Obsah (13)

§ 405§ 444§ 367§ 428§ 162§ 168§ 174§ 138§ 144§ 175§ 484§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Kohtuotsuse avalikult teatavaks 08.01.2026, Tallinn, tsiviilkantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-25-114

) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega

§ 405

järgi, siis teeb kohus otsuse lihtsustatud vormis kooskõlas

§ 444lg 2.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1, 2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ja kohustust tuleb täita vastavalt kokkulepitule ja seadusele. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Parkimisleping on VÕS § 271 mõttes üürileping, mille kohaselt tuleb ühel isikul tasuda teise isiku poolt kasutamiseks antud asja, õiguse, eseme eest kasutamise tasu. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. rahasumma. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 2. lause järgi.

§ 367

järgi võib võlausaldaja nõuda edaspidiselt viivist protsendina võlalt kuni võla tasumiseni. Vaidlus puudus järgnevas:

1. kostja oli sõiduki registrimärgiga XXX 05.08.2022 omanik;
2. kostja sõiduk oli 05.08.2022 pargitud Ühisteenused AS-i poolt parkimist opereeritavas Vesilennuki 1, Tallinn, kinnistul;
3. parklas on lubatud parkida parkimiskellaga tasuta 1 tund või parkimise eest tasudes;
4. kostja ei fikseerinud parkimise kellaaega ega tasunud parkimise eest;
5. hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude 40 eurot;
6. hageja esitas kostjale leppetrahvinõude 40 (kviitungi nr 0232026758) eurot, mis asetati sõiduki esiklaasile ja mille kohaselt tuli leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul,
7. leppetrahv, viivis ja sissenõudmiskulud on hagejale tasumata. Viidatud p-des 1-6 toodud asjaolud on tõendatud ka fotodega parklast, pargitud sõidukist, parkimistingimustest ja leppetrahvist (dtl 43, 22-54, dtl 81). 4 Seega siis, kui kostja sõiduk oli 05.08.2022 pargitud ülalviidatud parklas, oli poolte vahel sõlmitud VÕS § 8 lg 1-2, § 271 järgi ülalviidatud ajal ja kohas parkimisleping kui üürileping Nii oli kostjal kohustus VÕS § 8 lg 1-2, § 76 lg 1, 2, § 271 järgi tasuda parkimise eest või tal oli õigus parkida vaid 1 h tasuta, kui parkimise algusaeg oleks fikseeritud kellaga. Hageja on tõendanud esitatud fotodega ning parkimistingimustega, et parkimistingimuste rikkumise korral on õigus nõuda leppetrahvi kuni 57 eurot (p 8) ning leppetrahvi maksmise kohustus tuleb üürilepingust tuleneva põhikohustuse rikkumise korral lepingust VÕS § 8 lg 1-2,76 lg 1, 2 järgi. Tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi on kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 69 lg 2 sätestab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus leidis 05.06.2019 otsuses nr 2-17-117146 järgmist: „Kolleegiumi arvates võib parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes.“. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (vt Riigikohtu lahendit nr 2-117146, p 12). Esitatud leppetrahvi kviitungilt nähtub, et trahv tehti 05.08.2022 kl 18:46 (dtl 43), mis tuli tasuda 14 päeva jooksul. Trahv pandi sõiduki esiklaasile 05.08.2022 (dtl 81). Seega toimetati leppetrahvi nõue kostjale koheselt ka kätte TsÜS § 69 lg 2, § 70 järgi ning kostja väide, et leppetrahvi on nõutud alles 2,5 aasta pärast, millega on hageja kaotanud justkui õiguse nõuda leppetrahvi, on ebaõige. Hageja pole kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õigust nõuda leppetrahvi. Kuna leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul, siis oli leppetrahvi tasumise tähtaeg VÕS § 82 lg 2, lg 7 I lause järgi 19.08.2022 (reede). Kostja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks leppetrahvi 40 eurot hagejale ära tasunud. Seega rikub kostja VÕS § 100 mõttes lepingust tulenevat leppetrahvi kui kõrvalnõude tasumise kohustust ja on kohustuse täitmisega viivituses. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2, § 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, § 158 lg 1 järgi kostjalt kohustuse täitmist - leppetrahvi 40 eurot tasumist. Lisaks on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6,

§ 367

, alates 20.08.2022 leppetrahvi tasumisega viivitamise korral viivist seadusjärgses määras, mis on VÕS § 113 lg 1 II lause järgi §-s 94 sätestatud intressimäär (Eesti Pank avaldab), millele lisandub 8 protsenti aastas. Hageja nõuab viivist alates 22.08.2022 (mis ei riku kostja õigusi). Viivis on VÕS § 113 lg 1 II lause järgi on 40euroselt võlalt perioodi 22.08.2022 – 07.07.2025 (hagi esitamis aeg 07.07.2025) eest 12,9 eurot.

§ 367kohaselt saab hageja nõuda viivist võlalt alates 08.07.2025 VÕS § 113 lg 1 2.

lause järgi kuni selle leppetrahvi võla /põhivõla/ tasumiseni. 5 Kostja väide, et nõue on aegunud, pole õige. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat; § 147 lg 1 I lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest; lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist; § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ja lg 2 p 3 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 27.06.2025 ja seejärel läks maksekäsu kiirmenetlus üle hagimenetluseks (hagi esitatud 07.07.2025). Seega on nõue kostja vastu esitatud 3-aastase hagi aegumise tähtaja sees. Hageja on hagiavalduses väitnud, et sissenõudmiskulud on 25 eurot, kuid hagis palub välja mõista 30 eurot. Hageja loobus teise nõudekirja ehk 16.01.2023 saadetud kirjaga seotud kuludest 15 eurot ja palus välja mõista sissenõudekulud 15 eurot. TsÜS § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab, lg 2 sätestab, et elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas, lg 3 järgi loetakse elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta, lg 4 sätestab, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Seega ei seo seadus isiku elukohta sellega, mitu või milline kinnistu (korteriomand) talle kuulub või millal ta kinnistu võõrandab. Kostja väitis, et võõrandas 19.04.2022 korteriomandi xxx, kuhu hageja saatis esimese meeldetuletus-, nõudekirja 21.11.2022 (dtl 58) ja et kostja muutis on elukoha registreeringut 19.12.2022 (dtl 74-75, müügikuulutus, registri andmed). Seega on hageja saatnud oma 21.11.2022 meeldetuletuskirja kostjale tema elukohajärgsele aadressile kohaselt, kust hageja sai eeldada TsÜS § 69 lg 2 järgi, et kostja saab kirja kätte. Kostja väide, et talle pole saadetud sms-i teel või e-kirjaga meeldetuletusi, võib-olla õige, ent ei tähenda seda, et hageja oleks eksinud 21.11.22, kui ta saatis nõudekirja kostja registreeritud elukohta. Kohtumenetlustes dokumentide menetlusosalisele kättetoimetamise regulatsioon ei ole samastatav lepingu poolte poolt (antud juhul hageja poolt kostjale saadetud teade) lepinguga seotud tahteavalduste saatmisega. Kostjal oli kohustus lepingut täita - tasuda parkimise eest või tasuta 1 h kui parkimise kellaaeg oli fikseeritud (põhikohustus) ja põhikohustuse rikkumise korral tasuda leppetrahvi, millest teda teavitati koheselt kviitungi asetamisega sõiduki esiklaasi kojamehe vahele. Nii ei saa kostja õigustada kohustuse ehk leppetrahvi tasumata jätmist, tasumisega viivitamist asjaoluga, et hageja võinuks teda või tema kontaktandmeid otsida muudest avalikest andmetest. Hageja palus välja mõista esimese nõudekirja saatmisega seotud kulu 15 eurot. Kostja väited, et need kulud on alusetud, kuna hageja võinuks kostjat teavitada muul viisil (e-post, sms). VÕS § 113.2 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 6 500 eurot. VÕS §113.1 lg 2 p 1 mõtte kohaselt tähendab märgitu seda, et nõudekirja koostamiseks ja saatmiseks on võlausaldaja kulutanud aega ja vahendeid. Meeldetuletuskiri on tarbijale (kostja on füüsiline isik) kirjalikus või kirjalikus taasesitamisvormis saadetud teade, mille eesmärgiks on võlgnikule tuletada meelde kohustus tasuda ära võlg. Meeldetuletuskirju võib saata e-posti teel, posti teel. Hageja on saatnud leppetrahvi kohta nõudekirja 21.11.22. Kohtu hinnangul eeldab märgitu tööd ehk vastavate päringute tegemist rahvastiku registrisse, et kiri koostada ja saata. Seega on hageja nõue sissenõudmiskulude saamiseks 15 eurot leppetrahvi nõudekirja koostamiseks ja saatmiseks VÕS § 113.1 lg 2 p 1 järgi põhjendatud ja tõendatud. Kostja pole nõus neid kulusid hüvitama, rikkudes seega sissenõudmiskulude hüvitamise kohustust ja hagejal on õigus nõuda vastavate kulude hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113.1 lg 2 p 1 järgi. Kostja väide, et sissenõudmiskulud ja viivis on ebamõistlikult suured võrreldes leppetrahviga, pole täpne. Seadusjärgne (VÕS § 113 lg 1 2. lause) viivis 12,90 eurot võlalt 40 eurot ei ole ebamõistlikult suur viivis, kuivõrd on sellest 3 korda väiksem, samuti on sissenõudmiskulud 2,6 korda väiksemad kui leppetrahv. Kostja arvates saanuks hageja selliseid kõrvalkulusid kokku hoida. Kostja väitis, et tema kohta ei ole andmeid, et tal oleks leppetrahvi võlgnevusi, mis nähtub esitatud andmete väljavõttest (dtl 76) ja mida hageja pole vaidlustanud. Seega saab järeldada, et andmebaasides leppetrahvide arvestus pole kas täpne või on ebakorrektne, mis ei võimalda parkijatel ka ise kontrollida, kas mingil põhjusel on mõni trahv jäänud tasumata. Kohtu arvates võimaldab märgitu seda, et kostjalt väljamõistetavat edaspidist viivist tuleb piirata põhivõlaga VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, et see ei muutuks leppetrahvist suuremaks (ebamõistlikuks), arvestades kostja väidet, et ta on nõus leppetrahvi tasuma. Hageja leppetrahvide nõue 40 €, viivisenõue 12,9 on tõendatud ja põhjendatud, sissenõudmiskulude nõue põhjendatud 15 eurot. Hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahvi 40 eurot, sissenõudmiskulusid 15 eurot, viivist 12,90 eurot ja viivist leppetrahvi võlalt alates 08.07.2025

§ 367, VÕS § 113 lg 1 2.

lause järgi kuni selle leppetrahvi võla /põhivõla/ tasumiseni kuid mitte rohkem kui 27,10 eurot (4012,9=27,10). Kuna hageja loobus osaliselt sissenõudmiskulude nõudest 15 eurot (kirja 16.01.23 kulud), siis lõpetab kohus selles osas otsusega menetluse

§ 428lg 1 p 3, § 429 lg 1 p 2, § 442 lg 5 järgi.

Menetluskulude jaotamine, rahaline suurus

§ 162

lg 1, 2 järgi jäävad menetluskulud selle poole kanda kelle kahjuks on otsus tehtud. Hageja loobus osaliselt nõudest ja seetõttu jäävad vastavas osas menetluskulud hageja kanda

§ 168

lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hagi kuulub siiski rahuldamisele, kuigi kohus piiras edasiulatuvat viivist. Seega jäävad hagi rahuldamise tõttu

§ 162

lg 1, 2 järgi hageja menetluskulud kostja kanda ja menetluse lõpetamise osas

§ 168lg 4 järgi hageja kulud tema enda kanda ja kostja kulud hageja kanda.

Hageja soovis kostjalt välja mõista leppetrahvi 40 €, viivist 12,9 sissenõudmiskulusid 30 eurot ja edaspidiselt viivist kuni kohustuse täitmiseni. Hageja loobus 15-eurosest nõudest, 7 mis moodustab kogu nõudest 18 % (40+12,9+30= 82,90, 15/18,20*100= 18%). Seega jäävad hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 18% ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja 11.11.2025 menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 14.11.2025. Kostja vastas, et hagejal poleks selliseid kulusid tekkinud, kui ta oleks otsinud kostja andmeid avalikest andmetest. Seega saab järeldada, et kostja pole hageja menetluskuludega nõus.

§ 138

lg 1, 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on

§ 138

lg 2, § 139 lg 1,2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud ja § 484.2 järgi maksekäsu kiirmenetluse avaldaja kulud 20 €. Kohtuvälised kulud on lepingulise esindaja kulud

§ 144

p 1 järgi.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses lõivu kokku 100 eurot. Kuna asjas toimus maksekäsu kiirmenetlus, on selline

§ 484.2 järge ehk seadusjärge kulu 20 eurot põhjendatud.

Lisaks on põhjendatud kulu tasutud lõiv 100 eurot. Kohus hindab hageja lepingulise esindaja tehtud töö vajalikkust ja põhjendatust

§ 175lg 1 järgi.

Hageja esindaja kulud on nimekirja järgi 3 tunni eest kokku 507 eurot (338+169, käibemaksuta), mis hõlmab alusdokumentidega tutvumist, nende analüüsi, hagiavalduse ettevalmistamist ja koostamist, lisade kogumist ja komplekteerimist, dokumentide esitamist kohtule, kostja 26.08.2025 seisukohaga tutvumist, hageja 11.09.2025 seisukoha koostamist, esitamist, kostja 26.09.2025 seisukohaga tutvumist ja vastamist 11.11.2025 (dtl 94). Esitatud hagiavaldus sisaldas vähe faktiväiteid, tõendeid, kostja esitas vähe vastuväited. Vaidluses vahetasid pooled mitmeid seisukohti. Kohus leiab, et

§ 175lg 1 järgi on hageja esindaja põhjendatud tööaeg kokku 3 tundi.

Samas on tasumäär 169 eurot tunnis käibemaksuta ebamõistlikult suur, sest selline tasu on tavapärane vandeadvokaadist esindaja kulude puhul. Nii leiab kohus, et hageja põhjendatud lepingulise esindaja kulud on käesolevas asjas

§ 175lg 1 järgi 300 eurot (käibemaksuta).

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

§ 162

lg 1, 2 § 138, § 139 lg 1, 2, § 484.2, § 175 lg 1 järgi menetluskulude katteks 82 % kuludest (100 + 20 + 300) ehk 344,40 eurot (82% 420-st).

§ 177

lg 4 järgi tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 8 Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja seetõttu jääb tema kulude suurus kindlaks määramata.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 9