Obsah (4)

§ 217§ 238§ 180§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1191 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi F.S

§ 217

lg 2 alusel kahtlustatavana kinni peetud 04.12.2020.a kell 11:20 kuni 04.12.2020.a kell 16:25, 18.01.2021.a kell 15:15, alates 20.01.2021.a kohaldatud tõkend vahistamine tähtajaga kuni 18.03.2021.a; Varasemalt kohtulikult korduvalt karistatud, neist viimane: 31.01.2020.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistatud vangistusega 4 kuud;

§ 238lg 2 alusel karistatud vangistusega 2 kuud ja 20 päeva. Kar

S § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus eelmise Harju Maakohtu 13.08.2019.a otsusega mõistetud karistusega, enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuriteo eest mõistetav karistus 2 kuud ja 20 päeva vangistust loeti kaetuks Harju Maakohtu 13.08.2019.a otsusega mõistetud raskema karistusega s.o 6 kuu pikkuse vangistusega ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Karistus loeti kantuks. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (28.01.2020.a episoodi) toimepanemise eest karistati teda vangistusega 9 kuud.

§ 238lg 2 alusel karistati vangistusega 6 kuud, Kar

S § 68 lg 1 alusel arvestati tema karistusaja alguseks 29.01.2020.a. F.S suhtes kohaldati tõkend vahistamine. Karistus kantud 29.07.2020.a. Süüdistatav Prokurör Natalia Duškina 1 RESOLUTSIOON Jätta süüdistatav F.S-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.S on lühimenetluses antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on 31.01.2020 Harju Maakohtu poolt karistatud KarS § 199 lg2 p 9 järgi (vargus 28.01.2020) ja 17.10.2020 väärteoasjas nr 231720009389 karistatud 17.09.2020 toimepandud varguse eest väheväärtusliku asja suhtes, uuesti 02.12.2020.a kella 21.36 ajal Tallinnas XXX asuvas kaupluses R võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-ile kuuluvat järgmist kaupa: 2 pudelit konjakit Meukow maksumusega 16,99 eurot pudel, kogumaksumusega 33,98 eurot; pudel konjakit Braastad V.S.O.P maksumusega 22,99 eurot; pudel konjakit Braastad XO maksumusega 44,99 eurot. Võetud kaubaga möödus kassadest ja väljus kauplusest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata kogusummas 101,96 eurot. Samuti tema 18.01.2021.a kella 15.15 paiku Viimsi vallas aadressil XXX asuvas S AS -ile kuuluvas kaupluses Delice võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil järgmist kaupa: pudel viskit Yellow Rose maksumusega 73,90 eurot; pudel viskit Yellow Rose Rye maksumusega 57,90 eurot; pudel tekiilat KAH Tequila Blanco maksumusega 64 eurot. Sedasi võttis F.S müügisaalist kaupa kogumaksumusega 195,80 eurot, pani need temal kaasas olnud seljakotti ning seejärel möödus kassast, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. F.S-i poolt jäi süütegu lõpule viimata tema tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest pärast kauplusest väljumist pidas kaupluse turvatöötaja ta kinni. Kaup oli rikkumata ja tagastati kauplusele. Oma tegevusega F.S pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2. Harju Maakohtu 03.03.
3. a otsusega lühimenetluses tunnistati F.S süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja karistati teda vangistusega 6 (kuus) kuud.

§ 238lg 2 alusel vähendati F.S-ile mõistetud karistust 1/3 võrra.

Lõplikuks karistuseks mõisteti F.S-ile 4 (neli) kuud vangistust. Juhindudes KarS § 68 lg 1 arvati F.S karistusaja hulka tema poolt eelvangistuses viibitud aeg 04.12.2020.a kell 11:20 kuni 04.12.2020.a kell 16:25 s.o 1 (üks) päev vangistust ning ärakandmata karistuseks F.S-ile mõisteti 3 (kolm) kuud ja 29 (kakskümmend 2 üheksa) päeva vangistust, millise karistuse kandmise aja algust lugeda alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest s.o alates 18.01.2021.a. Juhindudes VÕS §-dest 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 rahuldati kannatanu R AS (registrikood: XXXXXXX) esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 101,96.- (ükssada üks eurot ja üheksakümmend kuus senti) eurot ning mõisteti F.S-ilt välja kannatanu R AS (registrikood: XXXXXXX) kasuks tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 101,96.- (ükssada üks eurot ja üheksakümmend kuus senti) eurot.

§-de 173 lg 1 – 4; § 175 lg 1 p.p 4, 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti F.S-ilt välja mõista riigituludesse menetluskuluna: sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 876.- (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot; kohtueelsel – ja kohtulikul uurimisel tekkinud õigusabi kulud kogusummas 228.- (kakssada kakskümmend kaheksa) eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et väljamõistetud menetluskulud (sundraha, kaitsjatasud kokku summas 1104 €) tuleb F.S-il tasuda 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. ESITATUD APELLATSIOON

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes vaidlustab kohtuotsuse üksnes temale mõistetud karistuse ja temalt väljamõistetud menetluskulude osas. Süüdistatav palub jätta temale mõistetud järgi jäänud vangistus tingimisi kohaldamata, kuna ta peab olema toeks oma haigele isale. Samuti süüdistatav palub jätta temalt väljamõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
3. Süüdistatava apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid mõistetud karistuse ning väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus.
4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega 3 seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. KarS § 199 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 2,5-aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega täiel määral süüdistatava süü suurust ning kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega süüdistatavale karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium juhib ühtlasi apellandi tähelepanu kujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt, kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS § -de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-4004, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused süüdistatavale mõistetud karistuse individualiseerimiseks.
5. Vastuseks süüdistatava apellatsiooni taotlusele temalt väljamõistetud menetlusekulude summa osaliselt riigi kanda jätmise osas, kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et ka selles osas on tema apellatsioon ilmselt põhjendamatu, sellel puudub edulootus ehk antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlusega. Nimelt hüvitab

§ 180

lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi või nende tasumine ajatatakse. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Süüdistatav ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et F.S-i varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Pealegi on maakohus menetluskulude väljamõistmisel arvestanud, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas raskendatud ning võimaldas F.S-il

§ 180lg 3 alusel tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul.

8. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioon on 4 ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. allkirjastatud digitaalselt 5