lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg-ga 1.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, , p 14.1.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 9. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping
Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 13 ja 17). 10.1.
lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).
lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja 5
lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 66 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt
lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos
§-s 94 sätestatud intressiga (v.a
Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid välja ei toonud. Hageja esitas üksnes intressi ümberarvestuse
Kuna hageja ei ole välja toonud kostja krediidivõime hindamise aluseks olevaid asjaolusid ega esitanud kohtule selle kohta tõendeid, siis tuvastab kohus, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).
4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Hageja nõuete lahendamine
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär. 2022. aastal oli
§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli
§-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023– 31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi 42,79 eurot, mis on arvestatud
§-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 120–121). Kohus rahuldab hageja intressinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 42,79 eurot. 13. Hageja viivisenõue perioodi 16.09.2024–06.01.2025 eest on 64,41 eurot. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 12,90% aastas. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 12,90% aastas põhinõudelt (1617,10 eurolt) alates 07.01.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna
4 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 12,90% aastas (dtl 93). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 64,41 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (1617,10 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 12,90% aastas alates 07.01.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. 14. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50 eurot.
lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Leping lõppes 16.09.2024. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 01.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 17.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 01.11.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. 7
MS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.