Obsah (6)
§ 223§ 33§ 49§ 6§ 16§ 2364-18-6094 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Väärteoasi Pärnu Maakohus 14. märts 2019.a, Pärnu (Kuninga tn) kohtumaja
§ 223
lg 1, § 236 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi Istungil osalenud isikud: kaebuse esitajana K.P (ik XXX, elukoht XXX-i, Pärnumaa) vandeadvokaat Vahur Krinal, määratud korras kaitsja kohtuvälise menetleja ametnikuna RESOLUTSIOON Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veber Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 2, § 29 lg 1 p 1, § 132 p 3, § 133-135 kohus otsustas: Rahuldada K.P kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veber poolt 08.11.2018 tehtud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,18,004225 K.P karistamises
§ 223
lg 1, § 236 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi ning lõpetada K.P suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o. isiku teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud ja tunnistaja kulud jätta VTMS § 38 lg 1, KrMS § 181 ja § 183 alusel riigi kanda. Kohtuotsuse kuulutamine: 14.03.2019.a kell 11:00. Kohtuotsus saata teadmiseks kohtumenetluse pooltele - kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. 1
(10)4-18-6094 Kohtuotsuse koopia edastada ka menetlusvälisele isikule N.Y-le, kes avaldas soovi otsuse saamiseks istungil (alus VTMS § 119 lg 2). Edasikaebamise kord Kassatsiooni esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel. Kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK 20.10.2018 on koostatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri avariipolitseinik Toomas Viltok poolt väärteoprotokoll selle kohta, et K.P 16.08.2018 kella 13.00 ajal Pärnu linnas Oja tn 97/3 Haigla parklas juhtis sõiduautot, enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses. Tagurdamise käigus riivas tema kõrval parkinud sõiduautot Volvo XC90 XXX, millega põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Liiklusõnnetuse järgselt põgenes sündmuskohalt, jättes toimunud õnnetusest politseid teavitamata. Oma teoga rikkus menetlusalune isik Liiklusseadus (edaspidi)
§ 33
lg 2 p 8, § 49 lg 1, § 169 lg 5, 6 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
§ 223lg 1, § 236 lg 1, § 237 lg 1 järgi.
08.11.2018 üldmenetluse otsusega nr 2670,18,0044225 on määratud K.P-le kohtuvälise menetleja poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest
§ 223lg 1, § 236 lg 1, § 237 lg 1 järgi Kar
S § 63 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, so 600 eurot. Kaebuse sisu 22.11.2018 esitas K.P Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebuse kohaselt ta võib-olla tõesti riivas autot haigla parklas, kuid ta ei märganud seda. Ta ei ole sündmuskohalt põgenenud. Raha trahvi maksmiseks ei ole, kuna on töövõimetuspensionär. Samuti esitas K.P taotluse riigi õigusabi korras kaitsja saamiseks. Kaitsja 19.12.2018 kirjalikus seisukohas taotles tühistada väärteootsus väärteo tunnuste puudumise tõttu või alternatiivselt tühistada otsus ebaotstarbekuse kaalutlusel. Arvestades asjaolu, et kahju tekitamist (liiklusõnnetuse põhjustamist) K.P ei tunnetanud, on alusetu ka sellest sündmusest mitteteatamise eest vastutuse kohaldamine. Vastutus kaasneb vaid süü esinemisel. Avariist, millest inimene pole teadlik, ei saa vastutama panna hilisemate tõlgenduste alusel. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna peaspetsialist Imre Veber oma 03.12.2018 kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja K.P kaebus rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel: menetluse käigus leidis kohtuväline menetleja, et menetlusaluse isiku süü on tõendamist leidnud ning karistatav liiklusseaduse alusel. Kohtuväline menetleja arvestas karistuse määramisel, et tegemist on raske liiklusseaduse rikkumisega, sest sisuliselt menetlusalune isik sündmuskohalt põgenedes lootis pääseda vastutusest. Samuti arvestas kohtuväline menetleja sellega, isik on varasemalt toimepannud samalaadse süüteo. Politsei 2
(10)4-18-6094 infosüsteemis on infona registreeritud juhtum nr 3100,18,0069155 selle kohta, et 18.02.2018 kell 12:56 haigla parklas menetlusalune isik põhjustas tagurdades varalise kahjuga liiklusõnnetuse ja põgenes sündmuskohalt. Antud juhtumi kohta väärteomenetlust ei alustatud, kuna juhtimiskeskuse nõudel läks isik sündmuskohale tagasi ning juhid saavutasid kokkuleppe ja pöördusid kindlustusse. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteo toimepanemine K.P poolt on tõendatud menetlusaluse isiku ütluste, tunnistaja ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning fototabelitega. Kohtuvälise menetleja seisukoht on, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus on seaduslik, põhjendatud. Karistuse liik ja määr vastab teo raskusele. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid oma kaebuses ja selle täpsustuses toodud seisukohtade juurde. Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust, kuid leidis, et antud juhul on võimalik lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 juhindudes otstarbekuse kaalutlusel. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Sõltumata kohtule esitatud ja täpsustatud kaebuse sisust ja mahust lähtub kohus VTMS § 123 lg 2 sättest, milles kohaselt arutab kohus väärteoasjas täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 30 kohaldamise eelduseks on samuti koosseisu tõendatus. Kohus, arvestades uuritud tõendeid kogumis siseveendumuse kohaselt, leiab, et K.P-le inkrimineeritud süüdistused ei ole tõendamist leidnud. Käesolevas asjas on menetlusalusele isikule esitatud süüdistus kolmes rikkumises, mis on kvalifitseeritud vastavalt § 223 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju), § 236 lg 1 (liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik) ja § 237 lg 1 (liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine) järgi. K.P ei eita, et ta süüdistuses toodud ajal ja kohas viibis, kuid selgitas, et ei pannud tähele, et autot riivas. Kaitsja on seisukohal, et kuna K.P ei kahju tekitamist ei tunnetanud, siis on alusetu ka sellest sündmusest mitteteatamise eest vastutuse kohaldamine. Samuti ei ole tekkinud varalist kahju sellisel määral, mida võiks käsitleda avariina. Kohus käsitleb esmalt kohtuistungil uuritud tõendeid ja annab seejärel hinnangu rikkumistele. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Lääne prefektuuri avariipolitseinik T. Kiltoh on 16.08.2018 kella 13.55 ajal koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli Oja tn 97/3, Pärnu linnas, Haigla parklas. Kirjeldus: Mercedes Benz (edaspidi MB) tagurdamise käigus riivas pargitud Volvot, õnnetuse põhjustaja lahkus sündmuskohalt. Liiklusõnnetuse liik: kokkupõrge seisva sõidukiga. Sõidutee kate: püsikate. Tee tingimus: sõidutee on korras. Ilmastik: selge. Tee element: valge aeg. Sõidutee katte seisund: erielementideta teelõik. Suurim lubatud sõidukiirus 50km/h, sirge tee. Liiklusõnnetuses osales 2 sõidukit. Esimene osaleja K.P sõidukiga MB B170, reg märk XXX ja teine osaleja N.Y, sõidukiga Volvo XC90, reg märk XXX. 3
(10)4-18-6094 Fototabel kümne pildiga. Piltidelt 1-2 nähtub sõidukite Volvo XC 90, XXX ja MB B170, XXX asendid sündmuskohal enne liiklusõnnetust (N.Y tehtud pildid). Piltidelt 3-6 nähtuvad Volvo XC 90, XXX kahjustused kõrvalistuja poolses küljes. Piltidelt 7 -10 nähtub sõiduauto MB B170, XXX kahjustus juhi poolses küljes auto eesmises osas. Mõlema sõidukite kahjustuste kõrguse mõõtmine nähtub samuti piltidelt. K.P andis ütlusi, milliste kohaselt ta ei pannud tähele, et autot riivas. Autosse istus ta juhiuksest. Tunnistaja N.Y ütluste kohaselt ta teadis, et tuleb probleem, kuid surus end vahele, sest mujale ei olnud parkida. Laps oli haiglas ja ta soovis talle pirukaid viia. Kindlustus tagas auto remondi maksumuse summas umbes 800 eurot, kogu remonti vastavalt hinnapakkumisele kindlustus hüvitama ei olnud nõus. Karistusregistri väljavõtte kohaselt K.P-l puuduvad kehtivad karistused. SA Pärnu Haigla vastuse kohaselt K.P-le väljakirjutatud rohtudel ei ole autojuhtimisele absoluutset vastunäidustust. Ka isiku diagnoos ei ole otseseks vastunäidustuseks autojuhtimisele. Eesti Standard EVS 843:2016 sätestab sõiduauto parkimiskoha laiuse. Suure käibega parkimiskoha vähim laius on 2, 7 m (lk 268-269 p 13 ja tabel 9.7). Süüdistus
§ 223
lg 1 alusel
§ 223
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukjuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. K.P-le on
§ 223lg 1 järgi süüks arvatud kahju tekitamine ettevaatamatusest.
Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes, tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Lisaks tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. K.P-le on ette heidetud sõiduauto juhtimisel enne manöövri tegemist, tagurdamisel, mitteveendumises selle ohutuses. Nimelt,
§ 49
lg 1 kohaselt tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi ning
§ 33
lg 2 p 8 kohaselt juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Kohus juhib tähelepanu, et K.P ei ole süüdistatud (hoolsuskohustuse) rikkumises valesti parkimise osas, s.o üle parkimisjoonte. Eeltoodut tuleb arvestada läbivalt tõendite analüüsimisel, et isiku olukorda ei raskendataks asjaoluga, mida pole talle ette heidetud. Kohus on seotud süüdistuse raamidega ja on erapooletu. Objektiivne koosseis
§ 223lg 1 alusel 1.
Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes, tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga 4
(10)4-18-6094 ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Eeltoodud asjaoludes vaidlus puudub ja see on tõendatud. Lisaks tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Kohus on seisukohal, et objektiivselt koosseisupärane tegu, tagajärg ja põhjuslik seos on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistaja N.Y ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning fototabeliga. Eeltooduga on tõendatud, et K.P 16.08.2018 kell 13.00 ajal Oja tn 97/3 Pärnu linnas juhtis sõiduautot ning enne manöövri sooritamist ei veendunud selle ohutuses, tagurdamise käigus riivas tema kõrval pargitud sõiduautot Volvo XC90 reg märk XXX. Objektiivse tunnuse varalise kahju tõendamiseks piisab vaadeldud Volvo fotodest. Volvo kahjustused on samal kõrgusel, kui MB kahjustused, mis tõendab, et MB esiotsaga just riivas K.P Volvot. Seega kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et K.P tegevus on kausaalseoses varalise kahjuga.
- Objektiivse koosseisu puhul on oluline tõendada ka lisaks hoolsuskohustuse rikkumine ja selle objektiivne ettenähtavus ning selle välditavus. Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega (RKL nr 3-1-1-79-10 p 23). Eeldatakse, et see keskmine vaatleja on huvitatud õigusrikkumise või teise õigushüve kahjustuse ära hoidmisest. See omakorda tähendab, et teo ohtlikkus (hoolsusvastasus) pidi olema äratuntav, samuti pidi olema ettenähtav võimalik saabuv tagajärg ning üldjoontes ka põhjuslik seos. 1 2.
- Kohus leiab, et vaadates olukorda, peab saama teha K.P-le etteheite, et ta oleks pidanud enne sündmust ohu ära tundma ja hindama seda õigesti. Fototabelist nähtuvalt olid sõidukid pargitud üksteisele väga lähedale ning K.P sisenes enda sõidukisse juhiuksest, s.o just sellest küljest, mis külgnes Volvoga. Seega pidi K.P-le olema oht, tagurdamisel Volvot riivata, äratuntav. K.P märkis istungil, et tema ei tajunud ohtu. Kohus leiab, et fotodega on siiski tõendatud, et hoolsuskohustust on rikutud ja ei olnud piisavalt ettevaatlik ning ta pidi võimalikuks pidama ohtusid. Isegi kui K.P-le ei ole eraldi etteheidetud süüdistusega joonele parkimist, siis pilt, mis avaneb kahe auto kõrvuti asetsemisest, kinnitab ohtu ja suure tähelepanelikkuse vajadust parkimiskohalt välja manööverdamisel. Kui K.P oleks piisavalt veendunud manöövri ohutuses ja enne kui tagurdama hakkab, ei oleks varalist kahju tekkinud. Eeltooduga on K.P rikkunud hoolsuskohustusi
§ 49lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 alusel. 1 J. Sootak, Ettevaatamatus Tegevusetus, Kirjastus Juura lk 20-21 5
(10)4-18-6094 2.2. Maakohus leiab, et hoolsuskohustuse rikkumise tasandil selle ettenähtavust ja välditavust mõjutab antud juhul parkimise halb korraldatus, mida tuleb hoolsuskohustuse rikkumise ulatuse määratlemisel arvesse võtta. Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest, nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjade vastaselt teele ei jookse (RKL nr 3-1-1-52-16 p 11.2). Ei ole mõeldav, et parkimiskohale sõites, iga juht eelnevalt koha ära mõõdab ja ei võiks eeldada, et ruum on piisav sellise koha tarbeks ja tal on kindel teadmine ohtude kohta. Arvestades juba teiste autode vigu parkimisel, on juba väga raske või võimatu parkida õigesti ka järgmistel juhtidel. Liiklusseaduse § 2 p 29 kohaselt on liikluskorraldusvahendiks ka teemärgis ja liiklust korraldatakse liikluskorraldusvahenditega (
§ 6lg 2).
Liikluse korraldamise eesmärk on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (
§ 6lg 1).
Liikluse korraldamisel kasutatavad liikluskorraldusvahendid peavad vastama käesolevas seaduses ja ehitusseadustikus sätestatud nõuetele (
§ 6lg 3).
Antud juhul parkimiskohtade suurus tegelikkuses ei vastanud nõuetele ja selle määratlemisel tuleb arvestada, et kohaldatav õiguse allikas on ka tava. Nimelt Ehitusseadustik (EhS) § 7 kohaselt ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Head tava tuleb järgida ka muus käesoleva seadustikuga reguleeritud tegevuses. Isegi kui parkla oli ehitamise ajal kooskõlas hea ehitustavaga, siis on selge, et aeg-ajalt toimub parklas joonte uuendamine, mille juures tuleks arvestada juba ajas muutunud kehtivaid nõudeid. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on käsitletud tava kui õiguse allikat. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-7-10 p 7 kohaselt võib hea ehitustava sisustamisel lähtuda muuhulgas ka Eesti standardist (EVS):
- a)hea ehitustava on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (p 7.1.);
- b)sellises tehnilises valdkonnas nagu ehitus on palju erinevaid nõudeid, mida ei ole nende rohkuse tõttu mõistlik ega ka võimalik õigusaktides sätestada. Seetõttu on vaid üksikud nõuded toodud ehitusseaduses ja muudes õigusaktides. Ülejäänud ehitusnõuded ei tulene õigusaktidest, vaid on kehtestatud eelkõige standarditega, sh Eesti standarditega. Eesti standardid ei ole õigusaktid, kuna neid ei ole kehtestatud vastava õigusliku menetlusega (p 7.2.). EVS 843:2016 kohaselt suure käibega parkimiskoha vähim laius on 2,7 m ja pikkus 5 m. Antud juhul on kohtuväline menetleja avaldanud ja selles puudub vaidlus, et SA Pärnu Haigla parkla mõõdud olid väiksemad, vastavalt 2, 45 m ja 4, 75 m. Kohus leiab, et antud haigla, mis on ka ühtlasi Pärnu linna suurim tööandja üle 1300 töötajaga (https://www.ph.ee/haigla/galerii) ning arvestades ka patsientide ja külastajate arvu, on tema parkla suure liikluskäibega ala, mis võiks seetõttu vastata kehtivale heale ehitustavale. Eeltoodud alusel oli K.P ettenähtavus piiratum ja vähem välditav olukorra hindamisest, kus liiklus oleks korraldatud hea ehitustava kohaselt. Välditav oleks antud liiklusõnnetus olnud, kui kannatanu oleks manöövri tegemisel olnud hoolsam või oodanud Volvo juhi saabumist, et koos otsustada, kuidas probleem lahendada. 6
(10)4-18-6094 3. Objektiivsesse koosseisu kuulub veel nn objektiivne omistamine (RKL 3-1-1-102-16 p 8), s.t. õigusvastasusseos, lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas.2 Lisaks naturalistlikule kausaalsusele tuleb tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Kui tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses:
- a)lubatud riski piires või
- b)kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (RKL nr 3-1-1-136-05, p 9 ja 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Eeltoodu alusel piisab ühe alternatiivi tuvastamisest, mis välistab õigusvastasusseose. 3.1. Lubatud risk Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust. Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. (RKL nr 1-15-6223 p 18, 19; 3-1-1-79-10 p 26). Kui ka Volvo juhi väljasõit parkimiskohalt oleks toimunud ilma menetlusaluse isiku auto liigutamiseta, oleks seegi olnud samaväärselt ohtlik ehk erilist tähelepanu nõudev. Antud juhul kui menetlusalune isik K.P oleks olnud tähelepanelikum, siis ilmselt selles mõttes oleks vähenenud ehk osaliselt vähendanud ka risk kahjustada teist autot ja seetõttu tuleks õigusvastasusseost jaatada. RKL nr 3-1-1-79-10 p 22 alusel hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse antud valdkonnas lubatud riski piire. RKL 3-1-1-90-06 p 23 kohaselt isiku hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava tagajärjena), s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu. Antud juhul ei saa väita ex ante, et parkimiskohalt oleks olnud teoreetiliselt täiesti võimatu ilma teist autot kahjustamata välja sõita. Samas tuleks eeldada fotode alusel, et väljasõitmine nõuab väga head vilumust ja täpsust. Eeltoodu alusel võib väita, et ületati lubatud riski kui tehti väljasõidu manööver, kuna see on tavapärasest riskantsem. Samas tekib antud juhul küsimus, et ka Volvo ootamine ei oleks väljasõitu oluliselt vähem riskantsemaks teinud, sest ka Volvoga väljasõidul oleks jäänud kahjustuse oht alles ning küsimus oleks üksnes kahe juhi subjektiivse vilumuse hindamisel. Samas liikluses on ilmselt olukordi igapäevaselt, kus juht peabki ise enda vilumust õigesti suutma hinnata ka teatud riskantsetes liiklussituatsioonides. Seetõttu maakohus leiab, et ka K.P mõnevõrra ületas lubatud riski, sest hindas oma võimeid valesti. 2 J. Sootak, Ettevaatamatus Tegevusetus, Kirjastus Juura lk 10 7
(10)4-18-6094 3.2. Normi kaitseala Kohus leiab, et antud juhul tagajärg põhjustati väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala. Tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (RKL nr 3-1-1-2-05, p 8, 3-1-1-79-06, p 6 ja 19, 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (RKL nr 3-1-1-23-13, 3-1-1-87-15). RKL 3-1-1-102-16 p 10 kohaselt üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, on teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Sama RKL p 11 kohaselt on siinkohal on aga oluline tähele panna, et see kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on toonitatud, et individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (RKL nr 3-1-1-60-10, p 17.2). Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik nt loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKL nr 3-1-1-87-15, p-d 14-15). Tunnistaja N.Y ütluste kohaselt oli ta tütrega haiglas ja läks Comarketisse tütrele saia ostma, tagasi tulles oli parkla täis ja oli vaid üks vaba koht menetlusaluse isiku auto kõrval, mis oli valesti pargitud ja seda parkimisstiili nimetas ta „õudseks“. Tunnistaja ütluste kohaselt ta siis nö surus enda auto sinna auto kõrvale. Tunnistaja N.Y ütluste kohaselt: „Ma teadsin, et sellest tuleb probleem, tegin igaks juhuks fotod ka […]. Käisin üleval ära, tulin paari tunni pärast tagasi, igaks juhuks autot vaatama, ja seal ta oli.“ Maakohus leiab, et antud tagajärg ei ole K.P-le normatiivselt omistatav seoses kannatanu N.Y teadliku ja vabatahtliku enesekahjustava tegevusega. N.Y on kohtus andnud ütlusi, milliste kohaselt ta täiesti teadlikult seadis enda vara ohtu. N.Y ütluste kohaselt võib öelda, et tal valitses teatud kindlus ja ka ootus, et ta vara kahjustada saab. See polnud talle isegi mingi negatiivne üllatus. Samuti kui ta isegi enda sõiduoskust võis paremini hinnata, oleks olnud loomulik jätta enda telefoninumber, mis võimaldanuks kasvõi kahe isiku jälgimisel ja koostöös parkimiskohalt ohutult välja manööverdada. Maakohus leiab, et karistusõiguse normi kaitsealasse selline juhtum kuuluda ei tohiks, kus kahjustatud isikul endal on selliselt määrav osa kahju tekkimise etteheites. Tunnistaja N.Y kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli ta lausa kindel, et kahju tekib, seetõttu tegi ka kohe parkimisest foto. Seega tunnistaja N.Y teadlikult tekitas olukorra, kus oli kindel ja mitte üksnes 8
(10)4-18-6094 vähemalt ohus, et ta auto kahjustada saab ja kohale jõudes puudus ka üllatus – öeldes, et „ja seal ta oligi“. Kahju kandnud isik, N.Y rikkus ka ise hoolsuskohustust, liiklusseadusest tulenevaid nõudeid. Sealjuures ka samu nõudeid, mis on ette heidetud K.P-le – N.Y ei veendunud enne sõiduki seismajäämise alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid (
§ 33lg 2 p 8).
Samuti
§ 16
lg 1 kohaselt liikleja peab arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. T. N.Y seda ei teinud, ta parkis enda sõiduki K.P sõiduki kõrvale, teades, et see võib kahjustada tema enda sõidukit. Maakohus märgib, et ehkki antud juhul ei ole tegemist kahjuhüvitamise otsustamisega, on kohane kohtupraktika, mis käsitleb kahju tekkimist ja põhjuslikku seost, sest need on omistatud
§ 223objektiivse koosseisu tunnused.
Kohtupraktika kohaselt saab varalist kahju omistada kahju tekitajale ja kahju tekitaja ei peaks vastutama varalise kahju osa eest, mis on omistatav kahjustatud isikud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel (nt RKL nr 3-2-1-46-15 p 12). Ehkki antud juhul põhjuslik seos vallandus menetlusaluse isiku otsuse tagajärjel kui üritas autoga välja sõita, oli kahjustatud isik kindel, et sellises olukorras ka kahju tekib, sest sellise ohu teke seoses tema parkimisega oli kindel. Sealjuures ei jätnud ka tema enda telefoninumbrit nt tema kõrvale parkinud autole, et vajadusel helistada enne kui ta nii riskantset manöövrit teeb. Tunnistaja N.Y-l puudus vältimatu vajadus selliselt enda autot parkida, ta laps oli haiglas ja läks lapsele pirukaid tooma. Ta märkis, et kuna laps oli haige ja tahtis pirukaid ning parkimiskohtu ei olnud rohkem vabu, oli sunnitud ta sinna parkima. Eeltoodu ei moodusta mingit hädaseisundit ega õigusta kahjustatud isiku tegevust täies ulatuses. Sama võrdväärsete argumentidega võiks ka menetlusalune isik väita, et tal lihtsalt oli vaja selliselt parkida ja seejärel koju sõita. Seega hoolsuskohustuse rikkumise suurust kummalgi juhul selliste argumentidega see ei vähendaks. Hoolsusnõude juures, antud juhul kahjustatud isik jättis ka tema enda subjektiivse arusaama kohaselt mõistlikult tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule, mis oleks kahju vähemalt vähendanud ning peamine - mängis selle ohu loomises olulist rolli. Kahjustatud isik ei tegutsenud heas usus ja mõistlikult. Kahjustatud isiku kindlus – et kahju tekib, kinnitab, et ta ei tegutsenud heas usus ja mõistlikult. Kokkuvõtvalt rikkus hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuste määratlemisel tuleb arvestada sedagi, et inimesed, kes meditsiiniasutusse pöörduvad on sageli ka teatud ärevuses ja pabinas, mis on mõistmist vääriv lisafaktor liikluses. Meediku juurde vastuvõtt on järjekorra alusel ja vastuvõtule ei tohi hiljaks jääda. Olukorras, kus parkimiskohtade suurus on tavapärasest nõutavast ka veel kitsam, võib suures parklas sageli tekkida olukord, kus pikas reas joone peale parkimine on tingitud juba varem valesti parkinud autode asetusest ehk reast tekkinud vea edasikandumise tagajärjel. Antud kitsamate kohtadega parklas ka parkimiskorraldaja puudub. Piisab sellest, kui üks auto on nihkes ja seejärel terve rida võib minna nihkesse ning võib-olla isiku tõttu, kel oli vältimatult kiire arsti juurde jõudmisega ja toimubki eksimus. Eeltoodu näitab, et kodanikul peab olema palju mõistmist ja tasakaalukust ning eeskätt enne kaaluma heas usus ja mõistlikult kuidas ta auto pargib. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad kõik objektiivse koosseisu nõutavad tunnused, s.t. õigusvastasusseos teo ja tagajärje vahel. Seega tuleb väärteootsus K.P karistamises
§ 223lg 1 järgi tühistada ning lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o isiku teos väärteotunnuste puudumise tõttu. 9
(10)4-18-6094 Süüdistused
§ 236
lg 1 ja § 237 lg 1 alustel K.P puhul puuduvad alused, et talle teha õiguslikku etteheidet liiklusõnnetuse põhjustamises.
§ 236
lg 1 (liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik) ja § 237 lg 1 (liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine) puhul on oluline tuvastada juhi teadlikkus mitte üksnes võimalikuks pidamine, et ta on varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustanud (RKL nr 3-1-1-87-06 p 8). Käesolevas asjas puuduvad aga tõendid K.P subjektiivse koosseisu hindamise kohta sündmuskohal (nt kaamera lint või tunnistaja ütlused). Objektiivsete asjaoludena on võimalik hinnata kahjustusi ja fototabeleid. Eeltoodud fototabelite alusel võib öelda, et K.P võis võimalikuks pidada, et liiklusõnnetuse toimumist, see pole aga kindel teadmine, sest puuduvad tõendid isiku reaktsioonide ja täpsema subjektiivse külje kohta sündmuspaigal tegutsemisel. Kuivõrd puuduvad täpsemad tõendid enama kui võimalikuks pidamise kohta, siis tuleb tuvastada in dubio pro reo, et ei saa järgneda ka K.P vastutust
§ 236lg 1 ja § 237 lg 1 alustel.
Väärteootsus tuleb ka nendes §-des tühistada ning väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulud Seoses väärteomenetluse lõpetamisega ning VTMS § 38 lg 1, KrMS § 181 ja § 183 alusel tuleb jätta riigi õigusabi korras määratud kaitsja ja tunnistaja kulud riigi kanda. Riigi õigusabi suurus ja tunnistaja kulud on määratakse eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert Kohtunik 10
(10)