Obsah (8)

§ 113§ 402§ 416§ 4034§ 406§ 403§ 4062§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Susann Liin Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu, 8. aprill 2026 Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu, e-post tartumk.info@kohus.ee) Tsiv

416 lg 1 kohaselt. Krediidiandja pakkus kostjale võimalust pidada läbirääkimisi (dtl 4). Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 14.01.2025 lepingu I üles ning saatis lepingu I lõpetamise teate kostjale. Krediidiandja loovutas 31.01.2025 lepingust I tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja saatis kostjale 05.03.2025 hagihoiatuse (dtl 234–236). Lepingu I ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. 2 1.2. Krediidiandja ja kostja sõlmisid 29.03.2024 tarbijakrediidilepingu nr #716821785115 (leping II), mille järgi sai kostja krediiti 4020 eurot, mille krediidiandja kandis 29.03.2024 kostja arvelduskontole (dtl 194). Kostja kohustus tagastama krediidi 60 osamaksega maksegraafiku järgi, igakuine osamakse oli 150 eurot 15 senti, igakuine haldustasu 3 eurot 90 senti, intress 23,50% aastas, krediidi kogukulu 9009 eurot. Krediidikulukuse määr oli 45,19%. Krediidiandja järgis lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 5–6), kui ta tegi krediidiotsuse langetamiseks analüüsi kostja sissetulekutest ja finantskohustustest kostja esitatud andmete, kostja arvelduskonto väljavõtte ja avalikest andmebaasidest saadud teabe põhjal. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja sissetuleku arvestamisel arvelduskonto väljavõttest (dtl 195–213), mille kohaselt oli kostja nelja kuu keskmine sissetulek 2925 eurot 98 senti. Krediidiandja arvestas kostja finantskohustusteks 700 eurot, tuginedes kostja poolt krediiditaotluses märgitud finantskohustustele 200 eurot ja majapidamiskuludele 500 eurot (500+200). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on võimeline täitma lepingust II tulenevaid kohustusi lepingus II kokkulepitud tingimustel, tuginedes kostja esitatud andmetele, avalikest andmebaasidest saadud teabele ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud süsteemist saadud hinnangule (dtl 214–217). Kostja rikkus lepingut II, kui ta jättis kolm järjestikust osamakset 15.11.2024, 15.12.2024 ja 15.01.2025 (dtl 218–223) tasumata. Krediidiandja edastas 30.12.2024 kostja lepingurikkumise tõttu kostja e-posti aadressile teate (dtl 224–227), milles andis kostjale võlgnevuse 465 eurot 45 senti tasumiseks täiendava tähtaja 13.01.2025 ning hoiatas kostjat, et tähtaegselt tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles

416 lg 1 kohaselt. Krediidiandja pakkus kostjale võimalust täiendava tähtaja jooksul läbirääkimisi pidada (dtl 6). Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjale 13.01.2025 lepingu II lõpetamise teate ning ütles lepingu 14.01.2025 üles. Krediidiandja loovutas 31.01.2025 oma lepingust II tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja edastas kostja kodusele aadressile ja e-posti aadressile 03.02.2025 nõudekirja (dtl 228–230), 14.02.2025 pretensiooni (dtl 231– 233) ja 05.03.2025 hagihoiatuse (dtl 234–236). Lepingu II ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. 1.3. Hageja palub kostjalt lepingust I tulenevalt välja mõista:  põhivõlg 3991 eurot 83 senti  intress 562 eurot 54 senti  sissenõutavaks muutunud viivis 15.01.2025–29.08.2025 eest 270 eurot 25 senti  edasiulatuv

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (3991 eurot 83 senti) alates 30.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni Hageja selgitas lepingust I tuleneva nõude kujunemise kohta, et kostja lepingust I tulenev põhivõlg on 3991 eurot 83 senti (9524,07–5531,24). Krediidiandja on lepingu I alusel väljastanud kostjale krediiti kokku 9524 eurot 7 senti (dtl 125–174). Kostja on teinud tagasimakseid 9087 eurot 2 senti, millest 5532 eurot 24 senti on arvestatud põhinõude katteks. Kostja tagasimaksetest krediidiandjale on arvestatud intressi katteks 3169 eurot 31 senti. Kostja ei ole tasunud intressi 10.09.2024–14.01.2025 osamaksete eest, intressimäär on võrdne lepingu I viimases muudatuses lisa III ette nähtud intressimääraga 40,60% aastas. Kostja ei ole tasunud lepingus I sätestatud haldustasu 13 eurot 60 senti (dtl 8) ehk 3 eurot 40 senti kuus perioodi 20.08.2024–14.01.2025 eest. Kostja viivisevõlgnevus on 270 eurot 25 senti seisuga 29.08.2025. Kostja ei ole tasunud viivist 15.01.2025–29.08.2025, viivisemäär on võrdne

§ 113lg-s 1 sätestatud määraga.

1.4. Hageja palub kostjalt lepingust II tulenevalt välja mõista:  põhivõlg 4020 eurot 3  intress 327 eurot 90 senti   sissenõutavaks muutunud viivis 15.01.2025–29.08.2025 eest 272 eurot 15 senti edasiulatuv

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt alates 30.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni  haldustasu 15 eurot 60 senti Hageja selgitas, et lepingust II tuleneva nõude kujunemise kohta, et põhivõlg on 4020 eurot. Krediidiandja väljastas kostjale krediiti 4020 eurot (dtl 194). Kostja tegi tagasimakseid 900 eurot 90 senti, millest 0 eurot arvestati põhinõude katteks. Kostja tagasimaksetest on arvestatud intressi katteks 877 eurot 50 senti. Kostja ei ole tasunud intressi 10.09.2024–14.01.2025 osamaksete eest, intressimäär on võrdne lepingus II ette nähtud intressimääraga 23,50% aastas. Kostja ei ole tasunud lepingus II sätestatud haldustasu 15 eurot 60 senti (dtl 9), mis on 3 eurot 90 senti kuus perioodi 20.08.2024–14.01.2025 eest. Kostja viivisevõlgnevus on 272 eurot 15 senti. Kostja ei ole tasunud viivist 15.01.2025– 29.08.2025 eest, viivisemäär on võrdne

§ 113lg-s 1 sätestatud määraga.

1.5. Hageja palub lisaks eeltoodule välja mõista 35 eurot, mis on sissenõudmiskulud, mis seostuvad kostjalt kohtuväliselt lepingutest I ja II tuleneva võla sissenõudmisega ja hõlmavad 25 eurot 03.02.2025 nõudekirja eest, 5 eurot 14.02.2025 pretensiooni ja 5 eurot 05.03.2025 hagihoiatuse saatmisega kostja kodusele ja e-posti aadressile, kokku 35 eurot (25+5+5). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 840 eurot ja

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

1. Tartu Maakohus võttis 04.09.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 18.10.2025 kl 23.59 isiklikult allkirja vastu tähtsaadetisena. Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 08.11.
2. Kostja hagile ei vastanud. KOHTU SEISUKOHT
3. Kohus leiab, et hageja nõueete aluseks olevad krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingud I ja II tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks

§ 402

lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingud kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel

§ 416

kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I 6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva 4 intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) või lepingu tervikuna (

§ 4062 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.

1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26). 6.
2. Krediidiandja pidi

§ 4034lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega.

Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. 6.3. Krediidiandja pidi

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima

§ 403

3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib

§ 4034

lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 7. Kohus leiab, et lepingud I ja II on sõlmitud kehtivalt, krediidikulukude määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda

§ 4062mõttes.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta järgis lepingute I ja II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 7.1. Kohus selgitas 09.03.2026 tõendamiskoormist, andis teada, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitas täpsustavad küsimused ning andis hagejale võimaluse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt täpsustada ja tõendada (dtl 249–252). Hageja esitas 20.03.2026 nõuete osalised ümberarvutused kummagi lepingu kohta. Täiendavaid tõendeid hagejavastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ei esitanud. Kohus oli hagejale selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

§ 4034lg 13 järgi krediidiandja.

7.

1. Kohus leiab, et hageja ei tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu I ja selle lisade ning ja lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tuvastab kohus, et krediidiandja ei lähtunud lepingu I ja selle lisade sõlmimisel kostja tegelikest sissetulekutest ja väljaminekutest. Krediidiandja kostja finantsolukorra analüüsi (dtl 122–124) kohaselt oli kostja kolme kuu maksimaalne sissetulek 735 eurot 47 senti, kuid krediidiandja lähtus krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud sissetulekutest 5 1800 eurot. Automatiseeritud analüüsis kasutatud teabe kohaselt oli kostja õpilane, kellele maksti viimati palka kolm kuud enne analüüsi tegemist (dtl 123). Hageja esitatud finantsolukorra analüüsi süsteemiväljavõtetest (dtl 123) ei nähtu, mis olid kostja väljaminekud lähtuvalt kostja arvelduskonto väljavõtetest (dtl 72–121). Kohus leiab, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka krediidiandja kostjaga lepingu II sõlmimise. Krediidiandja väitel hindas ta kostja krediidivõimekust, kuid lähtud kostja esitatud teabest kostja finantskohustuste kohta 700 eurot, isegi krediidiandja automatiseeritud analüüsi kohaselt olid kostja nelja kuu keskmised finantskulud aga 896 eurot 86 senti (dtl 215). Kohtule on esitatud andmeid, kuid need on vastuolulised ning neist ei nähtu, et krediidiotsuse tegemisel oleks kostja tegelikud sissetulekud ja kohustused nõutava hoolega välja selgitatud ega seda, et neist oleks reaalselt ka lähtutud. II
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on

§ 403

4 lg-te 6 ja 7 järgi, et kostjalt saab

§ 4034

lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja seadusjärgset intressi, kuid muid tasusid (sh lepingutasu) kostja ei võlgne. Hageja esitas ümberarvutused (dtl 256–266). Hageja on tuginenud lepingute I ja II ülesütlemisele. Hagejal oli õigus lepingud I ja II kehtivalt üles öelda, eeldusel, et

§ 416

mõttes olid täidetud lepingute I ja II ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ka

§ 4034

lg 7 ümberarvutuse kontekstis:  krediidiandja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte  kostja on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,  krediidiandja andis tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist  krediidiandja pakkus tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust. 9. Hageja selgitas ümberarvutuste kontekstis lepingu I kohta, et põhivõlg on 437 eurot 5 senti, sest kostja sai krediiti 9524 eurot 7 senti ning on tagasimakseid teinud 9087 euro 2 sendi eest eurot (dtl 257). Hageja ei esitanud erinevalt lepingust II ümberarvutust maksegraafikuna. Hageja soovis saada seadusjärgse intressina 738 eurot 24 senti perioodil 12.02.2021– 14.01.2025, kuid esitas intressiarvutuse ekslikult selliselt, nagu kogu väljastatud krediit oleks muutunud sissenõutavaks 12.02.2021, kostja ei oleks ühtegi tagasimakset teinud ning arvestamata seda, et ka igakuiseid intressimakseid tasutakse maksegraafiku alusel. Hageja on lisaks palunud välja mõista viivis

113 lg 1 teises lause sätestatud määras viivise põhivõlalt (437 eurot 5 senti) alates 15.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni. 9.1. Kohus saab hageja käsitlusest aru selliselt, et hageja hinnangul ütles krediidiandja ka juhul, kui arvestada

§ 4034

lg 7 mõttes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasnevaid tagajärgi, kehtivalt üles 14.01.

1. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole esitanud ümberarvutust maksegraafikuna, mille juures on ühtlasi toodud laekumised kostjalt, ei ole kohtul võimalik hinnata, millal oleks kostja ümberarvutustega maksegraafiku järgi jäänud kolme maksega viivitusse. Hageja ei ole seega tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu kehtivalt üles. Kui ka kostja põhivõlg oleks 14.01.2025 seisuga olnud 437 eurot 5 senti, ei ole uue ümberarvutusi arvestava maksegraafikuta võimalik öelda, kas ja kui siis millises ulatus oleks see põhivõla jääk sissenõutavaks muutunud. 9.
2. Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta lepingust I tuleneva põhivõla nõude osas rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu I

§ 40346 lg 7 tagajärgi arvestades kehtivalt üles.

Kohus on kõik selgitused andnud 09.03.2025 määruses ning koostanud hageja jaoks isegi ümberarvutuse näidistabeli (dtl 249), millega on hagi suuremas osas hageja jaoks ära lahendanud, kohtu selgitamiskohustus kaugemale ei ulatu, see on hageja valik, et ta selgitusi arvesse ei võtta. Kohus lisab, et seda arvestades on lepingu I kehtiv, kohus lisab, et hageja ise ei ole lepingupool ega saa seetõttu kujundusõigusi kasutada. 9.

1. Kuivõrd hageja ei esitanud lepingust I tulenevaid nõudeid maksegraafikuna, ei ole võimalik rahuldada ka lepingust I tulenevat seadusjärgse intressi nõuet, hageja lähenemine on ekslik, kui ta arvutas intressi kostja tagasimakseid arvestamata ning selliselt nagu oleks kogu krediidi 9524 euro 7 sendi tagastamise päev olnud lepingu sõlmimise päev. Kuna hageja ei ole esitanud lepingust I tulenevaid nõudeid maksegraafikuna, ei ole kohtul võimalik hinnata seda, milline oleks ümberarvutuste kohane seadusjärgne intress ning milline oleks nõue praeguse seisuga. Rahuldamata tuleb jätta ka seadusjärgne viivisenõue alates lepingu I ülesütlemisest, sest hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks lepingu I 14.01.2025 kehtivalt üles öelnud, seetõttu ei muutunud sissenõutavaks ka kogu põhivõlg ning nõuda ei saa viivist kogu põhivõlalt.
2. Hageja esitas kohtule lepingu II kohta ümberarvutused ning oli neis seisukohal, et ümberarvutuste korral öeldi lepingu II kehtivalt üles 29.08.2025 ehk hagi esitamise ajal. Kohus leiab, et hageja esitatud ümberarvutustest nähtuvalt olnuks kostja lepingu II puhul viivituses 15.05.2025, 15.06.2025 ja 15.07.2025 maksetega kolmel järjestikusel korral, mis võinuks anda krediidiandjale aluse lepingu II kehtivalt üles öelda (dtl 265–266). Eeltoodust nähtub ühtlasi, et krediidiandja ei öelnud 14.01.2025 lepingut II kehtivalt üles, sest kostja ei olnud tolleks ajaks kolme järjestikuse maksega viivituses uue ümberarvutustega maksegraafiku järgi. 10.
3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldamata jätta ka lepingust II tulenevate nõuete osas, sest hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu kehtivalt üles, kuivõrd selleks ajaks ei olnud täidetud

§ 416

lg 1 kohane tingimus, et kostja oleks olnud tolle aja seisuga kolme järjestikuse maksega viivituses. Leping II ei ole kehtivalt üles öeldud, leping II kehtib ümberarvutusi arvestades ning kuivõrd leping II ei öeldud kehtivalt üles, ei ole sissenõutavaks muutunud kogu põhivõlg ning puudub alus nõuda seadusjärgset viivist kogu põhivõlalt. 10.2. Hageja palus ümberarvutuste järgi välja mõista põhiosa 3119 eurot 10 senti ning seadusjärgne viivis alates lepingu ülesütlemise päevast 29.08.2025, kui hageja hinnangul sai leping kehtivalt üles öeldud

§ 4034lg 7 tagajärgi arvestades.

Kohus lisab, et hagejale on loovutatud krediidiandja ja kostja vahelisest lepingust tulenevad nõuded, ta ei ole lepingupool ega saa seetõttu kujundusõigusi kasutada. Hageja ei ole nõude loovutamist täpsemalt tõendanud ega ka väitnud, et tal peaks olema mingil põhjusel õigus kasutada krediidiandja asemel kujundusõigusi. Kujundusõigusi ei saa eraldada nende aluseks olevast võlasuhtest, need ei ole eraldi loovutatavad ning neid on võimalik üle anda üksnes koos lepingulise suhtega tervikuna, st lepingu ülevõtmise teel (

§ 179) (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-55-09, p 10). 11. Kohus määrab Ts

MS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 7 Susann Liin 8