Obsah (4)

§ 423§ 164§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 06.04.2026.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-12933 Tsi

(tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 423 lg 1 p 9 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui õigustatud isiku nimel hagi esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu;

§ 423

lg 2 p 2 järgi kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 2 Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja emal puuduks esindusõigus. Asjas esitatust ei nähtu, et lapsevanemate ühine hooldusõigus oleks lõpetatud vara hooldusõiguse osas. Vastavalt PKS (perekonnaseadus) § 120 lg 4 ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Kohus ei leia ka, et käesolevas menetlusstaadiumis võiks hagi sisulise lahendamise asemel olla mõistlik selle läbi vaatamata jätmine perspektiivituse tõttu. Kohus jätab taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

1. PKS § 96 I lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased). PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Nähtuvalt sünni tõendist (dtl 8) on kostja hageja isa, mistõttu on hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist.
2. PKS § 100 lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. PKS § 100 lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.
3. Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (3-2-1-33-11, p 18). Pooled vaidlevad, kas kostjal on kohustus anda ülalpidamist rahas ning kas kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud.
4. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 2 on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega. Nimetatud olukorda ei esine juhul, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (2-18-6491, p 13.1).
5. Kohtule on esitatud Harju Maakohtu 21.10.2025 määrus tsiviilasjas 2-24-13205 (dtl 99-109), millega on lõpetatud lapsevanemate ühine hooldusõigus hageja suhtes osaliselt ning antud kostjale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha (sh elukoht) määramise ja isikut tõendavate dokumentide taotlemise osas. Kohtumäärus on jõustunud 13.11.
6. Nähtuvalt nimetatud määrusest (p 13, 14) tuvastas kohus, et lapsevanematel oli välja kujunenud nädal-nädal suhtluskord, kuni 2024.a. augustis lahkus ema lapsega Venemaale. Pooled ei vaidle, et käesoleval ajal elab hageja koos emaga Venemaal. Kostja soovib, et hageja asuks elama tema juurde Eestisse.
7. Riigikohus on selgitanud, et kui on olemas suhtluskord, ei ole põhjendatud ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades juhinduda sellest, kui palju aega viibis kostja lastega tegelikult koos, sest selline lähenemine pisendab vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (2-18-6491, p 14.1). Olukorras, kus suhtluskorra määrust ei täideta lahuselavast vanemast sõltuvatel asjaoludel (nt ta ei soovi lapsega suhelda ulatuses, nagu see on kohtumääruses ette nähtud), saab elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda lapse faktilisest elukorraldusest. Kui suhtluskorra mittejärgimine on tingitud lahuselava (elatist tasuma kohustatud) vanema enda käitumisest või valikutest, siis on ühtlasi tema enda mõjusfääris tagajärg, kus lapsega vähesema suhtlemise tõttu tuleb tal anda lapsele vahetu ülalpidamise asemel ülalpidamist rahas (2-21-16454, p 17).
8. Nähtuvalt Harju Maakohtu 21.10.2025 määrusest tsiviilasjas 2-24-13205 tuvastas kohus, et ema taotles isa teadmata lapsele uue reisidokumendi ning lahkus lapsega Venemaale ilma isa sellest 3 teavitamata (p 14). Kohus asus seisukohale, et ema on lapse viimisega Venemaale kuritarvitanud hooldusõigust ning rikkunud vanemate kokkulepet nii lapse elukoha kui ka suhtluskorra osas; ema ei ole kohtule avaldanud, kas ja millal ta Eestisse naaseb; Venemaa kohus on keeldunud lapse Eestisse tagastamisest ning isal ei ole võimalik last ilma lapse Vene Föderatsiooni passi valdamata Eestisse tuua; kuni laps viibib Venemaal, ei ole isal faktiliselt võimalik lapse hooldusõigust teostada; samuti on takistatud isa ja lapse kohtumine ning suhtlemine (p 15). Kohus tuvastab, et kostja esitas 14.08.2024 avalduse lapse tagastamiseks vastavalt lapseröövi konventsioonile (dtl 42) ning tsiviilasjas 2-24-13205 rahuldas kohus 16.09.2024 ka kostja esialgse õiguskaitse taotluse, andis talle esialgse õiguskaitse korras ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ning kohustas lapse ema viivitamatult laps kostjale üle andma, samuti üle andma lapse isikut tõendavad dokumendid ning kohustas lapse ema tegema kostjaga koostööd, et tagada lapse tagasi toomine Eesti Vabariiki. Lapse ema kohtumäärust ei täitnud. Kohus märkis 21.10.2025 määruses, et Vene Föderatsiooni kohtutes on viimasel ajal välja kujunenud praktika, mille kohaselt lapseröövi taotluste alusel sõltumata asjaoludest lapsi (vähemalt mitte Eestisse) ei tagastata (p 15). Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul on kostja teinud kõik endast oleneva hooldusõiguse teostamiseks, lapsega suhtlemiseks ning ülalpidamise andmiseks vahetult, asjaolud, mis on muutnud selle võimatuks, ei ole tingitud kostjast. Hageja etteheiteid korterist välja viskamise ja vägivaldse käitumise kohta on kohus tsiviilasjas 2-24-13205 tehtud lahendis hinnanud (p 16, 21), ning leidnud, et need ei ole põhjendatud.
9. Riigikohus on selgitanud, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (2-18-6491, p 13.3). Kohus leiab, et hageja selliseid asjaolusid perioodi 27.08.2024 15.09.2024 kohta (so suhtluskord nädal-nädal kuni viivitamata täidetava EÕK määruse tegemiseni) välja toonud ei ole.
10. Kohus leiab, et kui kostja, kellel on ainuhooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha otsustamise osas, on otsustanud, et lapse elukoht on kostja juures, kuid hooldusõigust ei ole faktiliselt võimalik teostada, kuna teine lapsevanem kuritarvitab oma hooldusõigust ega täida kohtumääruseid, ei ole tegemist olukorraga, kus lapsevanem ei ela lapsega koos või ei osale tema kasvatamiseks PKS § 100 lg 2 mõttes. Vastupidine seisukoht tooks kaasa kohtupraktikas lubamatuks peetud olukorra, kus ühel vanemal on võimalik kohtulahendi täitmata jätmise kaudu mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust. Seetõttu ei ole kostjal kohtu hinnangul kohustust anda ülalpidamist rahas, so elatise maksmise teel.
11. Tulenevalt PKS § 99 lg 1 ja 2 on alaealisel lapsel õigus saada ülalpidamist oma kõikide eluvajaduste rahuldamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul rikub hageja õigust saada kostjalt ülalpidamist mitte kostja, vaid hageja ema, sest ta on keeldunud vaatamata kostja nõudmisele ning tsiviilasjas 2-24-13205 tehtud kohtumäärustele hagejat Eestisse tagastamast ning kostjale üle andmast, millega on muutnud hageja võimaluse saada kostjalt vahetut ülalpidamist objektiivselt võimatuks. Kohus asub seisukohale, et kostja ülalpidamiskohustust rikkunud ei ole. Seetõttu jätab kohus hagi rahuldamata.
12. Tõendid, millele kohus ei viidanud, teavet asja lahendamisel tähendust omavate asjaolude kohta ei sisalda. Menetluskulud 15.

§ 164

lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg 12 järgi alaealise lapse elatisnõude 4 rahuldamata jätmise korral võib menetluskulud jätta täielikult või osaliselt lapse nimel hagi esitanud seadusliku esindaja kanda, kui seaduslik esindaja ei kasutanud hagi esitamisel või menetlemisel oma menetlusõigusi heauskselt. 16. Kohus nõustub kostjaga, et ülalpidamisnõude esitamine olukorras, kus hageja seaduslik esindaja ise oli hooldusõiguse kuritarvitamisega muutnud kostjal ülalpidamiskohustuse täitmise senisel viisil võimatuks, kujutab endast ka menetlusõiguste kuritarvitamist hagi esitamisel. Seetõttu on põhjendatud menetluskulude jätmine hageja ema kanda

§ 164lg 12 alusel.

17. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis kostjal menetluskulu 1 552,83 eurot, so kulu lepingulisele esindajale.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Kostja märkis, et esindaja tegi toiminguid kokku 6 tundi ja 30 minutit (detailne loend dtl 148-149), õigusteenust osutati hinnaga 180-200 eur/h (+km).
2. Kohtuistung kestis protokolli kohaselt 0,5 tundi kavandatud algusajast arvestatuna. Kuivõrd 19.03.2026 oli juba kulunud aeg istungiks valmistumiseks, seisukoha koostamiseks ja nõupidamiseks kliendiga, ei saa pidada põhjendatuks 0,5 tundi ületavat ajakulu (so 50 min) 20.03.2026 istungil osalemiseks viitega täiendavale nõupidamisele. Ülejäänud osas leiab kohus, et kõik märgitud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning ühelegi märgitud ajakulu pole põhjust pidada ilmselt ülemääraseks. Kohus leiab, et märgitud õigusteenuse hind ei ületa oluliselt keskmist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusteenuse hinda, kuid võttes arvesse asja vähest keerukust ning asjaolu, et tegemist oli ülalpidamisasjaga, milles kohtul on tavapärasest hagimenetlusest aktiivsem roll, ei olnud vajalik kulutuste tegemine vandeadvokaadist esindajale. Põhjendatud kulutused õigusteenusele ei ületa kohtu hinnangul 167 eurot tunnis (sh km).
3. Kostjale hüvitamisele kuuluv menetluskulu kokku on 946,89 eurot (167 x 5,67), mille kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostja kasuks välja hageja seaduslikult esindajalt. 21.

§ 177

lg 4 alusel märgib kohus vastavalt kostja taotlusele, et hageja seaduslikul esindajal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 5