← Eesti

3-24-101/7

Obsah (11)§ 184§ 182§ 158§ 2§ 229§ 90§ 100§ 98§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2025, Tartu Haldusasja number 3-24-101 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Justiitsmini

) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kinnipeetav Romeo Kalda esitas
  2. detsembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, et saada juurdepääs Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele (haldusasi nr 3-13-2425).
  3. märtsil 2015 esitas ta Tartu Halduskohtule kaebuse, et saada kinnipeetavana juurdepääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele (haldusasi nr 3-15-745).
  4. märtsil 2018 esitas Romeo Kalda 3-24-101 Tartu Halduskohtule kaebuse, et saada kinnipeetavana juurdepääs Riigikohtu veebilehele täies ulatuses (haldusasi nr 3-18-477).
  5. Romeo Kalda esitas
  6. jaanuaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb haldusasjades nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot.
  7. Tartu Halduskohus võttis
  8. jaanuari
  9. a määrusega kaebuse menetlusse.
  10. Justiitsministeerium esitas
  11. veebruaril 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
  12. Kohus otsustas
  13. jaanuari
  14. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
  15. Kaebaja esitas
  16. veebruaril 2025 täiendava seisukoha. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  17. Kaebaja väited on kokkuvõtvalt järgmised. 7.
  18. Haldusasjas nr 3-13-2425 kestis menetlus 9 aastat, 5 kuud ja 9 päeva, haldusasjas nr 3-15-745 8 aastat ja 27 päeva ja haldusasjas nr 3-18-477 5 aastat, 5 kuud ja 4 päeva. Sellega on ületatud mõistlik menetlusaeg, mistõttu on rikutud põhiseaduse (PS) § 13–15 ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg
  19. 7.
  20. Kohtumenetluse kestuse hulka tuleb arvestada ka eelnev kohustuslik kohtueelne menetlus. 7.
  21. Kaebaja vajas kohtuasjades kiiret otsustust, sest tegemist oli tema põhiõiguste riivega. 7.
  22. Menetlused olid kaebajale tema põhiõiguste tagamiseks äärmiselt pikad ja kurnavad ning tekitasid frustratsiooni ja stressi. Talle põhjustati menetluste ajal ebameeldivuste, pideva ootamise ja teadmatuse tõttu vaimseid kannatusi. Menetluste ajal ei pääsenud ta ligi vaidlusalustel veebilehtedel olevale vajalikule õigusinfole, mida tal oli vaja oma õiguste kaitseks, iseseisvaks uurimistööks ja juura õppimisel ning kinnipeetavatele õigusdokumentide koostamisel ja nende abistamisel. Vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu puudumine avaldas kaebaja õigustele olulist mõju, arvestades, et tema õigusi oli kinnipeetava staatuse tõttu niigi piiratud. 7.
  23. Tegemist oli tavapäraste menetlustega, kus ei toimunud kohtuistungeid (v.a üks istung asjas nr 3-13-2425), ei kuulatud üle tunnistajaid ega tehtud ekspertiise. 7.
  24. Viivitused toimusid kohtute süül: alama astme kohtud eirasid Riigikohtu suuniseid ning Riigikohus saatis kohtute vigade tõttu asjad esimese astme kohtule tagasi; kohtud eirasid ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
  25. jaanuari
  26. otsuse seisukohti asjas nr 17429/
  27. Kui kohtud poleks vigu teinud, oleks menetlus toimunud mõistliku aja jooksul. 2

(11)3-24-101 7.
  1. Riigivastutuse seaduses (RVastS) pole seniajani sätet, mis tagaks tõhusa õiguskaitsevahendi mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui kahju on tekitatud ebamõistlikult pika halduskohtumenetlusega. Seega on riigivastuse seadus vastuolus PS §-ga 25 ning EIÕK art 6 lg-ga 1 ja art-ga
  2. Kaebaja taotleb riigivastutuse seaduse üle põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse alustamist osas, milles see ei näe ette ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. Õigustloova akti andmata jätmine tuleks tunnistada põhiseadusvastaseks. Riigikohtu järjekindel praktika hüvitada ebamõistlikult pika menetlusega tekitatud kahju PS § 25 alusel on sobiv vahend, kõrvaldamaks EIK etteheited Eestile, et vastav menetlus puudub. Asjas tuleb otse kohaldada PS § 25, EIÕK art 6 lg-t 1 ja EIK praktikat. 7.
  3. Ebamõistlikult pikk menetlusaeg põhjustab EIK praktika järgi alati isikule mittevaralist kahju. Võttes arvesse vaidlusaluste kohtumenetluste kestust, on nõutav hüvitis 1000 eurot õiglane ja mõistlik ning kooskõlas Riigikohtu ja EIK praktikaga.
  4. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 8.
  5. Kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Asjas kuulub kohaldamisele RVastS § 15 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Säte vastab täielikult ja selgelt seadusandja tahtele anda hüvitise saamise õigus isikule üksnes juhul, kui kohtu tegevus oli rängalt õigusvastane. Praeguse juhtumi osas ei ole pädev kohus tuvastanud, et vaidlusaluseid haldusasju lahendanud kohtunikud oleksid pannud toime kuriteo. Halduskohus ei saa kuritegu tuvastada ega hinnata ka teistes kohtuasjades tehtud lahendite sisulist õiguspärasust. 8.
  6. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. 8.2.
  7. Haldusasjas nr 3-13-2425 lahendas esimese astme kohus kaebust umbes 5 kuud, teise astme kohus umbes 1 aasta ja 3 kuud ning kolmanda astme kohus umbes 2 aastat ja 2 kuud, mille sisse jäi kahel korral menetluse peatamine (1 aasta ja 2 kuud). 8.2.
  8. Haldusasjas nr 3-15-745 lahendas esimese astme kohus kaebust vähem kui 2 kuud, teise astme kohus umbes 1 aasta ja 3 kuud (sh menetluse peatamine 6 kuud) ning kolmanda astme kohtus kestis menetlus enne kohtuasjade liitmist umbes 10 kuud (sh menetluse peatamine ligi 9 kuud). 8.2.
  9. Haldusasjas nr 3-18-477 lahendas esimese astme kohus kaebust umbes 2 aastat ja 1 kuu, teise astme kohtus kestis menetlus 1 aasta ning kolmanda astme kohtus 1 aasta ja 9 kuud. 8.
  10. Vaidlusalustes kohtuasjades toimus menetlus mõistliku aja jooksul ja kohtutele ei saa menetluse venitamist ette heita. Kohtud on tegutsenud nii kiiresti, kui asja iseloom ja kohtukoosseisu suurus seda võimaldas. Menetlustes ei toimunud suuri seisakuid, pigem on kohus kaebuse kiiresti menetlusse võtnud ja teinud aegsasti vajalikke toiminguid. Kohtud on menetlusosaliste taotlused lahendanud mõistliku aja jooksul. Asjade nr 3-13-2425 ja nr 3-15745 liitmine Riigikohtus ja asjade 3-13-2425 ja 3-18-477 liitmine halduskohtus toimus eeldusel, et kaebuste ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat ja lihtsamat lahendamist. Kaebuste lahendamine oli tavapärasest keerulisem, muu hulgas ootas Riigikohtus EIK lahendi jõustumist ning lõplikult lahendas asja Riigikohtu üldkogu. Kuna asja lahendamine eeldas 3
(11)3-24-101 põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse lahendamist, küsis Riigikohus mitmetelt ametisikutelt ja asutustelt arvamusi. 8.
  1. Kaebaja jaoks kaalul olnud hüved ei olnud kuigivõrd olulised ja kaebuse esitaja õigusi ei rikutud suurel määral. Kaebaja peamine soov oli saada juurdepääs internetilehekülgedele ning selle eesmärgi ta saavutas. Menetluses rikkumise tuvastamine on kaebaja jaoks piisavaks õiglaseks hüvitiseks. 8.
  2. Kaebusest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Mittevaralise kahju tekkimine ja suurus on ebaselge ja tõendamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  4. Kaebaja väidab, et riigivastutuse seaduses ei ole sätet, mis tagaks tõhusa õiguskaitsevahendi mittevaralise kahju hüvitamiseks halduskohtumenetluses tekitatud ebamõistliku menetlusaja eest. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Kohtu hinnangul reguleerib RVastS § 15 lg 1 ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud kahju hüvitamist ning seega on kohane õiguskaitsevahend riigivastutuse seaduses olemas. Halduskohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuid mitte kriminaalasjade arutamine ega kuriteo toimepanemise üle otsustamine. Praeguses asjas ei ole pädev kohus teinud lahendit, millega oleks otsustatud, et haldusasja nr 3-13-2425, nr 3-15-745 või nr 3-18-477 lahendanud kohtunik on pannud toime kuriteo. Eeltoodust tulenevalt tuleks kaebus RVastS § 15 lg 1 alusel rahuldamata jätta.
  5. Kaebaja väitel tuleks kaebuse rahuldamiseks tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusevastaseks. PS § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Samasisuline norm on sätestatud

§ 158lg-s 4.

Kohtul on alust jätta norm põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata üksnes juhul, kui normi põhiseadusvastasus on asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1). Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-24-25/17, p 45). 12. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Vaatamata sellele, et RVastS § 15 lg 1 võimaldab nõuda õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist, piirab kuriteo klausel isiku nõudeõigust ning seega ka PS §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise põhiõigust. 4

(11)3-24-101 PS § 25 kohaselt on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt ning rikutud on isiku subjektiivset õigust (vt nt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 76). Seega tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas vaidluse esemega hõlmatud kohtute tegevus on õigusvastane. Kui õigusvastane tegu puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata sõltumata sellest, kas RVastS § 15 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas. 13. PS §-dest 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale kohtumenetlusele, mis hõlmab põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul. EIK praktika kohaselt annab ka EIÕK art 6 lg 1 isikule õiguse nõuda kohtuasja lahendamist mõistliku aja jooksul. Õigus menetlusele mõistliku aja jooksul teenib eesmärki vältida, et isik jääks oma õiguste või kohustuste ulatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda. Isiku materiaalsete õiguste kaitstuse peavad tagama materiaalsed põhiõigused (nt PS §-s 44 sätestatud põhiõigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni).

§ 2lg 2 sätestab kohtule kohustuse lahendada haldusasi mõistliku aja jooksul.

Samas näeb sama norm kohtule ette ka kohustuse lahendada haldusasi õigesti. Seepärast on oluline silmas pidada, et kohustus lahendada haldusasi mõistliku aja jooksul ei kohusta kohut lahendama haldusasja kiiresti. Haldusasja lahendamisel on kohtu sisuline ja seega esmane ülesanne tagada haldusasja tulemuse õigsus, jäädes seejuures mõistliku menetlusaja piiresse.

  1. Haldusasjade nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 menetlus lõppes Riigikohtu üldkogu otsusega, millega kohustati Viru Vanglat võimaldama kaebajale vanglateenistuse järelevalve all juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, arvestades vangistusseaduses sätestatud piirangut. Seega saavutas kaebaja oma kaebuste eesmärgi. Kaebaja väitel tekitas riik talle õigusvastaselt kahju kohtumenetluse kestusega. Tema väitel kestis haldusasjas nr 3-13-2425 menetlus 9 aastat, 5 kuud ja 9 päeva, haldusasjas nr 3-15-745 8 aastat ja 27 päeva ning haldusasjas nr 3-18-477 5 aastat, 5 kuud ja 4 päeva.
  2. Haldusasja nr 3-13-2425 toimikust nähtub vaidluste lahendamise kohta järgnev. 15.
  3. Kaebaja esitas
  4. septembril 2013 Viru Vanglale taotluse, milles palus juurdepääsu võimaldamist Riigikohtu veebilehel asuvatele menetlustaotluste läbivaatamise kohtumääruste registrile, distsiplinaarkolleegiumi otsustele, Riigikohtu kodukorrale, kohtunike eetikakoodeksile ja Euroopa Liidu direktiividele. Viru Vangla jättis
  5. septembri
  6. a otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist
  7. detsembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus vangla otsuse tühistada ja kohustada vanglat võimaldama talle juurdepääs Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele. 15.
  8. Tartu Halduskohus rahuldas
  9. mai
  10. a otsusega kaebuse. 15.
  11. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  12. septembri
  13. a otsusega halduskohtu otsuse ja jättis kaebuse rahuldamata. 15.
  14. Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus peatas
  15. veebruari
  16. a määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni EIK lahendi jõustumiseni asjas Kalda v. Eesti (17429/10).
  17. augusti
  18. a määrusega uuendas Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise ning võttis kassatsioonkaebuse menetlusse (asja nr 3-3-1-52-16). Riigikohus peatas
  19. detsembri
  20. a määrusega vastustaja taotluse alusel asjas menetluse kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni asjas nr 3-3-2-1-
  21. Kohus uuendas menetluse
  22. augusti
  23. a määrusega.
  24. septembri
  25. a 5

(11)3-24-101 määrusega liitis Riigikohus haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-15-745 ühte menetlusse ning määras liidetud asja numbriks 3-13-
  2. detsembril 2017 tegi Riigikohtu halduskolleegium asjas nr 3-13-2425 otsuse, millega tühistas ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused, välja arvatud osas, mis puudutas juurdepääsu Euroopa Liidu direktiividele. Viimati nimetatud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus saatis asja tühistatud osas halduskohtule uueks lahendamiseks. 15.
  3. Tartu Halduskohus liitis
  4. märtsi
  5. a määrusega haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-18-477 ühte menetlusse ning määras liidetud haldusasja numbriks 3-18-
  7. Haldusasja nr 3-15-745 toimikust nähtub vaidluse lahendamise kohta järgnev. 16.
  8. Kaebaja esitas
  9. jaanuaril 2015 Viru Vanglale taotluse, et saada juurdepääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. 16.
  10. Viru Vangla jättis
  11. veebruari
  12. a otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist
  13. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus vangla otsuse tühistada ja kohustada vanglat võimaldama talle juurdepääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. 16.
  14. Tartu Halduskohus jättis
  15. juuni
  16. a otsusega kaebuse rahuldamata. 16.
  17. Kaebaja esitas
  18. juulil 2015 apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus võttis
  19. juuli
  20. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse.
  21. jaanuari
  22. a määrusega määras kohus, et kohtuotsus tehakse teatavaks
  23. märtsil
  25. veebruari
  26. a määrusega tühistas kohus otsuse tegevakstegemise aja ning peatas menetluse kuni EIK lahendi jõustumiseni asjas Kalda v. Eesti (17429/10). Menetlus uuendati
  27. augusti
  28. a määrusega. Ringkonnakohus tegi
  29. oktoobril 2016 otsuse, millega jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, kuid täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi. 16.
  30. Kaebaja esitas
  31. novembril 2016 Riigikohtule kassatsioonkaebuse. Riigikohus peatas
  32. detsembri
  33. a määrusega vastustaja taotluse alusel asjas menetluse kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni asjas nr 3-3-2-1-
  34. Kohus uuendas menetluse
  35. septembri
  36. a määrusega.
  37. septembri
  38. a määrusega liitis Riigikohus haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-15-745 ühte menetlusse ning määras liidetud asja numbriks 3-13-
  40. Haldusasja nr 3-18-477 toimikust nähtub vaidluse lahendamise kohta järgnev. 17.
  41. Kaebaja esitas
  42. septembril 2017 Viru Vanglale taotluse Riigikohtu veebilehele juurdepääsu saamiseks. Viru Vangla jättis
  43. novembri
  44. a otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist
  45. märtsil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus vangla otsuse tühistada ja kohustada vanglat võimaldama talle juurdepääs Riigikohtu veebilehele. 17.
  46. Kaebus jõudis Tartu Halduskohtusse
  47. märtsil 2018 ning registreeriti haldusasjana nr 3-18-
  48. Halduskohus jättis
  49. märtsi
  50. a määrusega kaebuse käiguta, sest puudusid andmed riigilõivu tasumise kohta. Pärast riigilõivu laekumist võttis kohus
  51. märtsi
  52. a määrusega kaebuse menetlusse ning liitis haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-18-477 ühte menetlusse.
  53. jaanuari
  54. a määrusega määras kohus kohtuistungi aja. Pärast
  55. aprillil 2019 toimunud istungit jätkus asja läbivaatamine kirjalikus menetluses. Halduskohus jättis
  56. 6
(11)3-24-101 aprilli
  1. a otsusega tühistamiskaebuse läbi vaatamata ja kohustamiskaebuse rahuldamata ning lõpetas menetluse osas, milles kaebaja taotles Riigikohtu veebilehe kaudu juurdepääsu Euroopa Liidu direktiividele. 17.
  2. Kaebaja esitas
  3. mail 2020 apellatsioonkaebuse (edasikaebus jõudis ringkonnakohtusse
  4. mail 2020). Tartu Ringkonnakohus võttis
  5. mai
  6. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ning vaatas
  7. veebruari
  8. a määruse alusel asja läbi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus tegi
  9. mail 2021 otsuse, millega jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata (muutes ja täiendades otsuse põhjendusi), välja arvatud Euroopa Liidu direktiividele juurdepääsu puudutavas osas. Nimetatud osas rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse, nõustudes kaebajaga, et sellist taotlust ta
  10. a kaebuses ei esitanud. 17.
  11. Kaebaja esitas
  12. juunil 2021 kassatsioonkaebuse (edasikaebus jõudis Riigikohtusse
  13. juunil 2021). Riigikohus võttis
  14. novembri
  15. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse ning andis
  16. augusti
  17. a määrusega asja lahendada Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu tegi
  18. veebruaril 2023 otsuse, millega rahuldas kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu
  19. mai
  20. a otsuse ja Tartu Halduskohtu
  21. aprilli
  22. a otsuse osas, milles kaebus jäeti rahuldamata. Ühtlasi tegi Riigikohus uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt (tühistamiskaebus jäeti läbi vaatamata ja kohustamiskaebus rahuldati). Riigikohus kohustas Viru Vanglat hiljemalt
  23. märtsiks 2023 võimaldama kaebajale vanglateenistuse järelevalve all juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, arvestades vangistusseaduses sätestatud piirangut.
  24. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul arvestama nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-14, p 14). EIK praktikas on arvestatud menetlusaja algust ajast, mil tekkis vaidlus EIÕK art 6 lg 1 tähenduses (vt nt
  25. novembri
  26. a otsus Wcisło ja Cabaj v. Poola (49725/11 ja 79959/13), p-d 173 ja 184;
  27. veebruari
  28. a otsus Hermenegild Schneeweiss jt v. Austria (24258/07), p 60 koos viidetega varasematele lahenditele). Võttes arvesse, et kinnipeetaval on vangistusseaduse § 11 lg 5 alusel kohustus läbida enne kohtusse pöördumist kohtueelne menetlus, peab kohus praeguses asjas põhjendatuks hakata menetlusaega arvestama ajast, mil vangla keeldus kaebaja taotlusi rahuldamast. Menetlusaeg lõppes vaidlusalustes haldusasjades
  29. veebruaril 2023, mil jõustus Riigikohtu üldkogu otsus haldusasjas nr 3-18-
  30. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium jättis
  31. detsembri
  32. a otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata osas, mis puudutas juurdepääsu Euroopa Liidu direktiividele, ei pea kohus põhjendatuks eristada seoses selle otsustusega praeguses kohtuasjas vaidluse eset ega seega ka menetlusaja arvestust. Kaebaja
  33. septembri
  34. a taotluse eesmärk oli saada juurdepääs kogu Riigikohtu veebilehel asuvale infole. Seega saavutas ta oma eesmärgi
  35. veebruaril
  36. Kui kohus oleks käsitanud juurdepääsu saamist Euroopa Liidu direktiividele eraldiseisva taotlusena, poleks kaebus tähtaegne ning kaebetähtaeg ei kuuluks tõenäoliselt ennistamisele, sest kohtumenetlus lõppes
  37. aastal ning kaebaja mõistis, et juurdepääs Euroopa Liidu direktiividele ei olnud kohtuasjas enam vaidluse all (vt kaebaja
  38. mai
  39. a apellatsioonkaebus haldusasjas nr 3-18-477, p 2.1). Seega kestsid menetlused järgmiselt: 7
(11)3-24-101 1) seoses kaebaja
  1. septembri
  2. a taotlusega saada juurdepääs Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele (v.a Euroopa Liidu direktiividele) –
  3. september 2013 kuni
  4. veebruar 2023 (s.o 9 aastat, 4 kuud ja 30 päeva); 2) seoses kaebaja
  5. jaanuari
  6. a taotlusega saada juurdepääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele –
  7. veebruar 2015 kuni
  8. veebruar 2023 (s.o 8 aastat ja 6 päeva); 3) seoses kaebaja
  9. septembri
  10. a taotlusega saada juurdepääs Riigikohtu veebilehele –
  11. november 2017 kuni
  12. veebruar 2023 (s.o 5 aastat, 3 kuud ja 9 päeva).
  13. Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnang mõistlikule menetlusajale anda iga konkreetse juhtumi asjaolude põhjal. Hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta asja keerukust, menetlusosaliste ja menetleja tegevust ning kaebaja jaoks menetluses kaalul olnud hüvesid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-31-78-14, p 16 ja EIK
  14. jaanuari
  15. a otsus Volensshchak jt v. Ukraina (1696/18 jt), p 6). Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osas tuleb arvesse võtta selle menetluse eripärasid, sealhulgas vajadust lahendada ühiskonnaelu olulisel määral mõjutavaid vaidlusi eelisjärjekorras (vt nt EIK
  16. märtsi
  17. a otsus Oršuš jt v. Horvaatia (15766/03), p 109).
  18. Kohus hindab järgnevalt, kas kohtud ületasid vaidlusalustes haldusasjades mõistlikku menetlusaega.
  19. Kõigis kolmes haldusasjas oli vaidluse all kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava juurdepääs Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Kohtu hinnangul oli tegemist mitmel põhjusel keerulise õigusvaidlusega. Ajal, mil vangla keeldus kaebaja juurdepääsutaotlusi rahuldamast, keelas VangS § 311 kinnipeetavatel kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu võimaldati vanglateenistuse järelevalve all ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Seega sõltus vaidlusalustes asjades kaebuse rahuldamine VangS § 311 põhiseaduspärasusest. Seejuures oli Riigikohtu üldkogu asunud
  20. aastal seisukohale, et VangS § 311 ei olnud põhiseadusega vastuolus osas, milles välistas kinnipeetavate juurdepääsu Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09).
  21. jaanuaril 2016 tegi EIK lahendi, milles asus seisukohale, et Eesti riik oli nimetatud veebilehtedele juurdepääsu piirates rikkunud EIÕK art 10 (Kalda v. Eesti (17429/10)). Viidatud lahendis märkis EIK, et EIÕK art 10 ei saa tõlgendada selliselt, et see kehtestab üldise kohustuse pakkuda kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või konkreetsetele internetilehekülgedele. EIK tuvastas teabe saamise õiguse riive põhjusel, et Eesti õiguse alusel oli kinnipeetavatele teatud veebilehtedele juurdepääs lubatud (p 45). EIK nõustus riigi väitega, et piirangul oli legitiimne eesmärk (otsuse p 47) ning möönis, et riigi ametiasutuste viidatud turva- ja majanduslikke kaalutlusi võib pidada asjakohasteks (otsuse p 53). Siiski polnud EIK veendunud piirangu vajalikkuses, sest riigi kohtud ei olnud detailselt analüüsinud turvariske ega lisakulude tekkimist (otsuse p-d 53 ja 54). EIK otsus jõustus
  22. juunil
  23. EIK otsuses ja sellele lisatud eriarvamuses esitatud seisukohad kinnitavad, et tegemist oli õiguslikult keerulise ja uudse küsimusega. EIK andis EIÕK art 10 kaitseala kohta uudse seisukoha. Ka eriarvamusele jäänud kohtunik märkis nimetatud lahendis asus EIK esimest korda seisukohale, et kinnipeetavale internetile juurdepääsu piiramine võib olla EIÕK art 10 rikkumine. Ta ei nõustunud lähenemisega, et EIÕK art 10 kohaldatakse üksnes juhul, kui osalisriik võimaldab kinnipeetavatel teatud ulatuses internetti kasutada. 8
(11)3-24-101 Viidatud kohtumenetlus EIK-s avaldas haldusasjade nr 3-13-2425 ja 3-15-745 menetluste kestusele olulist mõju. Kohtud peatasid neis asjades kuni EIK lahendi jõustumiseni menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. veebruari
  2. a määrus haldusasjas nr 3-13-2425 ning Tartu Ringkonnakohtu
  3. veebruari
  4. a määrus haldusasjas nr 3-15-745). Võttes arvesse EIK
  5. jaanuari
  6. a otsuses esitatud seisukohti, ei pidanud Riigikohtu halduskolleegium
  7. detsembri
  8. a otsuses võimalikuks lahendada vaidlust lõplikult. Riigikohus leidis nimetatud otsuses, et kohtute tuvastatud asjaolud ei olnud vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu piiramise vajalikkuses veendumiseks piisavad, sest ringkonnakohus oli osutanud turvariskidele ja vanglateenistuse teostatava järelevalve kulukusele abstraktselt. Siinkohal tuleb arvesse võtta ka kassatsioonimenetluse eripära: riigikohus saab üldjuhul arvesse võtta üksnes alama astme kohtu otsustega tuvastatud asjaolusid ega saa tõendeid ise koguda või hinnata (

§ 229lg-d 2 ja 3).

Tuginedes Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsuses antud juhistele, tuli halduskohtul pärast haldusasjade nr 3-13-2425 ja 3-18-477 liitmist välja selgitada konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid ning kulud, mis kinnipeetavatele vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu lubamisega kaasneksid. Võttes arvesse Riigikohtu üldkogu
  3. a lahendis väljendatud seisukohti ning EIK
  4. jaanuari
  5. a lahendi uudsust, ei ole alust hinnanguks, et kohtud oleksid pidanud vaidlusalustes küsimuses kiiremini õigusrahuni jõudma. Vaidlusaluste asjade põhiküsimuse keerukusele osutab ka menetluse hilisem käik. Riigikohtus lahendasid haldusasja nii kolmeliikmeline koosseis kui ka kolleegium kogu koosseis, hiljem 19-liikmeline Riigikohtu üldkogu. Asjaolu, et kuus riigikohtunikku koostasid Riigikohtu otsusele eriarvamuse, osutab samuti õigusvaidluse komplitseeritusele.
  6. Menetluse kestust haldusasjades nr 3-13-2425 ja 3-15-745 mõjutas ka menetluste peatamine. Kokku peatasid kohtud menetluse neljal korral. Kahel korral peatati menetlus kuni EIK lahendi jõustumiseni asjas Kalda v. Eesti (17429/10) ning kahel korral seoses kaebaja teistmisavalduse lahendamisega asjas nr 3-3-2-1-
  7. EIK lahendi jõustumisega seonduvalt oli haldusasjas nr 3-13-2415 kohtumenetlus Riigikohtu halduskolleegiumi määruste alusel peatatud alates
  8. veebruarist 2016 kuni
  9. augustini 2016 (s.o ligikaudu 6 kuud). Haldusasjas nr 3-15-745 oli samal põhjusel menetlus peatatud Tartu Ringkonnakohtu määruste alustel alates
  10. veebruarist 2016 kuni
  11. augustini 2016 (ligikaudu 5 kuud ja 2 nädalat). Võttes arvesse, et EIK otsus jõustus
  12. juunil 2016 ning juulikuu on tavapäraselt puhkuseaeg, on viivitus põhjendatud. Haldusasjas nr 3-3-2-1-6 oli samuti vaidlus VangS § 31 1 põhiseaduspärasuse ja kinnipeetavale seatud interneti kasutamise piirangute õiguspärasuse üle. Sel põhjusel oli haldusasjas nr 3-13-2425 menetlus Riigikohtu halduskolleegiumi määruste alusel peatatud alates
  13. detsembrist 2016 kuni
  14. augustini 2017 (s.o ligikaudu 7 kuud ja 2 nädalat) ning haldusasjas nr 3-15-745 samuti Riigikohtu halduskolleegiumi määruste alusel alates
  15. detsembrist 2016 kuni
  16. septembrini 2017 (s.o ligikaudu 8 kuud ja 3 nädalat). Võttes arvesse, et Riigikohtu üldkogu tegi teistmismenetluses otsuse
  17. juunil 2017 enne puhkusperioodi algust, ei nähtu kajastatud andmetest põhjendamatut viivitust. Kõikidel juhtudel on kohus koostanud menetluse peatamise kohta põhjendustega määruse.
  18. Kohtu hinnangul ei olnud vaidlusaluste haldusasjade menetluses selliseid etappe, mis osutaksid põhjendamatutele viivitustele. 9

(11)3-24-101 Kohtuastmete lõikes kestsid erinevad menetlusetapid võrdlused ülejäänutega pikemalt kahel korral Riigikohtus ja ühel korral halduskohtus. Haldusasjas nr 3-13-2425 kestis kassatsioonimenetlus veidi üle 2 aasta (alates kaebaja
  1. oktoobri
  2. a kassatsioonkaebusest kuni Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsuseni). Nagu eespool juba kirjeldatud, oli nimetatud ajavahemikus menetlus kahel korral peatatud (alates
  5. veebruarist 2016 kuni
  6. augustini 2016 ning alates
  7. detsembrist 2016 kuni
  8. augustini 2017; kokku ligikaudu 1 aasta, 1 kuu ja 2 nädalat). Seejärel jätkus menetlus halduskohtus, kus haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-18-477 liideti, kokku ligikaudu 2 aastat ja 5 kuud (arvestatuna alates Viru Vangla
  9. novembri
  10. a otsusest kuni Tartu Halduskohtu
  11. aprilli
  12. a otsuseni). Halduskohus kogus kaebaja õiguste piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks vajalikud tõendid vastavalt Riigikohtu
  13. detsembri
  14. a otsuses antud suunistele ning korraldas asja läbivaatamise istungil.
  15. aprilli
  16. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt avaldas vastustaja soovi, et kohus määraks kirjalikus menetluses dokumentide esitamiseks tähtaja septembri- või oktoobrikuusse ning kaebaja nõustus esitama kaebuse täpsed nõuded
  17. oktoobriks
  18. Vastuväidete esitamise tähtajaks määras kohus
  19. detsembri
  20. Võttes arvesse, et menetlusosalistele tuleb tagada tõendite esitamiseks ning istungi planeerimiseks piisav aeg, ning ka kohus peab arvestama nii istungi kui ka kohtuotsuse aja planeerimisel muude kohtuasjade menetlusplaanidega, saab pidada menetlusaega põhjendatuks. Pikemalt kestis ka menetluse viimane etapp Riigikohtus (alates kaebaja
  21. juuni
  22. a kassatsioonkaebusest kuni Riigikohtu üldkogu
  23. veebruari
  24. a otsuseni), s.o ligikaudu 1 aasta ja 8 kuud. Nimetatud ajavahemiku jooksul otsustas Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise, andis menetlusosalistele võimaluse seisukohtade esitamiseks. Kuna halduskolleegiumi hinnangul eeldas asja lahendamine põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse lahendamist, otsustas halduskolleegium
  25. augusti
  26. a määrusega anda asja üle Riigikohtu üldkogule. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses osalevad isikud ja asutused esitasid seisukohad
  27. a oktoobri lõpuks ning Riigikohtu üldkogu tegi otsuse
  28. veebruaril
  29. Kohtu hinnangul ei osuta eeltoodu põhjendamatule viivitusele menetluses. Samuti ei nõustu kohus kaebaja väitega, et alama astme kohtud oleksid eiranud Riigikohtu suuniseid või EIK
  30. jaanuari
  31. otsuses esitatud seisukohti. Halduskohus ja ringkonnakohus jätsid küll haldusasjas nr 3-18-477 kohustamiskaebuse rahuldamata, kuid kohtuotsuste põhjendustest on näha, et kohtud arvestasid nii Riigikohtu varasemate lahenditega ja samas asjas esitatud seisukohtadega kui ka EIK otsusega. Seisukohtade erisus puudutas ennekõike kaebaja õiguste riive proportsionaalsust, täpsemalt piirangu vajalikkust. Sellises küsimuses tuleb kohtul kaaluda avalikku huvi ja isiku õigusi ning ka siis, kui kohus järgib kõiki õigusnorme ja -põhimõtteid, ei ole erinevatele seisukohtadele jõudmises midagi tavapäratut.
  32. Vaidlusaluste kohtuasjade materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleksid menetlust venitanud. Kohus jättis kaebuse küll ühel korral (
  33. märtsi
  34. a määrusega haldusasjas nr 3-18-477) riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta, kuid see ei põhjustanud menetluses märkimisväärset viivitust. Samas ei nähtu haldusasjade materjalidest, et kaebaja oleks esitanud menetluse kestuse osas vastuväiteid. Nimetatud õigus on menetlusosalisel nii

§ 90

kui ka § 100 alusel.

(11)3-24-101 § 90 lg 1 võimaldab esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel ning

§ 100

alusel on menetlusosalisel õigus esitada kohtumenetluse kiirendamise taotlus, kui haldusasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei ole teinud vajalikke menetlustoiminguid, mis tagaksid kohtumenetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul. Samuti ei vaidlustanud kaebaja menetluse peatamise määruseid, milleks on õigus ette nähtud

§ 98lg-s 2.

Tegemist on kaebaja õiguste, mitte kohustustega, ning nende õiguste kasutamata jätmist ei saa kaebajale ette heita. Õiguste kasutamata jätmine osutab siiski sellele, et kohtumenetluse ajal ei olnud kaebajal menetluse juhtimisele tõsiseid etteheiteid.

  1. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal haldusasjades nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 kaalul õigused, mille piiramine oleks takistanud olulisel määral tema elukorraldust ja muude materiaalsete põhiõiguste teostamist. Vaidlus puudutas juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, samas kui kaebajale oli VangS § 31 1 alusel tagatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, ning alates
  2. augustist 2019 ka Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele.
  3. Vaidlusalustes haldusasjades kestis kohtumenetlus kõige pikemal perioodil ligikaudu 9 aastat ja 5 kuud. Kahtlemata on tegemist ebatavaliselt pika menetlusajaga. Kohus ei tuvastanud siiski haldusasjade materjale uurides, et kohtute tegevuses oleks olnud süsteemseid puudujääke või et menetluses oleks esinenud ajavahemikke, mille osas oleks menetluse viibimine jäänud kohtule arusaamatuks. Nagu kohus eespool märkis, olid vaidlusalused haldusasjad keskmisest keerukamad, hõlmates muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuste lahendamist. Lisaks pikendasid menetlusaega muud pooleliolevad kohtuasjad, mille vaidluse ese seostus otseselt kaebaja kaebustega vaidlusalustes haldusasjades. Kohtu hinnangul oli kaebajale mõistlik menetlusaeg tagatud.
  4. Kuna haldusasjade nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 menetlusaega ei saa pidada ebamõistlikult pikaks, pole kohtute tegevus õigusvastane. Seetõttu ei ole alust algatada RVastS § 15 lg 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Õigusvastase teo puudumise tõttu ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. 28.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning seega jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

29. Kohus selgitab kaebajale, et jõustunud kohtuotsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas (

§ 175

lg 1) ning tal on õigus esitada taotlus avaldatavas kohtuotsuses teda üheselt identifitseerida võimaldavate isikuandmete avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3). Vastav taotlus tuleks kohtule esitada enne kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.