← Eesti

2-25-103592/14

Obsah (12)§ 401§ 402§ 82§ 101§ 108§ 4062§ 406§ 4034§ 403§ 104§ 416§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Tsiviilasja number 2-25-103

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

  1. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 30.06.2024 sõlmitud järelmaksulepingu nr L89016787875 (dtl 38, 39). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 399 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi ja lepingutasu 15 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 16,85 eurot, viimase osamakse suurus 16,63 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
  2. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 20.07.2024 ja viimane osamakse 20.06.2027 (dtl 39). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. 3

(10)Krediidi kulukuse määr 8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

  1. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 34,74% aastas. Lepingutasu oli 15 eurot, intressimäär oli 16% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 36 osamaksega (dtl 38). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
  2. juulil ja
  3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 30.06.2024 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36% (kohaldus alates 01.01.2024 kuni 30.06.2024 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 52,08%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 20,45% (antav krediit 399 eurot; lepingutasu 15 eurot; osamakseid 36; aastaintress 16%). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 9. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 10.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause). 4

(10)Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud 5

(10)kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 66 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt

§ 4034

lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos

§-s 94 sätestatud intressiga (v.a

§ 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral).

Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest (kehtivaid ega varasemaid maksehäireid ei tuvastatud) ning lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja taotluses esitatud andmetest: igakuine sissetulek 600 eurot ja igakuised kohustused 0 eurot. Nende andmete põhjal jäi kostjale pärast lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 583,15 eurot kuus (u 97% sissetulekust), mis ületas 2024. aasta arvestusliku elatusmiinimumi 345,80 eurot. Seetõttu järeldati automaatse otsustuse käigus, et kostja on krediidivõimeline. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt

§ 4034lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning 6

(10)varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 403

4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 11.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 11.1. Hageja tõi välja, et kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud. Lepingu nr L89016787875 osas muutusid sissenõutavaks osamaksed järgmiselt (dtl 39): 20.08.2024 7

(10)põhiosa makse 3,45 eurot; 20.09.2024 põhiosa makse 7,66 eurot; 20.10.2024 põhiosa makse 8,13 eurot. Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 04.10.2024, milles teatas, et kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 18.10.2024, siis on krediidiandjal õigus lepingu üles öelda (dtl 48). Krediidiandja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 25.10.2024 (dtl 49). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 25.10.
  1. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosad. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 399 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 399 eurot väljamõistmiseks kostjalt. 11.
  2. Hageja viivisenõue perioodi 26.10.2024–07.05.2025 eest on 33,90 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 16% aastas alates 08.05.2025 põhinõudelt 399 eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 16% aastas.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna

§ 403

4 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 16% aastas, 0,04% päevas (dtl 38). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 33,90 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (399 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 16% aastas alates 08.05.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. 12. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja ei ole ümberarvestust intressinõude osas kohtule esitanud. Hageja intressinõue 34 eurot jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 8

(10)Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
  1. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 05.02.
  2. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 05.02.
  3. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Hagi esitamise ajal (05.02.2025) oli hagihinnaks 514,65 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 496,74 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 97% ulatuses ning jättis rahuldamata 3% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda. 14.
  4. Hagilt hinnaga 514,65 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 175 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 169,75 eurot. 14.
  5. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 422,50 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, , p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, , p 9). Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 2 tundi; hageja 25.02.2026 seisukoha koostamisele ja menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 0,5 tundi. Kohtu hinnangul on nimetatud toimingud vajalikud ja põhjendatud, s.o kokku 2,5 tunni ulatuses. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele kui esmastele toimingutele kulub tavapäraselt rohkem aega kui hilisematele menetlustoimingutele. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga. 14.
  6. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). 9
(10)Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 2,5 tunni ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 300 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks lepingulise esindaja kuluna välja mõista 310,40 eurot.
  1. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 495 eurot, sealhulgas riigilõiv 175 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 480,15 eurot, s.o riigilõiv 169,75 eurot ja lepingulise esindaja kulu 310,40 eurot. Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 617,50 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 480,15 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 137,35 euro osas.
  2. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

  1. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
  2. TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.