruar maksnud kostjale kuue kuu jooksul töötasu keskmiselt 1302,75 eurot kuus. Kostja on esitanud väljavõtte töötamise registrist (dtl 211), mis tõendab, et 19.05.2023.a on O. O. M. ja kostja vaheline töösuhte koondamise tõttu lõppenud. Kostja on esitanud tõendina Eesti Töötukassa otsuse (dtl 212), millest nähtub, et 22.05.
4. a on ta töötuna arvele võetud ja Eesti Töötukassa otsuse (dtl 273-274), millega on otsustatud maksta kostjale töötuskindlustushüvitist alates 05.06.
5. a kuni 29.02.
6. a. Kostja esitatud pangakonto väjavõttest (dtl 251-272) nähtub, et perioodil
7. aasta juuli kuni
8. aasta jaanuar on Töötukassa maksnud kostjale töötuskindlustushüvitist keskmiselt 721,33 eurot kuus. Kostja on esitanud tõendina töölepingu (dtl 541-546), millest nähtub, et alates 31.07.
9. a töötab kostja J. O. , kus tema tunnitasu on 7 eurot. Kostja väitel maksti talle
10. aasta augustis netotasu summas 1076,27 eurot. Kostja on esitanud tõendina Töövaidluskomisjoni 14.07.
11. a otsuse, millega rahuldati kostja avaldus tööandja O. O. M. vastu ja mõisteti O. O. M. kostja kasuks aprilli 2023 töötasu brutosummas 1217,97 eurot, töövõimetushüvitis netosummas 82,95 eurot, puhkusehüvitise brutosummas 630,92 eurot ja koondamishüvitis brutosummas 1241,85 eurot. Kostja väitel esitas ta otsuse täitmisele, kuid kohtutäitur lõpetas menetluse ilma väljamakseid tegemata, sest vahepeal kuulutati välja O. O. M. pankrot ning O. O. M. pankrotimenetlus ei ole veel võlausaldajatele väljamaksete tegemiseni jõudnud. Kostja esitas tõendina ka enda arvelduskontode väljavõtted LHV Pangast ja Swedbankist perioodi kohta 12.04.2023 kuni 12.04.
12. a. Väljavõttelt nähtub, et lisaks O. O. M. poolt makstud töötasule ja Eesti Töötukassa poolt makstud hüvitisele on kostja kontole tehtud sel perioodil LHV kontole sularaha sissemakseid aastase perioodi jooksul kokku summas 1320 eurot ja samuti on kolmandad isikud (eraisikud) teinud kostja mõlemale kontole makseid väiksemates summades. 14.12.
13. a on LHV kontole makstud 5000 eurot, selgitusega „Audi ost“. Järgneval päeval, 15.12.
14. a on kostja kandnud sellest rahast Inbank Finance AS-ile 2565,77 eurot. Hageja taotlusel otsustas kohus 01.07.
15. a määrusega tõendite kogumise korras nõuda täiendavalt andmeid kostjale kuuluvate kontode kohta ja nende olemasolul väljavõtteid perioodi kohta alates 20.06.
16. a Eestis tegutsevatelt krediidiasutustelt ja lisaks Eestis registreeritud välisriigi krediidiasutuste filiaalidelt. Kohtule esitatud vastustes (dtl 365-463) nähtuvalt on kostjal Swdbankis arveldus- ja hoiukonto ja LHV Pangas ning SEB Pangas arvelduskontod. Kohtule esitatud Swedbanki arvelduskonto väljavõttest (dtl 417-422) nähtub, et perioodil alates 13.04.
17. a (s.o alates perioodist, mis kostja esitatud konto väljavõttel ei kajastu) kuni 04.07.
18. a on teinud kolmandad eraisikud kostjale makseid väiksemates summades. Swedbanki hoiukontole (dtl 423) on kandnud pank arvelduskonto tehingutelt rahakogujasse kokku 10 eurot. Muud sissemaksed hoiukontol puuduvad. LHV Pank arvelduskonto väljavõttest (dtl 426-463) nähtub, et perioodil alates 13.04.
19. a kuni 01.07.
20. a on tehtud kontole sularaha sissemakseid kokku summas 3950 eurot (mais ja juunis) ja kolmandad eraisikud on teinud makseid väiksemates summades. SEB Panga arvelduskonto väljavõttest (dtl 386-388) nähtub, et kontol tehtud tehinguid ainult 21.-22.06.
21. a. Kostja on teinud makseid erinevatele ettevõtetele nagu A. P. ja O. O. , mis äriregistri andmetel tegutsevad hasartmängude ja kihlvedudega, ning nendel ettevõtetelt on kontole ka raha tagasi kantud. Kostja enda esitatud ja kohtu poolt kogutud kostja pangakontode väljavõtetelt nähtub, et perioodil kui kostja oli töötuna kirjas on ta lisaks Eesti Töötukassa poolt makstud töötuskindlustushüvitisele saanud rahalisi vahendeid. Pangakontode väljavõtted tõendavad, et kostja ise on teinud kontole sularaha sissemakseid, kolmandad isikud on kandnud kostja kontole raha. Arvestades aga seda, et tegemist on ebaregulaarsete väiksemate maksetega, mis on tehtud 8 eraisikute poolt ja saadud nt hasartmängudest, siis leiab kohus, et sellest ei saa järeldada, et kostjal oli töötuse perioodil mingi oluline püsisissetulek, mida saaks elatise arvutamisel arvesse võtta. Suurema summana on kostjale laekunud raha auto müügist, kuid tõenditest nähtub, et ligi poole sellest on kostja kandnud enda finantskohustuste katteks. Seega lähtub kohus sellest, et nõutaval perioodil alates 16.01.
22. a kuni 19.05.
23. a oli kostja sissetulekuks töötasu O. O. M. keskmiselt 1302,75 eurot kuus, perioodil alates 05.06.
24. a kuni 29.02.
25. a töötuskindlustushüvitis keskmiselt 721,33 eurot kuus ja alates 31.07.
26. a on kostja sissetulekuks töötasu J. O. -lt ca 1076 eurot kuus. Kostjal ei ole teada mingit registreeritavat vara ega kinnisasju. Kostja on esitanud tõendina laenulepingud (dtl 541-559, 564-593), mis tõendavad, et tal on laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused Swedbank AS-i ja IPF Digital AS-i ees kokku 291,53 euro ulatuses ühes kuus. Kostja on esitanud tõendina ka üürilepingu (dtl 560-561), mille kohaselt üürib kostja korterit XXXning maksab üüri 400 eurot kuus. Üürilepingu kohaselt on üürileandjaks küll kostja vend, aga kohtu hinnangul ei anna see alust lugeda tõendit ebausaldusväärseks. On ka üldteada asjaolu, et Tallinnas on üürihinnad kõrged ja ei ole alust arvata, et vennaga kokkulepitud üür ületaks turuhinda. Kuna kostjale endale kinnisasju ei kuulu, siis saab lugeda eluaseme üürikulu tema vältimatuks püsikuluks. Kostja on esitanud veel tõendina Elisa Eesti AS-i arve ja konto väljavõtte (dtl 561, 562), mis tõendavad, et tal on igakuine mobiili teenuste kulu ca 100 eurot kuus. Kohus leiab, et nende tõenditega on kostja põhistanud, et tema vältimatud püsikulud üheks kuus kokku on vähemalt 791,53 eurot. Mõistlikult võttes lisanduvad nimetatud kuludele veel ka kulud toidule, kommunaalmaksetele ja muud igapäevased kulud. Arvestades kostja püsivate sissetulekute suurust ja tema igakuiste vältimatute püsikulude suurust hindab kohus, et kostja ei ole võimeline maksma hagejale elatist

§ 101alusel arvutatud summas (s.o perioodil alates 16.01.2023.

a kuni 31.03.

1. a summas 215,64 eurot, perioodil alates 01.04.
2. a kuni 31.03.
3. a summas 260,33 eurot ja alates 01.04.2024.a summas 287,72 eurot), ilma, et saaks kahjustamata tema enese tavaline ülalpidamine ning tema teise alaealise lapse ülalpidamine. Kohus on seisukohal, et seetõttu esineb mõjuv põhjus kostjal elatise väljamõistmiseks alla

§ 101alusel arvutatud summa.

Iseenesest on vanemal kohustus teenida sissetulekut, et tagada oma alaealiste laste ülalpidamine, kuid samas peab otsus elatise väljamõistmise kohta olema täidetav ning kohtu hinnangul elatise väljamõistmine selliselt, et vanem ei suuda enam ise täita oma vältimatuid kohustusi, satuks võlgadesse ja talle ei jää enda tavaliseks ülalpidamiseks vahendeid, ei täidaks elatise maksmise eesmärki. Tulenevalt

§ 102

lg-st ei vabane vanemad alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ja seda olenemata sellest, et vanema sissetulek on väike. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt RKTKo 09.06.2017. a nr 3-2-1-35-17, p 21.4), et kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb

102 lg 2 mõtte kohaselt jagada vanema sissetulek tema enda ja lapse vajaduste katteks proportsionaalselt. Vaidlust ei ole selle üle, et enne kohtumenetluse alustamist ja ka pärast seda, kuni menetluse peatamiseni 20.06.

1. a maksis kostja hagejale kokkuleppel elatist summas 150 eurot kuus. Asjas toimunud kohtuistungil 20.06.
2. a (dtl 236) leppisid pooled omavahel kokku, et menetluse peatamise ajal tasub kostja hagejale elatist varem kokkulepitud summas 150 eurot kuus. Puudub vaidlus selle üle, et kostja maksis kokkuleppel ka oma teisele alaealisele lapsele, W.C W.C-le, elatist 150 eurot kuus. Tartu Maakohtu 29.05.
3. a otsusega tsiviilasjas nr XXX mõisteti kostjalt lapse W.C W.C kasuks välja elatise perioodi eest juuni 2023 kuni mai 2024, arvestusega 150 eurot kuus. Arvestades asjaolusid leiab kohus, et perioodi eest alates hagi esitamisest, s.o alates 16.01.
4. a kuni otsuse tegemiseni, s.o kuni 10.10.
5. a on põhjendatud lugeda kostja elatise maksmise 9 kohustuse suuruseks 150 eurot kuus nagu oli vanemate kokkulepe elatise maksmise kohta kohtueelselt ja ka menetluse ajal. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kuni peatamiseni
6. a juunis maksis kostja hagejale elatist summas 150 eurot kuus.
7. aasta juulist kuni otsuse tegemiseni, s.o 10.10.
8. a pidi kostja maksma elatist kokku summas 2298,38 eurot (15 x 150 + 48,38). Hageja on esitanud tõendina konto väljavõte (dtl 350), mis tõendab, et perioodil 08.07.
9. a kuni 07.03.
10. a on kantud hageja ema kontole kostja poolt või tema eest hageja ülalpidamiseks kokku 850 eurot. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodi eest alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni elatis summas 1448,38 eurot (2298,38-850). Kohus leiab, et alates otsuse tegemisest on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis summas 94,91 eurot kuus nagu kostja ise seda taotleb, s.o pool kostja sissetulekust, millest on maha arvestatud kostja vältimatud püsikulud (1076,27 - 791,53 = 284,74/2). 3.
11. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise perioodi eest alates 16.01.
12. a kuni 10.10.
13. a summas 1448,38 eurot ja alates 11.10.
14. a 94,91 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja nõue elatise saamiseks suuremas ulatuses jääb rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 alusel määrab kohus hageja esindaja taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra ja määrab, et kostjal tuleb temalt hageja kasuks välja mõistetud elatis maksta hageja ema F.M pangakontole. Kohus selgitab, et kui pärast otsuse jõustumist peaksid oluliselt muutuma elatise suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, siis on poolel TsMS § 459 lg 1 alusel õigus uues hagis nõuda elatise suuruse muutmist. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 järgi menetlusosaliste vahel. märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude TsMS § 164 lg 1 näeb ette, et alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Antud juhul lahendas kohus alaealiste ülalpidamisasja ja seega jätab kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ F.M-i Kask Kohtunik Kohtuotsus jõustus osaliselt Riigikoht määrusega 31.03.2025 10 jaot