Obsah (7)

§ 457§ 442§ 216§ 162§ 174§ 175§ 176

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2018, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilasja number 2-16-13469 Tsiviilasi U.Y hagi A

) § 459 (Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-15-16, p 40). Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 153 kontekstis kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 12). Lisaks on kolleegium selgitanud, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 20.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 18.2, 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 12; 07.11.2012 otsus tsiviilasjas nr, p 14). Seega saab hageja kahju puudutada kolmeaastat perioodi enne hagi esitamist, vastasel juhul on hagi aegunud. 4 Kohus selgitas hagejale korduvalt vajadust täpsustada kahju tekkimise aega ning kahju suurust. Juhul kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ja märkima, millal tema sissetulek vähenes ning millal ta sai kahju tekkimisest teada. Hageja on kohtule esitanud kahjuhüvitise arvutuse, mille kohaselt on väidetava kahju suurust arvestatud 1. aprillist 2014. Kohus loeb nimetatud kuupäeva hageja poolt tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise kuupäevaks. Arvestades, et hagi esitati 6. septembril 2016, ei olnud hagi selle esitamise ajal aegunud. Teiseks võtab kohus seisukoha hageja nõuete osas, milles on kohtulahendid jõustunud. Hageja väitel ei olnud tema tööõnnetuses 60% süüdi. Kohtud on varasemalt tööõnnetuse asjaolusid uurides tuvastanud hageja süü tööõnnetuses. Hageja süü tööõnnetuse põhjustamises on tuvastatud Valga Maakohtu 15.05.2001 otsusega U.Y hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-374/2001 muutmata. Riigikohus on 13.06.2002 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-179-02 p-s 10 asunud seisukohale, et „Apellatsioonikohus kohaldas hageja süü osas õigesti

§-des 94 lg 2 ja 243 lg 2 sätestatut, mille kohaselt asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised“. Lisaks leidis Riigikohus nimetatud otsuse punktis 11, et esitatud tõendeid hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et hageja oli xxxxxxxxx.a äärmiselt ettevaatamatu. Ta eiras elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas omavoliliselt töökohta, veendumata selle ohutuses. /…/ Kuivõrd kohtud tuvastasid kahju tekkimises kannatanu enda raske ettevaatamatuse, siis oli õigustatud kahju kindlakstegemisel hageja 60%-lise süü astmega arvestamine.“

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt varasemate jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolusid kohus ümber ei vaata. Seega jätab kohus rahuldamata hageja nõuded seoses tööõnnetuse asjaolude tuvastamisega ja seonduvad hüvitise nõuded. Riigikohus on 06.10.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10 asunud seisukohale, et kui vanaduspensioniikka jõudnud isik on kaotanud oma töövõimest kutsehaiguse tõttu 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kohus leiab, et nimetatud põhimõte kehtib ka juhul, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Hageja on oma menetlusdokumentides tuginenud töövõimetusmäärale 40%. Hageja on esitanud Valgamaa VEK 31.05.2000 läbivaatuse akti nr 1196, mille kohaselt on talle määratud töövõimekaotus 40% kuni 31.05.2002 (I kd tl 88). Sotsiaalkindlustusameti pensioni arvestuse dokumendist nähtuvalt on töövõimetuspensioni makstud hagejale kuni pensioniea saabumiseni ehk kuni 21.03.

1. (I kd tl 112). Töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel eelduslikult korrelatsioonis: kui isik kaotab tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamise tõttu teatud protsendi oma töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Samas jätab nimetatud eeldus kahju tekitajale võimaluse tõendada, et kannatanud kaotas töö muul põhjusel kui kahju tekitaja põhjustatud kahjujuhtumi ja sellest tuleneva töövõime vähenemise tõttu. Kahju tekitaja võib tõendada, et kannatanu töövõimekaotus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10). 5 Riigikohus on asunud seisukohale, et vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu (vt Riigikohtu 09.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-03, p 12). Riigikohtu seisukoha järgi tuleb töötajal tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal (vt Riigikohtu 20.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 22). Hageja esitas 02.03.2016 menetlusdokumendis (I kd tl 84) arvutuskäigu, mille kohaselt ta nõuab ajavahemiku 01.04.2014 kuni 31.03.2017 eest hüvitist 13 334.16 eurot. Hageja on võtnud aluseks oma töötasu suhte miinimumpalgaga ning saadud indeksiga 4,54 korrutanud läbi 2014.-
2. aasta miinimumtöötasu. Hageja väitel oleks tema varasemal töökohal igakuine töötasu
3. aastal olnud 1611.70 eurot,
4. aastal 1770.60 eurot ja
5. aastal 1952.20 eurot. Kostja leidis, et hageja arvestus ei ole korrektne ei töötasu ega indekseerimise osas. Kostja märkis, et sarnasel töökohal oli keskmine kuutöötasu
6. aastal 1086 eurot,
7. aastal 1132 eurot ja
8. aastal 1162 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et hageja arvutuskäik, milles on aluseks võetud miinimumtasu ning indeks 4,54, ei ole põhjendatud. Riigikohus on asunud seisukohale, et keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 38, Riigikohtu 20.12.2017 otsus nr 2-15-10683, p 22). Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt hageja töövõimetus on põhjustatud tema east ning hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Riigikohtu praktika kohaselt kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10; 07.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). Sissetuleku vähenemine peab olema põhjuslikus seoses töövõimetusega ehk olema sellest tingitud. Kostja on varasemalt finantseerinud terviseuuringute rahastamist. 22.06.2007 ja 29.10.2007 teostati Medicover Eesti Tartu Keskuses täiendavatest terviseuuringud, et diagnoosida hageja tervislikku seisundit. Uuringu teostanud töötervishoiuarstid ei pidanud hagejal esinenud 09.06.2006 ja 13.09.2006 xxxxxxxxxxxxxx otseseks xxxxxxxxx tööõnnetuse tagajärjeks. Tartu Maakohtu 07.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-19717 on kinnitatud U.Y ja TÜ Kliinikumi vahel kompromiss, mille kohaselt „Kostja kohustub vormistama U.Y uuringule nr 946B/09.06.06 ja uuringule nr 551B/25.03.09 lisalehed, milles SA Tartu Ülikooli Kliinikum tunnistab ebaõigeteks anamneesis ja riskifaktorites sisalduvad andmed „endine suitsetaja“ ja „olnud suitsetaja“.“ Kohus nõustub kostjaga, et kuna teised riskifaktorid ehk ülekaalulisus ja ealised muutused jäid kehtima, siis ei muuda kompromissi tulemusel lisalehe anamneesi lisamine ja suitsetamise riskifaktorite hulgast eemaldamine hinnangu lõppjäreldust, et xxxxxxxxxxxxxx põhjuseks ei olnud tööõnnetuse käigus saadud elektrilöök. 6 Hagejal oli
9. aastal kaks xxxxxxxxxxxxxx. Hageja on ise 30.05.2017 menetlusdokumendis kirjeldanud, et ta „kannatab tugeva depressiooni ja peavalude all, kõrvakuulmine ja nägemine on halvenenud, esinevad pearinglused. Tööõnnetusel saadud xxxxxxxxxxxxxx on viinud infarktideni, praegu on veel vajadus kahe stendi paigaldamiseks. Täielik jõupuudus, mao probleemid.“ (I kd tl 140). 02.12.2017 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et tal on terviseprobleeme, sh peaajuga (pearinglused, valu) ja põiega (II kd tl 33-34). U.Y haigusloo väljatrükkidest (II kd tl 39-47) nähtub mitmesuguste haiguste põdemine, sh 22.08.2017 on hageja diagnoositud peaaju täpsustamata mööduv isheemia atakk (esmahaigestumine). Üldteadaolevalt töötatakse elektriku töökohal peamiselt välitingimustes, töö eeldab füüsilist pingutust ja vastupidavust, täpseid ja koordineeritud liigutusi, normaalset nägemist ja kuulmist ning võimet töötada kõrgustes. Arvestades, et hageja on 69-aastane, siis on vähetõenäoline, et ta töötaks täistööajaga samal füüsiliselt raskel ametikohal, nagu ta töötas
10. aastal. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul esitatud tõendite pinnalt eluliselt usutav, et hageja töövõimetus on põhjustatud tema east ning hageja ei töötaks elektrikuna erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Seega puudub alus temale hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus leiab, et hageja nõuded töövigastustest tingitud ravi- ja taastusravikulu hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Sellisel kujul esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud lisakulutuste suurust.

§ 442

lg 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on taotlenud 17.04.2017 menetlusdokumendis Tööinspektsiooni kaasamist (I kd tl 103-104) ja 29.05.2017 menetlusdokumendis Sotsiaalkindlustusameti kaasamist (I kd tl 138). Kohus leiab, et taotlused ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta rahuldamata.

§ 216

lg 1 võimaldab poolel, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Kuna praegusel juhul ei ole tegemist ühegi

§ 216

lg-s 1 sätestatud olukorraga, siis puudub alus Tööinspektsiooni ja Sotsiaalkindlustusameti menetlusse kaasamiseks. Hageja on esitanud kohtule taotluse kostjalt hageja tervisedokumentide väljanõudmist tööle asumise ajal

1. ja
2. aastal. Kohus jätab taotluse rahuldamata, kuna nimetatud perioodi osas on kohus tervisekahju hüvitise osas vaidluse lahendanud. Sama põhjendusega tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus nõuda kostjalt välja tõend hageja töötasu kohta aasta enne ja aasta pärast tööõnnetust, mis toimus xxxxxxxxx. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

§ 174

lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja taotleb enda menetluskulude kindlaksmääramist summas 148 eurot. Hageja esitas kostja menetluskulude taotlusele vastuväite, mille kohaselt kostja menetluskulud (transpordikulud) ei ole põhjendatud ega tõendatud. 7

§ 175

lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Kostja ei ole esitanud sõidukulude kohta tõendit, kuid kohtu hinnangul saab sellest olenemata sõidukulud lugeda põhjendatud ulatuses vajalikuks menetluskuluks.

§ 176

lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus peab määra 0,2 eurot/km mõistlikuks, sest näiteks justiitsministri 26.07.2016 määrusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused kohaselt“ § 17 lg 2 järgi riigi õigusabi korras õigusabi osutamisega kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulu hüvitatakse summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Samuti on põhjendatud sõidukulude hüvitamine kahe kohtuistungi osas (22.01.2018 ja 01.02.2018). 22.01.2018 kohtuistung lükkus edasi, kuid kuna hageja esitas tervisetõendi hilinenult, siis oli kostja sõidukulud juba kandnud ning need tuleb kostjale hüvitada. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja taotlus rahuldamisele. Kostja on taotlenud, et hageja tasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldab kostja taotluse. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 8