Obsah (10)

§ 402§ 1§ 4062§ 4034§ 406§ 403§ 94§ 416§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Nele Teelahk Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2026, Jõhvi Tsiviilasja number 2-25-7865 Kohtuasi Holm Bank AS-i väljamõistmiseks Tsiv

§ 402lg 1).

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). 5. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

2 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja ja kostja sõlmisid

1. septembril 2024 tarbijakrediidilepingu nr 52409120086 (dtl 17-23). Hageja andis kostjale laenu 25 000 eurot, millest 465,55 eurot kanti üle kostjale ja ülejäänud summa osas refinantseeriti kostja varasemaid laene Moneyzen OÜ, BB Finance OÜ, PLACET GROUP OÜ ja Bondora AS-i ees (dtl 16). 3 Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr
2. mai 2024 seisuga 16,65% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne määr on 49,95%. Lepingus on krediidi kulukuse määraks 21,07% (dtl 17), st see ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on nõuetekohaselt selgitanud krediidi kulukuse määra aluseks olevaid andmeid ja arvutusi (dtl 2-3, 17). Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas seadusega.
3. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

1. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise tõendina esitanud laenutaotluse (dtl 24-25). Laenutaotluses on kostja märkinud, et tal on kaks ülalpeetavat, sissetulek 2300 eurot, igakuised majapidamiskulud 400 eurot ja igakuised finantskohustused, mis ei kuulu refinantseerimisele 1066,84 eurot. Hageja märkis, et tuvastas ja võttis lepingu sõlmimisel arvesse, et kostja igakuised sissetulekud olid keskmiselt 2300 eurot (dtl 3). Hageja esitatud Accountscoringu analüüsi järgi oli keskmine sissetulek (töötasu) 2233,38 eurot, st väiksem kui summa, mille hageja võttis laenutaotluse rahuldamisel aluseks. See vastab pangakonto väljavõttelt nähtuvale töötasule. Samuti nähtub pangakonto väljavõttelt, et kostja töötasu on olnud kõikuv, s.o vahemikus 1475 – 2371,
2. Hageja ei ole selgitanud, miks kostja sissetulekute muutumisega ei arvestatud. 4 Kostja kontole on laekunud ka vanemahüvitis, kuid selle on ta iga kuu edasi kandnud, mis viitab, et oli tegemist kellegi teise hüvitise kandmisega kostja kontole. Hageja ei ole esitanud selgitusi, kas ta uuris kostjalt, kellele vanemahüvitis ette nähtud oli. Seega ei saa kohtu hinnangul kostja sissetulekute hulka vanemahüvitise laekumisi arvestada, kuivõrd need on iga kord edasi kantud ning kostja ei ole kinnitanud, et need olid tema sissetulekud. Hageja võttis kostja igakuiste finantskohustustena arvesse kostja laenutaotluses märgitud 1066,84 eurot. Hageja ei ole selgitanud, et oleks kostja esitatud andmeid kontrollinud. Hageja esitatud Accountscoringu analüüsist (dtl 33) nähtub, et kostja ei ole igakuised finantskohustusi täitnud regulaarselt, st laenude tagasimaksed on igakuiselt muutuvad ning iga kuu ei ole kõigile laenuandjatele tagasimakseid tehtud. Samuti nähtub analüüsist ja pangakonto väljavõttest, et kostja on ka laenu juurde võtnud suurendanud
3. a juulis ja augustis. Eelnev viitab kohtu hinnangul, et kostja oli olemasolevate laenude tagasimaksmisega raskustes. Pangakontolt nähtub, et kostjal oli finantskohustusi mõnes kuus 1500 eurot, arvestades, et sissetulek kõikus 1475 euro – 2371 euro vahel, siis ei saanud hageja kohtu hinnangul jõuda seisukohale, et kostja oli võimeline olemasolevaid laene refinantseerima ja laenu juurde võtma. Sõltumata sellest, et hageja sõnul kostja igakuised kohustused refinantseerimisel vähenesid. Ka pärast hagejaga sõlmitud refinantseerimislepingut jäi kostja kiiresti laenu tagasimaksetega võlgu, mis kinnitab kohtu kahtlust, et kostja ei olnud krediidivõimeline refinantseerimislepingut sõlmima. Hageja võttis kostja majandamiskuludena arvesse elatusmiinimumi 431,20 eurot. Hageja selgitas istungil, et selle sisse on arvestatud ka kostja ühe lapse ülalpidamiskulu. Hageja ei selgitanud, et oleks lepingu sõlmimisel kontrollinud kostja majandamiskulude suurust pangakonto väljavõttelt. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub mh, et kostja töötasu kulus ära enne järgmist töötasu. Nt
4. a augustis sai kostja
5. augustil 2024 töötasu 1475,51 eurot, kuid
6. augustiks 2024 oli ta kulutanud rohkem kui saadud töötasu ning pidi laenu juurde võtma. Sarnane olukord on nähtub ka
7. a juulis. Lisaks ei nähtu, et hageja oleks arvestanud krediidivõimelisuse hindamisel kostja regulaarsete hasartmängude mängimisega.
8. Kohus leiab eelneva alusel, et hageja ei ole piisava hoolega hinnanud kostja krediidivõimelisust ning on kostjaga refinantseerimislepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjaga laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 403

4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

1. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Kohus selgitas hagejale
2. märtsi 2026 istungil, et koos ümberarvestusega tuleb ka välja tuua, kas kostja oleks olnud laenumaksetega viivituses ka nõude 5 ümberarvestuse kohaselt. Kohus selgitas, et vajadusel tuleb esitada nõue mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed (dtl 127). Hageja ei ole ülesütlemise kehtivust täpsustanud. Hageja on esitanud täpsustatud intressinõude ning kuupäevad ja summad, millal kostja ja kui palju laenu tagastas (
3. oktoobril 2024 470,63 eurot,
4. novembril 2024 470,63 eurot ja
5. jaanuaril 2025 200 eurot, dtl 129). Hageja ei ole kohtu ette toonud selgitusi, et kas ka ümberarvestuse korral olid kostja tagasimaksetega viivituses lepingu ülesütlemise ajaks. Kohus saab hageja intressiarvutuste ja maksegraafiku põhiosamaksete alusel välja arvutada, kas kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tagasimaksetega (põhivõlg ja ümberarvestatud intress) viivituses vähemalt kolme osamakse tagasimaksmisega. Kui võtta aluseks maksegraafikus (dtl 19-21) märgitud põhivõla summad ja hageja
6. märtsi 2026 ümberarvestatud intressid (dtl 129-131), ja kostja tasutud summad (dtl 129), siis tekkis kostjal ümberarvestatud nõude puhul võlgnevus alles
7. mai 2025 osamaksega (tasutud osaliselt sellest 104,76 eurot). Nimelt tasus kostja kokku 1141,26 eurot. Põhivõlga ja ümberarvestatud intressi olid
8. mai 2025 seisuga kokku vaja ümberarvestatud graafiku alusel tasuda 1178,78 eurot. Seega ei olnud
9. märtsi 2025 seisuga lepingu ülesütlemise eeldused täidetud, sest kostja ei olnud
10. märtsi 2025 täiendava tähtaja andmise ajal veel kolme osamakse tasumisega viivituses (

§ 416lg 1).

1. Hageja palub kostjalt ümberarvestuse korral kogu põhivõla 24 897,99 euro ja ümberarvestatud intressi 1141,26 (seisuga
2. märts 2026) väljamõistmist. Samas ei ole hageja tõendanud, et kogu põhivõla ja edasiulatuva intressi nõue oleks sissenõutavaks muutunud. Lepingu ülesütlemine oli toimetu, st leping on jätkuvalt kehtiv. Hageja ei ole tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks nõuet TsMS § 369 alusel esitanud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla ja intressi seadusjärgses määras (ulatuses, mille osas on hageja intressi ümberarvestuse esitanud). Hageja esitas intressi ümberarvestuse, milles on arvestatud intressimääraks

§ 94

sätestatud intressimäär, kuivõrd see ei ole suurem lepinguga kokkulepitud intressimäärast (

§ 4034lg 7).

Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest, kuivõrd lepinguga kokku lepitud intressimäär on suurem kui seadusjärgne intress.

1. mai 2025 põhivõla ja intressi maksest (põhiosa 77,99 + intress 64,28 = 142,27 eurot) on tasutud 104,76 eurot, tasumata on seega intressivõlg 37,51 eurot. Intressivõlg on seega alates
2. mai 2025 kuni
3. märts 2026 (otsuse tegemise seisuga intressiarvutust hageja esitanud ei ole): 37,51 + 64,07 + 43,59 + 43,45 + 43,30 + 43,15 + 43,00 + 42,85 + 42,69 + 42,53 + 42,37 = 488,51 eurot. Põhivõlg alates
4. juuni 2025 kuni otsuse tegemise aeg
5. aprill 2026 (see oli viimane osamakse tähtpäev enne otsust): 79,24 + 80,51 + 81,80 + 83,11 + 84,45 + 84,45 + 84,45 + 88,57 + 88,57 + 89,99 + 91,44 + 92,90 = 1029,49 eurot. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikult
6. juuni 2025 kuni
7. aprill 2026 sissenõutavaks muutunud põhivõla 1029,40 eurot ja
8. mai 2025 kuni
9. märts 2026 sissenõutavaks muutunud intressivõla 488,51 eurot. 6 Hageja põhivõla nõue jääb seega seda ületavas osas rahuldamata. Põhjendatud ei ole hageja nõue mõista kostjalt välja kogu põhivõlg 24 897,99 eurot, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et leping oleks lõppenud ülesütlemisega.
10. Hageja nõudis hagis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 449,96 eurot ja jooksva viivise väljamõistmist seadusjärgses määras (dtl 14). Hageja viivisenõude täpsustust esitanud ei ole. Kohus selgitas istungil (dtl 124), et

§ 113

lg 6 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd hageja nõude aluseks on refinantseerimisleping, mis hageja esitatud tõendite kohaselt sisaldas ka intressinõudeid ja viiviseid (nt dtl 100, 102, 103), siis järelikult sisaldab hageja refinantseerimislepingu põhivõlanõue varasemaid intresse ja viiviseid. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele täpsustanud, mis ulatuses sisaldab põhivõlg viiviseid ja intresse. Seega ei ole hageja (sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva) viivisenõue põhjendatud ning tuleb jätta

§ 113lg 6 alusel rahuldamata.

11. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingutasu 243,64 eurot. Kuivõrd hageja on laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigus nõuda lepingutasu kui muud tasu

§ 4034 lg 7 tähenduses ning kohus jätab selles osas nõude rahuldamata.

12. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu 10 eurot

§ 1132lg 1 alusel.

Kuivõrd hageja on laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigus nõuda lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu kui muud tasu

§ 4034lg 7 tähenduses.

Seega saab hageja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (

§-d 115, 127– 140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama arvestades

§ 1132lg-s 1 sätestatud ülempiiriga.

Hageja ei ole kahju tekkimist eraldiseisvalt põhjendanud ega tõendanud. Kohus jätab sellest tulenevalt sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

1. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1029,40 eurot ja intressi 488,51 eurot. Arvestades hageja nõudeid (hagis kokku 27 177,16 eurot ilma edasiulatuva viiviseta) ja seda, et kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1517,91 eurot, rahuldab kohus hagi ca 6% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 6% kostja kanda ja 94% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).
2. Hageja
3. mai 2025 ja
4. märtsi 2026 menetlusdokumendi kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 1400 eurot. Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1400 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 84 eurot (s.o 6% 1400 eurost). (allkirjastatud digitaalselt) 7