Obsah (12)

§ 61§ 94§ 75§ 93§ 155§ 15§ 312§ 342§ 339§ 7§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2020, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-18-7350 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maari

§ 61

lg nõudeid, kuna teostatud uurimiseksperimendil ei saa olla ette kindlaks määratud jõudu ja teostatud uurimiseksperimendiga ei saa välistada, et süüdistatavad võivad olla tõesed. Seda eriti olukorras, kus peatuse kohta Viru vangla juures on ütluseid andnud ka kannatanu. Kui maakohus leiab, et süüdistatavate ütlused ei ole tõesed, on maakohus sisuliselt seisukohal, et ka kannatanu ütlused ei ole tõesed. Sellest tulenevalt tekib küsimus, et miks peab maakohus kannatanu muid ütluseid tõesteks. 42. Uurimiseksperimendi protokolli kohaselt oli eksperimendi eesmärgiks vaadelda seiremooduli logisid 04.04.2017 kell 20.50 kuni 20.58, taaslavastada sama sõidutrajektoori läbimine ja võrrelda taaslavastatud seiremooduli logisid 04.04.2017 logidega. Kaitsja on seisukohal, et vaatlus, taaslavastus ega võrdlus ei saa olla uurimiseksperimendi eesmärgiks.

§ 94

p 1 näeb ette, et uurimiseksperimendi protokolli kantakse küsimus, mille lahendamiseks peetakse vajalikuks korraldada katseid. 11.04.2018 uurimiseksperimendi protokolli ei ole sellist küsimust kantud.

1. Tunnistaja T.P. e andis 17.10.2019 ütluseid, et uurimiseksperimendi eesmärgiks oli selgitada, kas uurimiseksperimendi käigus saadud seiremooduli logid näitavad peatumist Viru vangla juures. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja ütlustega ei saa määrata uurimiseksperimendi eesmärki ega lahendatavat küsimust, vaid need peavad olema märgitud protokolli. Kui selliseid kohustuslikke elemente märgitud ei ole, ei ole uurimiseksperiment lubatavaks tõendiks. Kui eesmärgiks on nimetatud vaatlus, taaslavastus ja võrdlus, siis muid asjaolusid ei saa uurimiseksperimendi protokollist tuletada.
2. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei saa ise uurimiseksperimendi protokolli kohaselt selgitada, millised on katse tulemused, vaid seda saab teha ainult eksperimendi läbiviija. Tunnistaja T.P. e vastas kaitsja küsimusele, et uurimiseksperimendis puudub seisukoht eesmärgi saavutamise kohta. Seega ei vasta uurimiseksperimendi protokoll

§ 94p 5 nõuetele.

1. Uurimiseksperimendi protokolli on märgitud: „11.04.2018 kell 09:25:57 asub politseisõiduk Maa-ameti kaardi kohaselt kohas, kus uurimiseksperimendi käigus politseisõiduk peatati. Politseisõiduki kiirus kell 09:25:57 on 42 km/h.“ Seega uurimiseksperimendi läbiviija oli seisukohal, et kohas, kus sõiduk eksperimendi käigus peatati, näitas seiremooduli logi sõiduki kiirust 42 km/h. Seega ei näidanud uurimiseksperimendi käigus saadud logid tegeliku peatumise kohas, et sõiduk oleks ka tegelikult peatunud. Kiirust 42 km/h ei saa kaitsja arvates mitte kuidagi peatumiseks lugeda. Seega ei saa uurimiseksperimendile tuginedes leida, et süüdistatavate ütlused ei ole tõesed. Pigem kinnitab uurimiseksperiment, et sõiduki seiremooduli logid ei ole usaldusväärsed ja ei näita täpseid andmeid. Ka tunnistaja T.P. e kinnitas kohtuistungil, et tegemist ei ole mõõteseadmega ja kiirust ei saa GPS-ga mõõta.
2. Uurimiseksperimendi protokolli lisana on esitatud seiremooduli väljavõte 04.04.2017 kohta ajavahemikus 20:04 – 20:
3. Kaitsja on seisukohal, et uurimiseksperimendi protokolli lisasid ei saa käsitelda eraldiseisvate tõenditena ning nimetatud lisasid ei saa hinnata eraldi uurimiseksperimendist. Seega saab politseisõiduki 04.04.2017 seiremooduli väljavõtet hinnata ainult uurimiseksperimendi raames ja sellega ei saa lugeda tuvastatuks muid asjaolusid. Maakohus ei ole sellest juhindunud, vaid on leidnud, et peatumine kruusateel metsas, umbes 500 meetri kaugusel peateest kohas, on lisaks Maa-ameti kaardile ja kannatanu ütlustele tõendatud ka seiremooduli logidega.
4. Kaitsja on seisukohal, et uurimiseksperimendi käigus ei taastatud sündmuste olustikku kiiruse mõttes ja seetõttu ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kiiruse vastavus sündmuste olustikule ei ole olnud tähtis. Kaitsja sellega ei nõustu. Kui sooviti võrrelda seiremooduli logisid, siis ilma samade kiirusteta saabki ainult konstateerida, et kiirused olid erinevad, see teeb aga eksperimendi sellisena 9 käesolevas asjas mõttetuks. Kaitsja on seisukohal, et uurimiseksperimenti ei viidud läbi korrektselt.
5. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanu politseisõidukist välja rebimine on tõendatud. Kuna sõiduk peatati Viru vangla juures, ei ole alust kahelda, et kannatanu lasti seal ka sõidukist välja nagu mõlemad süüdistatavad on kinnitanud. Kannatanu sõidukist välja rebimise on kohus lugenud tõendatuks ainult tuginedes kannatanu ütlustele ja tuginedes SA IdaViru Keskhaigla fikseeritud vigastustele.
6. Kaitsja on seisukohal, et ei ole ühtegi põhjust eelistada kannatanu ütluseid süüdistatavate ütlustele. Seda enam, et süüdistatavad on oma tööd kohusetundlikult teinud politseiametnikud, kuid kannatanu puhul on tuvastatud korduv narkootikumide tarvitamine. Samuti ei kinnita SA Ida-Viru Keskhaigla fikseeritud vigastused seda, et need on tekitatud sõidukist välja rebimise käigus, vaid fikseerib ainult vigastusi. Sellised vigastused võisid tekkida aga mitmel muul moel. Kaitsja on seetõttu seisukohal, et füüsilise vägivalla kasutamine kannatanu suhtes ei ole tõendatud. Seega ei ole täidetud KarS § 291 kuriteokoosseis.
7. Maakohus leidis, et peab kannatanu ütlusi gaasi kasutamise osas eluliselt usutavateks. Kaitsja eeltooduga ei nõustu. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu seisukoht põhineb ainult kannatanu ütlustel, mis ei ole kooskõlas asjas kogutud teiste tõenditega. Eelkõige kinnitavad mõlemad süüdistatavad, et gaasi ei kasutatud. Tunnistaja N.A. andis ütlusi, et on arusaadav, kui gaasi on kasutatud, kuna pihusti juurde jääb õline tunnus ning ta tunneb pihustisse jäänud gaasilõhna. Tunnistaja ei andnud ütlusi, et ühekordse kasutamise korral ei ole võimalik kasutamist tuvastada, vaid ei ole võimalik tuvastada, kas kasutatud on üks või neli korda. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja N.A. i ütlustest selgub üheselt, et ta saab aru, kas gaasiballooni on kasutatud või mitte. Kaitsja leiab, et seega ei ole täidetud KarS § 291 koosseis.
8. Samuti leiab kaitsja, et D.C ei võtnud kannatanult vabadust KarS § 136 lg 1 tähenduses. Süüdistatavate ütlustega on tõendatud, et nad käskisid kannatanul sõidukisse tagasi istuda, kuna kannatanu solvas neid ja nad soovisid kannatanu viia Jõhvi arestimajja. Kui politseiametnik annab õigusrikkujale korralduse sõidukisse istuda ja teda soovitakse viia politseiasutusse, ei saa sellist tegevust pidada seadusliku aluseta vabaduse võtmiseks. Seda ka vaatamata sellele, kui isikut tegelikult politseiasutusse ei viida.
9. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kuidas A.V. , kes oli tugevas joobes, mäletab kohta pimedas metsas ja samal ajal ei mäleta teisi detaile, suutmata metsast 9 tunni jooksul välja tulla. Kuigi seal läheduses oli võrdlemisi tiheda autoliiklusega kaks maanteed, eriti kui tegemist oli alles õhtu, mitte ööga. Kuidas saab A.V. nii täpselt mäletada, mida temaga politseiametnikud väidetavalt metsas tegid, kuid ei mäleta, mis jopest ja telefonist sai. Sellised küsimused annavad aluse arvata, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, arvestades siinjuures seda, et kannatu puhul on teada narkootikumide tarbimine ja tal võis olla vajadus oma perele leida põhjendus, kus ta öö läbi oli. Samuti ei ole usaldusväärne, et isik, kes elab läbi sellise situatsiooni, läheb hommikul vara eksamile rahumeelselt. Süüdistatav B.A kaitsja apellatsioon
10. Maakohus ei ole vastanud kaitsja kohtukõnes toodud vastuväidetele. Kaitsja leiab sedagi, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga ja põhjendas kannatanu vastuseid sellega, et viimane oli narko – ja alkoholijoobes ning sündmusest on möödas 2,5 aastat, kuid see ei ole põhjendus kaitsja konkreetsetele vastuväidetele. Kuna maakohus ei ole neile vastanud, peab kaitsja neid apellatsioonis kordama.
11. Menetluse käigus asendusid süüdistatavatel kaitsjad ja maakohus andis kaitsjatele võimaluse kannatanut täiendavalt küsitleda 14.10.19 toimunud istungil. 03.06.19 istungil antud 10 arusaamatute (eluliselt mitteusutavate) ütluste täpsustamisel andis kannatanu vastuolulisi ütlusi. 03.06.19 väitis kannatanu, et sõidu ajal koostati protokoll, 14.10.19 väitis kannatanu, et ta ei mäleta mingit protokolli ja seda vastuolu (miks ta eelneval istungil teisiti rääkis) kannatanu selgitada ei osanud. 03.06.19 väitis kannatanu, et metsas läks ta vastassuunas auto lahkumise suunale, 14.10.19 istungil selgitas ta, et ta läks selles suunas, kust auto sõitis ja auto sõitis otse, tema pidi minema vastassuunas. 03.06.19 istungil väitis kannatanu, et kui ta oleks saanud silmi pesta, oleks pisaratevool kiiremini üle läinud. 14.10.19 väitis kannatanu, et olid mingid kraavid, kuid pesemine ei aidanud. Sellega kinnitas kanntanu, et ta pesi silmi kohe, mis on ka loogiline. Hiljem väitis ta, et ta nühkis silmi, mõnikord veega, mõnikord ilma. Prokuröri küsimustele vastates väitis kannatanu, et läheduses ei olnud vett ja vett nägi ta alles 40 minuti või tunni pärast. Viidatud ütlused puudutavad asjaolusid, mida kannatanu nagu mäletaks, kuid ka nende asjaolude kohta antud ütlused on vastuolulised. Kanntanu ütluste kohaselt ei mäleta ta paljusid asjaolusid. 03.06.2019 istungil, vastates süüdistatava D.C küsimustele, ei mäleta ta järjest paljusid asjaolusid. Neid mittemäletamisi on liiga palju (eriti puudutab see kannatanu enda tegevust). Ei ole loogilist selgitust sellele, miks ta midagi mäletab ja midagi ei mäleta, selline olukord ei ole eluliselt usutav.
12. Kannatanu ütlused on vastuolus ka patsiendikaardiga. Kannatanu väitis, et EMO-s kaebas ta selle üle, et tema suhtes kasutati pipragaasi ja tal silmad valutavad, kuid arst olevat vastanud, et kuna nähtavaid vigastusi ei ole, siis neid ei fikseerita. Kuid patsiendikaardil on eraldi osakaebused ja anamnees, kuhu pannakse kirja kaebused ja seal ei ole gaasi kasutamist märgitud. Patsiendikaardil pole ka märgitud mingeid tüsistusi seoses gaasi kasutamisega, mis on vastuolus kannatanu väidetuga, et 1-1,5 tundi tundis ta valu ja nuttis. Järgmisel päeval oleks pidanud kahjustus olema veel nähtav.
13. Maakohus peab nendele kaitsja väidetele konkreetselt vastama, kas on vastuolud ütlustes, kas nad on olulised, kas on usutav, et kannatanu midagi mäletab väga täpselt, midagi ei mäleta üldse, kas see on usutav, kas vastuolu kirjaliku tõendiga on või ei ole ja siis andma hinnangu, kas kaitsja viidatud asjaolud teevad kannatanu ütlused ebausaldusväärseks või ei tee.
14. Kannatanu kohtuistungil antud ütlused on vähemalt osaliselt lubamatus tõendiks. Kannatanu ülekuulamine kohtuistungil toimub KrM § 288 kohaselt ristküsitluse vormis. Sellest nõudest ei ole kannatanu ülekuulamise käigus kinni peetud. 03.06.2019 istungil andis kannatanu esmaküsitlusel just kuriteosündmuse kohta ütlusi vabas (jutustavas) vormis. Selline tõend on lubamatu.
15. Maakohus leidis selle vastuväite puhul, et kannatanut 04.06.2019 istungil üle ei kuulatud ja et kaitsjal oli 14.10.2019 istungil võimalik kõike üle küsida. Kohtukõnes tõesti kaitsja osundas valesti 04.06.2019 istungile (kuigi kõne algul oli märgitud ka õige kuupäev), kuid see ei muuda etteheite sisu. Kannatanu esitas kohtistungil just süüdistatavaid süüstavad ütlused päheõpitud tekstina, mitte ristküsitluse vormis. Maakohus peab konkreetselt vastama, kas on rikutud ristküsitluse reegleid ja kas tegemist on seetõttu lubamatu tõendiga.
16. Kannatanu ütlused on vastuolus tunnistaja N.A. i ütlustega. Kannatanu väite kohaselt kasutas B.A tema suhtes gaasi. Tunnistaja N.A. i ütluste kohaselt andis B.A pärast vahetuse lõppu talle üle kasutamata gaasiballooni. Maakohus on valesti viidanud tunnistaja N.A. i ütlustele, nagu oleks viimane tunnistanud, et gaasi ühekordsest kasutamist ei pruugi aru saada. Selliseid ütlusi tunnistaja ei andnud.
17. Muidugi olid kannatanu ütlused vastuolus süüdistatavate ütlustega, kes mõlemad on kogu menetluse kõigus andnud täpseid, selgeid ja täielikke ütlusi. Maakohus on väga erapoolikult hinnanud ka kannatanu ütluste usaldusväärsust. Maakohus leidis, et on eluliselt usutav, et püüdes metsast välja saada, eksles kannatanu seal valgenemiseni ja et kannatanu ei oleks kuidagi saanud süüdistatavate ütlustele toetudes sattuda varahommikul betoonitehase 11 piirkonda. On eluliselt usutav, et pime inimene ei hakka kuhugi ekslema, vaid püüab nägijaks saada ja seejärel tegutseda. Samuti võis ta Viru vangla juurest kas tahtlikult või tahtmatult sattuda hommikul betoonitehase juurde.
18. Kirjalikest tõenditest on lubamatud tõendid uurimiseksperimendi protokoll ning ütluste ja olustiku seostamise protokoll. Need menetlustoimingud viidi läbi kahtlustatava B.A osavõtul, samas ei tutvustatud talle toimingu käigus tema õigusi.

§ 75

lg 2 kohaselt selgitatakse kahtlustatavale, et ülekuulamisel on tal õigus keelduda ütluste andmisest ja et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu. Seda tuleb teha kõigil kahtlustatava osavõtul läbiviidavatel menetlustoimingutel. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud, kuna eelnevalt oli isik kahtlustatavana ülekuulatud ja mõlemal menetlustoimingul osales B.A vabatahtlikult.

1. Maakohus peab võtma konkreetse seisukoha, kas õiguste tutvustamine oli kohustuslik ja kui oli, siis võtma ka seisukoha tõendi lubatavuse suhtes. Samas ei ole antud tõenditel mingit tõenduslikku väärtust, kuna lühiajalisi peatusi GPS süsteem ei fikseeri, ka kannatanu ütluste kohaselt peatus auto Viru vangla juures, kuid GPS pole seda fikseerinud.
2. Kriminaalasja materjalides puudub kõige tähtsam võimalik tõend, s.o politseisõiduki pardakaamera salvestus. Maakohus nõustus, et salvestus puudub ja paneb sisuliselt selle tõendi esitamise kohustuse süüdistatavatele, kuigi nemad ei teadnud pikka aega, et keegi on nende peale kaebuse esitanud. I.S. esitas kuriteoteate 05.04.2017 ja siis oleks saanud veel salvestust uurida. Tunnistaja T.P. e (kriminaalasja menetleja) ütles, et järgmisel päeval salvestati eelmise päeva salvestus üle, kuid kriminaalasja materjalide hulgas puudub igasugune tõend, et salvestust oleks proovitud uurida. See jätab mulje, et seda ei proovitudki teha. Kohtueelne menetlus oli nõrgalt läbi viidud (ei ole tehtud sündmuskoha vaatlust, ei ole vaadeldud kannatanut, tema riietust gaasi kasutamise suhtes jne) ja kohtuliku uurimise käigus jäi mulje, et see on süüdistatavate süü. Maakohus ei ole nendele puudustele mingit tähelepanu pööranud. Kõik kahtlused on tõlgendatud kannatanu kasuks, selles väljendub ka kohtuliku uurimise ühekülgsus.
3. Süüdistatavate B.A ja D.C ütlused on usaldusväärsed, need ei ole vastuolus mingite muude tõenditega, välja arvatud ebausaldusväärsed kannatanu A.V. i ütlused. Mingite muude tõenditega ei ole neid ümber lükatud ega kahtluse alla seatud. Ringkonnaprokuröri kirjalik seisukoht apellatsioonide kohta
4. Prokurör kaitsjate apelatsioonides toodud seisukohtadega ei nõustu. Maakohus on uurinud kohtuistungil esitatud tõendeid põhjalikult ja igakülgselt. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme ja on piisava põhjalikkusega kaalunud D.C-le ja B.A-le esitatud süüdistuse alusel nii teo toimepanemist tõendavaid objektiivseid kui subjektiivseid tõendeid.
5. Uurimiseksperimendi eesmärk oli

§ 93

lg 1 kohaselt vaadelda politseisõiduki registreerimisnumbriga XXX kutsungiga 4285 seiremooduli logisid 04.04.2017 ning katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik uurimiseksperimendi käigus 11.04.2018 tajuda samuti nagu selgitasid 04.04.2017 sündmusi B.A ja D.C. Uurimiseksperimendis osales

§ 93

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt kahtlustatav B.A , kuivõrd sündmuse olustiku taastamiseks oli vajalik kasutada B.A abi, kes andis selgitusi auto paiknemise, sõidusuuna ja peatumise kohta Viru vangla juurde viival ristmikul ning metsavahelisel teel. Uurimiseksperimendi käigus selgitas B.A , et ta täpselt ei mäleta peatumiskohta Viru vangla juurde viival teel, kuid kinnitas, et see toimus pärast raudtee ülesõitu ja enne Ülesõidu 1 juurde viivat parempööret. B.A ütluste kohaselt D.C peatas politseisõiduki selleks, et A.V. saaks sõidukist 12 väljuda. Uurimiseksperimendi käigus B.A selgitas, et politseisõiduki peatumisel tema väljus sõidukist ja suundus kõrvalistuja poolse tagumise ukse juurde, avas selle A.V. ile, et viimane saaks turvaliselt väljuda sõidukist, seejärel sulges tagumise ukse ning istus sõidukijuhi kõrvalistuja istmele ning politseisõiduk jätkas sõitu mööda Jõhvi-Vasknarva teed.

1. Uurimiseksperimendi raames võrreldi 11.04.2018 saadud seiremooduli tulemust 04.04.2017 seiremooduli väljavõttega politseisõiduki sõidutrajektoori läbimise kohta Maa-ameti kaardil politseisõiduki asukoha ja kiiruse järgi. Seiremooduli logid on kuvatud 10-sekundiliste vahedega. Seiremooduli andmete kohaselt 04.04.2017 aset leidnud sündmuste ajal ajavahemikus kell 20:50:40 asus politseisõiduk Maa-ameti kaardi kohaselt Jõhvi-Vasknarva teel asuval raudtee ülesõidul suunaga Vasknarva poole ning sõiduki kiirus oli 66 km/h. Täpselt 10 sekundit hiljem asus politseisõiduk Ülesõidu 1 juurde viiva ristmiku juures, kus B.A väitel toimus peatus A.V. i politseisõidukist väljumiseks. Seiremooduli logide kohaselt oli politseisõiduki kiirus kell 20:50:50 juba 73 km/h.
2. Uurimiseksperimendi 11.04.2018 toimumise ajal kohas, kus B.A selgituste kohaselt toimus politseisõiduki peatamine ning B.A väljumine sõidukist ning A.V. ile ukse avamine ja seejärel sõidu jätkamine, oli politseisõiduki kiirus 3 km/h.
3. Seega on uurimiseksperimendi tulemusel selgelt võimalik tajuda, et sõiduki peatamine selleks, et sõidukist võiksid kaks inimest (kannatanu ja temale ust avav politseiametnik) turvaliselt väljuda sõiduki kiirusel 66 kuni 73 km/h, ei ole eluliselt usutav ega võimalik. 11.04.2018 uurimiseksperimendi protokoll vastab

§-de 93, 94 ja § 146 nõuetele.

1. Kannatanu A.V. on maakohtus selgitanud, et tulenevalt asjaolust, et ta oli 04.04.2017 alkoholijoobes, ta väga täpselt antud kuupäeval toimunud sündmusi ei mäleta. Samas ütlused, mida ta andis kohtuistungil ristküsitluse käigus, on kooskõlas maakohtus uuritud teiste tõenditega ning eluliselt usutavad.
2. 03.06.2019 kohtuistungi protokolli kohaselt ringkonnaprokuröri küsimusele: „Kaua pisaratevool kestis?“ A.V. vastas: „tund kindlasti. Kui ma oleks saanud silmi pesta, oleks võibolla kiiremini üle läinud.“ Kahetsusväärselt ei nähtu protokollist kogu teksti, mida kannatanu küsimusele vastates ütles. 03.06.2019 kohtuistungi helisalvestiselt alates kella 10:52:50 -st on selgelt kuulda, et A.V. ütleb järgmised sõnad: „Kui ma oleks saanud silmi pesta, oleks võibolla kiiremini üle läinud, aga mul ei olnud millega pesta.“ Seega ei ole kannatanu kordagi väitnud, et kohas, kus tema suhtes politseiametnik pipragaasi kasutas, oleks olnud vett silmade pesemiseks. Peale selle 03.06.2019 kohtuistungil ringkonnaprokuröri küsimusele: „kas tol hetkel, kui te politseiautost väljusite, kas te tol hetkel teadsite, kus suunas tuleb minna“ k annatanu vastas: „Jah.“ Küsimusega: „kuhu suunas te läksite?“ on kohtuistungi protokolli sattunud tõlke viga. Nii on kohtuistungi 03.06.2019 protokollis lk 6 kirjas kannatanu vastus küsimusele: „ vastassuunas auto lahkumise suunale.“ Kohtuistungi helisalvestiselt 03.06.2019 alates kella 10:54:13-st on selgelt kuulda, et A.V. ütleb järgmised sõnad: „…vastassuunas auto sissesõidu suunale.“
3. Seega on kannatanu kinnitanud maakohtus, et soovis metsast lahkuda ning seetõttu liikus ta esialgu õiges suunas ehk maantee suunas ning alles pärast pipragaasi kasutamisega seotud nägemisvõime kaotust ei suutnud ta pimedas metsas enam orienteeruda. Vastavalt

§ 155

lg 22, kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Seega selgitas kannatanu ühemõtteliselt, et olles politseisõidukist välja saanud ja kuulnud korraldust koju minna, ta teadis, kuhu suunas tuleb hakata astuma, ehk vastassuunas auto sissesõidule, seega maantee suunas, millelt politseisõiduk metsavahelisele teele keeras.

1. 14.10.2019 maakohtu istungil kannatanu täiendava ülekuulamise käigus kaitsja küsimusele: „kas te mäletate autosõidust Konsumi juurest kuni kohani, kust teid välja lasti, kas oli peatusi vahepeal?“ kannatanu vastas: „vangla juures, aga keegi autost ei väljunud.“ Seega on 13 kannatanu kinnitanud, et Viru vangla juures peatust politseisõidukist väljumiseks ei olnud. Need ütlused haakuvad politseisõiduki seiremooduli logidega, mille kohaselt oli politseisõiduki kiirus 04.04.2017 kell 20:50:50 73 km/h ning sellisel kiirusel ei saa sõidukit pidada peatunuks ega sellest elusalt väljuda.
2. Kannatanu on menetluse kestel selgitanud, et ta sai aru, et teda toimetatakse Viru vangla arestimajja. Ta palus end koju viia, kuna tema elukoht oli tema kinnipidamise kohast asuvas kõrvalmajas ja politseiametnikele oli see teada, kuid hoolimata sellest otsustati A.V. toimetada arestimajja ning sellel sõidusuunal liikudes pärast juhtimiskeskuselt väljakutse saamist otsustas D.C ümber ja toimetas A.V. i metsa. Kannatanu A.V. i ütluste kohaselt sõideti Viru vangla arestimaja suunal, kuid peatust selle läheduses ei tehtud ja keegi politseisõidukist ei väljunud. Sama seisukohta kinnitavad 04.04.2017 politseisõiduki seiremooduli logid sõiduki asukoha ja liikluskiiruse kohta.
3. Kannatanule ei ole õige ette heita asjaolu, et EMO-s ei fikseeritud patsiendikaardil tema kaebust silmavalu kohta, kuna seda dokumenti ei täida kannatanu, ta isegi ei saa sellega tutvuda enne kui arst on patsiendikaardi väljastanud. Samuti ei ole õige pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kannatanu on varasemalt tarvitanud narkootilist ainet. Selliseid tõendeid kohtuistungil ei esitatud ega uuritud. Seega hinnates kannatanu poolt maakohtu istungitel antud ütlusi, on need eluliselt usutavad ning haakuvad teiste kohtuistungil esitatud ja uuritud tõenditega, mistõttu puudub alus kahtlusteks nende usaldusväärsuses.
4. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga selles, et politseiametnik D.C ei võtnud kannatanult ebaseaduslikult vabadust, kuna kannatanu solvas ametnikke, millega pani toime väärteo. Olgugi, et süüdistatavad on esitanud väite kannatanu poolt väärteo toimepanemise kohta juba kohtueelses menetluses, siis paraku ei ole menetlejal olnud võimalik antud väidet kontrollida, kuna puuduvad väärteo toimepanemise kohta mistahes tõendid. Politseiametnikud ei ole vajalikuks pidanud isegi politseisõiduki pardakaamerate salvestiste säilitamist, mis otsese tõendina võinuks tõendada, mida täpselt kannatanu politseisõidukist väljudes Konsumi kaupluse juures politseiametnike kohta ütles. Samuti ei kinnita süüdistatavate väidet kannatanu ebaväärikast käitumisest D.C poolt koostatud kiirmenetluse otsus, millest nähtub, et A.V. oli nõus kiirmenetlusega ja kirjutas isegi omakäeliselt väärteo asjaolude kohta protokolli ütlused. Lisaks nähtub B.A koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et A.V. i reaktsioonikiirus oli 04.04.2017 kell 20.30 häiritud, kõne segane ja aeglane, koordinatsioon kergelt häiritud, käitumine rahutu ja omamehelik. Kui süüdistatavate väitel A.V. solvas neid nii rängalt, et selleks oli vajalik A.V. ühiskonnast eemaldada ja arestimajja paigutada, siis miks indikaatorvahendi protokollist ei nähtu mistahes agressiivsuse tunnuseid, vaid vastupidiselt oli A.V. aeglane ja omamehelikult käituv. Süüdistatav D.C ei osanud kohtuistungil selgitada asjaolu, et millisel seaduslikul alusel otsustas ta arestimajja sõidul, et A.V. ei ole enam ühiskonnaohtlik ning arestimajja toimetamise asemel tal võimaldatakse ohutult koju minna.
5. Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud tõendeid, mis kinnitavad pipragaasi kasutamist politseiametnik B.A poolt A.V. i suhtes ning leidnud, et gaasi kasutamine oli ebaseaduslik ja põhjendamatu. Ringkonnakohtu järeldused
6. Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Oma seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
7. Kaitsjate apellatsioonid on esitatud tõendite hindamise peale. Taotletakse tõenditele 14 maakohtuga võrreldes teistsuguse hinnangu andmist ja mõlema süüdistatava suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.
8. Apellantide taotlustest tulenevalt ringkonnakohus peab kontrollima, kas on täidetud

§ 15

lg 1 nõue, mille kohaselt maakohtu otsus võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud.

1. Sellest lähtudes ringkonnakohus uuris kõiki antud asjas olevaid tõendeid ja kohtuistungite protokolle.
2. Hinnates kohtuistungitel uuritud tõendeid ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused vastavad protokollides fikseeritule. Maakohtu otsus vastab

§ 312nõuetele.

Selles on näidatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja vastavad põhjendused (vt maakohtu otsuse lk 15-26). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning

§ 342lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

Põhistamiskohustust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses rikutud ei ole.

Maakohus on järginud

§ 7

lg 3 printsiipi, sest asjas ei tuvastatud kõrvaldamata kahtlusi, mida tulnuks süüdistatavate kasuks tõlgendada (vt eraldi maakohtu otsuse lk 25). Puuduvad

§-s 338 toodud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused.

1. Vastuseks kaitsjate väidetele ringkonnakohus vastab järgmist.
2. Kaitsjad leiavad, et tõsikindlalt on tuvastatud, et politseisõiduk peatus Viru vangla juures. Seega puudub igasugune põhjus kahelda süüdistatavate ütlustes, et nad lasid kannatanu selles kohas ka sõidukist välja. See koht asub Jõhvi linna territooriumil, kus on kõnnitee ja valgustus. Süüdistatavate sõnul oli kannatanu ka adekvaatne. Gaasi tema suhtes ei kohaldatud. Seega ei ole kannatanu jätmine eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda tõendatud ja KarS § 123 lg 1 koosseis ei ole täidetud. Samuti pole täidetud KarS §-de 291 ja 136 lg 1 koosseisud. Kannatanu vastupidine väide, et auto peatus hoopis kruusateel metsas, umbes 500 meetri kaugusel peateest, kus ta autost välja tõsteti, talle gaasi näkku lasti ja metsa jäeti, on kaitsjate arvates paljasõnaline. Seejuures seatakse kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsus, arvestades, et ta on narkootikumide tarvitaja.
3. Ringkonnakohus kaitsjatega ei nõustu ja märgib, et antud asjas ei ole ainukesteks tõenditeks süüdistatavate ja kannatanu ütlused, vaid on veel terve rida isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid. Tunnistaja V.S. nägi kannatanut varahommikul ja kannatanu ütles talle, et oli öö läbi metsas olnud. Tunnistajad I.L. ja I.S. nägid kannatanut päeval, ta rääkis neile, et politsei viis ta metsa, ta tõmmati autost välja, talle lasti gaasi näkku ja jäeti metsa, kus ta oli terve öö. Järgmisel päeval rääkis ta seda ka tunnistaja A.B. ile. Tunnistaja N.A. andis ütlusi gaasiballooni kasutamise kontrollimise kohta. Tunnistaja T.P. e selgitas uurimiseksperimendi läbiviimist. Dokumentaalsetest tõenditest omavad suuremat tõenduslikku tähtsust kiirmenetluse otsus, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, patsiendikaart, uurimiseksperimendi protokoll, meteoroloogilised andmed ja paikkonna kaardirakendus. Kõiki neid tõendeid maakohus hindas kogumis, põhjendas, mida iga tõend tõendab ja kuidas nad kinnitavad esitatud süüdistuse tõendatust (vt maakohtu otsuse lk 8-27).
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega, kuna aga kaitsjad on vaidlustanud maakohtu järeldused, siis ringkonnakohus peab vajalikuks veelkord kajastada uuritud tõendeid ja anda neile omapoolne hinnang.
5. Kannatanu A.V. on maakohtus seoses kaitsjate vahetumisega kaks korda üle kuulatud. Sellest lähtudes kaitsjad väidavad, et tema ütlused on vastuolulised ja ta ei suuda vastuolusid selgitada. Sellistena tuuakse välja sõidu ajal protokolli koostamine, kas vangla juures oli peatus, kas ta metsas rebiti autost välja, kas talle lasti gaasi näkku, kuhu suunas ta metsa jäetuna liikuma 15 hakkas, kas ta sai metsas silmi pesta, kas ta EMO-s ütles, et tema suhtes kasutati pipragaasi ja tal silmad valutavad.
6. Ringkonnakohus nõustub prokuröri kirjalikes vastuväidetes toodud selgitustega, et maakohtu istungi protokollis kannatanu ütluste kirjapilt ei ole täiel määral kooskõlas kohtuistungi helisalvestisega ning juhinduda tuleb salvestisest (

§ 155lg 22).

1. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et kannatanu ütlused on vastuolulised ja ta ei suuda vastuolusid selgitada. Kohtuistungi protokollidest (I kd lk 79 pöördel-82, 142-145, 179) ja nende helisalvestistest nähtub, et A.V. on andnud ütlusi kõigi süüdistuses toodud asjaolude kohta. Ta on tõepoolest mõnda asjaolu mäletanud täpsemalt kui teist, kuid on selgitanud, et oli nii alkoholi- kui narkojoobes ning hiljem näkku piserdatud gaasi mõju all ning see võis tema mälu mõjutada. Seega on ta usutavalt selgitanud teatud asjaolude täpset mittemäletamist. Tema ütlustest nähtuvalt kutsuti ta politseiautosse seetõttu, et ta oli joobes, tal polnud helkurit ja dokumente. Ta istus tagaistmel ja tema kõrval istus B.A . Autos koostati talle mingi protokoll, aga seda talle kätte ei antud. Narkotesti tegemist ta ei mäleta. Seejärel sõideti Viru vangla suunas. Ta palus, et teda viidaks koju, sest ta ei tahtnud kaineris ööbida. Auto peatus maanteel vangla juures, aga keegi ei väljunud. Ta ei oska öelda, kas seda nimetada peatuseks, aga auto kiirus võeti maha ja ta nägi autost vanglat. Politseinikud said raadio teel mingi väljakutse, midagi rääkisid omavahel ja sõideti vanglast mööda. Peatus tehti metsateel, kus D.C tõmbas ta autost välja ja käskis koju minna. Ta sai aru, et politseinikud tahavad talle õppetunni anda. Autost tõmmati ta vägisi välja, sest ta ei tahtnud väljuda, kuna ümberringi oli mets ja koht oli talle võõras. Ta hakkas suure tee poole, kus sõitsid autod, ehk tuldud teed minema, kuid siis kutsuti ta tagasi auto juurde, mis jäi tema taha. Ta seisis näoga auto poole ja B.A pihustas talle gaasi näkku. Seejärel auto sõitis minema. Ta jäi metsa. Pärast gaasilaskmist ei näinud ta enam midagi, tundis silmades tugevat valu ja pisaratevool kestis umbes tund aega. Kohe ta vett ei leidnud, et silmi pesta. Pärast sai kraavist vett, aga see ei aidanud nägemist korda saada. Ta eksles ringi, kaotas oma jope ja telefoni tal polnud. Ta oli metsas kuni varahommikuni, siis tuli tsemenditehase juurde välja. Valvur näitas, kuhu suunas minna ja ta läks koju. Kohe ta EMO-sse ei läinud, sest oli läbi külmunud ja tahtis sooja vanni saada. Koju jõudes rääkis ta juhtunust abikaasale, kes helistas oma isale I.S. ile, kellega koos pärast lõunat kannatanu läks haiglasse, et fikseerida õlavigastus, mille politseinik talle autost välja tõmmates tekitas. Ta rääkis arstile, et tema suhtes oli kasutatud pisargaasi, kuid arst vastas, et selle kasutamise tagajärjed ei ole nähtavad ja seda ei saa fikseerida.
2. Ringkonnakohus ei sea kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla, sest neid kinnitavad tunnistajate V.S. i, I.L. i, I.S. i, A.B. i ja T.P. e ütlused ning käesoleva otsuse punktis 85 nimetatud dokumentaalsed tõendid.
3. Tunnistaja V.S. (I kd lk 90-91 pöördel) kinnitab, et kannatanu ütles talle, et oli terve öö metsas olnud (nende territooriumi taga on korralik mets). Kannatanul oli seljas ainult kampsun ja jalas püksid, üks säär katki. Ta oli külmunud olekuga ja palus takso tellida. Kuna takso ei saanud kohe tulla, siis kannatanu küsis, kuhu suunda on vaja minna, et linna saada ning tunnistaja näitas talle tee kätte. Kannatanu läks jalgsi minema.
4. Tunnistaja I.L. (I kd lk 92-92 pöördel) kinnitab, et kannatanu on tema poeg, kes rääkis talle, et oli politsei poolt kinni peetud (polnud helkurit), viidi metsa, lasti gaasi näkku ja jäeti metsa, kus ta oli terve öö.
5. Tunnistaja I.S. (I kd lk 149-153) kinnitab, et kannatanu on tema tütre abikaasa. Tütar helistas talle 05.04.2017 hommikul ja ütles, et A.V. oli eelmisel õhtul kadunuks jäänud ning tema sõbrad ütlesid, et politsei viis ta minema. A.V. tuli varahommikul koju ja ütles, et politsei viis ta metsa, andis peksa ja jättis metsa, kus ta oli terve öö. Tunnistaja läks peale lõunat nende juurde ja A.V. näitas talle oma vigastusi. Tal oli hästi palju kriimustusi jalgadel ja kätel. Tema 16 õla ja selja juures oli aga selline jälg, nagu oleks teda õlast kõvasti tõmmatud. Samuti tal silmad kipitasid. A.V. rääkis talle, et kuna tal polnud dokumenti, siis võeti ta politseiautosse ja viidi minema. Ta sõidutati Viru vangla juures olevale metsateele, tõmmati autost välja ja jäeti metsa. Eelnevalt lasti talle gaasi näkku. Ta ei näinud enam midagi ja eksles terve öö metsas. Tal oli väga külm. Tal polnud jopet ega telefoni. Hommikul sai ta metsast välja ja tehase valvur juhatas talle teed. Tunnistaja ütles kannatanule, et tuleb minna EMO-sse ja vigastused fikseerida. Nad läksid koos ja kannatanu vigastused kanti patsiendikaardile, mis anti neile kätte. Tunnistaja käis samal päeval pärast haiglaskäiku ka väidetaval sündmuskohal metsas, kus olid värsked autojäljed pori sees, kuid muster polnud korralikult nähtav. Tunnistaja leidis, et kannatanu võis seal metsas olla ning betoonitehase juurde välja jõuda.
6. Tunnistaja A.B. i ütlustest (I kd lk 83 pöördel ja III kd lk 85-89) nähtub, et 04.04.2017 õhtul läks ta koos A.V. iga Konsumi poe suunas. Neile sõitis vastu üks tumedat värvi sõiduauto, jäi seisma ja sealt väljusid kaks politseivormis isikut. Politseinikud küsisid neilt dokumente, temal oli, aga A.V. il mitte. Tunnistaja läks poodi, A.V. jäi politseinikega rääkima. Rohkem ta sel õhtul A.V. i ei näinud. Umbes 10-15 minuti pärast ta nägi, et politseiauto sõitis Jõhvi kesklinna suunas. Ülejärgmisel päeval A.V. rääkis talle, et politseinikud viisid ta metsa ja kasutasid tema suhtes pipragaasi. Metsas oli A.V. olnud kuni varahommikuni.
7. Tunnistaja T.P. e (I kd lk 153-157) on selgitanud uurimiseksperimendi läbiviimist. Selle eesmärk oli koos kahtlustatava B.A-ga sõita läbi sama teekond koos väidetavate peatustega, nagu ta oma ütlustes kirjeldas. Sõideti sama sõidukiga, millega 04.04.2017 sõideti. Seiremooduli logid ei näidanud peatumist vangla juures, nagu kahtlustatavad seda väidavad. Eksperiment oli vajalik ka seetõttu, et politseisõiduki pardakaamerate salvestisi 04.04.2017 kohta säilinud ei ole (andmed kustuvad ühe tööpäevaga). T.P. e ütluste kohaselt gaasi kasutamine ei ole tuvastatav, kui selle kohta eraldi ettekannet pole tehtud (antud juhul seda pole). Fikseeritakse gaasiballooni tagastamine, aga üle ei kaaluta.
8. Seoses gaasi võimaliku kasutamisega on ütlusi andnud tunnistaja N.A. (I kd lk 158-160). Ta ei mäleta, kas B.A vahetusest tulles tagastas talle kasutatud gaasiballooni. Üldiselt on ta selgitanud, et oma kogemuste pinnalt kaalu järgi tunnetab, kas balloon on täis või mitte. Kui ballooni on kasutatud, siis pihusti pealt on ka seda näha. Sel juhul nõuab ta ettekannet. On olnud juhuseid, kus ta on väljastanud juba kasutatud ballooni, kui see pole veel tühi. Relvur otsustab, kas ballooni saab veel kasutada või ei. Kas ta B.A-le väljastas uue või juba kasutatud ballooni, seda tuvastada ei saa. Gaasil ei olnud ühtegi eritunnust ega numbrit, seetõttu ta ei saa kindlaks teha, kas talle tagastati ikka seesama balloon.
9. Patsiendikaardist (III kd lk 3-5) nähtub, et A.V. soovis fikseerida, et ta 04.04.2017 kell 21.00 Jõhvis Konsumi juures võeti politsei poolt kinni ja viidi metsa, kus ta oli terve öö. Peale seda on tal halb enesetunne. Fikseeriti tal parema õlaliigese piirkonnas pindmised verevalumid, kaelas paremal pool pindmised nahaverevalumid ja mõlema alajäseme (säärte) eespinnal hulgimarrastused. Diagnoositi rünne kehalise vägivallaga, pindmine õla- ja õlavarrevigastus (kontusioon), kaela pindmised hulgivigastused, säärte lahtised hulgihaavad.
10. Uurimiseksperimendi protokollist ja selle lisadest (III kd lk 47-54, 59-63, 69-72, 73-79) nähtub, et süüdistatavate ütlused peatuse kohta peale raudtee ülesõitu ja enne Viru vangla teeotsa ei ole tõesed. Vaadates 04.04.2017 seirelogisid alates kella 20.50-st, on üheselt nähtav, et politseiautol oli kell 20.56.31 kiirus 4 km/h. Võrreldes seda Maa-ameti kaardiga, selgub, et ilmselgelt ei ole tegemist peatusega vahetult pärast raudtee ülesõitu enne Viru vangla teeotsa. Viidatud kohas kella 20.50.10 kuni 20.51.40 oli politseiauto sõidukiiruseks 42 - 85 km/h. Seega ei olnud politseiauto peatumine ja isiku väljalaskmine antud teelõigul võimalik. Järelikult D.C poolt juhitud politseiauto, mille tagaistmel istusid B.A ja kannatanu A.V. , ei peatunud 04.04.2017 õhtul süüdistatavate poolt avaldatud kohas, vaid peatus kruusateel metsas, ca 500 meetri kaugusel peateest kohast, millele viitavad politseiauto seirelogid, Maa-ameti kaart ja 17 kannatanu ütlused.
11. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et uurimiseksperimenti ei saa käsitleda lubatud tõendina, kuna seda ei viidud läbi korrektselt. Ringkonnakohus leiab, et uurimiseksperiment vastab

§-de 93 ja 94 nõuetele. Selle eesmärk oli katseliselt selgitada, kas politseisõiduk peatus Viru vangla juures, kus on kõnnitee ja valgustus ning kannatanul kästi koju minna või seda peatust ei olnud ning kannatanu viidi metsa ja jäeti sinna. Katse andis vastuse, et kannatanu viidi metsa. Nagu eespool öeldud, süüdistuse tõendatust kinnitab terve tõendite kogum ja uurimiseksperiment on üks neist, kuna kinnitab kannatanu ütlusi.

1. Kaitsja on vaidlustanud selle tõendatuse, et D.C kasutas ebaseaduslikult füüsilist jõudu A.V. i suhtes, haaras tema paremast õlast ja kaelast tugevasti kinni ning tõmbas politseisõidukist välja, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused paremal õlaliigesel ja kaelal paremal pool. Kaitsja leiab, et kannatanu sellekohased ütlused pole usaldusväärsed ning patsiendikaart ei kinnita, et need vigastused just sel teel tekitati.
2. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu ja leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja neid kinnitab patsiendikaart. Selliseks järelduseks annavad aluse kannatanu ütlused, et ta tõmmati autost vägisi välja, sest ta ei tahtnud väljuda, kuna ümberringi oli mets ja koht oli talle võõras (vt käesoleva otsuse p 89). Seda avaldas ta ka tunnistaja I.S. ile, kes nägi tal nimetatud vigastusi ja soovitas need EMO-s fikseerida, mida ka tehti (vt käesoleva otsuse p 93).
3. Kaitsjad on vaidlustanud selle tõendatuse, et B.A lasi kannatanule gaasi näkku. Kaitsjad leiavad, et kannatanu sellekohased ütlused pole usaldusväärsed ning tunnistaja N.A. kinnitab, et gaasiballooni ei kasutatud.
4. Ringkonnakohus kaitsjatega ei nõustu ja leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ning tunnistaja N.A. ei lükka neid ümber. Kannatanu on seda avaldanud, et politsei lasi talle gaasi näkku, tunnistajatele I.L. ile, I.S. ile ja A.B. ile (vt käesoleva otsuse p-d 89, 92-94). Tunnistaja N.A. i ütlustest nähtub, et ta ei mäleta, kas B.A vahetusest tulles tagastas talle kasutatud gaasiballooni. Kas ta B.A-le väljastas uue või juba kasutatud ballooni, seda tuvastada ei saa (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 96). Seega N.A. ei kinnita, et B.A tagastas gaasiballooni, mida ei olnud kasutatud.
5. Kaitsja on vaidlustanud selle tõendatuse, et D.C võttis kannatanult seadusliku aluseta vabaduse. Kaitsja märgib, et süüdistatavate ütlustega on tõendatud, et nad käskisid kannatanul sõidukisse tagasi istuda, kuna narkojoobes olev kannatanu solvas neid ja nad soovisid kannatanu viia Jõhvi arestimajja. Kui politseiametnik annab õigusrikkujale korralduse sõidukisse istuda ja teda soovitakse viia politseiasutusse, ei saa sellist tegevust pidada seadusliku aluseta vabaduse võtmiseks. Seda ka vaatamata sellele, kui isikut tegelikult politseiasutusse ei viida.
6. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab, et maakohus on nimetatud süüdistuse tõendatust põhjalikult käsitlenud (vt maakohtu otsuse lk 22-25). Sellest nähtub, et süüdistatavate sõnul kasutas kannatanu autost väljudes politseiametnike suhtes ebatsensuurseid väljendeid, millele D.C otsustas reageerida selliselt, et toimetada kannatanu Viru vangla territooriumil asuvasse arestimajja teise väärteomenetluse läbiviimiseks. Selleks andis ta kannatanule korralduse istuda politseiautosse tagasi, mida viimane ka tegi. D.C ütlused uue väärteomenetluse alustamise kohta on aga paljasõnalised, tõendamata ja ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. D.C sõnul oli politseiautos kaks pardakaamerat, mis kogu autos toimunu salvestasid. Samas ei ole ta kõnealuseid pardakaamerate salvestisi enda ütluste kinnitamiseks, sh teise väärteomenetluse vajalikkuse osas, esitanud. Samuti on asjakohatud D.C väited, et teist väärteomenetlust ei alustatud seetõttu, et kannatanu vabandas ja süüdistatavad said juhtimiskeskusest väljakutse. D.C ei selgitanud, kuidas välistab menetlusaluse isiku vabandus väärteomenetluse alustamist ehk mis on selle 18 seaduslikuks aluseks. Mis puudutab aga juhtimiskeskuselt 04.04.2017 kell 20.48 saadud väljakutset, siis asitõendi vaatlusprotokollist on üheselt mõistetavalt arusaadav, et patrulltoimkond vastas juhtimiskeskusele, et „nad on natukene hõivatud“. Juhtimiskeskus teatas selle peale, et „kui nad väga kaua hõivatud ei ole, ootab neid alfa-kutse Kaare tänavale“. Selle peale vastas patrulltoimkond, et „kui nad vabanevad, siis liiguvad sinna“. Seega ei olnud tegemist kiire ja olulise väljakutsega, millele tulnuks kohe reageerida ja sellest sai ka aru patrulltoimkond. Andes kannatanule käskluse politseiautosse tagasi istuda ja liikudes seejärel linnaserva, kus kannatanu liikumine oli takistatud juba seetõttu, et politseiauto tagaistmelt väljumiseks tuleb uks avada väljastpoolt. Samuti ka seetõttu, et teine politseiametnik istus kannatanu kõrval ja auto liikus. Kannatanu järgis autosse istudes politseiametniku poolt antud seaduslikku korraldust ja tema autosse istumine ei olnud seega vaba tahe. Kannatanu tahte vastaselt viimase liikumisvabaduse piiramist kinnitavad ka mõlema süüdistatava ütlused, et kannatanu palus sõitmise ajal mitmel korral ennast autost välja lasta, et koju minna. Ühtlasi ei andnud kannatanu ka nõusolekut enda liikumisvabaduse piiramiseks, väljendades korduvalt soovi autost väljuda. Seega D.C , andes kannatanule korralduse tagasi politseiautosse istuda ja asudes seejärel linna serva sõitma (mitte ei viinud kannatanut tema elukohta ja keelas tal autost lahkuda), võttis kannatanult seadusliku aluseta vabaduse, mistõttu on täidetud KarS § 136 lg 1 koosseis.
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega. Lisaks tuleb arvestada, et süüdistatavate väidet kannatanu ebaväärikast käitumisest ei kinnita kiirmenetluse otsus, millest nähtub, et A.V. oli nõus kiirmenetlusega ja kirjutas isegi omakäeliselt väärteo asjaolude kohta protokolli ütlused. Lisaks nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et A.V. i reaktsioonikiirus oli 04.04.2017 kell 20.30 häiritud, kõne segane ja aeglane, koordinatsioon kergelt häiritud, käitumine rahutu ja omamehelik. Kui süüdistatavate väitel A.V. solvas neid nii rängalt, et selleks oli vajalik A.V. ühiskonnast eemaldada ja arestimajja paigutada, siis miks indikaatorvahendi protokollist ei nähtu mistahes agressiivsuse tunnuseid, vaid vastupidiselt oli A.V. aeglane ja omamehelikult käituv. D.C ei osanud kohtuistungil selgitada asjaolu, et millisel seaduslikul alusel otsustas ta arestimajja sõidul, et A.V. ei ole enam ühiskonnaohtlik ning arestimajja toimetamise asemel tal võimaldatakse ohutult koju minna. Samas leidis tõendamist, et tegelikult viidi ta hoopis metsa, lasti gaasi näkku ja jäeti sinna.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 22.11.2019 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 108. Süüdistatav D.C kaitsja vandeadvokaat R. Sprengk on esitanud taotluse hüvitada apellatsiooni koostamise eest kokku 180 minuti ulatuses 194,40 eurot (sealhulgas käibemaks 32,40 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 194,40 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse.

§ 185

lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 194,40 eurot D.C kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 1 nimetatud lahend.

109. Süüdistatav B.A kaitsja vandeadvokaat K. Kooga on esitanud taotluse hüvitada maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 180 minuti ulatuses 194,40 eurot (sealhulgas käibemaks 32,40 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 194,40 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse.

§ 185

lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 194,40 eurot B.A kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 1 nimetatud lahend.

19 /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 20