Obsah (4)

§ 147§ 146§ 160§ 154

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-25-125448 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2026, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Tarmo Tina Kohtuasi Elisa Eesti AS hagi X vastu võlgnevuse

§ 147

lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Antud juhul on nõue sissenõutavaks muutnud viimase arve esitamise (so. 12.10.2022) kalendriaasta lõppemisega ehk hiljemalt 31.12.2022. Kuna

§ 146

lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat, on antud nõude aegumistähtaeg 31.12.2025. Hageja esitas 27.10.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

§ 160

lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (sellega on võrdsustatud maksekäsu avalduse esitamine). Seega on nõude aegumine peatunud maksekäsu kiirmenetluse avaldamise seisuga, s.o. 27.10.2025 ning nõue aegub 31.12.2025, siis ei ole nõue aegunud. II KOSTJA VASTUS

1. Kostja võlga ei tunnista. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja esitab aegumise vastuväite. Hageja enda väidete kohaselt lõpetati leping 01.08.2022, millest alates muutus nõue sissenõutavaks. Vastavalt VÕS § 146 lg 1 on nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aegus nõue hiljemalt 01.08.
2. Hagi on esitatud 2026, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Hageja poolt esitatud parandused, arvestused ja viivisenõuded ei mõjuta aegumise kulgu ega pikenda aegumistähtaega. Hageja väide, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine 27.10.2025 peatas aegumise, ei ole asjakohane, kuna nõue oli selleks ajaks juba aegunud. III KOHTU PÕHJENDUSED
3. Arvestades hagi hinda, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi tegemist lihtmenetluses lahendatava hagiga. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle selle, üle, et kostja on 14.02.2021 sõlminud kliendi- ja teenuse osutamise lepingu nr. L-1273989, sh. rentis seadmeid ja leping lõpetati 01.08.
4. Kuna kostjal oli kohustus tasuda teenuste eest igakuiselt, siis oli tegemist perioodiliste maksetega. Hageja on viidanud

§ 147

lg 3 ja leidnud, et nõue muutus sissenõutavaks viimase arve esitamise kalendriaasta lõppemisega ehk 2 hiljemalt 31.12.2022. Kostja leiab, et nõue muutus sisse nõutavaks

§ 146

lg 1 (ekslikult märgitud VÕS § 146 lg 1) lepingu lõpetamisest, so 01.08.2022 ja aegus 01.08.

2. Riigikohus on leidnud, et nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada

§ 154

ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda

§ 147

lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo 3-2-1-118-15 p 11). 6.

§ 154

alusel algas 2021 maksete (arvete) osas (kokku 110, 12 eurot) nõude aegumine 31.12.2021 ja lõppes 31.12.2024. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud 27.10.2025 ning järelikult on selles osas nõue aegunud. 2022 aasta kuni lepingu lõpetamiseni (01.08.2022) maksete (kokku 270, 52 eurot) osas algas aegumine algas

§ 154alusel 31.12.2022 ja lõppes 31.12.2025.

Järelikult ei ole selles osas nõue aegunud. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega (

§ 154

) ja aegumistähtaeg algab

§ 147lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega (RKTKo 3-2-1-153-14 p 12).

1. Hageja ei ole selgitanud, millele tugineb tema väide, et nõue muutus sissenõutavaks viimase arve esitamise kalendriaasta lõppemisega, so. 31.12.
2. Riigikohus on leidnud, et

§ 147

lg 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (RKTKo 3-2-1-44-15 p 12).

§ 147

lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. See säte ei kohaldu laenulepingu täitmise nõudele (RKTKo 3-2-1-67-14 p 36).

1. Kuna laenulepingust tuleneva nõude puhul on samuti tegemist perioodiliste maksetega, siis leiab kohus, et säte ei kohaldu ka teenuste osutamise eest tasutavatele perioodilistele maksetele. Hageja ei ole ka selgitanud, millele tugineb tema väide, et nõue muutus sissenõutavaks viimase arve esitamise kalendriaasta lõppemisega, so. 31.12.
2. Seega tuleb alates lepingu lõpetamisest, 01.08.2022 nõude (kokku 277, 25 eurot) osas aegumisele kohaldada

§ 146

lg 1 ja § 147 lg 1 ning nõue aegub kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Järelikult algas aegumine 02.08.2022 ja nõue aegus 02.08.

1. Seega on põhivõlgnevuse suuruseks 270, 52 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel välja mõista.
2. Hageja viitab Elisa Teleteenused AS üldtingimuste p 10.1 ja nõuab viivist lepingujärgses määras, so. 0,05% päevas. Hagile lisatud Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste (hagi lisa 2) p-s 10.1 selline viivise kokkulepe puudub. Üldtingimuste p 10.
3. kohaselt liitumislepinguga reguleerimata küsimustes juhinduvad osapooled Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest ning headest kommetest ja tavadest. Seega tuleb viivis välja mõista seadusjärgses määras alates 02.08.2022 kuni täitmiseni (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni 96, 91 eurot). VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja viivise suurusele vastuväiteid esitanud ei ole.
4. Hageja nõuab sissenõudmiskulusid 40 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulu ei ole põhjendatud. Asjaolu, et VÕS § 113² lg 1 p 1 anna õiguse nõuda sissenõudmiskulude 3 hüvitamist, ei tähenda seda, et kulud ei peaks olema põhjendatud ja tõendatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja on võlateatised kostjale üldse edastanud ja kostja on need kätte saanud, ehkki sellise lepinguga seotud teate eesmärk on võlgnikule meelde tuletada tema kohustust ja anda aega võlgnevuse tasumiseks. Põhjendatud pole ka seda, millest tulenevalt on esimese kirja maksumus 4 korda suurem, so. 20 eurot ja järgnevate kirjade maksumus 5 eurot. Menetluskulud
5. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda ja kohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4