← Eesti

2-16-5756/38

Obsah (5)§ 123§ 137§ 116§ 124§ 119

Tsiviilasi nr 2-16-5756 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-5756 Määruse tegemise aeg ja koht 18.04.2017, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Iko Nõmm, Ande Tänav Kohtuas

§ 123

lg 1 tulenevalt lahendab kohus lapsesse puutuva vaidluse esmajoones lähtuvalt lapse huvidest. LKS § 5 lg 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks, alati ja igal pool, seada esikohale lapse huvid.

§ 137

lõike 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 116

lõike 2 alusel on lapse vanemal kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest.

§ 124

lõike 1 kohaselt hõlmab isikuhooldus kohustust last kasvatada, tema järele valvata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§-ide 96 ja 97 kohaselt on vanemal kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele. 11. Avaldaja on esmalt taotlenud

§ 137

lg 1 alusel lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse andmist. Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. 12. Kohus peab ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse üleandmise avalduse lahendamisel hoolikalt hindama esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ning otsustama hooldusõiguse küsimuse võimalikult sellisel viisil ja ulatuses, et see oleks kooskõlas lapse huvidega ning arvestaks samal ajal ka teiste asjaomaste isikute õigustatud huve. Eelduslikult on lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Seega peab

§ 137

lg 1 rakendamiseks leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil puudub tahe teha teise vanemaga koostööd lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel. Kohus peaks vaidlustes hooldusõiguse üle sekkuma ja tegema ühise hooldusõiguse lõpetava lahendi üksnes siis, kui on täiesti selge, et vanemad ei suuda teostada ühist hooldusõigust kokkuleppel. Tõendamist ei ole leidnud, et lapse isa oleks keeldunud lapsesse puutuvate küsimuste ühisest otsustamisest. Seetõttu avaldaja nõue ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse andmiseks ei kuulu rahuldamisele. 13. Avaldaja on palunud alternatiivselt anda talle otsustusõigus lapse viibimiskoha osas (

§ 119alusel).

Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Käesolevas asjas ei ole lapse vanematel vaidlust osas, mis puudutab seda, kus laps peamiselt elab. Lapse ema soovib otsustusõiguse saamist, et reisida lapsega Euroopa Liidu piires ja Venemaal ilma lapse isa nõusolekuta, kuna vahel ei ole lapse isa kättesaadav ja vanglas olles on lapse isalt raske vastust saada. 5

(10)Tsiviilasi nr 2-16-5756
  1. Kohus leiab, et on põhjendatud anda lapse emale otsustusõigus lapse viibimiskoha määramiseks osas, mis puudutab lapse koos emaga lühiajalist viibimist (reisimist) Venemaale või Euroopa Liidu piires, kuna volikirja saamine lapse isalt võib olla takistatud. Andes lapse emale nimetatud osas otsustusõiguse, kohustab kohus lapse ema eelnevalt teavitama reisimisest lapse isa. Määruskaebus
  2. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse vaidlustamiseks osas, milles jäeti rahuldamata avaldaja põhi- ja alternatiivnõuded ning palub maakohtu määruse vaidlustatud osas tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule, või teha uus määrus, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõiguse ja anda avaldajale ainuhooldusõiguse või alternatiivselt anda avaldajale otsustusõigus lapse viibimiskoha määramisel (sh. lapsega reisimine), tervisega seotud küsimustes, lapse haridustega seotud küsimustes ning lõpetada vanemate ühine varahooldusõigus ja anda avaldajale ainuvarahooldusõigus.
  3. Määruskaebuse kohaselt on maakohtu otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme, rikutud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti hinnatud tõendeid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatav kohtumäärus ei ole põhjendatud. Kohtu seisukohad ja järeldused ei ole selged. Kohtumäärusest ei ole võimalik aru saada, millistest faktilistest asjaoludest kohus lähtub, millised asjaolud loetakse asjas tõendatuks ja millised mitte.
  4. 12.10.2016 ärakuulamisel avaldaja poolt suuliselt esitatud ja kohtu poolt protokollitud nõude täiendus ei ole kohtumääruses lahendatud. Samas ei ole kohus avaldaja nõude täiendamise taotlust rahuldamata jätnud. Seetõttu pidi kohus täiendatud nõudeid kohtumääruses lahendama. Rikutud on TsMS § 376 lg 4 p 2, mille järgi hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Samuti TsMS § 376 lg 6, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse või täienduse võib hageja esitada ka hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil.
  5. Kohtumäärusest ei ole võimalik aru saada, kas avaldaja väited lapse isa narkootikumidest sõltuvuse osas, kriminaal- ja väärteokorras korduva karistatuse osas, vägivaldse käitumise osas loetakse tõendatuks või mitte. Kohtu selgitamiskohustus on rikutud. Juhul, kui avaldaja tõendamiskoormus oleks täitmata jäetud, oleks kohus pidanud sellele avaldaja tähelepanu juhtima. Juhul, kui need faktilised asjaolud, millele avaldaja tugines loetakse tõendatuks või puudutatud isiku poolt õigeksvõetuks, oleks kohus pidanud neid määruses arvestama. Lapse huve puudutavas vaidluses kogub üldjuhul tõendeid kohus omal algatusel. Seda ei ole tehtud.
  6. Avaldaja põhinõude rahuldamata jätmist ei ole kohtumääruses põhjendatud. Kaebaja on seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei pea ilmtingimata tõendama seda, et lapsesse puutuvate küsimuste ühine otsustamine oleks võimatu. Seega ühise hooldusõiguse lõpetamise eelduseks on vanemate lahuselu ja/või hooldusõigust ühise teostamise soovi puudumine. Antud juhul elavad vanemad lahus ning avaldaja ei soovi hooldusõiguse ühist teostamist. Kaebajale ei ole selge, mis on antud juhul andnud alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei vasta lapse huvidele. Maakohus ei ole faktilisi asjaolusid, lapse vanemate isikuid, nende hingelist seotust, senist pühendumist ega valmisolekut last kasvatada, hinnanud.
  7. Nii

§ 119

alusel otsustusõiguse lahendamisel, kui ka

§ 137

alusel hooldusõiguse lõpetamisel peab kohus mh kaaluma, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada (vt. Riigikohtu 3-2-1-96-14 6

(10)Tsiviilasi nr 2-16-5756 otsuse p 20). Kaebaja on seisukohal, et arvestades lapse isa varasemat käitumist ja eluviisi ning tema majanduslikku olukorda (töötust ja vara puudumist), tuleb tõdeda, et tema ei suuda last kasvatada ega lapse huvidest lähtudes küsimusi otsustada.
  1. Kui küsimuste ühise otsustamise võime omab otsustavat tähendust, siis selge ei ole, miks võeti arvesse ainult isa seisukohta, et tema ei keeldu küsimuste ühisest otsustamisest. Antud juhul keeldub lapse ema lapsesse puutuvate küsimuste lapse isaga arutamisest. Lapse isa käitumine on ettearvamatu ja teistele isikutele ohtlik. Mitmel korral on lapse isa olnud avaldaja suhtes vägivaldne. Avaldaja kardab teda. Avaldaja ei soovi lapse isaga üldse suhelda ega lapsesse puutuvaid küsimusi arutada. See ei välista isa õigust lapsega suhelda aga seda ainult kohtu poolt määratud korras.
  2. Kohus ei ole hinnanud seda et, lapse isa ei vaidlustanud fakti, et temal on olnud probleeme narkootikumidega. Maakohus on jätnud tähelepanuta lastekaitse spetsialisti arvamuses toodud põhjendused ja selgitused. Selge ei ole, mis põhjendustel jättis maakohus alternatiivse nõude rahuldamata. Lastekaitse spetsialist on toetanud avaldajat ja tegi ettepaneku anda lapse emale üle otsustusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes ning lapse varahooldusõigus. Menetluse edasine käik
  3. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele arvamuse saamiseks.
  4. Puudutatud isikule (laps) riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et on kaevatav määrus vastab lapse huvidele ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Avaldaja ega lapse isa ei toonud esile avalduses ega ärakuulamise kohtuistungil vanemate erimeelsusi lapse hooldusõiguse teostamise küsimustes. Ainus probleem, mille lapse vanemad avaldasid, ehk ema otsustusõiguse teostamine lapsega reisimiseks, lahendati kaevatava kohtumäärusega. Seega alust ühise otsustusõiguse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks

137 alusel ja lõpetatud osas teisele vanemale üleandmiseks ei ole tuvastatud.

§ 119

sätestatud alust otsustusõiguse ühele vanemale andmiseks, ehk vanemate lapse hooldusõiguse küsimustes kokkuleppele mittejõudmist, vanemad esile ei toonud.

  1. Puudutatud isiku (lapse isa) arvamuse kohaselt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata. Väide lapse isa vägivaldsusest oma vale. Lapse isa palub mitte eeldada, kuidas ta vanglast vabanedes edaspidi elab. Plaanis on pühendada oma elu tütre kasvatamisele, vaba aja koos veetmisele ja tema materiaalsele kindlustamisele. Ka vanglas olles on lapsele tagatud elatise tasumine. Avalduse esitamine on kättemaks luhtunud kooselu pärast.
  2. Eestkosteasutus (Haabersti LOV) ei toetanud määruskaebust. Lapse kasvatamisel ei ole tema vanematel tekkinud ühtki vaidlust ühise lapse elu korraldamisel. Väide sai kinnitust ka 12.10.2016 toimunud istungil. P.E kinnipidamisasutuses viibimise perioodil (pea 2 aasta vältel) ei saa lapse vanemate vahel tekkida vaidlust ei lapse viibimiskoha, tervise ega ka hariduse küsimustes. Samas, ühise hooldusõiguse jätkumisel säilib P.E-le võimalus tulevikus, pärast oma eluviisis radikaalsete muutuste tegemist, osaleda tütre elus. 12.10.2016 toimunud istungil selgus, et P.E kinnipidamisasutuses viibimise perioodil võib tõepoolest tekkida viivitusi isalt vastavasisulise volikirja saamisel ja kohus lahendas võimaliku probleemi.
  3. Eestkosteasutus (Põhja-Tallinna Valitsus) leidis vastuses määruskaebusele, et kuna P.E viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses, tegeleb lapse eest hoolitsemisega jätkuvalt ema. Lapse elamiskoha osas vanematel vaidlust ei ole. Lapse emale otsustusõiguse andmine lapse elu- ja viibimiskoha osas Eesti Vabariigi piires ning ka lapse tervise 7

(10)Tsiviilasi nr 2-16-5756 osas ei kahjusta lapse huve. Samuti ei kahjusta lapse huve varahooldusõiguse üleandmine emale. Haridusküsimuste otsustusõiguse üleandmist emale toetab kuni P.B kooliealiseks saamiseni.
  1. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja põhi- ja alternatiivnõuded, so nõudes lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus ja anda hooldusõigus täielikult üle avaldajale ning alternatiivses nõudes anda avaldajale ainuotsustusõigus lapse eluja viibimiskoha määramise osas. Selles osas tuleb avaldus saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada ning ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles see on jõustunud (so osas, millega maakohus avalduse osaliselt rahuldas ja andis avaldajale otsustusõiguse lapse lühiajaliste viibimiste (reiside) osas Venemaale ja Euroopa Liitu, kohustusega sellest eelnevalt teavitada lapse isa kuni tema viibimiseni kinnipidamisasutuses kirja teel, vabanemisel telefoni teel). Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, ei käsitle ringkonnakohus määruskaebuses esitatud alternatiivnõuet.
  3. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28).
  4. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Vaidlustatud maakohtu määrus on olulises osas põhjendamata ning kohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav, kohus ei ole asjas tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 463 lg 2, § 436 lg 1, § 438, § 442 lg 8 sätestatud kohustusi. Lisaks on maakohus puudulikult täitnud TsMS § 477 lg 7 sätestatud uurimispõhimõtet ja TsMS § 392 lg 1 p 1 sätestatud selgitamiskohustust, jättes avaldaja nõuded välja selgitamata.
  5. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja maakohtus 12.10.2016 toimunud ärakuulamisel avaldust täiendanud ja soovinud, et talle antakse lisaks lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuotsustusõigusele üle ka otsustusõigus lapse tervise, hariduse, varahoolduse ja lapsega reisimise osas (tlk 95, 95 pöördel). Kuigi maakohtu poolset selget otsustust täiendavate nõuete menetlusse võtmise kohta ärakuulamise protokollis kajastatud ei ole, nähtub sellest, et kohus on uurinud lapse isa seisukohta lapse lasteaeda ja kooli paneku osas ning seoses reisidega Venemaa ja Euroopa Liidu piires (tlk 95-97). Muude täiendavalt esitatud alternatiivsete nõuete osas protokoll võimalikku arutelu ei kajasta ning nende osas puudub kohtu otsustus ka vaidlustatud määruses.
  6. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 376 lg 4 p 2 ja lg 4 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist ning sellise taotluse või täienduse võib esitada mh suuliselt kohtuistungil. Alternatiivse nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, tuleb kohtul teha 8
(10)Tsiviilasi nr 2-16-5756 TsMS §-s 372 sätestatud menetlusse võtmise määrus ja anda kostjale võimalus esitada alternatiivse nõude kohta oma seisukoht. See on vajalik eelkõige selleks, et nii pooltele kui ka kohtule oleks selge vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning millele ta sellest tulenevalt peab esitama oma vastuväited (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-99-14, p 21). Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht avaldaja poolt esitatud täiendavate alternatiivnõuete osas, anda võimalus nende kirjalikult esitamiseks ja neile vastamiseks ning nõuded lahendada. 34. Avaldaja poolt esitatud põhinõude lahendamisel on maakohus määruses iseenesest õigesti märkinud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja üleandmise avalduse lahendamisel peab kohus hoolikalt hindama esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ning et

§ 137

lg 1 rakendamisel peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja neil puudub tahe teise vanemaga koostöö tegemiseks lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel.

  1. Maakohus jättis avaldaja nõude ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja üleandmiseks rahuldamata põhjusel, et tõendamist ei ole leidnud lapse isa keeldumine lapsesse puutuvate küsimuste otsustamisel. Samas ei nähtu vaidlustatud määrusest, millisel põhjusel on maakohus arvestamata jätnud lapse ema ja eestkosteasutuste poolt esile toodud asjaolud. Nii näiteks nähtub avaldusest ja ärakuulamise protokollist, et lapse ema kahtleb lapse isa hooldusvõimekuses tema eluviiside tõttu ning ei välista nendega seonduvat ohtu lisaks endale ka ühisele lapsele. Lapse ema on selgelt väljendanud, et ei saa ühist hooldusõigust teostada, kuna lapse isa kui kuritegeliku ja sõltuvuses oleva isiku eluviis ohustab lapse elu (tlk 94 pöördel). Haabersti LOV on avaldanud, et lapse isa on sõltuvusprobleemi olemasolu tunnistanud ning arvestades tema kriminaalset tausta leiab kohalik omavalitsus, et pärast oma eluviiside radikaalset muutmist võiks lapse isal olla võimalus osaleda lapse elus (tlk 26). Põhja-Tallinna Valitsuse arvates ei ole alust eeldada, et lapse isa oma eluviise vabanemise järel sel määral muudab, et suudab täielikult seaduserikkumiste toimepanekust hoiduda ning hakkab lapse igakülgset heaolu silmas pidades hooldusõigust teostama, kuid lapse isal on vabanedes võimalus näidata, kas ta on võimeline oma eluviise selliselt muutma, et lapse elus suuremal määral osaleda (tlk 33). Põhja-Tallinna Valitsus on välja toonud, et lapse isa otsis narkosõltuvuse raviks abi narkoloogilt (tlk 32). Lapse isa ise on välja toonud, et narkootikumide tarbimist tuli ette mõnel korral vanast harjumusest (tlk 55) ja et tal oli narkootikumidega probleeme (tlk 94 pöördel). Tsiviilasja materjalidest ei selgu, milline on olnud tulemus seoses lapse isa narkosõltuvuse võimaliku raviga. Märkimisväärne on, et Põhja-Tallinna Valitsus on otsustusõiguse üleandmist lapse emale lapse elu- ja viibimiskoha osas Eesti Vabariigi piires, lapse tervise, varahooldusõiguse ja haridusküsimuste osas kuni kooliealiseks saamiseni, endiselt toetanud ka määruskaebusmenetluses (tlk 158-159).
  2. Seoses materiaalõiguse kohaldamisega juhib ringkonnakohus tähelepanu, et avaldaja põhinõude lahendamisel tuleb maakohtul arvestada, et

§ 137

kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldustena sätestatud vanemate alaline lahuselamine või muul põhjusel soovimatus hooldusõigust ühiselt teostada. Sealjuures avaldaja alternatiivnõuete lahendamisel on

§ 119

mõtte kohaselt ainuotsustusõiguse üle andmise eelduseks lapsele olulises asjas kokkuleppele mittejõudmine (vaidlus). Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise, sh osalise lõpetamse alused laiemad ning ei eelda ainult vanemate vahelise vaidluse olemasolu. 37. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-159-15 selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada 9

(10)Tsiviilasi nr 2-16-5756 ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel.

Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (p 25). 38. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et lapse ema võib täiendavate alternatiivnõuete esitamisel olla eeskuju saanud eestkosteasutustelt ja lapse esindajalt, kes kõik toetasid mingis osas ainuotsustusõiguse üleandmist lapse emale ning näivad tuginevat peamiselt lapse isaga seotud erilistele asjaoludele nagu korduvalt karistatus, kinnipidamisasutuses viibimine ja teadaolev varasem sõltuvus narkootikumidest. Samas ei ole üheselt selge, kas sellistes valdkondades ainuotsustusõiguse soovimisel on lapse ema hoopis silmas pidanud hooldusõiguse osalist üleandmist

§ 137lg 1 mõttes.

Maakohtul tuleb see välja selgitada. 39. Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lähtuda eeskätt lapse huvidest (

§ 123

) ja pärast avaldaja nõuete osas selgituskohustuse täitmist esmalt lahendada avaldaja põhinõue ning välja selgitada, kas lapse huvidega on kooskõlas ühise hooldusõiguse jätkamine. Selleks tuleb uurida, kas avalduses toodud kahtlused lapse isa hooldusvõimekuse osas vastavad tõele, sh millest tulenevalt väljendasid eestkosteasutused eelpooltoodud seisukohtasid ja kas ka nende arvates on alust kahelda lapse isa hooldusvõimekuses. Juhul kui maakohtu arvates on lapse ema väited lapse isa ebapiisava hooldusvõimekuse osas tõendamata, tuleb anda avaldajale võimalus täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Vajadusel saab maakohus asjas tõendeid koguda ka omal algatusel (TsMS § 477 lg 7). Põhinõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, kas lapse isa on arvestades avaldatud asjaolusid last võimeline vaimselt ja majanduslikult kasvatama, milline on tema hingeline seotus lapsega ja senine pühendumine lapse eest hoolitsemisele ning lapsele pakutavad (tulevased) elamistingimused (

§ 137lg 3).

  1. Alles siis, kui maakohus on veendunud, et avaldaja põhinõude rahuldamine ei ole võimalik, saab kohus lahendada avaldaja alternatiivnõuded ning teha otsustuse, kas on alust mõne seni lahendamata alternatiivnõude rahuldamiseks.
  2. Kuivõrd määrus vaidlustatud osas tühistatakse, jätab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 II lause kohaselt menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.
  3. Käesolev määrus edasikaevatav tulenevalt TsMS § 696 lg 3, kuna ringkonnakohus ei tee menetlust lõpetavat lahendit (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-14 p 11). /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.