← Eesti

2-25-19489/6

Obsah (12)§ 113§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 403§ 94§ 1132

2-25-19489 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 14.aprill 2026, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-19489 Tsiviilasi Aktiva Finance

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

  1. Suuremas osas jääb hagiavaldus rahuldamata.
  2. Jätta menetluskulud 80% ulatuses Z.P kanda ja 20% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda. 2

(9)
  1. Mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulude katteks 864 eurot (ilma käibemaksuta).
  2. Välja mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt viivis

§ 113lg 1 2.

lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse tasumiseni.

  1. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD
  2. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14.11.2025 Z.P (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 8786,41 eurot, intressi 381,82 eurot, haldustasu 26,04 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 784,95 eurot ning viivise põhinõudelt alates 15.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni määras 6,9% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja 20.03.2023 tarbijakrediidilepingu nr L89011778591, mille alusel sai kostja laenu summas 9300 eurot. Esialgne võlausaldaja kandis kostjale laenu üle. AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 08.11.2023 kokkuleppe nr L89014231116 lepingu muutmiseks, mille kohaselt võlgnevuse jääk oli 8963,10 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 09.07.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg. 29.07.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõude kostja vastu hagejale.
  3. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud, kuid sisulist vastust hagile esitanud ei ole. KOHTU SEISUKOHT
  4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  5. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 20.03.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr L89011778591 (dtl 14; maksegraafik dtl 15 – 16; tingimused dtl 17-18; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 1920). Lepingu alusel sai kostja laenu 9300 ning kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel. Lepingut muudeti 08.11.2023 kokkuleppega nr (dtl 23; maksegraafik dtl 24; tingimused dtl 25-26; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 27-28), mille kohaselt oli võlgnevuse jääk 8963,10 eurot.
  6. Võlaõigusseaduse (

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liii asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 3

(9)

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1, 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 15,14% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (20.03.2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% aastas. Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu muutmise kokkuleppe (08.11.2023) kohaselt on krediidi kulukuse määr 14,37% aastas. Lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% aastas. Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 4

(9) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). 9. Kohus hindab hageja väiteid kogumis ning leiab, et need ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja on selgitanud, et krediidivõimelisuse hindamisel koguti teavet kostja laenutaotlusest, maksehäireregistritest ning pangakonto andmetest, samuti lähtuti sisepoliitikast, mille kohaselt pidid sissetulekud ületama kohustusi ning tarbijale pidi jääma vähemalt arvestuslik elatusmiinimum. Hageja on lisaks rõhutanud tarbija kohustust esitada tõeseid andmeid ning leidnud, et võimalike ebaõigete andmete esitamise korral ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Kohus märgib, et

§ 403

⁴ kohaselt lasub krediidiandjal kohustus enne krediidilepingu sõlmimist koguda ja kontrollida selline teave, mis võimaldab kujundada põhjendatud veendumuse tarbija krediidivõimelisuse kohta. See kohustus ei piirdu üksnes tarbija esitatud andmete formaalse vastuvõtmisega, vaid eeldab nende sisulist kontrolli ning hindamist usaldusväärsete ja kontrollitavate andmete alusel. Kuigi hageja väidab, et kostja sissetulekute ja kohustuste suhe võimaldas järeldada krediidivõimelisust ning et kostjale jäi pärast kohustuste täitmist piisav summa igapäevasteks kuludeks, ei ole need väited kohtule kontrollitavad. Hageja ei ole esitanud algallikast pärinevaid ja loetaval kujul pangakonto väljavõtteid ega muid usaldusväärseid tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada kostja tegelikke sissetulekuid, nende regulaarsust, kohustuste ulatust ega vältimatuid majandamiskulusid. Esitatud andmestik, mis põhineb kas süsteemipõhisel tehingute loetelul või struktureerimata elektroonilistel andmetel, ei võimalda tuvastada laekumiste allikaid ega nende püsivust, samuti puudub ülevaade kostja tegelikest kohustustest ja kuludest. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida ka hageja esitatud arvutusi ega järeldusi kostja maksevõime kohta. Täiendavalt märgib kohus, et hageja esitatud laenutaotluses (dtl 39) on jäetud täitmata tööandjat puudutav väli, mis omakorda seab kahtluse alla kostja sissetulekute allika kontrollimise ning näitab, et krediidiandja ei ole kogunud täielikku ja piisavat teavet kostja majandusliku olukorra kohta. Hageja ei ole tõendanud, et maksehäireregistrite andmeid oleks kontrollitud krediidi andmise ajal. Hageja on esitanud vastavad väljavõtted hagiavalduse esitamise seisuga (dtl 40). Sellises olukorras ei saa pidada tõendatuks, et krediidiandja oleks krediidiotsuse tegemisel tuginenud ajakohasele ja asjakohasele teabele. 5

(9)Samuti ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga, et krediidivõimelisuse hindamiseks piisab üldisest põhimõttest, mille kohaselt sissetulekud peavad ületama kohustusi. Vastutustundliku laenamise põhimõte eeldab individuaalset ja sisulist hinnangut tarbija majanduslikule olukorrale, sealhulgas tema tegelike püsikulude ja elamiskulude arvestamist. Pelgalt abstraktne võrdlus sissetulekute ja kohustuste vahel ning viide arvestuslikule elatusmiinimumile ei taga, et tarbija on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel. Hageja viited tarbija kohustusele esitada tõeseid andmeid ning võimalikule hea usu põhimõtte rikkumisele ei vabasta krediidiandjat tema seadusest tulenevast kohustusest kontrollida tarbija esitatud andmete õigsust ning kujundada iseseisev hinnang tarbija krediidivõime kohta. Ka juhul, kui tarbija esitab andmeid ise, peab krediidiandja veenduma nende usaldusväärsuses mõistlikus ulatuses. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et selline kontroll oleks toimunud viisil, mis võimaldaks kohtul hinnata krediidivõimelisuse hindamise aluseid. Lisaks ei vabasta krediidiandjat tõendamiskoormisest asjaolu, et kasutatud kolmanda isiku teenuse (Nordigen) kaudu saadud andmed ei ole säilinud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine peab olema tagantjärele kontrollitav ning krediidiandja peab suutma vajadusel tõendada, millistele andmetele ja millisele analüüsile krediidiotsus tugines. Kui sellised andmed ei ole säilinud või ei ole esitatud kohtule arusaadaval kujul, tuleb sellest tulenev tõendamisrisk kanda krediidiandjal. Eeltoodut arvestades ei saa kohus järeldada, et krediidiandjal sai esitatud andmete pinnalt tekkida põhjendatud veendumus kostja krediidivõimelisuses

§ 403⁴ lg 7 tähenduses.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et krediidiandja ei ole enne lepingu sõlmimist kostja maksevõimet piisava hoolsusega hinnanud ning vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole käesoleval juhul järgitud. 10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 403

4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2020 määrus tsiviilasjas nr 218-134930, p 10). 11. Hageja on 09.02.2026 seisukohas toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul on hageja nõue 7918,52 eurot (krediit 9300 eurot, milles on maha arvestatud tagasimaksed 1381,48 eurot). Hageja on välja toonud, et ümberarvutuste kohaselt ei saa lepingut lugeda kehtivalt üles öelduks. Kohus nõustub hagejaga lepingu ülesütlemisega seonduvalt. Nimelt kehtivad tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva 6

(9)tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Ümberarvestuse kohaselt saab lugeda täies ulatuses tasutuks 10.12.2023 - 10.06.2024 osamaksed ning osaliselt 10.07.2024 osamakse. Lepingu ülesütlemise ajal (29.07.2024) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega, seega ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks.

  1. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja on tuginenud sellele, et viimane makse lepingust tulenevate kohustuste katteks laekus 2024 detsembris. Seega ei ole kostja kohtuotsuse tegemise ajaks 1 aasta 4 kuu jooksul oma kohustusi täitnud. Kohtu hinnangul on seega ka alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi õigel ajal ka edaspidi. Kohtuotsuse tegemise ajaks (14.04.2026) on sissenõutavaks muutunud lisaks ka 10.02.2026 - 10.04.2026 põhinõude osamaksed kokku summas 370,19 eurot. Seega on praeguseks ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2446,99 eurot (2076,80 + 370,19).
  2. Hageja nõuab kostjalt intressi 333,03 eurot.

§ 4034

lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub

§ 4034

lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest) (RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10). Hageja on arvestanud intressi perioodil 10.07.2024 kuni 10.01.2026. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestustes. Lisaks on kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud 10.02.2026 kuni 10.04.2026 (kaasa arvatud) intressimaksed. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et kostjal on tasumata intress summas 361,58 eurot (333,03+9,74+9,52+9,29). Kuna lepingu pooled on leppinud kokku tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 361,58 eurot. 14.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palub mõista viivise tasumata põhisummalt lepingus kokkulepitud määras 6,9% aastas. Kohus märgib, et viivisenõue sissenõutavaks muutunud nõuete osas ei ole nõuetekohaselt määratletud. Hagiavaldusest ei nähtu, millisest ajast alates viivist nõutakse, 7

(9)ega ole esitatud viivise arvestust põhjendatuks loetud perioodi eest. Seetõttu ei ole kohtul võimalik kontrollida viivisenõude põhjendatust ega suurust ega hinnata selle vastavust hageja esitatud nõudele. Hageja palub lisaks mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt viivise lepingus sätestatud määras 6,9% aastas, tuginedes TsMS § 369-le. Kohus märgib, et nimetatud säte võimaldab esitada hagi ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks, kuid ei reguleeri viivisenõude esitamise korda ega sisu. Viivisenõude esitamine on reguleeritud TsMS §-s 367. Lisaks ei nähtu lepingust viivisemäära 6,9% aastas kokkulepet, mistõttu puudub alus sellise viivisemäära kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole viivisenõue esitatud kujul piisavalt määratletud ega õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei ole võimalik seda rahuldada. Hageja on märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et lepingujärgne viivis ei ole kohaldatav, palub ta alternatiivselt mõista viivise välja seadusjärgses määras

§ 113lg 1.

Kohus arvestab hageja nimetatud taotlust. Kuna lepingujärgset viivist ei ole võimalik esitatud kujul rahuldada, mõistab kohus viivise välja seadusjärgses määras ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

15.

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt 26,04 euro suuruse laenuhaldustasu väljamõistmist. 16. Hageja on oma sissenõudmiskulude nõude esitanud

§ 1132

lg 2 alusel ning lähtunud sellest, et sissenõudmiskulude tekkimise ajal oli leping juba üles öeldud. Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade eest hüvitist. Kohus märgib, et

§ 113

2 lg 2 alusel on võimalik välja mõista sissenõudmiskulusid vaid saadetud kirjade eest. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulude nõude

§ 1132lg 2 alusel summas 50 eurot rahuldamata.

17. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla 2446,99 eurot ning TsMS § 369 alusel sissenõutavaks muutuvad põhiosa maksed alates 10.05.2026 vastavalt hageja 09.02.2026 menetlusdokumendis toodud maksegraafikule. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 361,58 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 867,89 euro (8786,41-7918,52) ulatuses. Samuti jätab kohus rahuldamata viivisenõude (summa määratlemata), lepingu haldustasu nõude 26,04 eurot ning sissenõudmiskulude hüvitamise nõude 50 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas. Menetluskulude jaotus 18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 8

(9)Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlgnevust 8786,41 eurot, intressi 381,82 eurot, haldustasu 26,04 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 784,95 eurot ning edasiulatuvalt viivist põhivõlalt alates 15.11.2025 kuni põhinõude summas 8786,41 eurot täitmiseni 6,9% aastas (kohtuotsuse tegemise seisuga oleks summa 250,81 eurot). Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas 10 280,03 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga 8280,10 eurot. Seega rahuldab kohus hageja nõude 80% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ning 20% ulatuses hageja kanda. 19. Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 62) kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1178 eurot (riigilõiv 840 eurot ning esindaja kulud 338 eurot (2 tundi tunnihinnaga 169 eurot, käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga (840 eurot). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suurus ei ole põhjendatud täies ulatuses. Arvestades hageja nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata (sh seda, et hageja on pidanud nõuet täpsustama vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu), peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks õigusabile kokku 2 tundi. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hagejat on menetluses esindanud mitteadvokaadist esindaja. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 100-120 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot. Seega on hageja lepingulise esindaja tasu 240 eurot (2x120 eurot, käibemaksuta). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 1080 eurot (840+240, käibemaksuta). Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud, milleks on 864 eurot. Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.