← Eesti

1-20-4354/25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. jaanuar 2021 Kohtuasja number 1-20-4354 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuasi A.I (isikukood vangistusest tingimisi otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
  2. detsembri 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu A.I ja tema kaitsja advokaat Andres Veski, määruskaebused Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Ain Tali Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus XXX) enne Viru tähtaega vabastamise Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  3. detsembri 2020 määrus muutmata ning A.I ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Harju Maakohtu
  5. augusti 2020 otsusega tunnistati A.I süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 kuu vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibimise kaks päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust A.I-le Harju Maakohtu
  6. novembri 2018 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 1 aasta 6 kuu võrra ning tema liitvangistuseks saadi 1 aasta 6 kuud 28 päeva. A.I karistusaeg algas
  7. oktoobril 2019 ja see lõpeb
  8. mail
  11. oktoobril 2020 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A.I tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  12. Vangla ja prokuratuur toetasid A.I vabastamist.
  13. Viru Maakohus jättis
  14. detsembri 2020 määrusega A.I vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohtu põhistused olid kokkuvõtlikult järgmised. KarS § 76 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus A.I vabastamiseks on täidetud: ta on teise astme kuritegude eest mõistetud liitvangistusest ära kandnud üle poole. Täitmata on aga tingimus, mille kohaselt peab süüdimõistetul vabanemiseks olema kindel elukoht. A.I-l ei ole elukohta. Ta soovib elama minna MTÜ Samaaria Eesti Misjoni Haapsalu turvakodusse, kuid vabu kohti seal pole. Seega ei ole tema vanglast vabastamine võimalik juba temal elukoha puudumise tõttu. Täidetud ei ole ka vabastamise materiaalsed eeldused. A.I-l on kaks kehtivat kriminaalkaristust, mõlemad varavastaste kuritegude eest. Viimane kuritegu oli sooritatud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal ja käitumiskontrolli tingimustes. Seega ei teinud ta varasemast karistusest vajalikke järeldusi ega korrigeerinud oma käitumist õiguskuulekuse suunas. Kuriteod on toimunud materiaalse kasu saamise eesmärgil. Vabanemisel pole A.I-l töökohta ja K-Raha andmetel on tal tasumata nõudeid 26 034,12 eurot. Seetõttu ei saa olla kindel, et majanduslike raskuste ilmnemisel ei asu ta uuesti kuritegelikule teele. A.I iseloomustav positiivne teave tema vabastamisele ei vii. Positiivne on see, et tal ei ole distsiplinaarkaristusi, ta on vangistuses olnud hõivatud majandustöödel koristajana ning temaga läbiviidud vestlustest ilmnevalt tunnistab ta oma vigu, samuti on tal eesmärgid tulevikuks: elukoha leidmine ja töötamine. A.I peaks juba vangistuses hakkama tegema ettevalmistusi nende eesmärkide saavutamiseks. Vastasel juhul võib ta vanglast elu- ja töökohata vabanedes taas proovida oma probleeme lahendada varavastaste süütegude toimepanemisega.
  15. Maakohtu määruse vaidlustas A.I , paludes määruse tühistada ja end tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada. A.I selgitas eluaseme osas, et varem tal oli kinnituskiri MTÜ Samaaria Eesti Misjoni Haapsalu turvakodust sinna elama asumiseks, kuid kuna talle mõisteti kohtuotsusega reaalne vangistus ja möödunud on palju aega, siis nüüd seal vabu kohti enam ei ole. Temal on aga ikka lootus, et kuna talle on kord kinnituskiri antud, siis võtavad nad ta ehk enda juurde Samaaria Pärnu turvakodusse. Ka helistas ta pärast
  16. novembrit 2020 Samaaria Haapsalu turvakodusse ja sai teada, et nad võivad teda enda juurde võtta detsembris 2020 või jaanuaris
  17. Veel on A.I lisanud, et kuigi ta on käitunud valesti, on ta enda sees jäänud õiguskuulekaks inimeseks ning enam ta ebaseaduslikult käituda ei taha. Tema niisugusest soovist räägib ka see, kuidas ta on end ülal pidanud vangistuses.
  18. Kohtumääruse vaidlustas ka kaitsja Andres Veski, paludes samuti määruse tühistada ja A.I tingimisi enne tähtaega vabadusse lubada. Kaitsja ei nõustu kõigepealt kohtu selle seisukohaga, et tema kaitsealust ei saa ennetähtaegselt vabastada, kuna tal ei ole kindlat elukohta. Elukoha puudumine ei saa olla takistuseks süüdimõistetu vabastamisel. Samuti ei saa kohtuga nõus olla selles, et A.I vabastamiseks ei ole täidetud materiaalsed eeldused. Kuigi A.I viimane kuritegu oli toime pandud katseajal, ei välistu seetõttu veel tema ennetähtaegse vabanemine. Ka ei saa vabastamise üle otsustamisel määravaks olla asjaolu, et A.I-l on tasumata nõudeid 26 034,12 eurot. See summa ei muutu märkimisväärselt ka selleks ajaks, kui tema karistusaeg lõppeb. Oluline on hoopis, et vangla iseloomustab A.I käitumist karistuse kandmise ajal positiivselt: tal ei ole distsiplinaarkaristusi, ta on vangistuses olnud hõivatud majandustöödel ning temaga on läbi viidud erinevaid vestlusi. Samuti on vangla hinnangul A.I-l olemas kindlad tulevikueesmärgid. Seega on võimalik, et kantud kaks kolmandikku karistusest on olnud piisav ja karistuse eesmärgid on täidetud. Ringkonnakohtu seisukoht
  19. Maakohus tuvastas, et A.I on vangistusest ära kandnud enam kui poole ning seega on täidetud KarS § 76 lg 1 p-s 2 sätestatud formaalne alus tema ennetähtaegseks vabastamiseks. Välistas esimese astme kohus A.I vabastamise aga esmalt juba seetõttu, et tal ei ole vabaduses kindlat elukohta. Nimelt tegi maaakohus kindlaks, et süüdimõistetu soovib elama asuda 2

(4)MTÜ Samaaria Eesti Misjoni Haapsalu turvakodusse, kuid kõigi kohtade täidetuse tõttu see võimalik ei ole. A.I ega ka kaitsja ei märgi, et maakohus oleks elukoha puudumist järeldanud valesti. Küll on kaitsja määruskaebuses arvanud, et süüdimõistetu vabastamisel ei ole takistuseks see, kui tal elukohta pole. Kaitsja sellise arvamusega nõustuda ei saa. Alalise elukoha olemasolu on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise vältimatu tingimus, just nii, nagu seda leidis maakohus. Selgitavalt olgu märgitud, et niisuguse seisukoha tingib asjaolu, mille kohaselt allutatakse ennetähtaegselt vabastatav süüdimõistetu KarS § 76 lg 5 ls 2 kohaselt katseajaks KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt eeldab käitumiskontroll seda, et inimesel on elukoht. See on vajalik seepärast, et riik saaks käitumiskontrolli läbi viia: kui inimesel pole elukohta või kui riik tal olemas olevat elukohta ei tea, on süüdimõistetu käitumise efektiivne kontrollimine keeruline. Ka Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetaval elukoht puudub, ei ole tema suhtes võimalik käitumiskontrolli – mis hõlmab endas möödapääsmatult KarS § 75 lg 1 p-s 1 sätestatud kontrollnõuet – kohaldada (RKKKm 3-1-1-45-16, p 7). Seega jättis maakohus õigesti A.I vabastamata põhjusel, et tal ei olnud elukohta. Ka määruskaebemenetluses ei ole põhjendatud asuda teistsugusele seisukohale. Jah, süüdimõistetu on oma kaebuses olnud optimistlik ja lootnud siiski saada koha MTÜ Eesti Misjoni Pärnu või Haapsalu turvakodus. Et tema selline ootus täitunud oleks, aga tõendatud pole. Niisiis on A.I puhul elukoha nõue endiselt täitmata ning juba seetõttu ei saa teda vabastada ka kohtukolleegium.
  1. Maakohus leidis veel, et A.I vabadusse lubamine poleks võimalik ka siis, kui tal oleks elukoht, sest tema vabastamiseks ei ole täidetud lisaks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud sisulised eeldused. Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus ei ole teinud KarS § 76 lg 4 kohaldamisel kaalutlusviga, mis võiks anda aluse määruskaebemenetluses kohtumääruse tühistamiseks.
  2. Kõigepealt on selge, et maakohus ei jätnud tähelepanuta A.I positiivselt iseloomustavat teavet. Kohus tõi välja süüdimõistetu hea käitumise vanglas, hõivatuse majandustöödel ja osalemise uue kuriteo riskide maandamisele suunatud vestlustel. Sellele loetelule ei ole midagi täiendavat lisatud ka määruskaebustes.
  3. Selge ja mõistetav on maakohtu argumentatsioon ka selles, miks vaatamata nenedele positiivsetele asjaoludele on oht A.I kuritegeliku käitumise kordumiseks siiski sedavõrd suur, et see välistab tema ennetähtaegse vabastamise.
  4. Esimese astme kohus leidis nimelt asjakohaselt, et esmase aluse rääkida kõrgendatud retsidiivsusriskist annab A.I varasem elukäik. Süüdimõistetul on kaks kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest. Harju Maakohtu
  5. novembri 2018 otsusega kohaldati A.I-le vangistust tingimisi. Ta jättis käitumiskontrolli nõuded täitmata: ei käinud registreerimistel, vahetas elukohta ning oli kriminaalhooldusamentikule üldse kättesaamatu. Seetõttu pööras Harju Maakohus
  6. oktoobri 2019 määrusega tema vangistuse täitmisele. Samuti selgub, et katseajal olles, tegelikult vaid nelja kuu möödumisel Harju Maakohtu
  7. novembri 2018 otsuse tegemisest, pani A.I toime ka uue kuriteo – varguse. Lisaks jõudis süüdimõistetu sooritada ka varavastase väärteo (kvalifitseeriti KarS § 218 lg 1 – § 25 lg 1 järgi). Selle väärteo eest tunnistati ta süüdi Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
  8. juuni 2019 otsusega. A.I-le karistuseks mõistetud rahatrahv on tasumata.
  9. Eelnevast nähtub, et A.I on korduvvaras ning karistamine, käitumiskontrolli tingimused ja hirm vanglasse sattumise ees teda uutelt vargustest hoidnud pole. Kohtukolleegium ei pea sarnaselt maakohtuga võimalikuks eeldada, et nüüdne vangistus oleks A.I hoiakuid muutnud. A.I kinnitus soovist käituda seaduskuulekalt ning tema hea käitumine vanglas vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna. 3
(4)
  1. Veel leidis maakohus põhjendatult, et A.I ennetähtaegse vabastamise kasuks ei räägi ka tema vabanemisjärgsed elutingimused. Elukohta süüdimõistetul ei ole. Töökohta ka mitte. Samuti pole lähedasi, kes oleks avaldanud soovi ja võimekust A.I rahaliselt toetada või talle muul moel abi pakkuda. Tasumata nõudeid tema vastu on 26 034,12 eurot. Kuigi A.I-l on võimalik pöörduda Eesti Töötukassasse, on siiski ootuspärane, et tema võimalused vabanemisel saavad olema väga kesised. See aga tähendab, et A.I , kes on korduvalt toime pannud varavastaseid süütegusid, võib taas sooritada analoogsed teod.
  2. Eeltoodud asjaoludel on seega nähtav A.I retsidiivsusrisk, mida maakohus täheldas ning mille tõttu A.I ennetähtaegselt vanglast vabastamise välistas. Täiendavalt märgib ringkonnakohus veel, et võimalus allutada süüdimõistetu katseajal käitumiskontrollile ning määrata talle kohustusi ei ole samuti selliseks asjaoluks, mis A.I vabadusse tulemise võimalikuks muudaksid. Nagu juba märgitud, on süüdimõistetu ise alles suhteliselt hiljuti näidanud soovimatust kontrollnõudeid järgida ning pannud katseajal toime ka uue kuriteo.
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  4. detsembri 2020 määruse muutmata ning A.I ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.