Obsah (7)

§ 47§ 120§ 2§ 152§ 155§ 43§ 124

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-521 Määruse kuupäev 31. märts 2026 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi P.R Reinomäe (P.R) kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks se

) 43 lõikele 2 võib ta uuesti esitada kohtule kaebuse. Kaebaja palub kohaldada riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkti 12 ning võtta asja juurde tema kaebus asjas 3-24-

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Viru Vangla
3. märtsil 2026 kaebuse asjaoludega seonduvad kohtueelse menetluse materjalid, sh J. Reinomäe
4. oktoobril 2023 registreeritud kahjunõude nr 6-16/187-1 ja Viru Vangla
5. detsembri
6. a otsuse nr 6-16/187-
7. Viru Vangla teatas
8. märtsil 2026, et P.R ei ole esitanud kahjunõudeid, milles oleks taotlenud kahju hüvitamist isikuvabaduse rikkumise ning eraellu sekkumise eest seoses avavanglasse ümberpaigutamise viivitusega. Antud teemal on esitatud vaid pöördumine nr 6-16/
10. Tartu Halduskohus jättis
11. märtsi
12. a määrusega J. Reinomäe kaebuse käiguta ning andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja viis tööpäeva määruse kättesaamisest arvates. Kohus selgitas esmalt, et kohtule arusaadavalt on kaebaja esitanud hüvitamiskaebuse Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 6500 eurot seonduvalt asjaoluga, et vangla ei paigutanud kaebajat
13. oktoobri
14. a käskkirja nr 6-1/893-1 alusel viivitamatult kinnisest vanglast avavanglasse. Kohus mõistis, et kaebaja nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse rikkumise ja kaebajalt vabaduse võtmise eest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 tähenduses. Kohus asus määruses seisukohale, et kaebus on esitatud

§ 47

lõikes 2 sätestatud tähtaega ületades osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist selle eest, et avavanglasse ümberpaigutamise viivitamisega alandati tema inimväärikust ning kahjustati tervist. Kaebajal tuli kaebuse puuduste kõrvaldamiseks esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Täiendavalt selgitas kohus, et RLS § 22 lõike 1 punkt 12 kohaldub üksnes kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel. Kahjuhüvitise osalt, mis seondub inimväärikuse alandamise, eraelu puutumatuse rikkumise ja vabaduse võtmisega, tuleb tasuda riigilõivu 3%, kuid mitte alla 20 euro. Kaebajal tuli teatada, kui suur osa 6500 euro suurusest kahjuhüvitisest moodustab tervise kahjustamine.

1. P.R esitas
2. märtsil 2026 kohtule pöördumise, mille kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta, et ta oli varasemalt esitanud kohtule tähtaegselt kaebuse, kuid kohus tagastas kaebuse. Tagastamise määruses oli välja toodud seadus, mille kohaselt võis ta kohtule uue kaebuse esitada. Samas puudub selgus, millise aja jooksul võib uuesti kaebuse esitada. Kaebaja märgib, et otsis siiani abi, et saada selgust, kuid ei leidnud seda. Seoses küsimusega, milline osa 6500 eurost moodustab tervise kahjustamine, selgitas kaebaja, et tema kahjunõue tugineb tervise kahjustumisele, mida erinevate õiguste rikkumisega talle põhjustati. Kaebaja viitas seejuures Riigikohtu lahendile asjas 3-2-1-105-01, milles kohus leidis, et mistahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja seisundit, mistõttu mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. KOHTU SEISUKOHT 5.

§ 120

lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab

§ 2

lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 6500 eurot seonduvalt asjaoluga, et vangla ei paigutanud teda

1. oktoobri
2. a käskkirja nr 6-1/893-1 alusel viivitamatult kinnisest vanglast avavanglasse. Arvestades kaebaja
3. märtsi
4. a pöördumises väljendatut, mõistab kohus, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist üksnes kaebaja tervise kahjustamise eest. I 6.

§ 152

lõike 1 punkti 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta.

1. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja esitanud haldusasjas 3-24-2401 mh sama nõudega ja samal alusel kaebuse. Kaebaja taotles ka asjas 3-24-2401 Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses viivitamatult avavanglasse paigutamata jätmisega, tuginedes seejuures tervise kahjustamisele. Vaidlusaluse ümberpaigutamise aluseks oli samuti Viru Vangla
2. oktoobri
3. a käskkiri nr 6-1/893-
4. Viidatud haldusasjas 3-24-2401 lõpetas kohus
5. septembri
6. a määrusega menetluse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist avavanglasse viivitamata paigutamata jätmise eest (resolutsiooni punkt 2). Tartu Halduskohtu
7. septembri
8. a määrus jõustus edasi kaebamata
9. oktoobril
11. Kuivõrd varasemalt on kaebaja juba sama nõudega samal alusel halduskohtusse kaebusega pöördunud ning asjas on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta, siis on täidetud

§ 152lõike 1 punkti 1 eeldused ning menetlus kuulub lõpetamisele.

Vastavalt

§ 152

lõikele 3, kui

§ 152

lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus haldusasja nr 3-26-521 menetluse kaebust menetlusse võtmata. 9.

§ 155

lõike 6 kohaselt on kaebuse läbi vaatamata jätmisel ja menetluse lõpetamisel

§-s 43 sätestatud tagajärjed.

§ 43

lõike 1 punkti 2 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta. II

1. Kohus peab vajalikuks selgitada järgmist. Juhul kui kohus tõlgendas kaebaja
2. märtsi
3. a pöördumist valesti ning kaebaja tahe on siiski suunatud sellele, et saada Viru Vanglale etteheidetava tegevuse (kaebaja viivitamatult avavanglasse paigutamata jätmine) eest hüvitist ka inimväärikuse rikkumise, eraelu puutumatuse rikkumise ja alusetult vabaduse võtmisega seoses, siis ei oleks kaebus siiski menetluslikult lubatav. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
4. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus (vangistusseaduse (VangS) § 11 lõige 8). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks enne kohtule hüvitamiskaebuse esitamist pöördunud Viru Vangla poole kahju hüvitamise taotlusega, milles ta oleks taotlenud viivitamatult avavanglasse paigutamata jätmisega kaasnenud eraelu puutumatuse rikkumise ja alusetult vabaduse võtmise eest kahju hüvitamist. Seega oleks kaebus osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise ja vabaduse võtmise eest, lubamatu ning kuuluks tagastamisele (

§ 47lõige 1, Vang

S § 11 lõige 8). 12. Osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest, tuleks aga menetlus lõpetada, kuna vastavas osas on kaebus esitatud

§ 47lõikes 2 sätestatud tähtaega ületades (vt Tartu Halduskohtu 17.

märtsi 2026. a määruse punkt 8) ning ei esine alust kaebetähtaja ennistamiseks (

§ 124lõige 2 ja § 152 lõike 1 punkt 2).

Kuigi kaebaja ei ole selgelt väljendanud tahet esitada kaebetähtaja ennistamise taotlust, on ta kohtule selgitanud, et tema varasem kaebus (kohus mõistab, et kaebaja peab silmas haldusasja 3-24-79) oli esitatud kohtule tähtaegselt ning talle selgitati kaebuse tagastamise määruses, et ta võib uuesti kaebusega kohtusse pöörduda. Periood, mille jooksul tuleb uuesti kohtusse pöörduda jäi kaebajale arusaamatuks. Kohus nõustub, et kaebuse tagastamine haldusasjas 324-79 ei võtnud kaebajalt õigust uuesti halduskohtu poole pöörduda, kuid sellisel juhul tuleb arvestada, et uuesti esitatav(

1. ad)kaebus(
2. ed)ei pruugi olla tähtaegsed. Haldusasjast 3-24-79 ilmneb, et kaebajale oli kohtusse pöördumise kord ning tähtaeg selge, mh sisaldub Viru Vangla 28. detsembri 2023. a otsuses nr 6-16/187-2 korrektne viide kaebekorrale (RVastS § 18 lõige 2). Samuti pole usutav, et niivõrd pika aja jooksul oleks kaebajal saanud esineda objektiivseid takistusi kaebuse esitamiseks. Kohtu hinnangul ei esinenud kaebajal mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid tal tähtaegselt kaebusega (osas, milles ta taotleb hüvitist inimväärikuse alandamise eest) kohtusse pöörduda. III 13. Kuna kohus lõpetab haldusasja menetluse, puudub vajadus võtta haldusasja 3-24-79 kaebus käesoleva asja juurde ja kohus jätab tõendite kogumise taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)