lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 29.novembri 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava L.B Järve Süüdistatav L.B (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Paul Järve Prokurör Merry Tiitus RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 29.novembrist 2018 L.B suhtes jätta muutmata. kaitsja adv. Paul Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta süüdistatava kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada 1 kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohtu otsusega 29. novembrist 2018 mõisteti L.B süüdi
lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti üks aasta vangistust.
lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 5 oktoobri 2016.a otsusega mõistetud kandmata karistuse, s.o 2 aastat ja 1 kuu vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 1 kuu vangistust.
aprillist 2018.a ja L.B karistuse kandmise alguseks loeti
MS § 339 lg 1 p 7 mõttes, samuti ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa tuvastatud asjaoludele, mis tähendab rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi. Tõendite ühekülgse ja kallutatud uurimisega rikkus maakohus KrMS § 339 lg 1 p 12. Veel rikkus kohus KrMS § 339 lg-t 2, kuna luges kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. L.B ei ole
komm, 2015, § 274 p 3.2.2 ja 3.3) tulenevalt on see nõutav. Tuvastatav on vaid see, et kannatanu täitis mingeid ametikohustusi.
§-st 35 tulenevalt tulnuks kaaluda leebema karistuse mõistmise võimalust. L.B võis olla teo toimepanemise ajal piiratult süüdiv. Veel selgitab kaitsja, et esinevad mitmed karistust kergendavad asjaolud. Süüdistatav ei rikkunud 14. aprillil 2018 Veteranide pargis korda, isikusamasuse tuvastamiseks puudus põhjus. Konfliktsituatsiooni lõi see, et kannatanu keeldus süüdistatavaga vene keeles suhtlemast, kuigi teadis, et viimane eesti keelt ei valda. Oma kohaloluga viis kannatanu süüdistatava võimalikku neuroosi. Kannatanu pidanuks hoopis distantseeruma. Kannatanu käitumisest tulenevalt esineb kergendav asjaolu
Kainestusmajas ei lubatud süüdistataval enda naisega ühendust võtta, mistõttu ärritus süüdistatav veelgi. Tegemist on karistust kergendavate asjaoludega
Lisaks lõi üks meespolitseinik süüdistavat rusikaga näkku. Seda kinnitab kaamerapilt kainestusmaja eesruumist. Veel ähvardas üks meespolitseinik süüdistatavat tervisekahjustuste tekitamisega, öeldes talle, et kui „jamad ühe politseinikuga meie perest, siis jamad meie kõigiga“ (7. novembri 2018 istungiprotokoll, lk 22). Sarnaste lausete väljaütlemine on kohtupraktika kohaselt ähvardus (näiteks võib ähvardamiseks lugeda isiku väite: „Kui mulle esitatakse süüdistus, siis on teil põhjust mind vägagi karta ja rahule ma teid ei jäta,“ vt TrtRngK 2-1-68/2003, vt ka
komm, 2015, § 120, p 3.3.1). Lisaks, turvakaamera salvestisest nähtub, et kaks politseiametnikku ründasid süüdistatavat, kui ta rahulikult 5 istus kambris, seejuures lahkumisel tõukas üks ametnikest teda jalaga. Samuti palub kaitsja arvesse võtta, et süüdistatava katseaeg oli sisuliselt lõppemas. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja apellatsiooni ja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, prokurör oli sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles , et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 või KrMS § 339 lg 2 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on motiveeritud ning asjaolu, millele kaitsja apellatsioonis viitab e see, et maakohtu sõnakasutus, kus esinevad „kui mitte“ , „vähemalt“, ei kujuta kohtukolleegiumi hinnangul ei KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kohtuotsuse põhistamise rikkumist ega viita ka sellele, et kohtulik uurimine maakohtus oleks olnud ühekülgne ja puudulik või, et maakohtul puudub veendumus. Kaitsja etteheide puudutab maakohtu otsuses tehtud järeldust, et videosalvestiselt nähtub üheselt, et L.B ähvardab XX vähemalt tervisekahjustuse tekitamise kui mitte tapmisega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see järeldus oletuslik. Tegemist on tõendamiseseme asjaoluga e kuriteokoosseisu tuvastamisega süüdistatava käitumises ning selline järeldus on rajatud tuvastatud tehioludele ja see on esiteks vajalik süüdistatavale etteheidetud kuriteo koosseisu tuvastamiseks ja teiseks, kohtukolleegiumi hinnangul ka piisav, et tuvastada süüdistatava käitumises temale süüdistuses etteheidetud kuritegelik käitumine.
lg 1 näeb ette vastutuse vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Süüdistatavale on ette heidetud, et ta ähvardas XX tapmisega, soolikate ja kõõluste läbilõikamisega ja kõrvade äralõikamisega. L.B poolne ähvardus tekitas XX-le reaalse hirmutunde 6 enda elu ja tervise pärast. Maakohtu poolne sõnakasutus tähendab süüdistatavale esitatud süüdistuse valguses seda, et süüdistatava ähvardused tekitasid kannatanus reaalse hirmutunde isegi, kui mitte elu pärast, siis tervise pärast kindlasti. On tõsi, et süüdistuses on märgitud, et süüdistatav ähvardas kannatanut ka tapmisega, kuid milles tapmisega ähvardus seisnes, süüdistus ei sisusta. Välja on toodud ähvardused, mis kvalifitseeruvad tervisekahjustuste tekitamise ähvardustena. Tapmise ähvardus peab olema selgelt väljendatud ja selle all tuleb mõista
Tervisekahjustuse ähvardusena välja öeldud ähvardus ei pea erinevalt tapmisega ähvardamisest olema nii täpselt väljendatud ja piisab, kui isik väljendab oma kavatsusena tegu, mis võib tervisekahjustuse põhjustada. Kannatanu on selgitanud, et tema kartis ähvarduste täideviimist. Arvestades süüdistuse sisu, kannatanu ütlusi ja maakohtu otsuses tehtud järeldusi, ei ole süüdistatavat mõistetud tegelikult süüdi tapmisega ähvardamises vaid tervisekahjustusega ähvardamises ja seda on maakohus ka oma otsuses veendunult väljendanud. Apellatsioonis tehtud viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-47-15 ei ole seetõttu ka asjakohane. Maakohus on kooskõlas kriminaalmenetluse normide ning Riigikohtu asjakohase praktikaga e kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud oma seisukohti. Kõik maakohtu seisukohad on kohtuotsuse lugejale jälgitavad ja arusaadavad. Ka ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav KrMS § 339 lg 1 p -s 8 sätestatud rikkumist, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p -s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p -s 8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava L.B õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või v astupidi – põhjendanud L.B süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ja see asjaolu on maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 mõttes. Vastuvaidlematu on fakt, et nimetatud rikkumised, kui need ka tõesti esineksid, ei ole seaduseandja silmis sellised rikkumised, mis saaks kaasa tuua apellatsioonis taotletud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud 7 alustel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus on sellised rikkumised, mis on kõrvaldatavad ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Teisiti märgituna on ringkonnakohtul olemas kõik volitused maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimiseks juhuks, kui kohtulik uurimine maakohtus on olnud puudulik ja tõendite hindamiseks/ümberhindamiseks ka siis, kui tõendeid tuleb hinnata maakohtust diametraalselt erinevalt, mis toob omakorda kaasa diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemise. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsja kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik esitada küsimusi tunnistajatele. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi e. olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Kaitsja hinnangul on kohtu suhtumine antud kriminaalasja menetlemisel süüdistava kallakuga (KrMS § 339 lg 1 p 12), mis on toonud kaasa olukorra, kus L.B on jäänud õigeks mõistmata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. Kaitsja väidab, et maakohus on eiranud kohtulikul arutamisel KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis väljendus tõendite ühekülgses ja kallutatud uurimises. Maakohus pidanuks süüdistatava õigeks mõistma, sest kannatanu on süüdistatavat mõnitanud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtule ei saa ette heita seda, et ta oleks ühekülgselt tõendeid uurinud. Maakohus on uurinud kõiki tõendeid sh vaadanud ka salvestist, mis näitab täpselt, kuidas üks või teine osapool kuriteosündmuse käigus käitus ning maakohtu otsus sisaldab ka hinnangut kannatanu käitumisele. Siinjuures kordab kohtukolleegium, et süüdistatava õigeksmõistmine saab toimuda vaid KrMS § 309 lg 2 sätestatud alustel ja nimelt siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist
-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdistatava süü osas ja vastupidise otsuse tegemist. 8 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kaitsja hinnangul oli süüdistatava agressiivne meelestatus kannatanu suhtes vaadeldav neuroosina või psühhoosina, kuid ähvarduse, kui kuriteo koosseisu see ei täida. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. See, et süüdistatava puhul on tegemist isikuga, kelle ebaõnnestumise taluvus on madal, kes ilma vägivallata olukordasid lahendada ei suuda ja kes paneb n-ö ennast maksma vägivallaga, olgu siis füüsilise või psüühilisega, see on tõsi. Tema karistusregister kinnitab seda ja see on ka nähtav ja kuuldav salvestisest. Samamoodi aga nähtub, et süüdistatav on frustratsiooniseisundis, mis on viinud agressiivsuseni. Samas on süüdistatava agressiivsus suunatud konkreetselt just ühe isiku vastu ning teiste isikutega on ta suutnud käituda talutavalt. Viha kannatanu vastu on alguse saanud sellest, et kannatanu ei rääkinud temaga kinnipidamisel e tööülesandeid täites, vene keelt kuigi valdab seda perfektselt. Süüdistatava sõimus on kuuldav mitmel korral, et ta sõimab kannatanut „krõsaks“ e rotiks, mis vene keeles kurjategijate žargoonis tähendab reeturit. Jutust selgub, et reeturiks peab süüdistatav kannatanu just seetõttu, et viimane venelasena on asunud kasutama eesti keelt ja seda olenemata, kas vastaspool on eestlane või mitte. Ei saa eitada, et süüdistatav seejuures saab aru eesti keelest ja räägib ka eesti keeles. See on kuuldav salvestiselt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta konflikti põhjus e kannatanu poolt suhtluskeelena kasutatud eesti 9 keele kuidagi süüdistatava käitumisele antud karistusõigusõiguslikku hinnangut ja kannatanule ei ole see etteheidetav. Kaitsja arvates on kannatanu see, kes provotseeris süüdistatavat vägivallale. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. On tõsi, et dialoog süüdistatava ja kannatanu vahel oli, aga kannatanu poolt sai see alguse pärast seda, kui süüdistatav oli juba teda viimaste sõnadega sõimanud ning kannatanu suunas ähvardusi õhku paisanud. Siinjuures on oluline märkida, et rinnakaamera ei ole salvestanud süüdistatava ähvardusi algusest peale. Rinnakaamera lülitati sisse, kui olukord, mis ületas juba talutava psüühhilise rünnaku piiri. Reegleid, kuidas solvangute ja ähvarduste adressaat käitub konkreetses ohvri staatuses, ei ole. Inimesed reageerivad erinevalt. Antud juhul väljendas kannatanu oma arvamust vägivallatseja tegevusele ning tema vastureaktsiooni ei saa kuidagi lugeda provotseerivaks ega solvavaks. Tegemist on inimese reaktsiooniga olukorrale, kui teda kestvalt sõimatakse, solvatakse ja ähvardatakse. Kui ähvardaja vannub kättemaksu oma ema tervise või ema nimel, siis see ei olegi adekvaatne ja kannatanu retooriline küsimus „tõ pridurok ?“, seda tegelikult tähendabki. Ähvardamine on oma sisult ähvarduste adressaadi allutamine enda tahtele ja oma üleoleku saavutamise vahend. Reeglina on politseinike, vanglatöötajate ja kohtunike ähvardajad õiguskorraga vastuollu sattunud isikud ebastabiilse emotsionaalse taustaga ja neil puudub võime enda nö ebaõnnestumisi enda arvele kirjutada. Süüdlasteks on alati politseinik, vangivalvur, kohtunik. Seega on ametiisikute vastu suunatud psüühiline vägivald teadlik ja tahtlik tegevus ning selle eesmärgiks on alati hirmu tekitamine. Kas ähvardaja seda ise tunnistab või mitte, ei ole oluline. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub eeltoodut arvestades rääkida praegusel juhul piiratud süüdivusest ja
kohaldamisest karistuse mõistmisel, mille mitte arvestamist kaitsja oma apellatsioonis maakohtule ette heidab. See, et süüdistatav võis olla ähvardusi välja öeldes negatiivsete emotsioonide kütkeis, ei välista iseenesest tema tahtlust. Tahtlus tegu iseloomustava subjektiivse kategooriana kirjeldab toimepanija suhtumist objektiivselt toimepandusse. Tahtlus koosneb intellektuaalsest (teadmuslikust) elemendist ja voluntatiivsest (tahtelisest) elemendist. Tahtluse minimaalseks eelduseks on see, et isik intellektuaalses plaanis peab süüteokoosseisu asjaolusid vähemalt võimalikuks ja et voluntatiivselt ta vähemalt möönab neid asjaolusid. Ähvardamine
mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. 10 Kaitsja väidab oma apellatsioonis, et need ähvardavad väljendid, mida süüdistatavale süüdistuses ette heidetakse, ei ole täies ulatuses tegelikult tuvastatavad ja peale müra ja kõrvaliste helide ta salvestiselt midagi ei kuule. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Kannatanu rinnasalvestiselt, mida kuulati nii maakohtu, kui ka ringkonnakohtu istungil, on tuvastatavad väljendid, mis on üheselt mõistetavalt ähvardava sisuga. Tegemist ei ole kujundliku keelekasutusega, vaid kõigile üheselt mõistetavate ähvardustega e sõnadega, mis väljendavad tegevust, mille tagajärjeks on vaieldamatult teise isiku tervise kahjustamine. Siinjuures ei saa jätta märkimata ka süüdistatava enda poolt nende sõnade omaksvõttu. Süüdistatava süüd tunnistav seisukoht on selgelt väljendatud ka tema viimases sõnas maakohtule. Õige on kaitsja seisukoht, et politseinikel võib sageli ette tulla psüühiliselt keerulisi olukordi, kus kinnipeetav ei suuda end valitseda ja väljendab politseiniku suhtes solvanguid või ähvardusi. Iga sellist juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja kahtlemata ei järgne sugugi igal sarnasele juhtumile kriminaalmenetlus. Arutataval juhul on aga süüdistatav väljendanud kannatanu suhtes räigeid ähvardusi ja teinud seda korduvalt, mis kinnitab seda, et tegemist ei olnud mitte ühekordse vihapurske seisundi ajel õhku saadetud ähvardusega, vaid konkreetse isiku vastu ja korduvalt tehtud ähvardusega. Sellise psüühhilise vägivalla taluvuse kohustust ei saa olla ka politseiametnikul. Kohtukolleegiumi hinnangul on eelöelduga täidetud vähemalt
ettenähtud kuriteo katse koosseis (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-59-11 p 10.1).
objektiivse koosseisu täidab süüdlane siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Praegusel juhul tähendab eelöeldu seda, kas kannatanul oli L.B ähvardusi kuuldes põhjust muretseda oma tervise pärast. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kaitsja leiab, et kannatanu on hirmutunde fabritseerinud e et kannatanu tegelikult ei tundnud nendest ähvardussõnadest hirmu ja ei saanudki seda tunda. Seejuures esitab kaitsja rida selliseid asjaolusid, mis tema arvates välistavad kannatanus hirmutunde tekkimise võimaluse. Kohtukolleegium peab sellist kaitseväidet paljasõnaliseks ja arvestades maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid, ka meelevaldseks. Praeguses kriminaalasjas ei ole kohtukolleegiumi arvates mingit alust kahelda kannatanu ütlustes selles, et ta kartis ähvarduse täideviimist. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena
Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse 11 tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Seega kaitsja arutlused teemal, kas ja kuidas sai kannatanu sel momendil, kui süüdistatav teda ähvardas teada seda, et tegemist on isikuga, keda on varem karistatud vägivallakuritegude eest. Kaitsja püüab oma arutlusega jõuda selleni, et kannatanu on ära kasutanud oma ametiseisundit ja varasemalt uurinud isiklikest huvidest süüdistatava karistusregistrit. Kohtukolleegium aga väidab, et piisab sellest, et kannatanu sai teada pärast süüdistatava poolset sõimamist ja ähvardamist tema kriminaalsest taustast ja see tekitas/süvendas tema hirmutunnet. Selge on see, et politseijaoskonnas kontrollitakse ka iga kinnipeetu varasemat karistatust. Tähtsust ei oma ka süüdistatava väide, et ta ei ole mõelnud neid sõnu tõsiselt ja ei oleks neid kunagi realiseerinud. See, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida, ei ole oluline. Ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Ähvarduse tõsiseltvõetavust ei kahanda asjaolu, et koheselt ähvarduse väljendamise ajal ei olnud L.B-le reaalset võimalust ähvardusi isiklikult täide viia. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Kaitsja rõhub apellatsioonis sellele, et jutu tõsiseltvõetavuse puudumist illustreerib ka see, et süüdistatav lubas Venemaalt või Pihkvast nn spetsnaasi XX-le kutsuda, mis on ilmselgelt rumal ja absurdne. Terve, täiskasvanud inimene ei saaks selliseid väljaütlemisi pidada seotuks reaalsusega. Siinkohal tuleb märkida, et tegude kvalifitseerimisel ähvardusena ei võeta aluseks kõiki väljendatud ähvardusi, vaid üksnes see osa ähvardusest, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas (3-1-1-59-11 p 10.2). 12 Kohtukolleegiumi seisukohast on arutataval juhul ähvardamine ka lõpule viidud e kannatanus on tekitatud hirmutunne ja maakohus on ka piisavalt põhjendanud seda, miks peab kannatanul hirmutunde tekkimist usutavaks. Süüdistatav väljendas kogu oma käitumisega tõsiseltvõetavat kättemaksuiha kannatanu suhtes. Tema ähvardused olid konkreetselt kannatanule suunatud (rinnakaamera salvestiselt on näha, kuidas üks meespolitseinik püüab varjata süüdistatava vaatevälja kannatanu suhtes ja kuidas süüdistatav ennast toolilt pingsalt püüab viia asendisse, et kannatanu oleks ikka ähvarduste saatmisel nähtav), ta oli agressiivselt meelestatud, tema ähvarduste sisu oli üheselt mõistetav ja selle sisuks oli ähvardus kannatanu tervist kahjustada. Hirmutunnet suurendavad sellised faktorid nagu süüdistatava varasem korduv vägivaldne käitumine ning kohtu poolt mõistetud karistused tema sellesisuslist käitumist ei ole mõjutanud. Samuti fakt, et süüdistatav vandus füüsilist kättemaksu oma ema nimel. Asjaolu, et aja möödudes ohver enam täpselt ei mäleta, milliste kehaosade äralõikamisega või kahjustamisega teda ähvardati, ei mõjuta kannatanu hirmu. Samas kaitsja tsiteerib oma apellatsioonis kannatanu ütlusi kohtus ja need on piisavad, selleks, et väita, et tegemist oli ähvardustega kahjustada kannatanu tervist. Kindlasti ei saa kannatanul esinevat hirmutunnet hinnata selle järgi, kas kannatanu seisis ähvardaja suunas näoga või seljaga. Siinjuures ei ole tõsiseltvõetav ka kaitseväide, et kannatanu seisis L.B poole enamuse aja seljaga. Tõendamist ei vaja asjaolu, et kannatanu rinnakaamera salvestas süüdistatava tegevuse ja see ei ole kuidagi võimalik olukorras, kus kaamera kandja seisab ähvardaja poole seljaga. Vaidlust ei ole selles, et kaamera on kinnitatud rinnale e näoga ühele kehapoolele. Märkimata ei saa jätta sedagi, et ohver ei pea viibima üldse ähvardaja vaateväljas ähvarduste tegemise ajal. Kohtupraktika tunneb hulgaliselt juhuseid, kus ähvardused on tehtud telefonitsi, meili teel, sõnumid, kirjad jne. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et L.B väljaütlemised XX suhtes ei tulenenud viimase poolt ametikohustuste täitmisest. Vägivald on seotud XX, kui võimuesindaja ametikohustuste täitmisega e vägivalla ajendiks on politseitöötaja konkreetne tegu. Vägivald ei pea olema seotud konkreetse ametikohustusest tuleneva teoga (3-1-1-59-98). Ajaliselt ei pea samuti politseitöötataja konkreetne tegu ja vägivald kokku langema. Kannatanu osales süüdistatava kinnipidamisel ja ilmselgelt oli süüdistatav häiritud sellest, et venelasest kannatanu oma tööülesandeid täitis eestlastest politseinikega tema vastu ühes leeris. Seda on korduvalt kuulda ka salvestiselt. Ka politseijaoskonnas, kui kõlavad juba tõsised ähvardused kannatanu suunas, täitis kannatanu tööülesandeid. Seega on täidetud ka
Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud vangistusmäär - 1 aasta vangistust- jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, mistõttu ei saa ka öelda, et süüdistatavat on karistusõiguslikult karmilt koheldud. Ülejäänud osa lõplikust liitkaristusest moodustab eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistus, mis
lg 2 alusel kuulub täies ulatuses liitmisele vaidlustaud kohtuotsusega mõistetud karistusele. Kuigi uue tahtliku kuriteo toimepanemise eest katseajal võib uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele 13 käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras, ei ole see kohtukolleegiumi hinnangul praegusel juhul põhjendatud. Nagu selgub uue karistusseadustiku eelnõu seletuskirjast on muudatuse eesmärk regulatsiooni paindlikumaks muutmine. Seejuures märgitakse, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas. L.B on karistatud sisuliselt samalaadse kuriteo eest e vägivallakuriteo eest. Õige ei ole ka see kaitseväide, et uus kuritegu on toime pandud katseaja lõpus. Katseaeg oleks lõppenud alles 2019 aasta aprilli alguses, kuritegu on toime pandud aasta enne seda. Süüdistatava kaitsja on esitanud ka õigusabi kulude hüvitamise taotluse. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 29.novembrist 2018.a L.B suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.