← Eesti

1-23-5392/110

Obsah (14)§ 381§ 363§ 361§ 366§ 175§ 173§ 339§ 191§ 182§ 180§ 337§ 185§ 16§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 3601 alusel küsimused, mis puudutasid TÜV-i haginõuet, ARF-i vara konfiskeerimist ja seda, kas õigusabikulu hüvitamine eeldab kuludokumentide esitamist kohtule. TÜV

  1. Kannatanu möönab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus A. Kalmerilt kahjuhüvitise väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb kahju arvestamisel võtta arvesse ka kannatanu tagasinõudeõigust kolmanda isiku vastu. ARF-i pankrotimenetluses tunnustati teiste hulgas TÜV-i nõuet summas 220 000 eurot. Samas on võimalik, et tunnustatud nõuded ületavad pankrotivara, ning teiseks ei hõlma TÜV-i nõue pankrotimenetluses viivist.
  2. Kannatanu palub määrata

§ 381lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 445 lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise korra. Selle kohaselt tuleks kohtuotsus TÜV-i tsiviilhagi rahuldamise kohta A. Kalmeri suhtes täita osas, milles seda ei õnnestu täita ARF-ilt konfiskeeritavale varale tekkiva pandiõiguse realiseerimise ega ARF-i pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete arvelt, kuid mitte enam kui maakohtu otsuses märgitud summas. A

  1. Seadus ei näe ette, et menetlusosalisel tuleks lepingulisele kaitsjale või esindajale makstud tasu kui menetluskulu hüvitamiseks esitada kohtule dokument, mis tõendab õigusabikulu tasumise kohustust. Kuludokumentide esitamise kohustus sai kohtupraktikas alguse enam kui kakskümmend aastat tagasi, mil see tugines enne
  2. aastat kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik ei nõua õigusteenuse eest tasumise kohustust tõendava dokumendi igakordset esitamist kohtule. Kriminaalmenetluses on kuludokumentide esitamise nõue aga inertsist säilinud. Menetluskulu hüvitamisel on tarvis hinnata, kas kulu oli põhjendatud ja vajalik. Selleks on oluline teave õigusteenuse osutamiseks kulunud aja, toimingute sisu ja tasumäära kohta, mitte õigusabikulu tasumise või kandmise kohustuse tekkimise tõendamine. Kaitsjad
  3. Kohtud rahuldasid TÜV-i tsiviilhagi A. Kalmeri vastu põhjendamatult. Juhul, kui süüdistatava tehtud makse TÜV-i kontolt ARF-i kontole oli alusetu, on TÜV-il õigus nõuda ARF-ilt raha tagasi. TÜV-il tekib ARF-i kontol arestitud 220 000 euro konfiskeerimise korral konfiskeeritud varale pandiõigus. Kui raha jääb konfiskeerimata, on TÜV-i nõue võimalik rahuldada ARF-i pankrotimenetluses. Seega puudub TÜV-il kahju, mille hüvitamist ta saaks A. Kalmerilt nõuda. TÜVi alusetu rikastumise vältimiseks tuleb tema tsiviilhagi A. Kalmeri vastu jätta rahuldamata. 6

(14)1-23-5392
  1. Valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu kui menetluskulu hüvitamiseks tuleb kohtule esitada õigusabikulu kandmist või tasumise kohustuse tekkimist tõendavad dokumendid. See tagab, et kohustatud isikult ei mõistetaks välja menetluskulu hüvitist olukorras, kus hüvitist taotlev menetlusosaline pole tegelikult õigusabikulu tasunud ning tal pole ka kulu kandmise kohustust. Prokuratuur
  2. TÜV-i tsiviilhagi rahuldamine on põhjendatud. Asjaolu, et TÜV-il on ARF-i vastu nõue, ei välista selle tuvastamist, et A. Kalmer põhjustas kannatanule kahju. Arvestades, et pankroti väljakuulutamisega ei lõppenud ARF-i varale konfiskeerimise tagamiseks kohaldatud arest, siis tõenäoliselt ei õnnestu TÜV-il kogu 220 000 eurot ARF-ilt saada. Ka ARF-i pangakonto aresti alt vabastamise korral jääb võimalus, et kannatanu kogu nõuet ei rahuldata. Kannatanu menetluskulu hüvitamise taotlust rahuldamata jättes tuginesid kohtud Riigikohtu praktikale. Asja üleandmine Riigikohtus
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis kriminaalasja
  4. veebruaril 2026 läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist, samuti A tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega, jättes need

§ 363lg 4 p 1 alusel üle kordamata.

Kaitsja kassatsioonis märgitu ei anna alust kohtuotsust kõnesolevas osas tühistada.

§ 361

lg 1 p 3 alusel parandab kolleegium üksnes ringkonnakohtu otsuses muutmata jäänud maakohtu eksliku järelduse, nagu oleks süüdistatav tekitanud kelmusega kahju Eesti Vabariigile. Valeandmete põhjal alusetult määratud koondamishüvitise ja sellelt arvestatud sotsiaalmaksu tasus Eesti Töötukassa, kes on avalik-õiguslik juriidiline isik (töötuskindlustuse seaduse § 1 lg 2 ja § 24 lg 1). Järelikult tekitas süüdistatav KarS § 209 mõttes varalise kahju Eesti Töötukassale.

  1. Kolleegium käsitleb lähemalt TÜV-i tsiviilhagi rahuldamist (I), ARF-i vara konfiskeerimist (II) ja A menetluskulu hüvitamist (III), võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning otsustab kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise (IV). (I) TÜV-i tsiviilhagi rahuldamine
  2. Ringkonnakohus on nõuetekohaselt kindlaks teinud, et
  3. septembril 2021 kandis A. Kalmer ilma õigusliku aluseta TÜV-i pangakontolt 220 000 eurot ARF-i pangakontole. Vastusooritust TÜV ei saanud ja vaatamata TÜV-i nõudmisele ei ole ARF seda summat tagastanud.
  4. Kolleegium nõustub, et A. Kalmer vastutab nimetatud ülekande tegemisega TÜV-ile tekitatud kahju hüvitamise eest. Kannatanu nõude alusnorm ei saa aga olla kohtute märgitud ÄS § 187 lg 2, sest A. Kalmeri kolmeaastane ametiaeg TÜV-i juhatuse liikmena lõppes
  5. juunil 2013 ja ainuosanik seda ei pikendanud (vt lähemalt RKTK 08.10.2008, 3-2-1-65-08, p-d 33–36; 08.11.2023, 2-23-4084/11, p 17). Faktiline ühingujuht ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete alusel (RKTK 13.04.2016, 3-2-1-181-15, p 36). Samuti ei saa süüdistatava tegevust kõnesoleva pangaülekande tegemisel kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, sest tal puudus VÕS § 1018 lg 2 kohaselt nõutav tahe tegutseda TÜV-i kasuks. Järelikult ei kohaldu kahju hüvitamise alusena ka VÕS § 115 lg 1 koosmõjus võlaõigusseaduse
  6. peatüki sätetega (vt lähemalt viidatud 3-2-1-181-15, p 38). Praeguse juhtumi asjaoludel saab jaatada süüdistatava deliktilist vastutust 7

(14)1-23-5392 VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 või alternatiivselt lg 1 p 8 alusel (viidatud 3-2-1-181-15, p 39). Deliktiõiguslikuks kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes on seejuures KarS §-s 213 sätestatud kuriteokoosseis (vt ka RKKK 15.06.2015, 3-1-1-42-15, p 94).
  1. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks VÕS § 1043 jj alusel peab olema tõendatud tegu, kahju, põhjuslik seos teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasus (vt ka RKTK 19.02.2020, 2-15-7163/191, p 14).
  2. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt leitud, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest või lepingust tuleneva nõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, välistamaks seda, et kahjustatud isik saab talle kahju tekitamise tulemusel kasu. (RKTK 09.12.2009, 3-2-1-134-09, p 11; 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 24; RKKK 25.05.2017, 3-1-1-22-17, p 45). Seega ei ole kahju tekitaja ja tema teo tõttu kannatanu arvel vara saanud kolmanda isiku vastutus kannatanu ees solidaarne. Rikkuja tekitatud kahjuna on vaadeldav vaid see osa kolmandale isikule üleantust, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. (RKTK 21.01.2026, 2-22-10090/132, p 14) Need põhimõtted kehtivad ka deliktiõiguslikul alusel hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramisel (RKEK 22.02.2013, 3-1-1-106-12, p-d 32, 34 ja 57).
  3. Siiski ei eelda rikkuja vastu esitatud kannatanu kahju hüvitamise nõude rahuldamine seda, et eelnevalt oleks ebaõnnestunud kannatanu alusetu rikastumise sätetest või lepingust tuleneva nõude täitmine selle kolmanda isiku suhtes, kellele kannatanu vara rikkumise tõttu üle anti. Kannatanul on võimalik ka muul moel tõendada, et vara saaja on täielikult või osaliselt maksejõuetu ja tema vastu suunatud nõude rahuldamine on ebatõenäoline. Kui kannatanu on oma tõendamiskoormise täitnud, saab väidetav kahju tekitaja esitada tõendid selle kohta, et isikul, kellele kannatanu vara tema teo tõttu üle läks, ikkagi on vara, mille arvel kannatanu nõue rahuldada. (Vt ka viidatud 2-22-10090/132, p-d 15–16; RKTK 24.05.2023, 2-21-16071/38, p 19 ja RKÜK 02.05.2025, 1-21-5728/128, p-d 71– 73.)
  4. Menetletavas asjas ei ole kohtud tuvastanud, et TÜV-i nõue ARF-i vastu
  5. septembril 2021 alusetult üle kantud raha tagastamiseks (VÕS § 1028 lg 1) oleks väärtusetu. ARF on küll pankrotis, kuid pankrotihaldur on kriminaalasjas kinnitanud, et äriühing ei ole varatu ja TÜV on esitanud pankrotimenetluses ARF-i vastu nõude, mis hõlmab ka vaidlusaluse 220 000 euro tagastamist. Menetletavas kriminaalasjas ARF-i suhtes KarS § 831 lg 2 p 1 alusel tehtud konfiskeerimisotsustuse jõustudes omandab riik viimase pangakontol arestitud 220 000 eurot (ARF-i nõude panga vastu). Kuna ARF omandas konfiskeeritava vara TÜV-i arvel viimase õiguste rikkumise tagajärjel, tekib TÜV-il konfiskeeritud summale KarS § 85 lg 2 teise lause alusel pandiõigus, mis tagab tema arvatavat VÕS § 1028 lg 1 järgset nõuet ARF-i vastu. Riik vastutab pantijana ARF-ilt konfiskeeritud 220 000 euro ulatuses selle eest, et TÜV-i nõue ARF-i vastu saaks rahuldatud. (Vt lähemalt RKKK 27.01.2022, 1-21-2156/48, p-d 24–33.) Nendel asjaoludel ei saa lugeda nõuetekohaselt tuvastatuks, et TÜV-il on süüdistatava teo tõttu tekkinud VÕS § 1043 jj alusel hüvitatav kahju.
  6. Riigikohus on selgitanud, et kui kõiki hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ei ole tuvastatud, on tegemist menetlusõiguse normi sellise olulise rikkumisega, mis toob edasikaebemenetluses kaasa kohtuotsuse tühistamise kaebusest olenemata (RKTK 20.03.2024, 2-20-11098/57, p 20).

§ 381lg 6 alusel tuleb samast reeglist juhinduda ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses. 8

(14)1-23-5392 44. Praeguses asjas ei ole siiski alust TÜV-i tsiviilhagi rahuldamata jätta ega uueks arutamiseks saata. Kannatanu arvatav nõue ARF-i vastu on rahuldamata ja ei saa täielikult välistada võimalust, et seda tulevikus mingil põhjusel kasvõi osaliselt ei rahuldatagi. Pelgalt sellest tõdemusest TÜV-i tsiviilhagi rahuldamiseks siiski ei piisa, sest eespool käsitletud põhjustel on kannatanu kahju ulatus ebaselge. Hagi rahuldamise muudab aga võimalikuks Riigikohtule esitatud TÜV-i taotlus määrata

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 445 lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise kord.

  1. Taotluse kohaselt tuleks kohtuotsus TÜV-i tsiviilhagi rahuldamise kohta täita A. Kalmeri suhtes vaid osas, milles seda ei õnnestu täita ARF-ilt konfiskeeritavale varale tekkiva pandiõiguse realiseerimise ega ARF-i pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete arvel, kuid mitte enam kui maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud summa ulatuses. Kannatanu taotlust saab tõlgendada nii, et selles palutakse määrata, et kohtuotsus TÜV-i tsiviilhagi rahuldamise kohta täidetakse ulatuses, milles TÜV-il ei õnnestu saada ARF-ile alusetult üle kantud 220 000 eurot tagasi ARF-ilt ega riigilt. Siinkohal arvestab kolleegium ka TÜV-i tsiviilhagis märgitut, mille kohaselt nõuab kannatanu süüdistatavalt üksnes ARF-ile üle kantud 220 000 euro kui otsese varalise kahju hüvitamist ning tema nõue süüdistatava vastu väheneb selle summa võrra, mis tal õnnestub ARF-ilt tagasi saada.
  2. Kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks TÜV-ile maksma kahjuhüvitist ka niisuguse vara eest, mis kannatanul on võimalik tagasi saada. Selleks, et TÜV-il tekiks õigus nõuda tema tsiviilhagi rahuldamise kohta praeguses asjas tehtava kohtuotsuse sundtäitmist, tuleb tal teha mõistlikke pingutusi, nõudmaks
  3. septembril 2021 ARF-ile tasutud 220 000 eurot võimalikult suures ulatuses tagasi ARF-ilt või riigilt. TÜV-i niisugust kohustust tuleb käsitada täitemenetluse seadustiku § 19 lg-s 1 nimetatud tingimusena, millest oleneb kahju hüvitamise nõude sissenõutavus ja enne mille saabumist ei saa täitetoiminguid teha.
  4. Samuti on kohtupraktikas peetud võimalikuks, et kui pärast kahjuhüvitise väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse täitmist langevad hüvitisnõude rahuldamise eeldused (nt kahju) ära, võib see anda aluse kohtuotsuse teistmiseks

§ 366

p 5 alusel (viidatud 1-21-5728/128, p 77 ja RKKK 30.11.2020, 1-20-1975/28, p-d 42–43). 48. Neil põhjustel muudab kolleegium

§ 361

lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1 juhindudes kohtute otsustust TÜV-i tsiviilhagi rahuldamise kohta, täiendades seda kannatanu taotlusel

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 445 lg 1 alusel kohtuotsuse täitmise korraga (vt resolutiivosa punkt 3). Muus osas jääb tsiviilhagi kohta tehtud otsustus muutmata. (II) ARF-i vara konfiskeerimine

  1. Nii kolmas isik kui ka kaitsja on vaidlustanud kohtute otsustuse konfiskeerida ARF-ilt tema pangakontol arestitud 220 000 eurot, mis laekusid kolmandale isikule arvutikelmuse tulemusel. Kaitsja kassatsiooniõigus ei hõlma kolmanda isiku vara konfiskeerimise vaidlustamist (RKKK 25.06.2020, 1-18-8101/63, p 59). Seetõttu käsitleb kolleegium konfiskeerimise õiguspärasust üksnes ARF-i kassatsiooni alusel.
  2. Kassaator ei sea kahtluse alla kohtute järeldust, et kõnesolevad 220 000 eurot (ARF-i nõue panga vastu) on süüteoga saadud vara, mille ARF omandas KarS § 831 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaoludel. Kolmanda isiku arvates välistab konfiskeerimise KarS § 831 lg 3, sest TÜV esitas ARF-i pankrotimenetluses vaidlusaluse 220 000 euro tagastamiseks nõude, mida on praeguse seisuga ka tunnustatud. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta tehtud kohtumääruse jõustudes peab pankrotihaldur tegema ARF-i pankrotivarast TÜV-ile selle nõude katteks väljamakse. Osas, milles TÜV-i nõue rahuldatakse ARF-i pankrotivarast, on riigil õigus keelduda konfiskeerimispandi realiseerimisest, sest võlgnik on pandiga tagatud nõude täitnud. Seega peab ARF kuriteoga saadud 9

(14)1-23-5392 vara välja maksma topelt: nii riigile kui ka kannatanule. Seetõttu peaks TÜV-i nõude tunnustamise ARF-i pankrotimenetluses võrdsustama KarS § 831 lg 3 kohaldamisel tsiviilhagi rahuldamisega. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.
  1. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. (RKKK 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 92, vt ka RKKK 22.06.2021, 1-19-6307/59, p-d 55–56)
  2. ARF ei ole kolleegiumile teadaolevalt süüteoga saadud vara TÜV-ile tagastanud ja seda ei ole kohtud temalt TÜV-i kasuks välja mõistnud ka menetletavas asjas. Seega hetkeseisuga on ARF süüdistatava kuriteo tulemusel rikastunud ja ilma konfiskeerimist kohaldamata ei saa välistada, et nii see jääbki. Lisaks on oluline, et kui jätta vaidlusalused 220 000 eurot ARF-ilt konfiskeerimata, ei teki TÜV-il sellele varale konfiskeerimispandiõigust. Kõnesolev summa jääb ARF-i pankrotivarasse, millest tehakse jaotiste alusel väljamakseid kõigile võlausaldajatele, mitte üksnes TÜV-ile, samuti täidetakse nt massikohustused ja kantakse pankrotimenetluse kulud (vt eeskätt PankrS §-d 146, 153 ja 154). Olenevalt ARF-i pankrotivara ja sellest tehtavate väljamaksete suurusest võib TÜV-i nõue, kui seda ei taga konfiskeerimispant, jääda vähemalt osaliselt rahuldamata. Sel juhul suureneks kuriteo tõttu TÜV-i arvel ARF-i teistele võlausaldajatele pankrotivarast välja makstav summa. Riigikohus on leidnud, et võlausaldajad ei peaks saama kasu sellest, kui võlgniku vara on suurenenud kuriteo toimepanemise tulemusena (RKKK 07.12.2016, 3-1-1-68-16, p 53).
  3. Kehtiv õigus võimaldab vältida kassaatori osutatud olukorda, kus ARF peaks andma süüdistatava kuriteost saadu välja nii konfiskeerimisotsustuse alusel riigile kui ka pankrotimenetluses TÜV-ile.
  4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning selle eesmärgiks ei tohi olla teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad sellest põhimõttest lähtuma ka võlausaldaja ja võlgnik. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata kuritarvitusi lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamisel. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. (RKTK 31.01.2024, 2-21-7855/57, p 12.3)
  5. Osutatud sätete järgi peab ka pankrotivõlausaldaja enda õiguste teostamisel mõistlikult hoiduma pankrotivõlgniku ja tema teiste võlausaldajate õigustatud huvide kahjustamisest. Võlausaldajate ühine huvi on saada oma nõuded võimalikult suures ulatuses rahuldatud (RKTK 03.05.2017, 3-2-1-30-17, p 12). Olukorras, kus pankrotivõlausaldajal on võimalus oma nõue pankrotivõlgniku vastu rahuldada, pannes maksma konfiskeerimispandiõiguse pankrotivõlgnikult konfiskeeritud varale, toimib ta üldjuhul hea usu põhimõtte vastaselt, kui nõuab sama nõude täitmist pankrotivarast. Kui pärast võlausaldajate nimekirja kinnitamist (PankrS § 1003) ilmneb, et mõnel võlausaldajal on tekkinud pankrotivõlgnikult konfiskeeritud varale pandiõigus, mis tagab võlausaldajate nimekirja kantud ja tunnustatud nõuet, annab see aluse vaadata see nõue PankrS § 106 lg 2 kohaselt uuesti läbi.
  6. Eeltoodud põhjustel ei jaga kolleegium kolmanda isiku arvamust, et KarS § 831 lg 3 kohaselt tuleks tema vara jätta konfiskeerimata. (III) A menetluskulu hüvitamine
  7. A esitas advokaadist esindaja kaudu maakohtule tähtaegse taotluse enda menetluskulu – lepingulisele esindajale makstud tasu – hüvitamiseks. Taotluses on märgitud, et advokaadibüroo 10
(14)1-23-5392 pidaja osutas kannatanule õigusteenust hinnaga 150 €/h, millele lisandub käibemaks. Taotlus sisaldab ka õigusteenuse üksikasjalikku kirjeldust, kus on välja toodud kaitsetoimingud, nendele kulunud aeg ja maksumus. Lisaks on põhjendatud, miks on osutatud õigusteenus vajalik, ja kinnitatud, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva menetlusega. Sarnase taotluse esitas kannatanu ka ringkonnakohtule, taotlemaks apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist. Mõlemas taotluses paluti menetluskulu hüvitis välja mõista süüdistatavalt ning kohustada teda tasuma sellelt ka viivist. (A) Kuludokumentide esitamata jätmine
  1. Mõlema astme kohtud on jätnud kannatanu menetluskulu hüvitamata, kuna taotluse juures ei olnud kuludokumente (nt arved ja lepingud), mis tõendaksid kohustust tasuda summa, mille hüvitamist kannatanu taotleb.
  2. Riigikohtu senises praktikas on tõepoolest leitud, et kui kriminaalmenetluses esitatud menetluskulu hüvitamise taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, siis tuleb taotlus jätta rahuldamata. Seda isegi juhul, kui taotluses on kirjas õigusteenuse maht, sisu ja töötunni hind. (Vt nt RKKK 07.06.2018, 1-17-1205/147, p-d 33– 34; 12.03.2021, 1-17-11182/234, p 47 ja 04.04.2024, 1-21-69/178, p 43.) Kolleegium leiab, et osutatud seisukohta tuleb muuta. 60.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu mh valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Selle kulu hüvitamiseks kohustatud isiku määrab kohtumenetluses

§ 173lg 2 ja § 189 lg 2 kohaselt kindlaks kohus kriminaalmenetluse seadustiku 7.

peatüki

  1. jao sätete (§ 180 jj) alusel olenevalt menetluse tulemusest (RKKK 31.05.2013, 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures ei ole kaitsja- või esindajatasu hüvitamisel oluline, kas see tasu on õigusteenuse osutajale ära makstud või kas tasu maksmise kohustus on tekkinud menetlusosalisel endal või kellelgi teisel tema eest (RKKK 30.04.2025, 1-19-7473/446, p-d 18 ja 20, vt ka RKTK 09.11.2016, 3-2-1-102-16, p 13).
  2. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, et valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu hüvitamine eeldab alati õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavate dokumentide esitamist kohtule. Niisugune nõue oli kirjas näiteks
  3. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 1998, 43, 666) § 60 lg-s
  4. See norm nägi ette, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda.
  6. jaanuarist 2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt piisab teiselt menetlusosaliselt enda lepingulise esindaja kulude hüvitamise (TsMS § 175) nõudmiseks üldjuhul vaid kohtule menetluskulude nimekirja esitamisest (vt TsMS § 176 lg-d 1–4). Menetluskulusid tõendavad dokumendid tuleb kohtule esitada üksnes viimase nõudmisel (TsMS § 176 lg 6). Selle sätte mõtte kohaselt peab õigustatud pool õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu tõendama siis, kui kohtul tekib kahtlus, kas menetlusosalisel on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda (RKTK 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11; 10.02.2016, 3-2-1-173-15, p 13).
  7. Kriminaalmenetluses ei ole põhjust esitada õigusabikulu kandmise või tasumise kohustuse tekkimise tõendamisele oluliselt rangemaid nõudmisi kui tsiviilkohtumenetluses. Ka kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätet, mis välistaks valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu hüvitamise üksnes kuludokumentide puudumise tõttu (vrd halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1). Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et

§ 175lg 1 p-s 1 nimetatud kaitsja- või esindajatasu hüvitamine ei eelda alati seda, et taotlusele oleksid lisatud õigusabikulu kandmist või 11

(14)1-23-5392 selle tasumise kohustuse tekkimist kajastavad dokumendid. Samas võib kohus hüvitamistaotluse esitanud menetlusosaliselt kuludokumente siiski nõuda, kui ta kahtleb õigusabikulu tasumise kohustuse tekkimises või ulatuses. Menetlusosaline ei pea aga esitama neid dokumente omal algatusel, vaid üksnes kohtu nõudmisel. 64. Kuludokumentide olemasolu või puudumine ei mõjuta kohtu kohustust hinnata, kas lepingulise kaitsja või esindaja tasu, mille hüvitamist menetlusosaline taotleb, on

§ 175lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- või esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKK 05.03.2026, 1-25-1753/42, p 15). Taotlus hüvitada valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu peab võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust

§ 175lg 1 p 1 tähenduses (RKKK 30.05.2025, 4-23-4298/83, p 23).

Kaitsja- või esindajatasu mõistlikkust saab kohus tavaliselt kontrollida ka kuludokumentideta, võrreldes hüvitamistaotluses õigusteenuse sisu ja mahu kohta märgitut kriminaalasja materjalidega, mis kajastavad kaitsja või esindaja toiminguid. 65.

§ 175

lg 1 p 1 tõlgenduspraktika muutumise tõttu loeb kolleegium

§ 339

lg 2 mõttes oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks selle, et kohtud jätsid A menetluskulu hüvitamata ainuüksi põhjusel, et taotluste juures polnud kuludokumente. Ühtlasi leiab kolleegium, et praeguses kohtuasjas ei ole vaatamata kuludokumentide puudumisele põhjust kahelda, et A-l tekkis õigusteenuse osutaja ees tasu maksmise kohustus. Lisaks on kannatanu taotlustes kajastuvad andmed piisavad, hindamaks esindajatasu mõistlikkust. Seetõttu tühistab kolleegium kohtuotsused A taotluste rahuldamata jätmises ja teeb selles osas

§ 191lg-st 3 juhindudes uue otsuse.

(B) A menetluskulu ja selle hüvitajad 66. Maakohtule esitatud taotluse kohaselt osutas advokaadist esindaja A-le kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses õigusabi kogumaksumusega 18 270 eurot, mille kannatanu palus süüdistatavalt välja mõista. Selline esindajatasu ei ole kolleegiumi hinnangul

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega.

A on kannatanu ühes kehalises väärkohtlemises, mille menetlus ei ole olnud tõenduslikult mahukas ega õiguslikult keerukas. Õiguslikult lihtne oli ka tsiviilhagis esitatud nõue tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendamisel sai kannatanu toetuda prokuratuuri tööle. Kolleegium loeb mõistliku suurusega tasuks kannatanule enne apellatsioonimenetlust osutatud õigusteenuse eest 4000 eurot. Sellest hinnanguliselt 2500 eurot on seotud tsiviilhagi lahendamisega ning tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista

§ 182lg 2 alusel.

Ülejäänud 1500 eurot on mõistlik tasu selle õigusteenuse eest, mis kannatanu esindaja osutas süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ning mille hüvitamise alus on

§ 180lg 1.

(Viidatud 1-18-5732/226, p 105) 67. Apellatsioonimenetluse kulu katteks palus A ringkonnakohtul süüdistatavalt välja mõista 2058 eurot 75 senti. Taotluse kohaselt hõlmab see summa advokaadist esindaja tasu apellatsiooni koostamise eest (732 eurot), kaitsjate apellatsioonidele vastamise eest (1281 eurot) ning menetluskulu nimekirja koostamise eest (47 eurot 50 senti). Apellatsiooni koostamise tasu peab kolleegium mõistlikuks. Käesoleva otsuse kohaselt tulnuks ringkonnakohtul teha kannatanu apellatsiooni alusel

§ 337lg 1 p-s 4 nimetatud lahend.

See tähendab, et

§ 185

lg 1 kohaselt peab kõnesoleva summa, samuti osa menetluskulu nimekirja koostamise kulust – kokku 750 eurot – kannatanule hüvitama riik. Mõistliku suurusega esindajatasuks kaitsjate apellatsioonides kehalise väärkohtlemise kohta esitatud argumentidele vastamise eest loeb kolleegium samuti 750 eurot. Kuna kaitsjate apellatsioonid osutusid kannatanu apellatsioonivastuses käsitletud osas tagajärjetuks, siis jääb 12

(14)1-23-5392 kannatanu apellatsioonivastuse koostamise kulu

§ 185

lg 2 esimese lause alusel süüdistatava hüvitada (vt ka viidatud 1-25-1753/42, p 12 ja RKKK 16.06.2023, 1-21-1421/182, p 151). 68. Kannatanu palus nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulu hüvitamise taotluses kohustada süüdistatavat tasuma kannatanu kasuks välja mõistetavalt menetluskulu hüvitiselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kriminaalmenetluses saab

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 177 lg 4 alusel nõuda viivist hüvitiselt, mis mõistetakse

§ 182

lg-te 1–4 või lg 5 teise lause alusel välja süüdistatavalt, tsiviilkostjalt või kannatanult tsiviilhagiga seotud menetluskulu katteks (RKKK 21.11.2025, 1-21-8803/170, p 33). Kolleegium leiab, et seaduses ei ole alust viivise arvestamiseks menetluskulu hüvitiselt, mis mõistetakse menetlusosaliselt (

§ 16

lg 2) välja

§ 180või § 185 kohaselt.

Seda, et süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu eest riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamise korral ei saa VÕS § 113 vahetult kohaldada, on Riigikohus leidnud varemgi (viidatud 1-21-8803/170, p 30 ja RKKK 20.04.2015, 3-1-1-23-15, p 78). Seetõttu rahuldab kolleegium kannatanu viivisenõude osaliselt, mõistes VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise välja üksnes sellelt menetluskulu hüvitise osalt, mille süüdistatav peab kannatanule maksma

§ 182lg 2 alusel.

(IV) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu 69. Eespool märgitud põhjustel ja ulatuses tühistab kolleegium

§ 361

lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 juhindudes osaliselt nii Tallinna Ringkonnakohtu

  1. juuni
  2. a kui ka Pärnu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuse. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsuse, määrates

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 445 lg 1 alusel kindlaks TÜV-i tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse täitmise korra ning rahuldades

§ 191lg-st 3 juhindudes osaliselt A menetluskulu hüvitamise taotlused.

Lisaks parandab kolleegium

§ 361

lg 1 p 3 alusel kohtute järelduse selle kohta, kellele on süüdistatav kelmusega kahju tekitanud. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kaitsja ja kannatanu kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kolmanda isiku kassatsioon aga jätta rahuldamata.

  1. Kaitsjad ja kannatanud esitasid Riigikohtule taotlused menetlusosalistel kassatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsja või esindaja tasu – hüvitamiseks.
  2. Kaitsja M. Kairjak palub mõista riigilt süüdistatava kasuks välja 7052 eurot 22 senti ja kaitsja Jaanus Tehver 496 eurot. M. Kairjaki taotluses märgitud tasu hõlmab kassatsiooni koostamist ja Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamist, J. Tehveri taotlus üksnes küsimustele vastamist. Hinnates valitud kaitsjale või esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 1058 ja viidatud 1-25-1753/42, p 15). Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile (viidatud 1-20-3101/99, p 132). Praegusel juhul sai kaitsja enda kassatsioonis arvestataval määral tugineda juba varem välja töötatud kaitsepositsioonile. Samas ei viinud ükski kaitsja esile toodud argument vaidlustatud kohtuotsuse muutmiseni. Arvestades Riigikohtu kirjalike küsimuste keerukuse astet ja neile antud vastuste sisu, on M. Kairjaki taotluses märgitud ajakulu ülemäärane. Riigikohtu küsimustele vastasid kaks kaitsjat eraldi.

§ 175

lg 2 välistab võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu (viidatud 1-20-3101/99, p 127). Kokkuvõttes peab kolleegium kaitsjatele kassatsioonimenetluses makstud tasu mõistlikuks suuruseks 2000 eurot, mis tuleb

§ 186lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.

72. TÜV palub mõista riigilt, süüdistatavalt või kolmandalt isikult enda kasuks välja 3487 eurot 50 senti. Taotluses märgitud tasu hõlmab Riigikohtu küsimustele vastamist. Samas tuleb arvestada, et 13

(14)1-23-5392 kannatanu nimel vastuse esitanud advokaat ei osalenud varasemas menetluses ja see suurendas eelduslikult töö mahtu. Kannatanu vastus on argumenteeritud ja sisaldab kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotlust, millele tuginevalt oli Riigikohtul võimalik jätta tsiviilhagi rahuldamise kohta tehtud otsustus osaliselt muutmata. Siiski rahuldab kolleegium vastatud küsimuste mahtu ja keerukust arvestades taotluse osaliselt, lugedes mõistlikuks esindajatasuks 2500 eurot. Selle summa peab

§ 186lg 1 alusel hüvitama kannatanule riik.

73. A palub mõista süüdistatavalt enda kasuks välja 3580 eurot 50 senti. See esindajatasu hõlmab kassatsiooni koostamist ja Riigikohtu küsimustele vastamist. Kassatsioon osutus põhjendatuks, ent põhineb suuresti kannatanu apellatsioonis toodud õiguskäsitluse edasiarendusel. Kassatsioon puudutas vaid küsimust, kas menetlusosalise lepingulise esindaja tasu menetluskulu hulka arvamine eeldab kohtule kuludokumentide esitamist. Kannatanu vastus Riigikohtu küsimustele on põhjalik, kuid vastatud küsimused ei olnud õiguslikult kuigivõrd keerukad. Seetõttu loeb kolleegium A mõistlikuks esindajakuluks kassatsioonimenetluses 2500 eurot. Kuna kõnesolev kulu tekkis seoses kannatanu enda kassatsiooni menetlemisega, tuleb menetluskulu hüvitis

§ 186lg 1 alusel välja mõista riigilt, mitte süüdistatavalt, nagu taotleb kannatanu.

Kannatanu viivisenõue kassatsioonimenetluse kulu hüvitiselt jääb rahuldamata, sest

§ 186alusel välja mõistetavalt hüvitiselt viivise arvestamist seadus ette ei näe (vt ka otsuse punkt 68). (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.