2-24-10969/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10.04.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-24-10969 Kohtuasi VIGO GROUP OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmitsa hagi SanEstGrupp OÜ vastu tagasivõidetud sõidukite kasutuseelise hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 08.04.2025 otsus Kaebuse esitaja ja liik SanEstGrupp OÜ apellatsioonkaebus Kaebuse hind 57 280 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja VIGO GROUP OÜ (pankrotis, registrikood 12825042) pankrotihaldur Andrias Palmits Kostja SanEstGrupp OÜ (registrikood lepinguline esindaja advokaat Kristjan Kers Menetluse liik 16531917), Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 08.04.2025 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2.SanEstGrupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse 2-24-10969 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. VIGO GROUP OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 18.07.2024 Harju Maakohtule SanEstGrupp OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt võlgniku kasuks välja hüvitis kasutuseelise saamisest 57 280 eurot.

Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on Harju Maakohtu 25.09.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5931 välja kuulutatud võlgniku pankrot ja võlgniku pankrotihalduriks on nimetatud hageja. Võlgnik võõrandas kuus sõidukit perioodil 16.01.2023–19.02.2023 kostjale, kes on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 5 järgi. Sõidukite ostuhind loeti tasutuks tasaarvestusega. Sõidukite võõrandamisega võlgniku lähikondsele on kahjustatud võlausaldajate huve. Harju Maakohtu 13.05.2024 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 223-17739 rahuldati hageja hagi kostja vastu sõidukite tagasivõitmiseks võlgniku pankrotivarasse.

Hageja palus kostjal hüvitada võlgniku pankrotivarasse ka sõidukite kasutuseelise saamisest tekkinud väärtuse PankrS § 119 lg 1 ja 2 alusel, kuid sellest on kostja keeldunud. Sõidukite võõrandamise tõttu kostjale jäi võlgnik ilma võimalusest neid sõidukeid 16.01.2023– 19.02.2023 kasutada. Samas sai kostja võlgniku arvel kasutuseeliseid, kuna kasutas sõidukeid oma igapäevases majandustegevuses. Sõidukite kasutamise harilik väärtus on tuvastatav analoogsete sõidukite rendihindade alusel. Tarbesõidukeid rentiva City Autorendi kodulehe andmeil on tarbesõidukite (sh kaubikute) keskmine rendihind 20 eurot päevas ning odavamate sõiduautode rendihind 15 eurot päevas, millest tulenevalt on hageja nõude suurus vähemalt 57 280 eurot lähtudes ajavahemikust, mil sõidukid võõrandati ja kostjale üle anti kuni selle ajani, mil kostja avaldas esmakordselt valmisolekut sõidukite valduse tagastamiseks.

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et konkreetsete sõidukite kasulike omaduste kasutamine andis kostjale sellise eelise nagu hageja on hagis esile toonud. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukid oleksid väljarenditavad kostjale hageja väidetud professionaalse autorendiettevõtja hindadega (mida kostja säästis hageja arvel), või et kui need sõidukid oleksid olnud võlgniku omanduses ja valduses, siis oleks võlgnik ise need välja rentinud professionaalse autorendiettevõtja hindadega (kuid nüüd kaotas selle võimaluse).

Sõidukid ei olnud kasutatavad rendi või mistahes muul moel kasu saamiseks, võttes arvesse sõidukite seisukorda, mis nähtub hageja enda esitatud sõidukite kirjeldustest ja fotodest.

Asjatundja arvamusest tuleneb, et sõidukite kasu saamise eesmärgil kolmandatele isikutele kasutada andmine on peaaegu võimatu. Sõidukite peaaegu et olematut väärtust kinnitab ka hageja poolt määratud hind nende enampakkumisel, mis on alates 200 eurot kuni 1000 eurot.

Professionaalse autorendifirma hinnad ei ole käesolevas vaidluses rakendatavad.

Professionaalsete autorendiettevõtte hinnad ei kujuta endast puhaskasu, kuna hinnakirjas 2 2-24-10969 näidatud hind sisaldab kõiki kulutusi, mida on vajalik teha autode korrasoleku tagamiseks.

Autorendiettevõtja kodulehel näidatud rendihinnad on sõltuvad autode kasutamise ajast ja on mõeldamatu, et rendiautod oleksid 24/7 väljarenditud. Kostja ei ole saanud kogu hageja nimetatud ajaperioodi jooksul autosid kasutada ja nendest kasu saada. Sõidukitest oli vaid mõnda võimalik kasutada, neid kasutati selleks, et hoida nendes ehitusobjektil kasutatavaid tööriistu ja torusid. Ülejäänud sõidukeid ei ole hagis viidatud perioodil üldse kasutatud.

Enamusel sõidukitest puudus isegi kasutamiseks vajalik tehniline ülevaatus, s.o luba neid kasutada. Seetõttu ei saa hageja poolt valitud metoodikat kasutuseelise arvutamiseks kohaldada.

Kasutuseeliseks ei saa olla kasu, ilma, et selleks oleks maha arvestatud kasu saamiseks tehtud kulu. Sõidukite valduse ja kasutamisega kaasnes põhjendatud (vajalik) kulu seoses remondi ja kindlustusega ca 15 000 eurot, mis tuleb maha arvestada saadud kasust. Kostja on teinud suuremaid kulutusi sõidukite hoolduseks ja korrushoiuks, kui kostjal oleks olnud teoreetiliselt võimalik säästa autode alusetust kasutamisest.

Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Harju Maakohus rahuldas 08.04.2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 57 280 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kindlaks võlgniku pankrotivarasse hüvitatavate menetluskulude suuruse.

4.Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised asjaolud:

-Harju Maakohus nimetas tsiviilasjas nr 2-23-5931 võlgniku ajutiseks halduriks hageja;

-Harju Maakohus kuulutas 25.09.2023 välja võlgniku pankroti avaliku uurimisena ja nimetas pankrotihalduriks hageja;

-hageja tuvastas pankrotimenetluse käigus, et võlgnik võõrandas ajavahemikus 16.01.– 19.02.2023 sõidukid numbrimärkidega 283UNO, 424AXV, 611BSF, 920AZV, 986MBJ ja 818MVT kostjale.

-hageja esitas 15.12.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu sõidukite võõrandamise tehingute kehtetuks tunnistamiseks, mille Harju Maakohus rahuldas 13.05.2024 kohtuotsusega ja tunnistas sõidukite võõrandamise tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks ning kohustas kostjat tegema tahteavaldused sõidukite andmiseks võlgniku omandisse (kohtuotsus jõustus 13.06.2024);

-kostja avaldas 03.06.2024 haldurile valmisolekut sõidukite tagastamiseks.

5.Hageja taotleb kostjalt võlgniku sõidukite kasutamise võimalusest ajavahemikul 16.01.2023–03.06.2026, mil võlgnikul endal ei olnud võimalik sõidukeid kasutada, võlgniku vara arvelt saadud kastutuseeliste 57 280 euro hüvitamist PankrS § 119 lg 1 ja lg 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel.

6.Tsiviilasjas nr 2-23-17739 on kohus tuvastanud, et kostja on võlgniku lähikondne.

Käesolevas menetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille põhjal kohus võiks asuda seisukohale, mis erineks tsiviilasjas nr 2-23-17739 tuvastatust.

7.PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. PankrS § 119 lg 2 sätestab, et PankrS § 119 lg-s 1 nimetatud juhul peab teine pool, kes tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest teadis või pidi teadma, hüvitama ka tema süü tõttu tagasivõidetust saamata jäänud kasu, mida ta oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema 3 2-24-10969 omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega saab hageja VÕS § 1037 alusel nõuda selle summa hüvitamist, mille rikkuja tema õiguste rikkumisega kokku hoidis. Praegusel juhul saab kostja kasuks olla kasutuseelised, mida ta võis saada seetõttu, et ei pidanud rentima inventari teistelt isikutelt. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause).

8.Tsiviilasjas nr 2-23-17739 on kohus tuvastanud, et sõidukite võõrandamise tehingud kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve ning kostja pidi olema kahjustamisest teadlik. Seega puudus hagejal käesolevas menetluses kohustus tõendada, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohtule ei ole käesolevas menetluses esitatud ühtegi tõendit, mille põhjal kohus võiks käesolevas menetluses asuda seisukohale, mis erineks tsiviilasjas nr 2-23-17739 juba kohtu poolt tuvastatust.

9.Pooled ei vaielnud, et kostja kasutas vaidlusaluseid sõidukeid ajavahemikul 16.01.2023– 03.06.2024 enda majandustegevuses. Kostja vastuväite kohaselt ei kasutanud ta mitte kõiki sõidukeid liikluses osalemiseks, vaid osades neist hoiti ehitustarvikuid ja torusid, mõnda ei kasutatud üldse. Kohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul õiguslikku tähendust, milleks täpselt kostja sõidukeid kasutas. Isegi juhul kui kostja kasutas sõidukeid tööriistade ja torude hoidmiseks, hoidis kostja kokku rahasumma, mille ta oleks pidanud kulutama mõne muu ehitustarvikute hoiuruumi või sõiduki omandamiseks või rentimiseks. Hagejal on õigus nõuda kostjalt saadud kasu väljaandmist. Kostja on hageja vastavat õigust käesolevas menetluses ka mööndustega tunnistanud, kuid kostja hinnangul on hageja nõude suurus tõendamata.

10.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja on küll väitnud, et vaidlusaluste sõidukite puhul ei ole põhjust lähtuda hageja poolt väljatoodud rendihindadest, kuid ühtegi tõendit, mis kostja väiteid kinnitaks, kohtule esitatud ei ole. Kostja kasutas sõidukeid 1,5 aasta jooksul, mistõttu on hageja põhjendatult leidnud, et ka sõidukite remondivajaduse põhjustas ilmselt kostja ise sõidukite kasutamise käigus. Kostja seisukohad sõidukite rentimise võimatuse kohta on oletuslikud.

11.Maakohus nõustus hagejaga, et korrapärase majandamise reeglitest juhindudes oleks olnud sõidukite rentimisest võimalik tulu saada (VÕS § 339). Sõidukite kasutamise harilik väärtus on hageja hinnangul tuvastatav analoogsete sõidukite rendihindade alusel.

Autorendipakkuja (www.cityautorent.ee) andmeil on tarbesõidukite keskmine päevarendi hind 20 eurot päevas ning odavamate sõidukite puhul 15 eurot päevas. Kasutusperioodi arvestamisel on hageja lähtunud ajast, mil sõidukid võõrandati ja võlgniku poolt kostjale üle anti ning omakorda ajast, mil kostja avaldas esmakordselt valmidust sõidukite valduse tagastamiseks. Hageja on enda nõude suuruse arvutamisel lähtunud tarbesõidukite keskmisest päevarendi hindadest. Kostja ei ole esile toonud ühtegi argumenti, millest võiks järeldada, et vaidlusaluseid sõidukeid ei oleks olnud võimalik rentida keskmise turuhinnaga. Seega tuleb lähtuda hageja nõude suuruse määramisel hageja poolt esitatud arvestusest, mille aluseks on keskmine turuhind.

12.Kostja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt tuleb kostjale hüvitada sõidukitele ajavahemikul 16.01.2023–03.06.2024 tehtud kulutused 15 000 eurot.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool 4 2-24-10969 (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Käesolevas menetluses on kohus tuvastanud, et hagejal on nõue kostja vastu. Maakohus on nõustunud tsiviilasjas nr 2-23-17739 kohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt kostja pidi olema võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Juhul kui tehingu teine pool on pahauskne, kes teadis või pidi teadma, et tagasivõidetud tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, siis ei ole tal õigust nõuda tagasi üleantut, vaid üksnes üleantu väärtuse hüvitamist, kuid seda võlausaldajana, kelle nõue kuulub rahuldamisele PankrS § 153 lg 1 p 3 kohaselt viimases järgus. Materiaalsed eeldused tasaarvestuse teostamiseks ei ole täidetud.

Apellatsioonkaebus 13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 08.04.2025 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

14.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti lahendanud pankrotivarasse sõidukitest saadava kasu nõude eraldi sõidukite tagasivõitmise nõudest, mis on lahendatud tsiviilasjas nr 2-23-1773 jõustunud kohtuotsusega. PankrS § 119 lg 1 mõtte kohaselt tuleb tehingu tagasivõitmise korral tehingu alusel saadu tagastada koos viljade ja muu kasuga ühtse ja jagamatu haginõude alusel. Kui tegemist oleks erinevate iseseisvate nõuetega eraldi saadu tagastamiseks, eraldi viljade tagastamiseks ja eraldi kasu tagastamiseks, siis ei oleks seadusandja kasutanud mõistet „koos“. Kuna tsiviilasjas nr 2-23-1773 on sõidukite tagasivõitmise haginõue juba lahendatud, selles asjas hageja koos sõidukite tagastamise nõudega viljade ja/või muu kasu nõuet ei esitanud, siis ei saa hageja seda teha ka käesolevas asjas ning sellise hagi menetlus tuleb lõpetada.

15.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooltel puudus vaidlus selle üle, et kostja kasutas sõidukeid ajavahemikul 16.01.2023–03.06.2024 oma majandustegevuses. Hageja ei esitanud selliste väidete kinnitamiseks mitte ühetegi tõendit. Kõik kostja vastuväited ja tõendid on maakohus jätnud aga tähelepanuta. Maakohus jättis tähelepanuta, et sõidukeid kasutas sihtotstarbeliselt 16.01.2023–03.06.2024 enda majandustegevuses võlgnik ja ta kasutas sõidukeid tasuta. Kostja sõidukeid samal ajal ei kasutanud. Erinevalt maakohtu järeldatust ei hoitud sõidukites mitte kostja tööriistu ja torusid, vaid võlgniku tööriistu ja torusid. Kasu sellest majandustegevusest sai võlgnik. Maakohtu seisukoht, et kostja oleks muidu pidanud sõidukite puudumise korral sõidukeid rentima või siis ladu rentima, on eluliselt vale, isegi hageja ei ole seda väitnud. Hageja nõudis kasu, mida kostja oleks saanud sõidukite parimal viisil kasutamisest.

16.Sõidukite majanduslikult parim võimalik kasutusviis, arvestades nende vanust, väljanägemist ning tehnilist seisundit, ei saanud olla nende rent kolmandatele isikutele vabal renditurul. Sõidukid arvestades nende seisukorda olid majanduslikult parimal viisil kasutuses, neid kasutas hageja ja tegi seda tasuta. Maakohus jättis hindamata kostja väited ja tõendid, et vaidlusaluseid sõidukeid ei oleks olnud võimalik kasutada hageja pakutud eesmärgil.

Maakohus jättis hindamata kõik kostja väited ja tõendid, et hagis nõutav kasutuseelis on ebareaalne, et sõidukeid ei oleks võimalik sellise hinnaga rentida, et hagis nõutav ei ole sõidukite rendi tavaline maksumus, et sõidukite rendist saadavast kasust tuleb maha arvestada ka tulu saamiseks vajalik kulu.

17.Maakohus jättis kontrollimata, kas esinevad PankrS § 109 lg 1 ja 2 alused tagasivõitmise nõude rahuldamiseks. Tuginemine üksnes tsiviilasjas nr 2-23-17739 otsusele ei võta kostjalt 5 2-24-10969 õigust ümber lükata võlausaldajatele kahju tekitamise eeldust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja väidete ja tõenditega, mis lükkab ümber asjaolu, et kostja on tehingutega võlausaldajate huve kahjustanud.

Vastustaja seisukoht 18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Kolleegium märgib, et kuigi hageja on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, siis ringkonnakohus ei ole esitatud taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

20.Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised on mõjutanud asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Maakohus on ebapiisavalt käsitlenud hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata. Samuti on maakohus ebapiisavalt selgitanud tõendamiskoormist.

21.Pooled ei vaielnud selle üle, et Harju Maakohtu 13.05.2024 otsuse alusel tsiviilasjas nr 223-17739 rahuldati hageja hagi kostja vastu tagasivõitmise korras võlgniku ja kostja vahel sõlmitud kuue sõiduki müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning kostjat kohustati samad kuus sõidukit tagastama võlgniku pankrotivarasse. Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas kostja on saanud võlgniku sõidukite, milliste sõidukite müügilepingud võlgniku ja kostja vahel on tunnistatud tagasivõitmise korras kehtetuks, kasutamisest kasutuseeliseid, mille väljaandmist hageja kostjalt nõuab. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hagejal on jäänud saamata kasu sõidukite välja rentimisest, mida võlgnik oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides siis, kui võlgnik ei oleks sõidukeid kostjale üle andnud.

22.Hageja on hagiavalduses märkinud, et nõuab kostjalt kuue sõiduki kasutamisest saadud kasutuseeliste väljaandmist tuginedes nii PankrS § 119 lg-le 1 kui ka PankrS § 119 lg-le 2 ning VÕS §-le 1037. Selliselt on maakohus hageja nõude ka rahuldanud.

23.Kolleegium märgib, et PankrS § 119 lg 1 ja PankrS § 119 lg 2 puhul on tegemist erinevate nõudealustega. Praegusel juhul ei ole maakohtu otsusest jälgitav, missugused asjaolud on hageja esitanud ja maakohus pidanud vajalikuks tuvastada või tuvastanud, et hageja nõuet rahuldada nii PankrS § 119 lg 1 kui ka PankrS § 119 lg 2 alusel. Kui hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised, siis on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta (pöörata esitatud nõuetele tähelepanu ja anda võimalus tuua välja nõude aluseks olevad asjaolud). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (RKTKo 01.12.2021, 2-19-3808, p 12; 22.06.2021, 2-19-16650, p 13).

6 2-24-10969 24. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tehingu tagasivõitmise korral ei saa nõuda tehingu alusel saadu tagastamist ja saadust saadud kasu väljaandmist eraldi nõuetena erinevates tsiviilasjades. PankrS § 119 lg-st 1 ei ole võimalik järeldada, et kui pankrotivarasse tehingu alusel saadut ei tagastata koos viljade ja muu kasuga, siis on välistatud saadust kasu tagastamise nõue eraldi saadu tagastamise nõudest. Kui tehingu teine pool, kes tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise puhul on kohustatud saadu koos viljade ja muu kasuga tagastama pankrotivarasse, ei ole kasu tagastanud, puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks saama seda nõuda eraldi saadu tagastamisest. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt hõlmab esemest saadav kasu eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Seega on maakohus õigesti leidnud, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt muu kasu, s.o sõidukite kasutamisest saadud eeliste (kasutuseeliste), väljaandmist. Võõrast asja kasutades saadakse sellelt eelduslikult alati ka kasutuseeliseid ning hoitakse mh ise kokku sellega seotud kulusid (RKTKo 22.10.2014, 3-2-1-65-14, p 16).

25.Erinevalt PankrS § 119 lg-st 1, mis näeb ette tegelikult saadud kasu väljaandmise, on PankrS § 119 lg-s 2 sätestatud kohustus välja anda ka kasu, mida tehingu teine pool oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides, kuid mis jäi saamata tema süü tõttu.

Selline kohustus on teisel lepingupoolel vaid siis, kui ta tagasivõitmist võimaldavatest asjaoludest teadis või pidi teadma. Kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse (VÕS § 104 lg 4) tõttu, siis loetakse et ta pidi seda asjaolu teadma (VÕS § 15 lg 4). Silmas tuleb pidada seda, et kui juba tagasivõitmise alused ise eeldavad, et tehingu teine pool teab või peab teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis tagasivõitmise hagi rahuldamine saab olla võimalik vaid juhul, kui on ühtlasi tõendatud võlausaldaja vastav teadmine või teadma pidamine. Sel juhul ei pea PankrS § 119 lg 3 alusel esitatud nõude puhul seda enam uuest tõendama. Saamata jäänud kasu on antud juhul selline tulu, mida tehingu teine pool oleks võinud saada oma majandustegevuses, kuid on jätnud süüliselt selle võimaluse kasutamata. Eelkõige saaks tegemist olla kas hooletuse või raske hooletusega.

Tegemist on olukorraga, kus tehingu teine pool teab või peab teadma, et tema käes olevat vara on tagasivõitmise tagajärjena pankrotivarasse välja nõuda, seega ta teab, et tema valduses on potentsiaalselt tagastamisele kuuluv vara. Seda teades peab ta varaeset, mida saab korrapärases majandustegevuses kasutada, ka tulu teenimise eesmärgil kasutama. Hageja peab tõendama, et tehingu poolel oli võimalik varast tulu saada ning ta seda võimalust sisuliselt ei kasutanud, samuti seda, milline on sissenõutava hüvitise suurus. Kostja omakorda saab tõendada, et tal ei olnud võimalust tulu saada, selleks olid arvestatavad takistused ning ta ei ole süüdi (PankS II komm (2024) § 119, p 2.2) 26. Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige kasutuseeliste väärtuse üle. Hageja hinnangul tuleb vaidlusaluste sõidukite kasutuseeliste väärtus arvestada analoogsete sõidukite rendihindade alusel. Kolleegium saab aru, et sõiduki rendihind on üüritasu sõiduki kasutamise eest VÕS § 271 tähenduses. Maakohus on asjakohaselt viidanud TsÜS §-le 65, mille esimese lause kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kuidas maakohus tuvastas hagejate sõidukite võrdluses analoogsed sõidukid ja nende kasutusvõimalused ning tasu nende kasutamise eest, ei ole jälgitav. Praegusel juhul ei ole võimalik ilma poolte väiteid ja tõendeid hindamata tuvastada, milliseid sõidukeid, missuguse hinnaga ja mis otstarbeks ei pidanud kostja üürima teistelt isikutelt. Ilma poolte väiteid ja tõendeid hindamata konkreetsete sõidukite üürimise vajaduse ja sellega seotud kulude kokkuhoidmisest ei ole võimalik teha järeldusi, et kostja on seetõttu saanud kasu. Maakohtul tuleb pooltega arutada, kas praegusel juhul on tegeliku kasu 7 2-24-10969 väljaandmise nõude puhul konkreetsete sõidukite kasutuseeliste väärtuse tõendamine sõiduki rendihindadele tuginedes kohane, kui sõidukeid kasutati asjade ladustamiseks. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt arvutatakse sõiduki kasutuseeliste väärtust sõiduki kilometraažist ja sõiduki vanusest (amortisatsioonist) lähtudes (TsÜS komm (2023) § 62, p 3.1; VÕS I komm (2016) § 189, p 5.5.2; RKTKo 19.04.2006, 32-1-29-06, p 27; RKTKm 08.05.2017, 3-2-1-29-07, p-d 14 ja 2).

27.Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 selgitamiskohustus. Ringkonnakohtu arvates tuleb maakohtul juhul, kui poolte poolt esiletoodud asjaolud ei ole üheselt mõistetavad, selgitada eelmenetluses pooltele vajadust oma väiteid täpsustada ja vajadusel tõendada. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjast nähtuvalt on maakohus viinud eelmenetluse läbi puudulikult, mille tõttu võivad pooltel olla asja lahendamiseks olulised asjaolud välja toomata ning seisukohad ja tõendid esitamata.

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

28.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arutada pooltega nõude aluseks olevaid asjaolusid ning anda võimalus esitada uusi tõendeid. Hageja on apellatsioonkaebuse vastusele lisanud uue tõendi. Maakohus otsustab esitatud tõendi asjakohasuse ja vastuvõtmise asja uuel läbivaatamisel.

29.Ringkonnakohus märgib, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu 10.03.2026 määrusega tsiviilasjas nr 2-26-5360 menetlusse võetud kostja 09.03.2026 esitatud pankrotiavaldus ja muuhulgas keelatud tal ilma ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada. Seega on käesolev kohtumenetlus PankrS § 20 lg 3 alusel peatunud. Kuivõrd asja arutamine ringkonnakohtus oli enne menetluse peatumist lõpetatud (ringkonnakohus teatas 03.03.2026 pooltele, et asi on otsuse tegemiseks valmis ja määras otsuse avalikult teatavaks tegemise tähtpäevaks 10.04.2026), siis ei takista menetluse peatumine käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemist (TsMS § 358 lg 3, vt ka RKTKo 03.11.2010, 3-2-1-101-10, p 13).

Menetluskulude jaotus 30. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 8

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.