4-26-1041/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2026, Tallinn Väärteoasja number 4-26-1041 (2670,26,001190) Kohtukoosseis Sten Lind, Orvi Koik, Inna Ombler Vaidlustatud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2026 otsus Väärteoasi Andry Virkus väärtegu LS § 227 lg 4 ja § 234 lg 1 järgi Menetlusosalised menetlusalune isik Andry Virkus (isikukood 39708184240) kohtuväline menetleja PPA Lääne prefektuur Pärnu politseijaoskond Apellant menetlusalune isik RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB: Jätta menetlusaluse isiku Andry Virkuse määruskaebus läbi vaatamata. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Menetlusalune isik saab ringkonnakohtu määrust vaidlustada vaid advokaadi vahendusel. Riigikohus võtab määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui peab selles asjas lahendi tegemist oluliseks seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohus tegi
4. märtsil 2026 otsuse, millega tunnistas Andry Virkuse süüdi LS § 227 lg 4 ja § 234 lg 1 järgi ning mõistis nende eest karistuseks 17 päeva aresti. Lisakaristusena võttis kohus Andry Virkuselt LS § 227 lg 5 p 3 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks. 1 LS § 227 lg-le 4 vastava väärteo pani Andry Virkus toime sellega, et ta ületas
5. märtsil 2026 kella 01.33 ajal Kaubasadama teel Pärnu linnas mootorsõidukit Volkswagen Golf (reg-nr XXXXXX) juhtides lubatud sõidukiirust vähemalt 78 km/h võrra. Ta sõitis teelõigul, mille suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h, kiirusega vähemalt 128 km/h. LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo pani Andry Virkus toime sellega, et ta eiras tahtlikult politseiametniku LS § 200 lg 1 kehtestatud korras antud peatumismärguannet (peatumismärguanne oli antud ees sõitva sõiduki juhile taga sõitvalt tsiviilvärvides alarmsõidukist sisse lülitatud sinise ja punase märgutulega ja helisignaaliga). Kohus on seisukohal, et Andry Virkus pani nii lubatud sõidukiiruse ületamise kui ka kohustusliku peatamise märguande eiramise toime kavatsetult. Andry Virkus teadis, et teelõigul, millel ta mootorsõidukiga sõitis, oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, ta läkski Kaubasadama teele sõitma eesmärgiga teha kiiruskatset, ületada lubatud sõidukiirust. Ta sai aru, et talle sõitis vastu politseisõiduk, sest sõidukil lülitati vilkurid sisse, sai aru, et see on märguanne peatumiseks, kuid ta otsustas mitte peatuda, sõitis jätkuvalt suurel kiirusel politseisõiduki eest ära. Eest ära sõitmine lõppes sellega, et Andry Virkuse juhitud auto kaotas kurvis juhitavuse ja jäi teepervele libisedes kinni. Mõistetud karistust põhjendas kohus järgnevalt. Kuna Andry Virkus on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, tuleb mõista karistuse KarS § 63 lg 1 alusel, st sätte järgi, mis näeb ette raskema sanktsiooni. Kohus leidis, et Andry Virkuse süü on suur: ta rikkus kahte liiklusseaduse normi, kiiruse ületamine oli suur ja ta sõitis ka peale seda, kui talle oli antud politsei poolt kohustuslik peatumise märguanne, suure kiirusega politsei eest ära, teod on toime pandud kavatsetult. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü tunnistamise ja kahetsuse. Kohus märkis, et karistusregistri kohaselt Andry Virkusel kehtivaid karistusi ei ole, kuid toimepandud tegu näitab, et ta suhtub kehtestatud liiklusreeglitesse ülimalt ükskõikselt. Üldpreventiivsesse eesmärki puutuvalt märkis kohus, et liiklusseadusega on sätestatud käitumisreeglid kõikide liiklejate turvalisuse tagamiseks, kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt ei ole kiiruse ületamiste puhul tegemist vähetähtsa süüteoga ja liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa. Neist asjaoludest lähtuvalt asus kohus seisukohale, et Andry Virkust tuleb karistada arestiga ja tema suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust.
6. Maakohtu otsuse peale esitas Andry Virkus apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist põhi- ja lisakaristuse osas ning uue otsuse tegemist, millega karistada teda ainult rahatrahviga. Alternatiivselt taotleb ta maakohtu otsuse tühistamist põhi- ja lisakaristuse osas või vähemalt põhikaristuse osas ja asendada põhikaristus üldkasuliku tööga. Kaebuse esitaja leiab, ebaproportsionaalne. et karistus on etteheidetavat tegu arvestades ilmselgelt 2 Kaebuses on refereeritud Riigikohtu praktikat selle kohta, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta, ning selle kohta, milles võib seisneda kohtu viga karistuse mõistmisel. Kaebuse kohaselt on maakohus hinnanud kaebaja süü alusetult keskmisest suuremaks. Kaebuses on rõhutatud, et reaalseid kahjulikke tagajärgi ei saabunud – puudusid kannatanud, varaline kahju või muu realiseerunud oht. Kaebuse kohaselt tuleks süü suuruse hindamisel arvestada mitte üksnes teo ohtlikkust abstraktselt, vaid ka selle tegelikke tagajärgi. See, et praegusel juhul jäi tegu tagajärjetuks, mis vähendab oluliselt selle ebaõiguse määra. Teiseks ei ole kohus andnud piisavat kaalu karistust kergendavatele asjaoludele. Kohus küll tuvastas formaalselt, et kaebaja tunnistas süüd ja kahetses tegu, kuid ei kajastanud nende asjaolude tegelikku mõju karistuse määrale. Samuti on jäetud sisuliselt arvestamata kaebaja varasem õiguskuulekus – tal puuduvad kehtivad karistused, mis viitab sellele, et tegemist ei ole süsteemse õigusrikkujaga. Kohus on põhjendamatult rõhutanud üldpreventiivseid kaalutlusi, jättes tahaplaanile eripreventiivse eesmärgi. Maakohus ei ole piisavalt kaalunud alternatiivseid, vähem intensiivseid karistusliike. Kohus ei ole üldse selgitanud, miks kohus isegi ei kaalunud aresti asemel põhikaristusena rahalist karistust. Lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks juba iseenesest omab märkimisväärset üld- ja eripreventiivset toimet. Sellele lisanduv arest kujutab endast kumulatiivset karistuskoormust, mis ületab ilmselgelt vajaliku määra. Eriti oluline on käesolevas asjas rõhutada kaebaja isikut puudutavaid asjaolusid, millele kohus on andnud põhjendamatult vähese kaalu. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused, mis tähendab, et tegemist ei ole korduva õigusrikkujaga ega isikuga, kelle käitumine viitaks püsivale õiguskorra eiramisele. See, kui isik on varem karistamata, on üks olulisemaid süü suurust vähendavaid tegureid. Arest kui vabadusekaotuslik karistus on oma olemuselt äärmuslik meede, mille kohaldamine peab olema rangelt põhjendatud ja reserveeritud juhtudeks, kus muud karistusliigid ei ole ilmselgelt piisavad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kaebuses etteheited maakohtu mõistetud karistusele on ilmselgelt põhjendamatud. Maakohus on võtnud arvesse kõiki KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolusid ja esitanud selged põhjendused, miks ta peab kohaseks just mõistetud karistust. Kaebuses väljendatud seisukohad, mida ja kuidas tulnuks karistuse mõistmisel arvesse võtta, on ilmselgelt ekslikud ning kaebuses viidatud Riigikohtu lahendid ei anna alust sellisteks järeldusteks, nagu kaebuse esitaja on neist teinud. Kaebuses rõhutatu, et reaalseid kahjulikke tagajärgi ei saabunud, ei tähenda, et süü ei saa olla suur. Süü suurust hinnatakse konkreetse süüteokoosseisu kontekstis. Nii kiiruse ületamine kui ka peatamismärguande eiramine on formaalsed deliktid – kumbki väärteokoosseis ei eelda tagajärge. Seetõttu avaldubki süü suurus eeskätt tegu iseloomustavates asjaoludes (nt selles, 3 kui ulatuslikult kiirust ületatakse) ja süü saab olla suur ka ilma selleta, et teoga põhjustatud oht oleks mingil moel realiseerunud. Ringkonnakohus ei saa jätta nentimata, et füüsikaseadusi arvestades ei oleks juhul, kui kihutamine oleks lõppenud kannatanutega, tõenäoliselt küsimus enam väärteo eest karistuse mõistmises. Alusetu on ka kaebuse väide, nagu oleks see, kui isik on varem karistamata, üks olulisemaid süü suurust vähendavaid tegureid. Sellist põhimõtet ei tulene seadusest ega kohtupraktikast. Süü suurus sõltub eelkõige toimepandud teost ja isiku suhtumisest oma käitumisse. Maakohus on toonud otsuses välja süü suurust iseloomustavad asjaolud. Need asjaolud on asjakohased ja maakohtu põhjendus, miks süü on suur, on jälgitav. Arvestades maakohtu otsusega tuvastatud asjaolusid, näitab kaebuses väljendatud seisukoht, nagu oleks mõistetud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne, pigem, et menetlusalune isik ei mõista toimepandud väärtegude tõsidust. Maakohtu otsuse põhjenduste valguses ei pea paika seisukoht, nagu oleks maakohus lähtunud ennekõike üldpreventiivsetest kaalutlustest ega arvestanud piisavalt eripreventiivse eesmärgiga. Kohus on viidanud sellele, et Andry Virkus on varem karistamata. Kohus leidis aga, et toimepandud teod näitavad suurt ükskõiksust õiguskorra suhtes. Seega leidis kohus, et ka eripreventiivsed kaalutlused toetavad karmima karistuse mõistmist. Ilmselgelt põhjendamatu on ka etteheide, et maakohus küll tuvastas formaalselt, et Andry Virkus tunnistas süüd ja kahetses tegu, kuid ei kajastanud nende asjaolude tegelikku mõju karistuse määrale. Karistuse mõistmiseks ei ole valemit ega mingit kindlat määra, kui palju peaks tuvastatud karistust kergendava asjaolu tõttu mõistetavat karistust kergendama. Mis puutub väitesse, et maakohus pole põhjendanud karistusliigiks just aresti kohaldamist, siis maakohtu otsusest nähtuvalt pidas kohus just seda põhikaristust põhjendatuks, sest nii süü suurus kui ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlused rääkisid raskema karistuse kasuks. Samal põhjusel pidas kohus vajalikuks kohaldada lisakaristust, kohaldades viimast küll LS § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud alammääras.
8. Kuna Andry Virkuse määruskaebus on ilmselgelt põhjendamatu, jätab ringkonnakohus selle VTMS §-st 2 ja KrMS § 326 lg st 3 juhindudes läbi vaatamata. Allkirjastatud digitaalselt 4