← Eesti

2-17-11428/92

Obsah (9)§ 187§ 550§ 663§ 657§ 231§ 217§ 238§ 172§ 177

Tsiviilasi nr: 2-17-11428 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-17-11428 Määruse tegemise aeg ja koht 09.04.2018, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ande Tänav, Ma

§ 187

lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei 2

(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja menetluse käik
  1. 28.07.2017 edastas Eesti Vabariigi Justiitsministeerium Harju Maakohtule U.H (lapse isa) taotluse, milles palutakse Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsiooni) ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 (Brüssel II bis) alusel tagastada alaealine laps Q.Y (laps) Madalamaade Kuningriiki Hollandisse.
  2. Avalduse kohaselt elasid avaldaja ja Q.N (lapse ema) Hollandis ning nende kooselust sündis laps Q.Y, kes on elanud Hollandis alates sünnist. Vanemad ei olnud abielus, nende kooselu lõppes 24.04.2017 ning laps jäi elama emaga. 29.04.2017 tuli ema koos lapsega Eestisse puhkama ning lapse isale oli teada, et laps ja ema naasevad Hollandisse 13.05.
  3. Kuivõrd laps haigestus, pidid laps ja ema tagasi Hollandisse tulema 20.05.2017, kuid nad ei naasnud. Isa pole andnud nõusolekut, et laps viibiks Eestis, pärast 20.05.
  5. Eestkosteasutus (esialgselt Kallaste Linnavalitsus) oli seisukohal, et nii väike laps peaks elama oma ema juures, kelle juures on loodud kõik tingimused lapse heaoluks ja arenguks. Lapse isa ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks laps peaks elama isaga. Lapse isa ei ole alates ema ja lapse lahkumisest Hollandist last toetanud ega ülal pidanud. Lapse ema sõnul ei ole ta last röövinud. Lapse isa teatas, et tal on teine elukaaslane ja lapse ema ei pea enam Hollandisse tagasi tulema. Isa soovib last tagasi ilma emata ega soovi lapse ema ülal pidada. Lapse ema on nõus kompromissiga, isa võib alati tulla lapse juurde ja ema ei takista suhtlemist lapsega.
  6. Eestkosteasutus (Tartu Linnavalitsus) piirdus ülevaate andmisega olemasolevast informatsioonist, võttes arvesse, et kohtumääruses ei ole täpsustust, mille osas kohus seisukohta soovib. Lapse ema sõnul hoolitses kooselu ajal lapse eest peamiselt tema ning võttis vastu lapsega seotud otsuseid nagu näiteks lapse hoiuvalik. Lapse ema sõnul tarvitas lapse isa kooselu ajal igapäevaselt alkoholi ja suitsetas kanepit, sh lapse juuresolekul. Laps elab koos emaga ning käib lasteaias, leibkonnal on olemas sotsiaalne tugivõrgustik. Elutingimused on väga head ja lapse eale vastavad. Lapse ema sõnul oli lapse isa teadlik, et ema asub lapsega koos Eestisse elama. Keskmiselt on isa kohtunud lapsega üks kord kuus. Lapse ema on olnud seni lapse peamine hoolitseja.
  7. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et antud juhul ei ole lapse tagastamine põhjendatud ning kohaldada tuleb konventsiooni artiklit
  8. Lapse isa ei ole täitnud lapsega koos elades täiel määral hooldusõigust ning lapse ema lahkus lapsega nende ühisest elukohast tema teadmisel ning soovil. Lapse isa ei teinud selleks takistusi ning aitas isegi asju pakkida. Lapse ema lahkus Hollandist tegutsedes lapse parimates huvides, sest sinna jäämine oleks lapse elu, tervise ja toimetuleku ohtu seadnud. Lapsel on oma emaga tugev emotsionaalne side, lapse tagastamine võib talle põhjustada psüühilisi kannatusi ning panna lapse talumatusse olukorda. Asjaolu, et lapsel on eesti kodakondsus, näitab, et vanemad ei soovinud püsivalt Hollandi Kuningriiki jääda. Lahutamine emast põhjustaks lapsele psüühilise trauma ning tohutuid kannatusi. Antud olukorras vastandub lapse isa õigus ja huvi selgelt lapse õiguste ja huvidega. Uuringud kinnitavad, et elukorraldus, kus väikelastel enne 3-4 eluaastat puudub või katkeb turvaline kiindumussuhe peamise hooldajaga, jätab olulise puudujäägi laste arengulistesse vajadustesse. Puudujääk võib hiljem väljenduda nii laste füüsilistes arengulistes puudujäämustes kui erinevates vaimsetes häiretes. Paraku on side emaga tugevam juba esmase kiindumussuhte teooriast tulenevalt. Laps 3
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 on praeguse elukorraldusega kohanenud, lapse ema kavatseb jääda Eestisse püsivalt elama, siin on lapse lähisugulased, turvaline ja stabiilne sotsiaalne tugivõrgustik. Lapse tagastamine põhjustab lapsele põhjendamatuid kannatusi ja prognoosimatut kahju tema psüühilisele tervisele.
  1. Lapse ema seisukoha kohaselt tuleb avaldus jätta rahuldamata. Lapse harilik viibimiskoht ei olnud Hollandi Kuningriik, kuna avaldaja ning lapse ema asusid elama Hollandisse 2013 aastal, leppides kokku, et jäävad Hollandisse kuni XX.XX.XXXX sündinud lapse kolmeaastaseks saamiseni, mil tuleb lapsel aeg minna lasteaeda ning Hollandis teenitakse piisavalt raha Eestis ühise kodu soetamiseks. Vanemad ei püüdnud last integreerida Hollandi ühiskonda ning suhtlesid lapsega vene keeles. Vanemate suhted hakkasid halvenema pärast lapse sündi. Avaldaja jätkas lapse juuresolekul kanepi suitsetamist, kanepikoguste suurenedes muutus avaldaja agressiivseks ja kurjaks nii lapse kui ema suhtes, avaldaja ei osalenud igapäevaselt lapse kasvatamises. Sünnist saati hoolitses lapse eest tema ema, avaldajal aega ei jätkunud. Märtsikuus teatas lapse isa, et ta ei soovi enam Eestisse naasta, kooselu on lõppenud, ta on leidnud uue elukaaslase, lapse ema võib lapsega koos Eestisse sõita ning kumbki võib asuda elama oma elu. Antud juhul oleks lapse tagastamistaotluse rahuldamine, juhul kui kohus loeb lapse harilikuks viibimiskohaks Hollandi, lapse huvidega vastuolus. Lapsel on Eestis välja kujunenud harjumuspärane elukeskkond, sotsiaalvõrgustik ja elurütm. Laps ei ole viibinud ühtegi ööd oma emast eemal. Lapse ema ei saa lapsele Hollandisse järgneda, kuna tal puudub seal elukoht, sotsiaalkorteri menetlemine võtab aega vähemalt pool aastat ning ka siis ei ole kindel, et sotsiaalkorter eraldatakse, lapse ema ei oska hollandi keelt. Avaldajal puudub Hollandis kindel ja usaldusväärne tugivõrgustik, kes teda toetaks lapse kasvatamisel (nt kui laps on haige). Lapsel puuduvad Hollandis lähisugulased.
  2. Lapse isa seisukoha kohaselt ei olnud vanemate vahel sellist kokkulepet, et peale vanemate kooselu lõppemist ema koos lapsega lahkub riigist. Isa pole kunagi lapse Hollandist äraviimiseks nõusolekut andnud, ema lahkus lapsega Eestisse sellest isa teavitamata ja isa nõusolekuta ning hoiab last Eestis ebaseaduslikult. Vanematel ei olnud kokkulepet Eestisse naasmiseks. Avaldaja on elanud Hollandis alates 2003, tööle asus alates 2004, ära õppinud hollandi keele ning ühiskonda integreerunud. Avaldaja eesmärgiks on soetada elamine Hollandisse, millest oli teadlik ka lapse ema. Lapse harilikuks viibimiskohaks on Holland, laps käis kohalikus lasteaias, kus õppis hollandi keelt rääkima, seega integreeriti teda ühiskonda. Ei vasta tõele, et isa pole lapse eest hoolitsenud. Lapse tõi lasteaeda tavaliselt ema, ära viis isa. Lapse ema jättis lasteaiakasvatajale mulje, et tuleb lapsega tagasi Hollandisse. Kohtupraktika kohaselt ei saa nelja kuud lugeda lapse väljakujunenud harjumuspäraseks elukeskkonnaks. Isa ei keela lapse emal Hollandisse naasta, puuduvad põhjused, miks lapse peaks Hollandisse tagastamisel emast üldse eraldama. Tegelikkuses kahjustas lapse ema last tema ebaseadusliku äraviimise ja kinnihoidmisega Eesti Vabariigis. Laps on elanud terve elu Hollandis, käinud seal lasteaias ning omanud sõpru, laps ei ole saanud olla oma isaga, kellega igapäevaselt koos elas ja keda igatseb. Lapsel ei olnud isaga kohtumisel Eestis stressi ja ta rõõmustas isa nägemise üle väga, kuid sattus hüsteeriasse, kui sai aru, et isa lahkub ja tema peab jääma Eestisse. Lapse ja isa vahel on väga tugev emotsionaalne side, laps ei karda oma isa.
  3. Harju Maakohus kuulas menetlusosalised ära 29.08.2017 ja 05.10.
  4. Maakohtu määrus
  5. Harju Maakohus jättis 27.11.2017 määrusega lapse isa taotluse lapse tagastamiseks Madalmaade Kuningriiki Hollandisse rahuldamata, alaealise esindaja tasu riigi 4
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 õigusabi korras Eesti Vabariigi kanda, ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 10. Määruse põhjenduste kohaselt lahendab kohus Haagi konventsiooni alusel esitatud nõuded

§ 550lg 1 p 6¹ kohaselt hagita menetluses.

Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni eesmärk on artikli 1 kohaselt kaitsta lapsi nende õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike mõjude eest ja rakendada abinõusid, et laps pöörduks viivitamatult tagasi oma harilikku asukohta. Konventsiooni artikli 4 kohaselt kohaldatakse konventsiooni kuni 16-aastaste laste suhtes. Q.Y on 3-aastane, seega on võimalik tema suhtes konventsiooni kohaldada.

  1. Q.Y sündis XX.XX.XXXX Madalmaade Kuningriigis Hollandis. Lapse vanemad on U.H ja Q.N. U.H elab Hollandis alates 2003.a ja Q.N elas Hollandis alates 2013.a kuni 24.04.
  2. Q.Y on elanud terve elu Hollandis. 24.04.2017 lõpetasid Q.Y vanemad kooselu ja 29.04.2017 tulid ema ja laps Eestisse. U.H kinnitab, et ta pole andnud nõusolekut lapse Eestis viibimiseks pärast 20.05.
  4. Riigikohtu 10.10.2012 lahendi nr 3-2-1-109-12 kohaselt Haagi 25.10.1980 konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmast. Alles seejärel on võimalik kohtul kaaluda, kas lapse tagastamata jätmiseks on piisavalt alust.
  5. Tulenevalt Haagi konventsiooni artiklist 12

(1)peab lapse asukohajärgne asjaomane asutus nõudma viivitamatult lapse tagasisaatmist, kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on konventsiooni artikli 3 järgi õigusvastane ja lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest kuni avalduse esitamiseni on möödunud alla aasta. 14. Konventsiooni artikli 3 ja Brüssel II a määruse kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui:
  1. a)see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega ja
  2. b)äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud. Konventsiooni artikli 5 kohaselt mõiste „hooldamisõigus“ tähendab lapse hooldamisega seotud õigust ja eelkõige õigust määrata lapse elukoht. Artikli 3 tekstist nähtub, et punktid a ja b peavad esinema üheaegselt. 15. Riigikohus selgitab 06.12.2006 lahendis nr 3-2-1-123-06, et „Haagi 1980.a. konventsiooni art 3 sätestab, millistel juhtudel on lapse äraviimine või kinnipidamine õigusvastane. Haagi 1980.a. konventsiooni art 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse alaline elukoht enne äraviimist või kinnipidamist, ja äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult kasutati kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist. 16. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kuni 24.04.2017 teostasid U.H ja Q.N ühiselt lapse Q.Y hooldusõigust. Peale vanemate lahkukolimist 24.04.2017 ja alates ema ning lapse Hollandist lahkumist 29.04.2017 ei ole lapse isa enam lapse hooldusõigust teostanud. Vanematel on Q.Y suhtes ühine ja täielik isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus. 17. Riigikohtu 28.09.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10 selgitab, et lapse harilik viibimiskoht tuleb kindlaks määrata riigi täpsusega ning seda tehes tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige 5
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 tihedamini seotud. Lapse harilikku viibimiskohta ei saa määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Riigikohtu hinnangul on väikelapse integreerumist keerulisem tuvastada nii tema ea kui vanematest täieliku sõltumise tõttu, kuid vanemate kavatsusi lapse elu korraldamisel ja selleks astutud samme ning perekondlikku kuuluvust arvestades saab määrata, millise liikmesriigi keskkonda on laps integreerunud.
  1. Avaldaja on seisukohal, et lapse harilik viibimiskoht on Madalmaade Kuningriik Holland. Lapse ema on arvamusel, et lapse harilik viibimiskoht on Eesti Vabariik.
  2. Laps Q.Y sündis XX.XX.XXXX Hollandis. Laps on Eesti Vabariigi kodanik. Laps elas Hollandis kuni 29.04.2017, seega 2 aastat ning 8 ja pool kuud. Sellest perioodist 1 aasta ja 4 kuud käis laps hollandikeelses lasteaias. Laps lahkus Hollandist vanuses 3 aastat. Sellises vanuses lapsele ei ole kohtu hinnangul eriti olulised muud sotsiaalsed suhted peale perekondlike suhete, kuna sellises vanuses laps on oma vanematest täielikult sõltuv. Tulenevalt lapse arengulistest iseärasustest ei saa oluliseks pidada tema sõprussuhteid, osalemist huvitegevuses, hariduse saamist ja osalemist ühiskondlikus elus ning muid näitajaid, mille läbi saaks lapse integreerumist hinnata. Laps kasvas Hollandis oma kodus koos kahe vanemaga ja käis hollandikeelses lasteaias. Tema koduvälised sotsiaalsed suhted piirdusid suhetega lasteaias, kuna tema vanematel pole Hollandis sugulasi ega lähedasi sõpru.
  3. Eestisse saabus laps 5 kuud tagasi koos emaga. Ema on last integreerinud selliselt, et algselt elati ema vanemate s.o lapse vanavanemate juures Kallaste linnas. Augusti lõpus asusid ema ja laps elama Tartusse, kus laps läks lasteaeda ja ema tööle. Laps on endiselt vanuses, kus sotsiaalsed suhted väljaspool pereringi ei ole eriti olulised. Vanavanemad kuuluvad pereliikmete hulka ning emapoolsete vanavanematega on laps Eestis viibides palju suhelnud.
  4. Kumbki vanem pole tõendanud ja kohus pole tuvastanud, millised olid vanemate edasised plaanid lapse elukorralduse suhtes, isa väitel oli lapse edasine elu planeeritud Hollandisse ja ema väitel Eestisse. Seega ei saa kohus nimetatud asjaolu arvestada lapse hariliku viibimiskoha määramisel.
  5. Kuna laps on elanud Hollandis alates sünnist suurema osa oma elust, 39-st elukuust 32 ning tema peatumine Hollandis polnud juhuslik, vaid ta elas Hollandis vanemate rajatud kodus, siis tuleb asuda seisukohale, et lapse harilik viibimiskoht on Madalmaade Kuningriik Holland.
  6. Eeltoodust nähtuvalt teostasid lapse vanemad Hollandis ühiselt lapse hooldusõigust. Holland oli lapse harilik viibimiskoht. Ema viis lapse Hollandist ära isa nõusolekuta. Lapse äraviimise tõttu lapse harilikust viibimiskohast ei ole lapse isa alates 29.04.2017 saanud lapse hooldusõigust teostada. Seega oli lapse Q.Y äraviimine Madalmaade Kuningriigist Hollandist 29.04.2017 õigusvastane. Laps, kes kuni 29.04.2017 kasvas kahe vanemaga, on alates 29.04.2017 pidanud kasvama ühe vanema hooldamisel.
  7. Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 13 kohaselt võib lapse tagastamata jätta, kui esineb üks kahest alljärgnevast alusest: a) lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega või b) lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda. 6
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428
  1. Esineb ka kolmas tagastamata jätmise alus, kui laps on jõudnud juba vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada. Q.Y on 3-aastane, seega ei saa tal olla arvamust, mida peaks tagastamisel arvestama.
  2. Haagi konventsiooni artikli 5 kohaselt mõiste „hooldamisõigus“ tähendab lapse hooldamisega seotud õigust ja eelkõige õigust määrata lapse elukoht.
  3. Ida-Brabanti Maakohtu 25.10.2017 otsusega on kohus määranud Q.Y elukoha isa juurde ja kuulutanud otsuse koheselt täitmisele kuuluvaks; otsuse peale edasikaebamise aeg on kolm kuud. Hollandi Ida-Brabanti Maakohtu otsusest nähtuvalt on U.H “piisavalt teavitanud, et tema elu-olu Hollandis on stabiilne ja neile väidetele ei ole ka vastu vaieldud.” Ida-Brabanti Maakohus on määranud lapse elukoha isa juurde. Ida-Brabanti Maakohus on seega tuvastanud, et lapse eeldatavad elamistingimused Hollandis (mitte kitsalt eluruumi mõistes, vaid elukorralduslikus mõttes) on lapsele sobivad.
  4. U.H on käesolevas menetluses kohtule esitanud tõendid selles, et ta töötab ja tal on olemas elamispind. U.H poolt esitatud fotodest ja videost nähtuvalt oli laps rõõmus ja tundis ennast hästi, suheldes isaga kohtumenetluse ajal 05.10.2017 toimunud kohtumisel Kallaste linnas. Eeltoodust nähtuvalt ei ole lapse olukord Hollandisse tagastamisel selline, mida võiks nimetada ebakindlaks.
  5. Kohus leiab, et laps tuleb siiski jätta tagastamata ja seda põhjusel, et tema tagastamine võiks tekitada lapsele psüühilisi kannatusi.
  6. Lapse ema ei ole integreerunud Hollandi ühiskonda – ta ei oska Hollandis räägitavaid keeli, ta töötas integreerumata jäämise tõttu Hollandis mitteerialasel tööl, tal puuduvad Hollandis sugulased ja sõbrad, tal puudub elukoht Hollandis. Seega ei saa ema koos lapsega asuda elama Madalmaade Kuningriiki Hollandisse.
  7. Eestkosteasutuse Tartu Linnavalitsuse arvamuse kohaselt on Q.N alates 01.09.2017 asunud tööle XXX OÜ XXX XXX ja elab Tartus aadressil XXX, Tartu linn. Q.Y elab koos emaga ning käib Tartu XXX lasteaias. Q.N sõnul on leibkonnal olemas ka sotsiaalne tugivõrgustik, kellega tal on väga head ja lähedased suhted. Pere elukohta tehtud kodukülastuse põhjal hindab lastekaitse spetsialist leibkonna elamistingimused väga heaks ja lapse eale vastavaks. Tegemist on 2-toalise üürikorteriga, millest üks tuba on sisustatud ja kohandatud lapsele.
  8. Menetluse käigus on selgunud, et lapsel elavad Eestis emapoolsed vanavanemad ja isapoolne vanaema. Ema on pärit Kallaste linnast, mis on Tartu lähedal ning seega on emal sealkandis sotsiaalvõrgustik. Hollandis ei ole lapsel ühtegi lähedast peale isa. Isa on pärit Eestist ja elab Hollandis alates aastast
  9. Isal omakorda pole Hollandis ühtegi lähedast peale lapse – isal puuduvad seal sugulased ja sõpradena nimetas oma töökaaslasi. Kuna isa ei ole 14 Hollandis elatud aasta jooksul turvavõrgustikku loonud, siis ei saa ka prognoosida lapse turvavõrgustiku erilist suurenemist ning tema lähedane isik on vaid isa. See tähendab aga muuhulgas ka, et isa eemalviibimise vajadusel ei saa laps olla koos lähedase isikuga.
  10. Laps on 3-aastane ja pole emast ühtegi ööd eemal viibinud. Ema oli lapsega kodus lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Lapse vanuse tõttu on ta olnud emaga eriliselt seotud, kuigi ta on ka isaga lähedane. Ülaltoodust tulenevalt saab prognoosida, et lapse tagastamine Madalmaade Kuningriiki Hollandisse põhjustab talle psüühilisi kannatusi.
  11. Eeltoodu põhjal tuvastab kohus, et lapse huvid kaaluvad üles Haagi konventsiooni eelduse, et lapse huvides on tema tagastamine. Lapse tagastamine põhjustaks lapsele kohtu hinnangul olulisi psüühilisi kannatusi. Seega tuleb laps Q.Y jätta Haagi konventsiooni alusel tagastamata. 7
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 Lapse isa määruskaebus
  1. Lapse isa esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja avalduse rahuldada ning määrata kindlaks lapse tagastamise viis, andes laps üle isale, menetluskulud jätta puudutatud isik II kanda.
  2. Määruskaebuse kohaselt on kohtu seisukoht vastuolus menetluse käigus kogutud tõenditega ja menetlusosaliste poolt antud ütlustega, kohus on teinud tõenditega vastuolus oleva lahendi, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
  3. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pärast lapse Hollandist lahkumist 29.04.2017 ei ole lapse isa enam lapse hooldusõigust teostanud. Kohtus leidis tuvastamist, et lapse ema ei võtnud kaasa kõiki asju, vaid ainult mõned, mistõttu ei toimunud ega saanud toimuda ära kolimist. Lapse ema on andnud selgitusi, mille kohaselt võttis ta kaasa vaid üksikud asjad ning suurem osa lapse ja ema asju jäi isa juurde koju. Seda, et emal ei olnud plaanis Eestisse jääda ning pere ei olnud ka varasemalt arutanud teemat lapsega Eestisse kolimiseks, tõendab lasteaiast saadud tõend, mille kohaselt andis ema lasteaias teada, et lähevad perega puhkama ja pärast puhkust võtab ema lapsele lasteaeda uued vahetusjalanõud kaasa. Kuivõrd vanematel oli ühine hooldusõigus, st. eelkõige õigus määrata lapse elukoht ning vanematel puudus lapse elukoha osas eraldi kokkulepe ning emal puudus isa nõusolek Hollandi Kuningriigist lapsega lahkumiseks ja Eestisse jäämiseks, on tegemist nii lapse õigusvastase äraviimisega Hollandi Kuningriigist kui ka õigusvastase kinnihoidmisega Eesti Vabariigis. Eeltoodud asjaolu arvestades jääb arusaamatuks, mis alusel on kohus asunud seisukohale, et vanemad teostasid Q.Y osas ühist hooldusõigust ainult kuni 24.04.
  4. U.H möönab, et ta ei ole alates lapse õigusvastasest lahkumisest Hollandis saanud lapse hooldusõigust teostada. Kindlalt oli isal aga olemas õigus otsustamaks lapse elukoha küsimuse osas vastavalt konventsiooni artiklile
  6. Kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et lapse isal puudub Hollandis tugivõrgustik, mistõttu ei saa ka prognoosida lapse turvavõrgustiku erilist suurenemist. Selline kohtu järeldus on arusaamatu, asjasse puutumatu ja ainetu ega oma praeguses menetluses tähendust. Laps elas ka enne Hollandis ilma vanavanemateta ning sai hästi hakkama. Lapse isa selgitas kohtus, et tema tutvusringkond ning sõbrad moodustavad paljuski tema töökaaslastest. Kohus ei küsinud kordagi isalt, kas tal oleks last kellegagi jätta, kui ta ei saa mingil põhjusel ise lapsega olla või kui ta haigestub, kes siis lapse eest hoolitseks.
  7. Kohus ei ole märkinud, mis konventsiooni sätte alusel jätab avalduse rahuldamata ning lapse Hollandisse tagastamata. Sellest hoolimata võib aru saada, et kohus on jätnud avalduse rahuldamata ja lapse tagastamata Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b alusel. Puuduvad tõendid, et lapse tagastamine tema harilikku viibimiskohta põhjustab talle füüsilisi või psüühilisi kannatusi. Kohus on teinud lapse Haagi lapseröövi konventsiooni kohase lahendi, millega jättis lapse Hollandi Kuningriiki tagastamata selgitusega, et kuigi lapse tagastamine Hollandisse ei pane teda ebakindlasse olukorda, võib lapse tagastamine põhjustada lapsele siiski olulisi psüühilisi kannatusi. Kohus on jätnud välja toomata, milles need psüühilised kannatused seisnevad ja millega on see tõendatud. Kohus ei ole selgitanud, millele tugineb kohtu prognoos ning milles selline oluline psüühiline kannatus seisneb.
  8. Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkoja 26.11.2013 lahendi asjas X vs Läti (kaebus nr 27853/09) kohaselt puudutab artikkel 13 lg 1 p b üksnes selliseid olukordi, mille talumist ei saaks lapselt mõistlikult oodata (p 116). Riigikohus on 06.12.2006 otsuses nr 3-2-1-123-06 leidnud, et Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid siis, 8
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline.
  1. Seega ei ole määruskaebuse esitaja hinnangul varasemat kohtupraktikat arvestades Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b kohaselt lapse tagastamata jätmise aluseks igasugune lapsele osaks saav ebamugavus või ühest riigist teise kolimise ja ümberkohanemisega paratamatult kaasnevad kergemad kannatused.
  2. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt selgitanud, et Haagi lapseröövi konventsioonis sätestatud erialuseid lapse tagastamata jätmise tuleb tõlgendada väga kitsalt ja jäigalt. Haagi lapseröövi konventsiooni esmaseks eesmärgiks on ära hoida lapseröövi toimepannud vanemal ühepoolse otsuse alusel loodud õigusvastase olukorra legitimeerimine. Senise EIK ja Haagi konventsiooni osalisriikide praktika järgi jäetakse lapsed Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 13 lg 1 p b alusel tagastamata üksnes nendesse riikidesse, kus on sõda, epideemia või näljahäda.
  3. Käesolevas menetluses ei ole ükski isik, ei lapse ema, lapse esindaja, ega eestkosteasutus Haagi lapseröövi konventsiooni artiklis 13 lg 1 p b sätestatud tõendamiskoormist täitnud – tõendamata on see, et lapse tagastamine tema harilikku viibimiskohta Madalmaade Kuningriiki Hollandis tekitab lapsele kannatusi või asetab lapse talumatusse olukorda. Seda enam, et Ida-Brabanti Maakohtu 25.10.2017 otsusega on kohus määranud Q.Y elukoha isa juurde ja kuulutanud otsuse koheselt täitmisele kuuluvaks, olles eelnevalt tuvastanud, et lapse elamistingimused Hollandis (mitte kitsalt eluruumi mõistes, vaid elukorralduslikus mõttes) on lapsele sobivad.
  4. Lapse ema on tekitanud lapsele kannatusi ning seadnud lapse talumatusse olukorda, olles 4 kuu jooksul vahetanud lapsega 5 erinevat elukohta (kõigepealt ema sõbranna, siis ema n.ö, armukese korter, Tallinn korter, Kallastel vanavanemate eluase ning Tartu korter). Lapse isa ja lapse vahelisele suhtlemisele on teinud ema pidevalt takistusi. Avaldaja möönab, et lapse tagastamine võib tuua lapsele kaasa läbielamisi, kuid need on tingitud üksnes ja ainult lapseröövi toime pannud lapsevanema omavoliliste ja õigusvastastest tegudest ja nende tagajärgedest ning lapse tagastamisega seonduvad emotsioonid (mis võivad lapsel olla ka positiivsed, sest ta saab oma koju ja lasteaeda naaseda) ei ole piisavad, et jätta laps tagastamata. Last ei saa jätta Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b alusel tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Vastasel juhul ei ole Haagi lapseröövi konventsioonil mittemingisugust mõtet. Menetluse edasine käik
  5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus menetlusosalistelt vastuseid.
  6. Lapsele määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Materiaalõigust on kohaldatud õigesti. Kohus on esikohale seadnud lapse parimad huvid.
  7. Eestkosteasutus palus kaebuse jätta rahuldamata. Lapse huvides on jääda Eesti Vabariiki. Määrus võimaldab säilitada lapse jaoks püsiva ning harjumuspärase elukorralduse, kinnistunud päevarütmi püsivas elukohas ja lasteaias käimisel. Lastekaitsespetsialisti hinnangul põhjustab lapse tagasi viimine lapsele üleelamisi, mille mõju ja tagajärjed võivad ilmneda kohe või teatud aja jooksul.
  8. Lapse ema hinnangul tuleb kaebus jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus on õigesti lähtunud lapse huvidest. Laps on uue elukeskkonnaga 9
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 kohanenud. Lapse põhiline hooldaja lapse sünnist alates on olnud lapse ema, kes on tegelenud lapsega igapäevaselt. Lapsel on emaga tugev kiindumussuhe. Ei ole usutav, et kolmeaastase lapse eraldamine oma emast ei tekita lapsele psüühilisi kannatusi. Laps ei ole viibinud ühtegi ööd oma emast eemal, mistõttu ei ole võimalik prognoosida, millise psüühilise jälje jätab lapsele oma emast pikaaegne eemalolek. Lapse ema on selgitanud, miks ta ei saa lapsele Hollandisse järgneda. Lapse tagastamisel eraldatakse laps emast, mis võib põhjustada lapsele ebamõistlikult koormavaid psüühilisi üleelamisi või pöördumatu hingelise trauma. Lapse isa ei tundnud enne Hollandist lahkumist lapse vastu mitte mingisugust huvi. Keerukas on toetada avaldaja esitatud väidet, mille kohaselt ta teostas vanemate lahkukolimise järgselt hooldusõigust. Avaldaja ei ole lapse Eestis oleku ajal kordagi pakkunud abi lapse kasvatamisel. Avaldaja ei suhelnud lapsega vanemate lahkukolimise hetkest alates, seega on kohus tuvastanud õigesti, et peale vanemate lahku kolimist 24.04.2017 ja alates ema ning lapse Hollandist lahkumist 29.04.2017 ei ole lapse isa enam lapse hooldusõigust teostanud. Kohus on leidnud õigesti, et avaldajal puudub Hollandis tugivõrgustik. 49. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt

§ 663lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

  1. Tallinna Ringkonnakohus kuulas lapse vanemad ning lapsele määratud esindaja seisukohad ära 08.02.
  2. Ringkonnakohtu põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud maakohtu määrus tuleb

§ 657lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 kohaselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega rahuldab lapse isa avalduse lapse tagastamiseks Haagi lapseröövi konventsiooni ja Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 alusel Madalmaade Kuningriiki Hollandisse.

  1. Määruskaebusest nähtuvalt ei nõustu lapse isa maakohtu järeldusega lapse tagastamata jätmise kohta, olles seisukohal, et kohus on menetluse käigus kogutud tõenditest teinud ebaõiged järeldused, rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Määruskaebuse sisust tulenevalt keskendub vaidluse põhiküsimus sellele, kas käesoleval juhul esineb alus lapse tagastamata jätmiseks konventsiooni artikkel 13 lg 1 p b alusel.
  2. Kuigi lapse ema väitis vastuses määruskaebusele, et tal oli lapse Eestisse elama asumiseks lapse isa nõusolek olemas, nõustus lapse ema ringkonnakohtus aset leidnud ärakuulamisel 08.02.2018, et tegemist on lapserööviga (II kd, tlk 153). 54.

§ 231

lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 217

lg 5 kohaselt loetakse esindaja tehtud menetlustoiming tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. Asjaolu omaksvõtmise ja muude avalduste kohta kehtib see niivõrd, kuivõrd juuresviibiv menetlusosaline omaksvõttu või avaldust kohe tagasi ei võta või ei paranda. Seega puudub vaidlus selles, et lapse ema on konventsiooni mõttes toime pannud lapseröövi.

  1. Konventsiooni art 13 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-176-16, p 22).
  2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega osas, mis puudutab lapse tagastamata jätmist. Selles osas on maakohus ringkonnakohtu hinnangul vääralt 10

(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, tehes lahendi, mis ei tugine asjas tuvastatud asjaoludel.
  1. Lapse tagastamata jätmise erialused on sätestatud konventsiooni artiklites 13 ja
  3. Konventsiooni artikkel 13 lg 1 p a kohaselt esineb alus lapse tagastamata jätmiseks juhul, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab, et lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega.
  4. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus selle üle, et lapse isal on lapse osas lapse emaga ühine hooldusõigus. Lapse ema on väitnud, et lapse isa ei teostanud lapse Hollandist äraviimise eelsel kolmel nädalal pärast vanemate lahkuminekut alates 24.04.2017 lapse suhtes hooldusõigust, st ei tundnud nimetatud perioodil lapse vastu kordagi huvi, ei külastanud ega käinud last vaatamas ka lasteaias ega helistanud lapse emale (I kd, tlk 201 pöördel, II kd, tlk 125).
  5. Lapse isa on kinnitanud, et ta käis 24.04.2017 tütrel lastehoius järel, nägi teda ja rääkis temaga ning pärast seda suhtles veel umbes kolmel korral Skype vahendusel (I kd, tlk 41, lk 85). Lastehoius 24.04.2017 käimist on kinnitanud ka hoiuasutuse kasvataja (I kd, tlk 101). Tunnistajad W ja Z on kinnitanud, et pärast vanemate lahkuminekut lubas lapse ema lapsel ja isal kohtuda vaid kahel korral (I kd, tlk 127, 129). Maakohtus 29.08.2017 toimunud ärakuulamisel kinnitas lapse isa, et kandis lapse emale 2017 aprillis 500 eurot (I kd, tlk 135). Lapse isa on kinnitanud, et andis lapse emale nõusoleku lapsega Eestis puhkusel viibimiseks alates 29.04.2017 kuni 13.05.2017, mida pikendas kuni 20.05.2017 (I kd, tlk 1) ning lapse emale 22.05.2017 lapse nägemiseks helistades teatas lapse emale, et ta peab koos lapsega naasma, vastasel korral on sunnitud pöörduma politseisse (I kd, tlk 41 pöördel). Lapse ema ei ole eelnimetatud väiteid ümber lükanud.
  6. Seega on lapse isa tõenditest nähtuvalt hooldusõigust siiski teostanud ning tõendamist ei ole leidnud lapse ema väide, et lapse isa ei ole lapse vastu huvi tundnud ja hooldusõigust teostanud alates 24.04.
  7. Arvestades eeltoodut ning lapse ema poolt lapseröövi omaksvõttu, asub ringkonnakohus seisukohale, et konventsiooni artikkel 13 lg 1 p a kohaldamiseks alus puudub.
  8. Konventsiooni artikkel 13 lg 1 p b kohaselt esineb alus lapse tagastamata jätmiseks juhul, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab, et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda.
  9. Lapse ema on läbivalt kogu menetluse jooksul olnud seisukohal, et käesoleva asja lahendamisel tuleks juhinduda lapse huvidest ning last Hollandisse mitte tagastada, kuna see põhjustab lapsele psüühilisi üleelamisi ning on lapsele psühholoogiliselt väga traumeeriv (I kd, tlk 79 pöördel, 166 pöördel). Samuti on ema esile toonud, et ei ole usutav, et kolmeaastase lapse eraldamine emast ei tekitaks lapsele psüühilisi kannatusi ning võimatu on prognoosida, millise psüühilise jälje jätab lapsele oma emast pikaaegne eemalolek (I kd, tlk 201 pöördel). Ärakuulamisel selgitas lapse ema, et tal puudub võimalus Hollandisse tagasipöördumiseks (II kd, tlk 152 pöördel).
  10. Lapse ema seisukohta on toetanud lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus. Lapse esindaja on leidnud, et lapse tagastamine võib lapsele põhjustada psüühilisi kannatusi ning panna lapse talumatusse olukorda (I kd, tlk 156 pöördel), lapse viimine ilma turvaisiku, so emata, tagasi Hollandi Kuningriiki põhjustab kindlasti lapsele põhjendamatuid kannatusi ning prognoosimatut kahju tema psüühilisele tervisele (I 11
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 kd, tlk 170). Eestkosteasutus on välja toonud, et laps peaks elama ema juures (I kd, tlk 68 pöördel).
  1. Sealjuures nähtub tsiviilasja materjalidest, et maakohtu menetluses ei ole ei lapse ema ega lapsele määratud esindaja oma väiteid tõendanud, milleks otseselt kohustab konventsiooni artikkel 13 lg 1 p b. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga selles, et maakohtu järeldus, et lapse tagastamine võiks talle põhjustada psüühilisi kannatusi, ei rajane asjas tõendatud asjaoludel.
  2. Ringkonnakohus selgitas lapse emale konventsiooni järgset tõendamiskoormust 08.02.2018 toimunud ärakuulamisel (II kd, tlk 153 pöördel).
  3. Lapse ema poolt ringkonnakohtule 01.03.2018 esitatud kliinilise psühholoogi MS hinnangu kohaselt ei ole lapse eraldamine emast lapse huvisid arvesse võttes põhjendatud, kuna laps omab lähedast ja turvalist kiindumussuhet emaga ning lapse vanust arvesse võttes võib eraldamine kiindumusobjektist mõjuda traumaatiliselt ja tekitada emotsionaalse häirituse sümptomeid (II kd, tlk 186 pöördel), nagu ebakindlus enda ja vanemate suhtes, ärevus, ärrituvus, suutmatus oma emotsioone ja käitumist reguleerida (II kd, tlk 193).
  4. Eestkosteasutuse lastekaitsespetsialisti 28.02.2018 hinnangul põhjustab lapse tagastamine igal juhul lapsele üleelamisi, mille mõju ja tagajärjed võivad ilmneda kohe või hiljem. Näiteks võivad esineda hüsteeriahood, agressiivne või vägivaldne käitumine nii lapsevanema kui teiste lastega, enurees, enkoprees, kõnekogelus või – kaotus, erinevad tikid, nahaprobleemid jms (II kd, tlk 167 pöördel).
  5. Lapse isa 01.03.2018 seisukoha kohaselt ei tõenda psühholoogi hinnang lapse tagastamisel tema äärmiselt tõsist heaolu kahjustamist, kuna baseerub teooriatel (II kd, tlk 172).
  6. Lapse esindaja ei leidnud võimalust osaleda ärakuulamise järgsetel lapse ja lapse isa kohtumistel (II kd, tlk 154 pöördel) ega ole oma seisukohta avaldanud ka psühholoogi poolt antud hinnangu osas.
  7. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus konventsiooni artikkel 13 lg 1 p b kohaldamiseks.
  8. Riigikohus on selgitanud, et lapse tagastamata jätmisega seotud sätete avara tõlgendamise korral on kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine ning konventsiooni artikkel 13 lg 1 p b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Last ei saa jätta Haagi
  9. a konventsiooni art 13
(1)b alusel tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Lapsele tema vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab enamikul juhtudel vältida sel viisil, et laps tuleb tagasi koos vanemaga, kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule. Viidatud sättes nimetatud oht lapse heaolule peab olema tõendatud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-06 p 17, 18). 73. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda psühholoogi hinnang, et juhul, kui kohus otsustab lapse Hollandisse tagastada, oleks lapse heaolu tõsiselt ohustatud. Psühholoog on küll nimetanud lapsel võimalikke tekkida võivaid emotsionaalse häirituse sümptomeid, kuid ei ole välja toonud, et mõni nendest võiks konkreetse lapse psüühika jaoks kujutada erakordset ohtu. Hinnang lähtub eeldusest, et laps eraldatakse emast, kuid sellest ei nähtu, et oleks arvestatud asjaoluga, et kuna lapse ema ei ole valmis koos lapsega Hollandisse naasma, antakse laps üle tema (samuti) lähedaseks 12
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 isikuks olevale isale, kellega laps elas koos veidi üle 2 aasta ja 8 kuu. Psühholoog ei ole lapse ja lapse isa omavahelist suhet hinnata saanud, kuigi on ka ise seda lõpliku arvamuse andmiseks vajalikuks pidanud (II kd, tlk 193). Eeltoodust tulenevalt puudub alus lapse tagastamata jätmiseks põhjusel, et see võib talle põhjustada psüühilisi kannatusi.
  1. Tsiviilasja materjalid ei anna alust asuda ka seisukohale, et lapse tagastamine Hollandisse asetaks ta mingil muul viisil ebakindlasse olukorda.
  2. Lapse ema on väljendanud, et tal puudub võimalus lapsega Hollandisse naasmiseks, kuna ei ole kohta, kus elada ja ta ei saa seal töötada, sest ei oska nii hästi keelt (II kd, tlk 152 pöördel). Ringkonnakohus sai sellest aru nõnda, et lapse ema ei soovi Hollandisse naasta ega last tagasireisil saata, mistõttu tuleb laps tema tagastamisel üle anda lapse isale Eestis.
  3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on paralleelselt käesoleva menetlusega Hollandis menetletud lapse isa avaldust lapse viibimiskoha määramiseks tema juurde (I kd, tlk 205-206), mille Ida-Brabanti maakohus rahuldas 25.10.2017 (I kd, tlk 196198, II kd, tlk 67-69). Lapse isalt laekunud info kohaselt ei ole lapse ema eelnimetatud kohtuotsust vaidlustanud, lapse isa elukoht on endiselt sama ega ole muutunud (III kd, tlk 32 pöördel). Hollandi lastekaitsenõukogu vastusest nähtuvalt on nad küll osalenud Hollandis toimunud kohtumenetluse istungil ning teadlikud lapsega seotud vaidlusest, kuid neil puudub teave lapse kasvukeskkonna ja arengu kohta (II kd, tlk 165). Lapse isalt saadud selgituste kohaselt ei tee Hollandi lastekaitse kodukülastusi ega anna sellega seonduvalt seisukohti, olles arvamusel, et seda ei näe ette ka konventsioon (II kd, tlk 160).
  4. Kuigi asjas ei ole võimalik arvestada lapse hariliku viibimiskoha pädeva asutuse seisukohaga, puudub ringkonnakohtul lapse isa kinnitust arvesse võttes alus asuda seisukohale, et elukoha mõttes asetataks laps tema tagastamisega Hollandisse ebakindlasse olukorda, kuna laps hakkab elama oma kodus.
  5. Maakohtu menetluses väitis lapse ema, et lapse eest peamine hoolitseja oli tema, lapse isa suitsetas vastsündinud lapse juures kanepit ning muutus selle tagajärjel kurjaks ja agressiivseks (I kd, tlk 78 pöördel), lapse isa ei ole kunagi lapse eest igapäevaselt hoolitsenud ega lapsega mänginud (I kd, tlk 147 pöördel). Lapse isa selgitas, et tegeles samuti lapsega, mängis ja jalutas temaga ning on teadlik lapse lemmikasjadest ning –tegevustest (I kd, tlk 167). Lapse isa esitas tõendid, et on lapsega käinud korduvalt arstivisiitidel (I kd, tlk 161, 163), last toitnud, vannitanud, lapsega mänginud ja tegelenud (I kd, tlk186-188).
  6. Ringkonnakohus selgitas ärakuulamisel lapse emale, et asjas ei ole esitatud tõendeid, et lapse isa ei saaks hakkama või et kooselu temaga põhjustaks lapsele traumat (II kd, tlk 153). Lapse isa kinnitas, et on valmis lapse kasvatamisega üksi toime tulema, kuna lapsega seotud toimetused olid vanemate vahel jagatud (II kd, tlk 152 pöördel).
  7. Laps kohtus isaga ärakuulamise järgsetel päevadel omavahel lapse ema kodus ning isa sõnul möödusid kohtumised suurepäraselt, olenemata asjaolust, et laps ei olnud selleks ajaks saanud isaga pikema aja vältel kohtuda. Lapse suurt igatsust isa järele tõendasid lapse joonistused (II kd, tlk 169 pöördel, 176-177). Sotsiaaltöötaja hinnangul suhtles laps eestkosteasutuse töötajaga korraldatud kohtumisel mõlema vanemaga vabalt ja sundimatult, vanemad pöörasid vajadusel lapsele tähelepanu, suhtlesid temaga, mängisid ja jätkasid suhtlemist (II kd, tlk 167). Lapse isa poolt esitatud helisalvestiselt on arusaadav, et lapse ema soovis ärakuulamise järgselt lapse isaga suhet ja kooselu taastada, mida lapse isa võimalikuks ei pidanud, kuid tegi lapse emale pakkumise tasuda nii tema kui lapse tagasilennu kulud ja elada nende juures 2-3 13
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 nädalat, kuni laps on varasema kodu ja lasteaiaga uuesti harjunud, mida lapse ema ei aktsepteerinud (II kd, tlk 177A).
  1. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et lapse ema väited selle kohta, nagu puuduks lapsel isaga lähedane suhe või oleks lapse isa lapsevanemaks sobimatu või lapsele kuidagi ohtlik, on paljasõnalised ning tõendamata. Puudub alus arvata, et ka lapse isa isiku mõttes asetataks laps tema tagastamisega Hollandisse ebakindlasse olukorda, seda enam, et lapse ema ise on avaldanud soovi vanemate kooselu jätkata.
  2. Lapse ema on menetluse jooksul väitnud ka seda, et last ei tuleks tagastada, kuna lapsel on Eestis harjumuspärane elukeskkond, sotsiaalvõrgustik ja elurütm (I kd, tlk 79 pöördel), laps ei oska hollandi keelt (I kd, tlk 147, II kd, tlk 154) ja lapse isal puudub Hollandis tugivõrgustik (II kd, tlk 125 pöördel). Ringkonnakohtus ärakuulamisel oli lapse ema mures, et kui laps jääb Hollandis haigeks, ei ole keegi lapse juures ja selgus, et laps ei ole isapoolset vanaema kunagi näinud (II kd, tlk 153 pöördel).
  3. Lapse isa on selgitanud, et koduseks keeleks oli vene keel, kuid last integreeriti Hollandi ühiskonda (I kd, tlk 139 pöördel ja 140). Lapse isa on tõendanud, et laps käis Hollandis lasteaias (I kd, tlk 92-95). Lasteaiakasvataja tunnistusest nähtuvalt omandas laps hollandi keelt kiiresti (I kd, tlk 101). Ringkonnakohtus ärakuulamisel selgitas lapse isa, et laps käis lasteaias alates 1 aasta ja 4 kuu vanusest, 4 või 5 päeva nädalas, 8 või 9 tundi päevas (II kd, tlk 152 pöördel) ning lapse isapoolne vanaema on lapse tagastamisel nõus Hollandisse kolima (II kd, tlk 154).
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on seega tõendatud, et last integreeriti Hollandi ühiskonda ja laps omandas lasteaias hollandi keelt, laps on elanud Hollandis kuni Eestisse toomiseni sünnist saadik üle 2 aasta ja 8 kuu, millest lasteaias käis ca 1 a 4 kuud. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et laps omandab eestikeelses lasteaias käies (II kd, tlk 153 pöördel) tema jaoks uut võõrkeelt, ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda lapse emaga sellega, et Hollandisse tagastamisel oleks lapse jaoks tegemist võõra elukeskkonnaga, milles laps ei suudaks keeleoskamatuse või kohanemisvõime puudumise tõttu hakkama saada.
  5. Nõustuda ei saa ka lapse ema selle väitega, et lapsel puuduks Hollandis tugivõrgustik, kui laps naaseb Hollandisse ja asub elama isaga. Lapse isa on kinnitanud lapse isapoolse vanaema valmisolekut asuda vajadusel Hollandisse elama asumiseks. Asjaolu, et lapse emapoolsed vanavanemad või muud lähisugulased ei ela püsivalt Hollandis, ei ole ringkonnakohtu hinnangul lapse tagastamata jätmise aluseks. Selleks ei ole ka lapse isapoolse vanaema mittetundmine, kuna see probleem on lahendatav vanaema ja lapse vaheliste kohtumiste korraldamise teel.
  6. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka keele- ja kultuurikeskkonna ning sotsiaalvõrgustiku mõttes ei asetataks last tema tagastamisega konventsiooni mõttes ebakindlasse olukorda.
  7. Ringkonnakohus möönab, et lapse tagastamine võib lapsele esialgu tekitada elukorralduse muutusest ja vana elukeskkonnaga taasharjumisest tingitud teatavaid ebamugavusi, kuid leiab, et need mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega saa olla tagastamata jätmise aluseks. Lapse ema, kelle vastutusvõimelisust on kinnitanud kriisinõustaja ML (II kd, tlk 190), saab lapsel tekkida võivaid võimalikke ebamugavusi vältida lapse ettevalmistamisega naasmiseks tagasi harilikku viibimiskohta Hollandisse ning neid leevendada, leides võimaluse lapsega kaasareisimiseks.
  8. Kuigi lapse tagastamata jätmiseks annavad aluse ka konventsiooni artiklid 13 lg 2 ja artikkel 20, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust kummagi sätte 14
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 kohaldamiseks, kuna laps on selles eas, kus ei saa tema arvamusega arvestada. Ka ei ole Madalmaade Kuningriigi Hollandi näol teadaolevalt tegemist riigiga, mis keelduks järgimast üleüldisi inimõigusi ja põhivabadusi.
  1. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et lapse tagastamata jätmiseks seaduslikku alust pole ja laps tuleb tagastada Madalmaade Kuningriiki Hollandisse. Määruse täitmise kord
  2. Riigikohus on selgitanud, et kuna Haagi lapseröövi konventsioon ei reguleeri lapse tagastamise menetluse praktilisi küsimusi, tuleb enne, kui kohus teeb lahendi lapse tagastamise kohta, lahendada kohtulahendi täitmise praktilised ja õiguslikud küsimused, arutades need poolte ja keskasutusega (Justiitsministeerium) enne läbi. Mh tuleks poolte ja keskasutusega läbi arutada küsimus, kas ema soovib lapsega koos välisriiki tagasi minna ning kus laps ja ema välisriigis kuni hooldusõiguse vaidluse lahendamiseni viibida saaksid. Lapse tagastamise määrus peab olema nii detailne kui võimalik ning sisaldama kõiki lapse tagastamise praktilisi küsimusi ning vajadusel ka sunnivahendeid. Vajadusel peavad lahendis olema hierarhiliselt märgitud viisid, kuidas lahendit tuleb täita. Kohus peaks võimaldama lapse äraviinud isikul vabatahtlikult lapse tagastamise määrust täita, kui see on lapse huvidest lähtudes kõige sobilikum viis kohtumääruse täitmiseks. Kohus peaks üldjuhul määrama lapse äraviinud isikule tähtaja lapse vabatahtlikuks tagastamiseks hariliku viibimiskoha riiki ning juhuks, kui seda tähtaega ei järgita, kohustama lapse äraviinud isikut andma laps kohtu määratud tähtajal üle avalduse esitajale lapse tagastamiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-146-14, p 20, 21).
  3. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohustada lapse ema viima last tagasi tema hariliku viibimiskoha riiki Hollandisse, kuna lapse ema ei ole ärakuulamisel väljendanud valmisolekut lapsega Hollandisse naasmiseks isegi lühiajaliselt ja on selle välistanud (II kd, tlk 152 pöördel), ka ei ole lapse isa seda nõudnud. Seega tuleb tagastamise määruse täitmist reguleerida selliselt, et laps antakse isale koos reisidokumendiga Hollandisse naasmiseks üle Eestis.
  4. Konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki. Samas on lapse esindaja avaldanud arvamust, et lapse isa peaks kindlasti enne Hollandisse minekut lapsega kohtuma ja kohtumised peaksid olema suureneva ajahulgaga, päeva kaupa (II kd, tlk 154). Eestkosteasutus ja lapse ema ei ole selles osas omapoolseid ettepanekuid teinud ega arvamust avaldanud.
  5. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole lapse ja isa lähedussuhe katkenud ega kahjustunud määral, mis nõuaks pikaajalise tagastamise eelse suhtluskorra määramist, tuleb võimaldada lapsel tema isale üleandmise eelselt isaga kohtuda lapsele harjumuspärases keskkonnas vähemalt 3 (kolmel) päeval enne määruse täitmist vähemalt 3 (kolm) tundi igal päeval. Sealjuures on lapse ema kohustatud lapse ja lapse isa omavahelisi kohtumisi võimaldama ning lapse isa teatama Eestisse saabumise täpse aja ning lapsega kohtumise ajad lapse emale ette vähemalt seitse
(7)kalendripäeva e-kirja või telefoni teel. 94. Ringkonnakohus peab lapse huvidest lähtudes vajalikuks võimaldada last kinnihoidval isikul tagastamise määrust vabatahtlikult täita. Vabatahtlikuks täitmiseks määrab kohus tähtaja pikkusega 20 päeva arvates hetkest, kui lapse isa on saabunud määruse jõustumise järgselt Eestisse. 15
(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428
  1. Lapse isa on taotlenud määruse täitmise tagamiseks ette näha kohtutäiturile õigus jõu kasutamiseks ja temalt abi saamiseks. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasja materjalide põhjal kindel, et lapse ema asub lapse tagastamiseks kohustavat määrust vabatahtlikult täitma. Kohtulahendi kiire täitmine on vajalik konventsiooni eesmärgist lähtuvalt ning kokkuvõttes ka lapse huvides.
  2. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks vastavalt TMS § 179 lg-le 4 näha määruse resolutsioonis ette kohtutäituri õiguse rakendada vajadusel lapse ema suhtes lapse isa poolt taotletud meetmeid, sh kasutada vahetut jõudu.
  3. Lapse vastu jõudu kasutades poleks võimalik saavutada soovitud eesmärki, s.o lapse vahetut ja loomupärast suhtlemist selleks õigustatud isikuga (isaga). Ringkonnakohus selgitab, et käesolev määrus ei kohusta kohtutäiturit jõudu kasutama, vaid annab selleks üksnes võimaluse. Vahetu jõu kasutamine (sh korrakaitse organite abil) jääb lõppastmes kohtutäituri otsustada vastavalt asjaoludele ja olukorrale. Rakendatavaid meetmeid kaaludes peab kohtutäitur tegema kõik endast oleneva, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine algaks kiiresti ja toimuks efektiivselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-95-14, p 24).
  4. Ringkonnakohus annab TMS § 28 lg-s 2 sätestatut arvestades käesoleva määrusega kohtutäiturile ka loa siseneda määruse täitmiseks lapse ema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Vastavalt TMS § 28 lg-s 3 sätestatule peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on. Taotluste lahendamine
  5. Ringkonnakohus rahuldab lapse ema 01.03.2018 esitatud taotluse võtta tsiviilasja juurde tõendina kliinilise lapsepsühholoogi MS seisukoht, 21.02.2018 kompromissettepanek, lapse isa seisukoht kompromissettepanekule ning kriisinõustaja ML seisukoht, kuna need on asja lahendamiseks vajalikud.

§ 238

lg 1 kohaselt on asjakohaseks mh ka lapse ema vastutusvõimelisust kinnitav tõend, kuna annab kohtule piisavalt vajaliku veendumuse menetluse lõpetamiseks ja lõpplahendi tegemiseks.

  1. Ringkonnakohus rahuldab lapse isa 01.03.2018 esitatud taotluse tõendite juurdevõtmiseks osaliselt ja võtab tõenditena tsiviilasja juurde: pildid 09.02.201812.02.2018 toimunud lapse ja isa vahelistest kohtumistest ning helisalvestise, kuna need on asja lahendamiseks vajalikud. Taotlus tuleb jätta rahuldamata Hollandi Lastekaitse vastuse tõendina vastuvõtmise osas, kuna see tõend on asja juurde võetud ringkonnakohtu poolse tõendite kogumise käigus (II kd, tlk 163-164). Kuna dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda tagastada.
  2. Seoses lapse ema väitega, et lapse isal puudus 01.03.2018 seisukohale lisatud helisalvestise tegemiseks lapse ema nõusolek, selgitab ringkonnakohus, et puudub alus tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks

§ 238lg 3 p 1 alusel.

Riigikohtu seisukohtade kohaselt ei ole eraelulise vestluse salaja helisalvestamine teise vestlusosalise poolt seaduserikkumiseks ja on tõendina lubatav (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-5-09). Kuna asjas olid mh vaidluse all ka lapse isa isikuomadused ja võimalik sobivus lapsevanemaks, on tõend asjakohane, kuna tõendab, et tegelikult on lapse ema hinnang lapse isale nii isa kui elukaaslasena positiivne. Menetluskulude jaotus 102. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni artiklis 26 lg 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses artikli 26 teises lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja 16

(17)Tsiviilasi nr: 2-17-11428 osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. 103. Riigikohus on artikkel 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel

§ 172lg 1 (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-176-16, p 25).

104.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda.

  1. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus lapse esindamisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus riigi kanda, teiste menetlusosaliste maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud lapse ema kanda, kuna määruskaebus ja avaldus lapse tagastamiseks rahuldatakse, mistõttu on õiglane jätta menetluskulud lapseröövi toime pannud vanema kanda.
  2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus menetlusosalistelt menetluskulude nimekirjade esitamist nõudnud. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjadest nähtuvad ainult menetlusosaliste menetluskulud seoses määruskaebusmenetlusega ringkonnakohtus.
  3. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluskulusid kindlaks määrata.

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. 108. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.