Obsah (10)

§ 76§ 100§ 101§ 113§ 402§ 416§ 164§ 170§ 4034§ 403

act OÜ hagi M.M. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 857 eurot 57 senti Menetlusosalised esindajad ja Asja läbivaatamine nende Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepingu

) § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud.

1. Hagiavalduse ja Tartu Maakohtu
2. märtsi 2025 määruse tsiviilasjas menetlusse võtmise kohta ning hagiavaldusele vastamistähtaja määramise kohta on kostjale kätte toimetatud kättetoimetamisportaali kaudu
3. juunil
4. Kohus määras kostjale vastamise tähtaja 14 päeva. Kostja omapoolset seisukohta hagiavaldusele ei esitanud, tähtaeg saabus
5. juunil
6. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus jätab hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused. 2 2-25-100993
9. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks. 10.

§ 76

lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust rikkunud

§ 100

tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

§ 101

lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 28. veebruaril 2022 krediidileping, millega tekkis kostjal õigus krediidilimiidile 770 eurot (dtl 48), hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale krediiti kokku 1046 eurot (dtl 34). Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 1055 eurot 7 senti. Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

11. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud laenutaotluse (dtl 40), pangakonto väljavõtte (dtl 41-43), rahvastikuregistri päringu väljavõtte (dtl 44), krediidiinfo päringu vastuse (dtl 45), krediidiregistri päringu vastuse (dtl 46), krediidilepingu nr 1604973862107 (dtl 48), krediidilepingu üldtingimused (dtl 49), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 50-52), krediidi väljamakse korraldused (dtl 55-65), laekumiste arvestuse (dtl 66-67), meeldetuletuskirjad (dtl 6870), teatis lepingu ülesütlemiseks (dtl 71), kokkuvõte edastatud teadetest (dtl 72-73), nõude loovutamise teatis (dtl 74), nõudekiri (dtl 75), hagihoiatus (dtl 76-77). 12.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Algne krediidiandja edastas 10. oktoobril 2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja 14 päeva andmisest alates kirja saatmisest (dtl 71). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks (dtl 71). Seega järgis algne krediidiandja

§ 416

lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 13.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitatud 16. detsembri 2024 (dtl 34, 74). 3 2-25-100993 14. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (

) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

§ 4034

lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hageja selgitas hagiavalduses, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollis kostja pangakonto väljavõtet, tegi päringud Krediidiinfosse ja Krediidiregistrisse maksehäirete puudumise kohta (dtl 27, 30). Hageja kinnitas, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid (dtl 206). Täiendavalt selgitas hageja, et laenutaotluses on kostja märkinud enda sissetulekuks 1200 eurot ja finantskohustusteks 600 eurot ja muudeks kuludeks 200 eurot (dtl 104, 114-116). Hageja selgitas, et andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel (dtl 30-31). Alternatiivselt leidis hageja, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis

§ 4034

lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud (dtl 106). Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendanud.

1. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga
2. veebruaril 2022 sõlmitud laenulepingu osas. Riigikohus on
3. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 4 2-25-100993 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 16. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt

§ 4034

lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete, avalike andmebaaside ja kostja automatiseeritud pangakonto väljavõtte põhjal. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Krediidiinfosse ja Krediidiregistrisse. Hageja on kinnitanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 30). Hageja on seisukohal, et laenutaotlemise ajal maksehäirete puudumisel võis hageja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Hageja sõnul on kostja laenu taotlemisel märkinud enda töötasuks 1200 eurot (dtl 104). Hageja hinnangul oli pangakonto väljavõtte kohaselt kostja sissetulekuks 397 eurot 4 senti (dtl 28). Hageja arvestas kostja majapidamiskuluna 234 eurot (dtl 28). Täiendavas seisukohas selgitas hageja, et kostja märkis laenutaotluses ka finantskohustustena 600 eurot (dtl 104). Hageja poolt esitatud asjaoludest ja selgitustest nähtub, et laenuotsuse tegemisel ei ole hageja kostja poolt märgitud finantskulu 600 eurot arvesse võtnud. Ka ei ole hageja arvestanud kostja kulu hasartmängudele, mis nähtuvad pangakonto väljavõttest ja hageja automatiseeritud pangakonto kokkuvõttest (dtl 41). Kohtu hinnangul ei tõenda rahvastikuregistri (dtl 44), Krediidiinfo (dtl 45), krediidiregistri (dtl 45) ja pangakonto automatiseeritud (dtl 41) väljavõtted vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija 5 2-25-100993 pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

1. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtte kohta selgitusi olukorras, kus kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuna 1200 eurot, finantskohustustena 600 eurot ja muude kuludena 200 eurot, samas kui pangakonto väljavõttest nähtub kostja sissetulekuna vaid Sotsiaalkindlustusameti poolt maksta pension 397 eurot 92 senti. Hageja ei ole kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Kostja automatiseeritud pangakonto väljavõttest perioodil
2. oktoober 2021 kuni
3. veebruar 2022 (dtl 41-43) nähtub, et laenu taotlemise eelselt on kostjal olnud regulaarne kulu hasartmängudele, mis hageja analüüsi kohaselt on moodustanud periooditi kuni 52,59% kostja sissetulekust. Seega kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning küsinud kostjalt selgitust nii taotluses märgitud sissetuleku kui pangakontole laekuva sissetuleku erinevuse kohta ning hasartmängu kulu kohta, oleks hagejal olnud info kostja tegeliku sissetuleku, finantskohustuste ja võimaliku hasartmängu sõltuvuse kohta.
4. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida.
5. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (sissenõudmiskulu). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 28. veebruaril 2022 intressmäära 36% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt

§ 4034lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 770 eurot (dtl 31), kohustusega tagastada igakuiselt minimaalne osamaksena 1/60 kasutusse võetud krediidist, millele lisandus intress (dtl 48). Tegelikkuses võimaldas krediidiandja kostjale kokku krediiti 1046 eurot. 6 2-25-100993 Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 1055 eurot 7 senti, millest hageja arvestas krediidisumma katteks 395 eurot 40 senti, intressi katteks 628 eurot 86 senti, meeldetuletuskirja tasude katteks 30 eurot ja viivise katteks 81 senti (dtl 32). Hagiavalduse kohaselt on kostja põhivõlgnevus hageja ees summas 650 eurot 60 senti, intressi võlgnevus 49 eurot 48 senti, viivise võlgnevus 64 eurot 95 senti, võla sissenõudmiskulu võlgnevus 20 eurot.

1. Hagiavaldusest nähtub, et kuigi kostja laenuvõimekust hindas hageja krediidisummana 770 euro ulatuses, siis hageja on andnud kostjale krediiti kokku 1046 euro ulatuses, millest tagastamata krediidijääk on 650 eurot 60 senti. Kokku on kostja enne krediidilepingu ülesütlemist tasunud hagejale 1055 eurot 7 senti. Hageja selgitas, et kostjal ei olnud võimalik kasutada maksimaalsest limiidist s.o 770 eurost suuremat krediidilimiiti, vaid kostja sai taas kasutusse võtta juba põhiosa katteks tagasimakstud summasid, mille ulatuses vabanes uuesti krediidilimiit (dtl 103). Hageja ei ole esitanud tõendeid esmase laenulimiidi suurendamisel kostja osas täiendava krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise kohta. Kostjale on
2. veebruaril 2022 väljastatud laenu 770 eurot (dtl 55),
3. jaanuaril 2023 on väljamakse 1 euro (dtl 57),
4. jaanuaril 2023 on väljamakse 100 eurot (dtl 59),
5. juunil 2023 on väljamakse 100 eurot (dtl 61),
6. augustil 2023 on väljamakse 25 eurot (dtl 63) ja
7. detsembril 2023 on väljamakse 50 eurot (dtl 65). Kui hageja hindas kostja krediidivõimelisust enne
8. veebruari 2022 laenu väljastamist, siis aastal 2023 väljastatud laenumaksete osas ei ole hageja kostja maksevõime hindamist läbi viinud. Ainuüksi asjaolu, et tegemist oli krediidilimiidiga, mida ei ole laenude väljastamisel ületatud, ei saa järeldada, et peaaegu kuni kaks aastat peale kostja maksevõime hindamist uuesti laenu väljastamisel on kostja maksevõime muutumatuna püsinud. Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 1055 eurot 7 laenu põhisumma, s.o 650 euro 60 sendi katteks.
9. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt

§ 403

⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid (1055 eurot 7 senti) ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kui krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis

§ 4034

lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud (dtl 106). Seega on

1. veebruaril 2022 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
3. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.
4. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). 7 2-25-100993 /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 8