Obsah (5)

§ 1§ 4034§ 403§ 94§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. märts 2026 Tsiviilasja number 2-25-3

) § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Hageja rikkus laenu andmisel kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtet, mh

§ 4034

lg-tes 1 ja 2 sätetatud kohustusi.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Kohus kohustas

1. märtsi
2. a määrusega hagejat esitama kõik andmed ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, sh laenutaotleja pangakonto väljavõtted piisava perioodi ulatuses enne lepingu sõlmimist. Samas määruses selgitas kohus, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta informatsiooni ei esita, siis järeldab kohus, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Ühtlasi selgitas kohus, et kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kohus selgitas ka, et pangakonto väljavõttega sarnast tõendusväärtust ei oma ka laenuandja teostatud konto analüüsi kokkuvõte või muu sarnane dokument. Kohus selgitas samuti, et pangakonto väljavõtte esitamata jätmisel võib hageja nõue jääda osaliselt või täielikult rahuldamata, mh kannab hageja sellisel juhul riski, et muud tõendid ei ole kohtu hinnangul piisavad hindamaks, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on ka tegelikkuses järgitud. Viidatud kohtu selgitustest hoolimata esitas hageja kohtule vaid enda koostatud Exceli tabeli, kus väidetavalt on andmed ka kostja kontoväljavõtte kohta (nn krediiditoimik). Kohus ei saa krediidiandja enda koostatud Exceli tabelit pidada kontoväljavõttega samaväärseks tõendiks, sest selle vorm võimaldab muutmist ning andmete valikulist esitamist. Ühtlasi sisaldab nimetatud tabel kostja väidetavat kontoväljavõtet suures osas hoopis aastate 2018 – 2023 kohta, kuigi leping on sõlmitud juunis
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 17,99% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 4,50%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda kokkulepitus määras. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt

§ 4034lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Taolises olukorras peab krediidiandja

§ 4034

lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud pangale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. 3 Lepingu ülesütlemine toimub tahteavalduse tegemisega lepingu teisele poolele. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette

§ 416lg 1.

Kui need eeldused ei ole täidetud ehk kui tarbija ei ole maksetega viivitanud, siis ei ole krediidiandjal õigust lepingut üles öelda. Sellisel juhul ei ole ülesütlemisavaldusel õiguslikku toimet. Seega tuleb hinnata, kas ajal, kui krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemisavalduse (

1. veebruaril 2025), oli kostja täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kostja on teinud laenu väljamakse 9400 eurot ning laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostja teinud tagasimakseid kokku 844 eurot 70 senti. Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga. Seega saab kogu kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa tasumiseks. Sellest tulenevalt oli kostja tasunud täielikult maksegraafiku järgsed esimesed seitse makset alates
2. juulist 2024 kuni
3. jaanuarini 2025 ning 84 euro 70 sendi ulatuses ka
4. veebruari
5. a osamakse (tasumata osa 30 eurot 61 senti). Eelnevast saab järeldada, et kostja ei olnud lepingu ülesütlemise ajaks täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolmele üksteisele järgneva tagasimaksega. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Seega ei ole hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi. Kuna leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt ka põhivõlalt viivist. Hageja on oma lõplikes kirjalikes seisukohtades
6. augustil 2025 öelnud kostjaga sõlmitud lepingu uuesti üles, juhuks kui kohus asub seisukohale, et lepingu esimese ülesütlemise ajal polnud hagejal õigust kostjaga sõlmitud lepingut üles öelda. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kuna kohus toimetab
7. augusti
8. a menetlusdokumendi kostjale kätte, siis on kohtulahendi tegemise aja seisuga laenuleping ikkagi üles öeldud, ning hageja hagi tuleb rahuldada. Menetlusosaliste seisukohad, mis on esitatud menetluse kestel, teeb kohus menetlusosalistele nähtavaks e-toimiku vahendusel, mitte ei toimeta neid kätte. Seega puudub kohtul veendumus, et kostja on hageja lepingu ülesütlemise teate lahendi tegemise ajaks ka tegelikult kätte saanud (st kohtul puudub vajalik kostja kättesaamise kinnitus). Muid kättetoimetamise tõendeid hageja kohtule esitanud ei ole. Lisaks on lepingu ülesütlemine kohtumenetluse käigus hagi muutmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Kostja ei ole andnud nõusolekut hagi muutmiseks ning kohus ei saa nõusolekut ka eeldada, kuna kostja ei ole hagile vastanud. Samuti ei võimalda hagi muutmine selles menetlusstaadiumis kohtu hinnangul selle kiiremat ega ka säästlikumat lahendamist ning seetõttu ei ole hagi muutmise lubamine põhjendatud (TsMS § 376 lg 2). Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg-st 1 lähtudes hageja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja tegi hageja jaoks ootamatu otsuse. Kohus pidas hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõtet ebausaldusväärseks (viidates dokumendi vormi väidetavale manipuleeritavusele ja andmete valikulisele esitamise võimalusele). Maakohtu selline järeldus viitab sisuliselt tõendi võltsimisele, kuigi kostja ei ole väljavõtte 4 õigsust vaidlustanud. Väljavõte on esitatud kujul, milles see on hageja andmebaasis salvestatud. Kostja ei ole pikema aja jooksul, sh kohtumenetluse ajal, tasunud laenumakseid. Hageja on laenulepingu üles öelnud, sh kohtumenetluse ajal. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja ei olnud vähemalt kolme järjestikuse osamaksega viivises ning et kostja ei saanud kätte hageja tahteavaldust maksete ümbermääramise kohta. Hageja väitel on poolte vahel kokkulepitud maksegraafik konkreetsete osamaksetega, mida kostja pidi tasuma. Seega oli kostja vähemalt kolme järjestikuse maksega viivises. Isegi lepingu tühisuse korral tuleb põhivõlg tagastada, kuid kuni põhisumma tagasimaksmiseni tuleb tasuda graafikujärgsed summad. Hageja esitas alternatiivselt nõude TsMS § 369 alusel tulevaste kohustuste täitmiseks, kuna on alus eeldada, et kostja ei täida kohustusi õigel ajal. Kostja tegi viimase osalise makse
10. detsembril
11. Pärast seda pole kostja graafikujärgseid makseid tasunud, tehes ainult üksiku makse. Eelmärgitut arvestades tuleks kostjal alates
12. veebruarist 2025 tasuda 30 eurot 61 senti (graafikujärgne põhisumma, millest lahutatud osaliselt teostatud makse) ning järgmised osamaksed vastavalt lepingujärgsele maksegraafikule. Samuti taotles hageja kostjalt seadusjärgse viivise väljamõistmist igalt osamakselt, mille kostja jätab tahtaegselt tegemata. Maakohus jättis need hageja alternatiivsed nõuded käsitlemata, mis viis ebaõige otsuseni.
13. Kostja ei esitanud talle selleks antud tähtaja jooksul apellatsioonkaebusele vastust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
15. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsuse lõppjäreldusi.
16. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kuna hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning kostja krediidivõimelisuse piisavat kontrollimist laenulepingu sõlmimisel, siis oli kostjal kohustus tasuda hagejale vaid põhivõlg (

§ 4034lg 7).

Eelmärgitut arvestades ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajaks, s.o

1. veebruariks 2025, täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning hagejal polnud õigust lepingut üles öelda. Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist. Ringkonnakohus järgib nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
2. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud otsuses käsitlemata hageja
3. aprilli
4. a menetlusdokumendis TsMS § 369 alusel esitatud alternatiivsed nõuded tulevaste kohustuste täitmiseks (dtl 76). Maakohus ei ole nimetatud menetlusdokumenti kostjale ka kätte toimetanud, nagu seda nõuab TsMS § 393 lg-s 1 sätestatu. Samuti ei ole hageja kõnealune alternatiivne nõue ringkonnakohtu hinnangul selle menetlemiseks
5. aprilli
6. a menetlusdokumendis piisavalt selgelt väljendatud (TsMS § 363 lg 1 p 1; RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 16), mistõttu tulnuks kohtul jätta see hagi täiendus esmalt käiguta (TsMS § 3401 lg 1). 5 Nendel minetustel ei olnud praegusel juhul aga mõju maakohtu otsuse lõppjäreldustele. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski järgnevaga täiendada. Juhul kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta

§ 403

4 lg 7 kolmanda lause kohaselt tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksed tuleb krediidiandjal uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga ning sellise ümberarvestuse tulemusena väheneb enamtasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra tarbija võlgnetav krediidi põhiosa. Vähendatud põhiosa on tarbijal õigus tasuda osamaksetena vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 403 4 komm. 3.3 aa). Sellise ümberarvestuse esitamise kohustust ei ole krediidiandjal juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole – leping sõlmiti poolte vahel 17. juunil 2025 tähtajaga 60 kuud ehk viis aastat. Kui krediidiandja on rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning pole TsMS § 369 kohase nõude esitamise ajaks täitnud ka

§ 403

4 lg 7 kolmandast lausest tulenevaid kohustusi, ei ole võimalik kohtul rahuldada tema nõuet veel mitte sissenõutavaks muutunud laenu osamaksete tasumiseks. Eelkõige pole sellises olukorras teada, millised on tarbija ümberarvestuse järgsed kohustused, mh veel mitte sissenõutavaks muutunud kohustused. Samuti ei ole enne ümberarvestuse tarbijale teatavaks tegemist teada ümberarvestatud osamaksete sissenõutavaks muutumise aeg.

1. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse muud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Vastusena nendele väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
2. Hageja väitel pidas maakohus hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõtet ebausaldusväärseks (viidates dokumendi vormi väidetavale manipuleeritavusele ja andmete valikulisele esitamise võimalusele). Selline maakohtu järeldus olevat hagejale üllatav, kuna kostja ei ole väljavõtte õigsust vaidlustanud. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole esitanud (maakohtu ettepanekule vaatamata) menetluses kostja arvelduskonto väljavõtet. Hageja on esitanud tema enda koostatud Exceli tabeli, mis väidetavalt sisaldab mh andmed kostja kontoväljavõtte kohta (dtl 100 – 171). Maakohus ei pidanud seda tõendit ebausaldusväärseks. Maakohus on tõendit hinnanud (vt otsuse p 13) ning leidnud kokkuvõttes, et see ei ole piisav tõend hindamaks, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on ka tegelikkuses järgitud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle järeldusega. Tõendi usaldusväärsust on maakohus maininud üksnes kõnealuse tabeli elektroonilise vormiga, märkides, et sama Exceli tabeli teistkordne esitamine vormindatuna pdf-formaati ei muuda tõendit usaldusväärsemaks. Maakohtu kõnealused järeldused ei saanud olla hagejale üllatuslikud, kuna kohus oli eelnevalt,
3. märtsi
4. a määruses hagejale selgitanud, et kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kostja konto väljavõtte tõendina esitamise vajadusele on maakohus juhtinud uuesti hageja tähelepanu veel
5. augusti
6. a määruses. Asjaolu, et kostja ei ole hageja menetluses esitatud andmete õigsust vaidlustanud, ei ole siinjuures oluline, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte 6 järgimist tuleb kohtul kontrollida omal algatusel, nagu on põhjendatult märkinud ka maakohus.
7. Maakohus on vastanud otsuses hageja väidetele, miks ei saa pidada kostjaga sõlmitud laenulepingut lõppenuks hageja
8. augusti
9. a menetlusdokumendis sisalduva ülesütlemisavalduse alusel (vt otsuse p-d 20 – 22) ning miks ei saa kohus selle uue väidetava ülesütlemisega seonduva hagi aluse muutmisega nõustuda (vt otsuse p 23). Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu põhjendustega. Ringkonnkohus lisab, et hagi muutmise lubatavust hinnates tuleb TsMS § 376 normide kõrval arvestada ka TsMS §-des 329 – 331 sätestatuga. Hageja
10. augusti
11. a menetlusdokumendis sisalduv hagi muutmise avaldus on esitatud TsMS § 329 lg 1 esimese lause mõttes hilinenult. Hageja on
12. augusti
13. a menetlusdokumendi esitanud maakohtu pool menetlusosalistele TsMS § 403 lg 1 alusel lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks määratud tähtaja jooksul (selle viimasel päeval). Ringkonnakohtu hinnangul puudusid maakohtul TsMS § 331 lg 1 kohased alused hilinenult esitatud hagi muutmise avalduse menetlemiseks. Selle menetlemine oleks põhjustanud asja lahendamise viibimise, kuna kohtul tulnuks otsustada muudetud hagiavalduse menetlusse võtmine, see kostjale kätte toimetada, nõuda kostjalt uut hagivastust ning see omakorda hagejale edastada (TsMS § 376 lg 3, § 393 lg 1 ja § 394). Hageja ei ole väitnud ega põhistanud, et tal olnuks hagi muutmisega hilinemiseks mõjuv põhjus.
14. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole ringkonnakohtule apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude tekkimine kostjal ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 7