Obsah (8)

§ 66§ 69§ 8§ 187§ 71§ 78§ 52§ 54

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 28.06.2017, Tallinn 2-17-2979 Tsiviilasja number Tsiviilasi Z.H kaebus ko

§ 66

lg 1 p 5, kuna relvad on vajalikud kutsetegevuse jätkamiseks ja elatise hankimiseks. Võlgnik on töölepinguga laskeinstruktor ning relvad on vajalikud tööülesannete täitmiseks ning perele hädavajaliku sissetuleku hankimiseks. Erinevate kaliibritega relvade olemasolu võlgnikul oli ka töölepingu sõlmimise eelduseks. Eeltoodust tulenevalt palus võlgnik mitte võõrandada täitemenetluses temale kuuluvaid relvi ning vabastada need arestist. 12.01.2017 vastusega jättis kohtutäitur avalduse rahuldamata. 2. 17.01.2017 esitas võlgnik kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis 13.02.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ega nõustunud, et tulirelvad on mittearestitavaks varaks

§ 66

lg 1 p 5 mõttes, kuna sissenõudjal on õigus saada nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul. Võlgnik esitas sarnase avalduse ka kohtutäitur Rocki Albertile. Kohtutäitur Rocki Albert oma 16.01.2017 vastuses leidis, et relvad on vajalikud võlgnikul sissetuleku hankimiseks ning tulenevalt

§ 66

lg 1 p 5 ei koosta kohtutäitur võlgnikule kuuluvate relvade arestimisakti ega realiseeri võlgnikule kuuluvaid relvasid enampakkumisel. Seega on ka kohtutäiturite arusaamine

§ 66lg 1 p 5 kohaldamisest erinev.

Võlgniku arvates on seadusandja

§ 66

lg 1 p 5 kehtestades juba arvesse võtnud, et täitemenetlused toimuvadki riiklikult tunnustatud täitedokumendi alusel ning sissenõudjal on õigus saada nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul. Samuti on kohtutäitur ebaõigesti aru saanud, justkui

§ 66

lg 5 p 1 eesmärk oleks võimaldada võlgnikul tööd teha või kutsetegevusega jätkata võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil.

§ 66

lg 1 p 5 on sätestatud võlgniku kaitseks ning seadusandja on sellise sätte kehtestamisel juba arvesse võtnud võlausaldaja ning võlgniku põhiõigusi ja kaalumise tulemusel jõudnud järeldusele, et võlgniku õigus inimväärsele äraelamisele kaalub üles sissenõudja huvi. Võlgnik kinnitas, et kõik relvad on vajalikud töökohustuste täitmiseks ning selle kohta on võlgnikule teadaolevalt varasemalt tööandja ka saatnud vastuse täitemenetluses, mille kohaselt on vajalikud kõik relvad. Ühtlasi selgitas võlgnik, et töötab osalise tööajaga, kuna tal on määratud osaline töövõime ning määratud töövõimetuspension. Samuti on võlgnikul alaealisi ülalpeetavaid.

1. 20.03.2017 esitas võlgnik täiendavalt koopia tema nimele 27.10.2015 väljaantud laskeinstruktori litsentsist ning selgitas, et on selles kutsetegevuses tegutsenud juba aastaid enne relvadele keelumärke seadmist. Kuna võlgniku selgitusel ei saanud ta ise esitada asjaolude tõendamiseks tööandja X OÜ selgitusi ja vastuseid tööandja esindaja 2 välisriigis viibimise tõttu, küsis kohus TsMS § 477 lg 6 sätestatud uurimisprintsiipi kohaldades nimetatud tõendid ise kohtutäitur R. Albertilt välja. 17.03.2017 edastas kohtutäitur R. Albert temale OÜ-lt X saabunud 27.12.2016 ja 11.01.2017 e-kirjad võlgniku isiklike tulirelvade töökohal kasutamise vajaduse kohta.
2. 28.02.2017 määrusega jättis Pärnu Maakohus võlgniku kaebuse puuduste tõttu käiguta. 07.03.2017 kõrvaldas võlgnik osundatud puudused, sh täpsustas nõuet, paludes

§ 66

lg 1 p 5 tulenevalt lugeda temale kuuluvad registrisse kantud tulirelvad mittearestitavateks asjadeks, relvad arestist vabastada ja müümata jätta ning käsutamise keelumärge registrist kustutada. Alternatiivselt soovis võlgnik aresti asendamist eelarestiga

§ 69lg 1 tähenduses ning vara müümata jätmist.

1. 09.03.2017 määrusega võttis kohus võlgniku kaebuse menetlusse ja küsis kohtutäituri ning sissenõudja seisukohad. Puudutatud isikute seisukohad
2. Sissenõudja Swedbank AS leidis 15.03.2017 seisukohas, et võlgniku kaebus ei ole põhjendatud ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Sissenõudja nõustus täielikult kohtutäituri 13.02.2017 otsuses toodud põhjendustega, palus arvestada need sissenõudja seisukohtadeks ega hakanud neid menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt üle kordama.
3. Kohtutäitur Rannar Liitmaa palus 15.03.2017 seisukohas jätta võlgniku kaebuse rahuldamata, tagastada võlgnikule tõendina esitatud kohtutäitur R. Alberti vastus avaldusele ning jätta kõik kulud võlgniku kanda. Juhindudes

§-st 8 leidis kohtutäitur, et on kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks ning võlgniku tulirelvade lugemine mittearestitavaks varaks riivaks ebaproportsionaalselt sissenõudja õigust saada riiklikult tunnustatud täitedokumendist tulenev nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul. Siinjuures tuleb täiendavalt arvestada ka sellega, et võlgniku sissetuleku suurus ei võimalda sellest kinnipidamisi teha, mistõttu relvade müük on ainsaks võimaluseks sissenõudja nõude kasvõi osaliseks rahuldamiseks. Seega ei kuulu tulirelvadele seatud käsutamise keelumärge kustutamisele. Kohtutäitur selgitas, et ei ole teadlikult pöördunud võlgniku tööandja X OÜ poole, kuna

§ 8

kohustab kohtutäiturit võtma tarvitusele kõik meetmed, et saavutada täitedokumendis määratud eesmärk. Kohtutäitur R. Albert on sisuliselt enda 16.01.2017 vastusega avaldusele andnud täiturile kuuluva ainupädevuse üle võlgniku tööandjale X OÜ-le, kes on otsustanud, et tulirelvade arestimine ja müük ei ole lubatav.

§ 66

lg 1 p-s 5 sätestatu kohaldamine kuulub kohtutäituri pädevusse ja asjakohatud on kolmandate isikute seisukohad. Seega ei oma käesoleva kaasuse lahendamisel tähtsust R. Alberti vastus avaldusele ning see tuleb võlgnikule TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel tagastada.

1. Kohtutäitur selgitas, et täiteasjas nr 175/2009/4325 on võlgnikule kuulvatele tulirelvadele käsutamise keelumärge seatud 03.02.
2. Käsutamise keelumärke seadmise avaldus on võlgnikule edastatud 02.02.2016 e-posti aadressil XXX ning võlgnik on selle kättesaamist kinnitanud samal kuupäeval vastuskirjaga. Seega oli võlgnikule juba 03.02.2016 teada, et tulirelvadele on seatud käsutamise keelumärge, kuid vaatamata sellele on võlgnik sõlminud 01.12.2016 töölepingu klausliga „kasutades vajadusel isiklike tulirelvasid“ (töölepingu p 2.2.). Täituri arvamusel ei kuulu

§ 66

lg 1 p 5 kohaselt arestimisele esemed, mis on vajalikud töö- või teenistussuhte jätkamiseks, mitte uute töö- ja teenistussuhete loomiseks. Käesoleval juhul on võlgnik astunud uude töösuhtesse pärast tulirelvadele keelumärke seadmist, millest tulenevalt puudub õiguspärane alus kohaldada

§ 66lg 1 p-s 5 sätestatut.

Võlgnik on asunud meeleheitlikult looma olukorda keelumärgete kustutamiseks ilma võlgnevuste likvideerimiseta (sh sõlminud töölepingu sissetuleku suurusega, mis ei 3 võimalda võlgnevuste tasumist). Nimelt oli võlgnikuga koostatud võlgnevuste likvideerimiseks maksegraafik, mille täitmise võlgnik teadmata põhjusel katkestas. Täiendavalt leidis kohtutäitur, et

§ 66

lg 1 p 5 eesmärk on luua eelkõige olukord, kus võlgnikule jäetakse kasutada esemed, mille abil on tal võimalik saada sissetulekut, mis võimaldab lisaks äraelamisele võlgnevuste tasumist. Esimese astme kohtu määrus

1. 27.03.2017 määrusega rahuldas Pärnu Maakohus võlgniku kaebuse kohtutäitur Rannar Liitmaa 13.02.2017 otsusele täiteasjas nr 175/2009/
2. Kohus tunnistas võlgnikule kuuluvad ja relvaregistrisse kantud 8 relva: 1) püstol CZ-75-P-07 nr. B431603, 2) püstol Walther-P-22 nr. Z004623; 3) püstol Tangofolio-Witness-1911 nr. A1535366; 4) püss CZ550 Varmint nr. B849668; 5) püss CZ-858 Tactical nr. B654003; 6) püss CZ-455 Long nr. B867912; 7) püss OP SKS nr. 4186 ja 8) püss Baikal MP-155 nr. 1515509151,

§ 66

lg 1 p 5 tähenduses mittearestitavaks varaks, kuni võlgnik kasutab neid endale ja alaealistele ülalpeetavatele elatise teenimiseks. Tulirelvade võõrandamine võlgniku poolt loetakse nende mittearestitavuse lõppemiseks ning võib kaasa tuua tehingute tagasivõitmise

§ 187-189 sätestatud alustel.

Samuti määras kohus tühistada Rannar Liitmaa 13.02.2017 otsus ja kohustada kohtutäiturit vabastama võlgnikule kuuluvad tulirelvad arestist õigusega kohaldada varale

§ 69lg 1 alusel eelaresti koos relvaregistris eelaresti märke tegemisega.

Kohus kohustas kohtutäiturit jätma eelarestitud tulirelvad

§ 71alusel täitemenetluse ajaks võlgniku valdusse ja kasutusse.

Võlgniku menetluskuludest 50% jättis kohus tema enda kanda ja 50% kohtutäituri kanda TsMS § 172 lg 1 alusel. Ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. TsMS § 178 lg 1 ja § 175 lg 1 alusel määras kohus võlgniku menetluskulude mõistlikuks ja põhjendatud suuruseks 591 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja lepingulise esindaja kulud koos käibemaksuga 576 eurot). Kohus mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja menetluskulud 295,50 eurot.

1. Seoses kohtutäitur Rannar Liitmaa taotlusega tagastada kohtutäitur R. Alberti 16.01.2017 vastus võlgnikule, selgitas kohus, et nimetatud dokument annab lisateavet vaidlusaluse arestitud vara kasutamise vajaduse kohta võlgniku töökohal, olles seega asjakohane ja lubatav tõend, mille vastuvõtmisest keeldumiseks või arvestamata jätmiseks puudub TSMS § 238 järgi alus. Kohus, tutvunud esitatud kirjalike seisukohtadega ja uurinud esitatud tõendeid, leidis, et võlgniku kaebus täituri 13.02.2017 otsuse peale täiteasjas nr 175/2009/4325 on põhjendatud ja kaebus täituri otsusele tuleb rahuldada kaebaja alternatiivse nõude alusel alltoodud põhjendustel.
2. Vaidlust menetlusosaliste vahel ei ole, et võlgniku suhtes on kohtutäitur R. Liitmaa juures pooleli täitemenetlus täiteasjas nr 175/2009/4325 sissenõudja Swedbank AS täiteavalduse ja Pärnu Maakohtu 14.10.2009 määruse nr 2-09-43183 alusel (täitemenetluste registri andmetel sissenõue suurusega 2713,18 eurot + täituritasu ja täitekulud – tlk 74) ning menetluse raames on kohtutäitur R. Liitmaa võlgnikule kuuluvad erinevad tulirelvad (kokku 8 relva, relvade loetelu tlk 24) arestinud ning seadnud neile seisuga 03.02.2016 relvaregistris käsutamise keelumärke. Võlgnik on esitanud kohtule tõendid selle kohta, et talle on väljastatud Eesti Laskurliidu poolt 27.10.2015 laskeinstruktori litsents nr 640 kehtivusega kuni 27.10.2018 (tlk 71) ning alates 01.12.2016 töötab võlgnik tähtajatu töölepingu alusel OÜ-s X poole kohaga (4 tundi nädalas ja 80 tundi kuus) miinimumpalgaga 215 eurot kuus laskeinstruktorina Potsepa Laskepaiga administraatori ametikohal, tööülesandeks on läbi viia relva- ja laskeõppega seonduvaid koolitusi, korraldada laskeharjutuste läbiviimist Potsepa Laskepaigas, kasutades selleks vajadusel isiklikke tulirelvi (tlk 20-23). Kohtu poolt tõendi kogumise korras kohtutäitur R. Albertilt kohtule väljastatud X OÜ 27.12.2016 4 ja 11.01.2017 e-kirjades sisalduvast relvade loetelust nähtub, et lisaks tööandja relvadele on võlgnikul tööülesannete täitmiseks vaja kõiki võlgniku nimele relvaregistrisse kantud ja kohtutäitur R. Liitmaa poolt arestitud relvi. Kohus leidis, et kohtutäitur on rikkunud täitemenetluse läbiviimisel proportsionaalsuse põhimõtet sissenõudja kasuks võlgniku põhiõigusi riivavalt.
3. Eelpool toodud asjaolud ja tõendid kogumis, aga eeskätt võlgniku laskeinstruktori litsents ja kehtiv tööleping annavad alust lugeda temale kuuluvad relvaregistrisse kantud relvad mittearestitavateks vallasasjadeks

§ 66

lg 1 p 5 tähenduses, kuna on võlgnikule vajalikud tema kutsetegevuses ja ka elatise saamiseks. Nimetatud säte eristab füüsilise isiku majandustegevust, kutsetegevust ning töö- või teenistussuhet. Kutsetegevus eeldab üldjuhul litsentsi olemasolu ning kutsetegevusega võib kaasneda töö- või teenistussuhe. Kuna võlgnik on laskeinstruktori kutsetegevuses vastava litsentsi alusel tegutsenud vähemalt alates oktoobrist 2015 ehk enne relvade arestimist veebruaris 2016, ei ole põhjendatud kohtutäituri väide, et võlgnik on sõlminud detsembris 2016 töölepingu eesmärgiga meeleheitlikult vältida tulirelvadele sissenõude pööramist. Asjaolu, et võlgnik osalise töövõime kaotuse tõttu töötab poole kohaga ning saab töölepingu alusel käesoleval ajal pool miinimumpalka kuus (lisaks võib töölepingu p. 6.3 järgi tööandja maksta täiendavaid tasusid - tlk 22), millest ei ole olnud võimalik sissenõudja nõuet rahuldada, ei muuda olematuks võlgniku õigust teenida elatist oma kutseoskustega ja selleks vajalike, temale kuuluvate vahenditega. Kui kohtutäitur arestitud asjad

§ 78

alusel müüb, siis muutub võlgnikul senisel töökohal jätkamine võimatuks ning tema elatiseks vajalik sissetulek võib üldse kaduda. Vara arestimisel seatud piirangute kohaldamisel tuleks

§ 66

lg 1 sisu järgi arvestada ka sissenõude suurust ja liiki – antud juhul on tegemist AS Swedbank alla 3000 euro suuruse võlanõudega. Kumbki pool ei ole kohtule esitanud andmeid arestitud vara väärtuse ja selle arvelt sissenõude võimaliku rahuldamise korral selle ulatuse kohta, kusjuures kohtule teadaolevalt on võlgniku suhtes täitmisel veel vähemalt 3 täitemenetlust, mistõttu käesolevas asjas sissenõudjale arestitud vara müügist saadav kasu eeldatavasti väheneks veelgi ning samas täielikult võib kaduda perspektiiv saada sissenõue aja jooksul vähemalt osaliseltki rahuldatud võlgniku sissetuleku arvelt. Rahvastikuregistrist nähtuvalt peab võlgnik lisaks enda elatisele hoolitsema 2 alaealise lapse ülalpidamise eest. Eeltoodud asjaoludel võlgniku põhiseaduslik (PS § 28 lg 1, § 29 ja § 31) õigus temale kuuluvate töövahenditega tagada endale ja ülalpeetavatele elatusmiinimum ning saada elatist vabalt valitud kutse- või erialal kaalub üles sissenõudja õiguse saada oma sissenõue osaliselt rahuldatud nende töövahendite müügist. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema menetluses tasakaalus ning seda tasakaalu peab jälgima kohtutäitur.

§ 66

lg 1 p 5 on ette nähtud võlgnikule elatusmiinimumi tagamiseks, aga seotud ka võlgniku õigusega vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. 13. Kohtu hinnangul on kohtutäitur jõudnud ekslikule järeldusele, nagu oleks kolmandalt isikult (OÜ X) kogutud teabe ja võlgniku taotluse alusel võlgnikule kuuluvate esemete

§ 66

lg 1 p 5 alusel mittearestitavaks tunnistamine sunnivahendi valiku üleandmine kolmandale isikule. Kohtutäitur peaks tegema endast oleneva (sh koguma vajadusel teavet), et välistada mittearestitavate asjade arestimist ja võlgniku panemist olukorda, mida seadusandja on soovinud antud sättega ära hoida, mh elatisest ilmajätmist. Kohtutäitur R. Liitmaa ise kinnitanud, et eelistab igal juhul sissenõudja huve, teadlikult välistades ilma asjaolusid kontrollimata

§ 66

rakendatavuse, mis ei ole kohane täitemenetluse osapoolte huvide kaitsel proportsionaalsuse tagamisel. 14. Seega võlgnikule kuuluvad ja seisuga 21.12.2016 relvaregistris olevad kohtutäituri poolt arestitud 8 tulirelva on mittearestitavad asjad võlgniku töölepingu kehtivuse ajal 5 seni, kuni tööülesanded eeldavad kõigi nende relvade kasutamist. Relvad muutuvad arestitavateks, kui töösuhe lõpeb või kui laskeinstruktori litsents kaotab kehtivuse. Samas peab võlgnik igal ajal olema valmis kohtutäiturile esitama tõeseid andmeid asjaolude muutumise kohta, sh kui ta teatud relvi enam tööks ei vaja. Kohus nõustus, et

§ 8

sätestatud ülesande täitmisel tuleb jälgida sissenõudja õigusi ja võlgniku kaitse ei saa minna niikaugele, et sissenõudja nõude rahuldamine täielikult perspektiivituks ja võimatuks muutuks. Tulenevalt

§ 52

lg-st 1 varale sissenõude pööramiseks vara arestitakse ja müüakse.

64 lg-s 1 sätestatu kohaselt on registris võlgniku asjadele seatud käsutamise keelumärge võrdsustatud arestiga ning seaduse alusel ei ole võimalik seada asjadele keelumärget ilma neid arestimata. Olukorras, kus võlgnikule ei kuulu muud vara peale mittearestitavate asjade, mida võlgnik kasutab käesoleval ajal elatise saamiseks, aga need asjad võivad olenevalt võlgniku edasisest tegevusest muutuda kohtutäiturile teadmata igal ajal arestitavateks, pidas kohus võimalikuks antud asjas võlgniku alternatiivse nõude alusel

§ 69järgi lubada mittearestitava vara eelarestimist, kui sissenõudja seda soovib.

Siiski on sel juhul tegemist ajutise abinõuga ning sissenõudja huvid saavad olla paremini kaitstud pigem vara tagasivõitmise hoiatuse kaudu. Kohus selgitas, et võlgnikul tuleb meeles pidada, et relvad kui tööks vajalikud vahendid kaotavad

§ 66

lg 1 p 5 tähenduses mittearestitavuse niipea, kui võlgnik püüab neid mistahes viisil võõrandada ning enda valdusest ja omandist välja anda, s.t enam ei kasuta neid töötamiseks ja elatise saamiseks. Seetõttu ka kõik võlgniku poolt nimetatud varaga tehtavad tehingud selle vara võõrandamiseks või valdusest välja andmiseks tähendavad sissenõudjate huvide kahjustamist ja võivad kaasa tuua tehingute kehtetuks tunnistamise ja vara tagasivõitmise

§ 187-189 sätestatud alustel.

1. Kohus märkis, et mistahes mõistliku isiku arusaamist mööda ei ole eluliselt usutav, et huvilaskmisi korraldav ettevõte, kes avalikult kättesaadava hinnakirja järgi (https://Xestonia.com/harjutusalad/) küsib kliendilt ca 3-tunnise laskeharjutuse eest 54-96 eurot, maksab harjutust juhendavale spetsialistile miinimumtasu (2,54 eurot/tund brutos), mis ei ole väärikas ega õiglane ei töötaja ja tema pere huvides ega ka tööandja seisukohalt ning võib anda alust kahtlustada osapooli tegeliku töötasu varjamises.
2. Võlgniku menetluskulud jättis kohus TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes pooles ulatuses tema enda kanda ja pooles ulatuses kohtutäituri kanda, võttes arvesse, et kaebus rahuldatakse ning kohtutäitur ei teinud endast olenevat võlgniku ja sissenõudja õiguste ja kohustuste tasakaalu seadmisel diskretsiooniõiguse kasutamisel, samas aga ei ole ka võlgnik teinud endast olenevat täitemenetluses sissenõudjate huvidega arvestamisel. Võlgnik palus määrata kindlaks menetluskulud summas 807 eurot, sh riigilõiv 15 eurot ning kulutused lepingulisele esindajale 5,35 tunni eest (120 eurot/tund + käibemaks) summas 792 eurot, mis sisaldab lisaks kaebuse ja seisukoha koostamisele eraldi väljatooduna tasu esindatavaga suhtlemise ja nõustamise eest, mis kohtu hinnangul aga ei saa olla sama tunnitasuga kui õigusdokumentide koostamine ning peaks olema hõlmatud juba menetlusdokumentide koostamisega. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot/tund + km on Riigikohus hinnanud mõistlikuks üldjuhul hagimenetluses, kuid olenevalt vaidluse keerukusest võib olla mõistlik ka hagita menetluses. Kohus pidas mõistlikuks ja põhjendatuks menetluskuluna riigilõivu 15 eurot ning kulutusi lepingulisele esindajale 4 tunni ulatuses, so summas 480 eurot + käibemaks 96 eurot, kõik kokku 591 eurot, millest pool ehk 295,50 eurot jääb menetluskulude jaotuse alusel avaldaja enda kanda ja teine pool summas 295,50 eurot kuulub väljamõistmisele kohtutäiturilt. Määruskaebus 6
3. 12.04.2017 esitatud määruskaebuses palub kohtutäitur tühistada Pärnu Maakohtu 27.03.2017 määruse ja jätta kohtutäituri 13.02.2017 otsuse täiteasjas nr 175/2009/4325 muutmata ning menetluskulud võlgniku kanda.
4. Kaebuses jääb kohtutäitur enda varasemalt, s.o 13.02.2017 otsuses ja 15.03.2017 seisukohas väljendatud seisukohtade juurde. Kohtutäitur ei nõustu võlgniku seisukohaga, mille järgi tuleks tulirelvi käsitleda mittearestitava varana

§ 66lg 1 p 5 mõttes.

Selline lähenemine riivaks ebaproportsionaalselt sissenõudja õigust saada riiklikult tunnustatud täitedokumendist tulenev nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul. Siinjuures tuleb täiendavalt arvestada sellega, et võlgniku sissetuleku suurus ei võimalda sellest kinnipidamisi teha, mistõttu relvade müük on sisuliselt ainsaks võimaluseks sissenõudja nõude kasvõi osaliseks rahuldamiseks. Samuti ei nõustu kohtutäitur võlgniku seisukohaga, et tegemist on hädavajalike tulirelvadega, millele ei ole võimalik pöörata sissenõuet. Seega ei kuulu tulirelvadele seatud käsutamise keelumärge kustutamisele. Samuti leiab kohtutäitur, et kohtutäitur Rocki Albert on sisuliselt enda 16.01.2017 vastusega avaldusele andnud täiturile kuuluva ainupädevuse üle võlgniku tööandjale X OÜ-le, kes on otsustanud, et tulirelvade arestimine ja müük ei ole lubatav. Täitur Rocki Albert on diskretsiooni kasutamata jätmisega jätnud tähelepanuta sissenõudjate huvid.

§ 66

lg 1 p 5 kohaldamine kuulub kohtutäituri pädevusse, asjakohatud on kolmandate isikute seisukohad. Seega ei oma käesoleva kaasuse lahendamisel tähtsust täitur Rocki Albert vastus avaldusele ning see kuulub võlgnikule tagastamisele TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel.

1. Täiteasjas nr 175/2009/4325 on võlgnikule kuulvatele tulirelvadele käsutamise keelumärge seatud 03.02.
2. Käsutamise keelumärke seadmise avaldus on võlgnikule edastatud 02.02.2016 e-posti-aadressile XXX ning võlgnik on selle kättesaamist kinnitanud samal kuupäeval vastuskirjaga. Seega oli võlgnikule juba 03.02.2016 teada, et tulirelvadele on seatud käsutamise keelumärge, kuid vaatamata sellele on võlgnik sõlminud 01.12.2016 töölepingu klausliga „kasutades vajadusel isiklike tulirelvasid“ (töölepingu p 2.2.).

§ 66

lg 1 p 5 kohaselt ei arestita füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse või töö- või teenistussuhte jätkamiseks hädavajalikke esemeid. Arestimisele ei kuulu hädavajalikud esemed, mis on vajalikud töö- või teenistussuhte jätkamiseks, mitte uute töö ja teenistussuhete loomiseks. Võlgnik on astunud uude töösuhtesse peale tulirelvadele keelumärke seadmist, millest tulenevalt puudub õiguspärane alus kohaldada

§ 66lg 1 p-s 5 sätestatut.

Võlgnik on asunud meeleheitlikult looma olukorda keelumärgete kustutamiseks ilma võlgnevuste likvideerimiseta. Nimelt oli võlgnikuga koostatud võlgnevuste likvideerimiseks maksegraafik, mille täitmise võlgnik teadmata põhjusel katkestas. Peale maksegraafiku mittetäitmist asus võlgnik koheselt taotlema keelumärgete kustutamist, soovimata maksegraafiku taastamist, mis oleks talle taganud tulirelvade jätkuva kasutamise võimaluse. Kohtutäitur jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde, et võlgniku sissetuleku suurus ei võimalda sellest kinnipidamisi teha, mistõttu relvade müük on sisuliselt ainsaks võimaluseks sissenõudja nõude kasvõi osaliseks rahuldamiseks.

§ 66

lg 1 p-s 5 sätestatu eesmärk on luua eelkõige olukord, kus võlgnikule jäetakse kasutada esemed, mille abil on tal võimalik hankida sissetulek ulatuses, mis võimaldab lisaks inimväärsele äraelamisele võlgnevuste likvideerimist.

1. Maakohus määras 09.03.2017 määrusega, et teiste menetlusosaliste menetluskuludele vastuväidete esitamise tähtpäev on 22.03.
2. Maakohus on ekslikult märkinud aastaks 2016, seega oli vastuväite esitamise tähtpäev 22.03.
3. Kohtutäiturile on toimetatud kätte võlgniku menetluskulude nimekiri 27.03.2017, seega puudus kohtutäituril võimalus esitada vastuväide maakohtu poolt määratud kuupäevaks s.o. 22.03.
4. Vaatamata asjaolule, et kohtutäiturile ei võimaldatud avaldada enda seisukohta vastaspoole menetluskulude nimekirja osas, tegi maakohus lõpplahendi 7 27.03.
5. Maakohus rikkus menetluskorda, millest tulenevalt ei võimaldatud kohtutäituril realiseerida TsMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatut.
6. Maakohtu määruse resolutsioon on vastuoluline. Maakohus on määruse resolutsiooni p-s 2 lugenud võlgnikule kuuluvad tulirelvad mittearestitavaks varaks, kuid p 3 alusel jõudnud vastupidisele seisukohale, et tulirelvad kuuluvad arestimisele. Kokkuvõtvalt on maakohus lugenud tulirelvadele seatud käsutamise keelumärke õiguspäraseks, kuid vaatamata sellele kaebuse rahuldanud. Faktiliselt on tegemist ühe ja sama olukorraga, kas juriidiliselt on tulirelvadele seatud käsutamise keelumärge arestimise või eelarestimise eesmärgil. Võlgnikul puudub mõlemal juhul võimalus tulirelvade võõrandamiseks ning on võimalus neid kasutada.
7. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, leides et laskeinstruktori kutsetegevuse litsents on samastatav töösuhtega. Litsentsi olemasolu iseenesest ei tõenda, et isik, kellele see on väljastatud, tegeleb laskeinstruktorina. Litsents tõendab vaid laskeinstruktoriks olemise õigust. Litsentsi olemasolu ei piira tulirelvade arestimist, kui võlgnik ei kasuta neid sissetuleku hankimiseks. Samuti ei kohaldu

§ 66

lg 1 p-st 5 tulenev arestimise keeld, kui tegemist ei ole töösuhte jätkamise takistamisega. Töölepingu p-st 2.2 tulenevalt kasutab võlgnik vajadusel isiklikke tulirelvi, seega ei ole tegemist relvadega, mis on hädavajalikud töökohustuste täitmiseks. Tulirelvade kasutamise hädavajalikkust ei ole võlgnik tõendanud.

1. Paljasõnaline on maakohtu seisukoht, et sissenõudjale arestitud tulirelvade müügist saadav kasu eeldatavasti väheneks veelgi ning täielikult võib kaduda perspektiiv saada sissenõue aja jooksul vähemalt osaliselt rahuldatud võlgniku sissetuleku arvelt. Tänaseni ei ole võlgnik võimaldanud kohtutäituril tutvuda tulirelvade seisukorraga, et tuvastada nende väärtus. Kuni väärtuse tuvastamiseni ei ole asjakohane asuda hindama, millises ulatuses oleks võimalik täita tulirelvade müügitulemist võlgnevusi.
2. Kohtutäitur nõustub maakohtu seisukohaga, et esineb töötasu tegeliku suuruse varjamise kahtlus. Olenemata sellest ei ole kohus arvestanud sissenõudja huvidega.

§ 66

lg 1 p 5 sätestatu eesmärk ei ole luua olukord, kus töösuhte osapooled tegeliku sissetuleku suuruse varjamisega välistavad sissenõude pööramise tulirelvadele ning ühtlasi ei ole võimalik pöörata sissenõuet ka töötasule kinnipidamise piirangute tõttu. Vastused määruskaebusele

1. Sissenõudja nõustub määruskaebuse põhjendustega ning palub rahuldada määruskaebuse kohtutäituri esitatud põhjendustel. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Edasine menetluse käik
2. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 27.03.2017 määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada ja teha uus määrus, millega jätta võlgniku kaebus kohtutäituri 13.02.2017 otsusele täiteasjas nr 175/2009/4325 rahuldamata ja kohtutäituri otsus muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
4. Võlgniku kaebus kohtutäituri otsusele rajaneb põhjendusel, et kohtutäitur on ebaõigesti kohaldanud täitemenetluse seadustiku (

) § 66 lg 1 p 5, arestides võlgnikule kuuluvad tulirelvad, mis on võlgnikule hädavajalikud tema tööülesannete täitmiseks laskeinstruktorina. Võlgniku hinnangul on talle kuuluvad tulirelvad 8 mittearestitavaks varaks

§ 66lg 1 p 5 mõttes.

Ringkonnakohus võlgniku eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kolleegium jagab määruskaebuses toodud kohtutäituri seisukohta. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, tuginedes kaebuse rahuldamisel

§ 66

lg 1 p-le 5 ja leides, et kohtu poolt käsitletud asjaolud ja tõendid kogumis, aga eeskätt võlgniku laskeinstruktori litsents ja kehtiv tööleping, annavad alust lugeda võlgnikule kuuluvad relvaregistrisse kantud relvad mittearestitavateks vallasasjadeks

§ 66lg 1 p 5 tähenduses.

Kohtutäitur on määruskaebuses õigesti märkinud, et eelviidatud sätte kohaselt ei kuulu arestimisele füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse või töö- või teenistussuhte jätkamiseks hädavajalikud esemed, mitte uute töö- või teenistussuhete loomiseks hädavajalikud esemed. Seega kaitseb nimetatud säte majandus- või kutsetegevuse või töö- või teenistussuhte jätkamise võimalust, mitte ei kaitse uue töövõi teenistussuhte loomiseks vajalike vahendite äravõtmise eest. Vastupidise käsitluse korral annaks

§ 66

lg 1 p 5 võlgnikule võimaluse töö- või teenistussuhtesse astumise läbi vältida selliste vallasasjade realiseerimist täitemenetluses, mis ei olnud vara arestimise ajal võlgnikule töö- või teenistussuhte jätkamiseks vajalikud. Nimetatu ei oleks kooskõlas sätte mõtte ega eesmärgiga ning takistaks ebamõistlikult täitedokumendist tuleneva sissenõudja nõude rahuldamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa sätte eesmärgiks pidada olukorra tekitamist, kus täitemenetluses täidetava nõude rahuldamine võlgnikule kuuluva ja arestitud vara arvelt ei ole võimalik põhjusel, et võlgnik asub töö- või teenistussuhtesse, mis eeldab vastava vara kasutamist.

1. Vaidlus puudub asjaolu üle, et võlgnik asus laskeinstruktorina X OÜ-s töölepingu alusel tööle 01.12.2016, s.o pärast võlgnikule kuuluvatele tulirelvadele käsutamise keelumärke seadmist 03.02.
2. Maakohtu määruses märgitu, et võlgnik on laskeinstruktorina vastava litsentsi alusel tegutsenud vähemalt alates oktoobrist 2015 ehk enne relvade arestimist veebruaris 2016, ei anna alust väärata kohtutäituri seisukohta, et võlgnik on sõlminud detsembris 2016 töölepingu eesmärgiga vältida tulirelvadele sissenõude pööramist. Kohtutäitur on määruskaebuses õigesti osundanud sellele, et litsentsi olemasolu iseenesest ei tõenda, et isik, kellele see on väljastatud, tegeleb oma majandus- või kutsetegevuses laskeinstruktorina. Laskeinstruktori litsentsi olemasolu tõendab vaid laskeinstruktorina tegutsemise õigust. Eeltoodut silmas pidades ei anna asjaolu, et võlgnikule on Eesti Laskurliidu poolt 27.10.2015 väljastatud laskeinstruktori litsents, alust lugeda võlgnikule kuuluvaid relvaregistrisse kantud relvi mittearestitavateks vallasasjadeks

§ 66lg 1 p 5 tähenduses.

Õige on määruskaebuse väide, et kuivõrd võlgnik on astunud töösuhtesse pärast talle kuuluvatele tulirelvadele käsutamise keelumärke seadmist, puudub õiguspärane alus

§ 66lg 1 p 5 kohaldamiseks.

Isegi kui oleks tõendatud, et võlgnik on juba enne tulirelvade arestimist tegutsenud laskeinstruktorina ja et võlgniku sissetuleku jätkumine sõltub laskeinstruktorina tegutsemisest, ei takistaks relvade arestimine laskeinstruktorina tegutsemise jätkamist, kuivõrd

§ 54

lg 1 kohaselt keelatakse keelumärke seadmisega vara käsutamine, mitte kasutamine. Seega puudub antud juhul alus võlgnikule kuuluvate tulirelvade arestist vabastamiseks ning kohtutäitur on õigesti leidnud, et nimetatud varale on võimalik pöörata sissenõuet. Eeltoodud põhjendustel on maakohus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tulemusel jõudnud ebaõigele lõppjäreldusele, mis tingib maakohtu määruse tühistamise. 30. Kuigi ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäitur on sissenõudja nõude rahuldamiseks õigesti arestinud võlgnikule kuuluvad ja relvaregistrisse kantud 8 tulirelva ning põhjendatult jätnud võlgniku kaebuse rahuldamata, peab kolleegium siinkohal sellegipoolest vajalikuks vastata kaebuse väidetele, mis puudutavad maakohtu määruse vastuolulisust seoses eelarestimise kohaldamisega. Maakohtu seisukoht tulirelvade

§ 66

lg 1 p 5 alusel mittearestitavaks tunnistamisest on 9 vastuolus maakohtu hinnanguga lubada mittearestitava vara eelarestimist sissenõudja soovil. Kohtutäitur on määruskaebuses õigesti osundanud, et nimetatud sunnimeetmete kohaldamise osas ei ole erinevust, kuivõrd mõlemal juhul on võlgnikul keelatud tulirelvade käsutamine. Seega on maakohus vaidlustatud määruses sisuliselt pidanud võlgnikule kuuluva vara arestimist põhjendatuks. Võlgnikule kuuluvate tulirelvade osas eelaresti kohaldamine ei takista relvade hilisemat realiseerimist täitemenetluses, mille vältimine oli aga võlgniku kaebuse alternatiivse nõude sisuks. Sellest tulenevalt on ebaõige ka vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuv kohtu otsustus võlgniku kaebuse rahuldamisest alternatiivse nõude alusel.

1. Arvestades, et sundvõõrandatava vara hinna vaidlustamiseks on täitemenetluse seadustikus sätestatud vastav kord ning võlgnik ei ole arestitud tulirelvade väärtust kohtutäiturile ega kohtule esitatud kaebustes vaidlustanud, ei kuulu küsimused täitemenetluses realiseeritava vara väärtuse osas lahendamisele käesolevas määruskaebemenetluses. Sel põhjusel on õige määruskaebuses väljendatud seisukoht, et maakohtu hinnangud tulirelvade müügist saadava kasu ja sissenõudja nõude rahuldamise ulatuse osas ei ole käesoleval juhul asjakohased.
2. Määruskaebuses heidab kohtutäitur maakohtule ette ka menetlusnormide rikkumist, kuna kohtutäituril ei võimaldatud esitada seisukohta võlgniku menetluskulude osas. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse sellekohased etteheited on põhjendatud. Võlgniku menetluskulude nimekiri maakohtu menetluses kantud kulude kohta sisaldus võlgniku 20.03.2017 menetlusdokumendis. Vastavalt TsMS § 176 lg-le 8 määrab kohus menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks, mis ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest. Kohtu kohustus toimetada menetluskulude nimekiri ja tõendid viivitamata vastaspoolele kätte tuleneb TsMS § 176 lg-st
3. Asja materjalidest nähtub, et võlgniku 20.03.2017 menetlusdokument on kohtutäiturile avaliku e-toimiku vahendusel kätte toimetatud 27.03.2017 kell 10:
4. Esmalt märgib kolleegium, et kuivõrd TsMS § 176 lg 8 seob vastaspoolele menetluskulude kohta seisukoha esitamise tähtaja menetluskulude ja tõendite kättetoimetamisega, on maakohus seega rikkunud nimetatud sätet, määrates 09.03.2017 määruses konkreetse tähtpäeva (22.03.2017, määruses ekslikult märgitud 22.03.2016) menetluskuludele vastuväidete esitamiseks. Kuna võlgniku menetluskulude nimekiri toimetati kohtutäiturile kätte alles 27.03.2017 ja kohus tegi asjas lõpplahendi samuti 27.03.2017, puudus kohtutäituril võimalus esitada oma seisukoht võlgniku menetluskuludele.
5. Eeltoodud rikkumiste tõttu tuleb vaidlustatud maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue määruse. Arvestades, et ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et maakohus on ebaõigesti käsitanud võlgnikule kuuluvaid ja relvaregistrisse kantud 8 tulirelva mittearestitava varana

§ 66

lg 1 p 5 tähenduses, tuleb võlgniku kaebus Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa 13.02.2017 otsusele täiteasjas nr 175/2009/4325 jätta rahuldamata ja kohtutäituri otsus muutmata. Menetluskulud

1. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. Kuna võlgniku kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg-te 1, 7 ja 10 alusel võlgniku kanda.
2. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita 10 menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
3. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohtutäitur oleks maakohtu menetluses kandnud menetluskulusid. Ka ei kuulu vastavalt TsMS § 175 lg-s 31 sätestatule kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulud hüvitamisele. Sissenõudja ei ole samuti avaldanud, et tal oleks maakohtu menetluses tekkinud hüvitamisele kuuluvaid kulusid. Ringkonnakohtule 12.05.2017 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kohtutäituri kuludeks määruskaebemenetluses kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot, millise kulu palub kohtutäitur jätta võlgniku kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 99) on kohtutäitur nimetatud summas riigilõivu määruskaebuse esitamisel tasunud 18.04.2017, seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga, mis kuulub võlgniku poolt kohtutäiturile hüvitamisele. Sissenõudja ei ole kohtu määratud tähtajaks esitanud määruskaebemenetlusega seonduvate kulude nimekirja. Ka ei nähtu toimiku materjalidest sissenõudja poolt selliste kulude kandmist, mille rahalise suuruse saaks kohus toimiku materjalide põhjal kindlaks määrata. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus sissenõudja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ning mõistab võlgnikult kohtutäituri kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing 11