Obsah (4)

§ 44§ 121§ 43§ 175

3-26-1196 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-1196 Määruse kuupäev ja koht Kohtunik 22.4.2026, Jõhvi Ülle Polluks Kohtuasi H.V kaebus Räpina valla vastu Menetlusosalised Kaebaja: S Vas

§ 44

lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Halduskohus leiab, et kohtupraktikas on analoogsetes olukordades halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks 1 3-26-1196 kaebeõigus. Vt. Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu
8. septembri
9. a määrus asjas nr 3-21-2205; Tartu Halduskohtu
10. augusti
11. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784, Tartu Halduskohtu
12. aprilli
13. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu
14. aprilli
15. a määrus asjas nr 320661, Tartu Halduskohtu määrus 3-23-1984). Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 punktides 9-11 märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebaja peab hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võib ta lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita.
16. Kaebajal on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et tal ei ole ema ülalpidamiskohustust.
17. Samas selgitas Riigikohus otsuse punktis 12, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajale järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse.
18. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse korraldused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalik-õiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too.
19. Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht korralduse mõju kohta raskendab mõningal määral kaebajate võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. 2 3-26-1196
20. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on korraldusega kindlaks määranud, kui suure osa oma hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajal. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. Korraldusega ei ole kaebajale pandud kohustusi ning selles esitatud viidet kaebajale arvete esitamise kohta tuleb mõista kui ettepanekut hüvitada vallale käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused.
21. Seega ei riiva vaidlusalune korraldus kaebaja õigusi ning puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Eelnevat aluseks võttes tagastab kohus kaebuse

§ 121

lg 2 p-ga 1 kooskõlas, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 13. Kaebusest loobumisega ja menetluse lõpetamise korral ei ole vastavalt

§ 43lg 1 p-le 2 sama nõudega samal alusel uue kaebuse esitamine lubatud.

14. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kuna kaebuselt ei ole riigilõivu tasutud, jäävad võimalikud menetluskulud kaebaja kanda.
2. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis selles nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 3