lg 3 tuginedes tuleb ekspertiisiakti põhiosas esitada uuringute kirjeldus ja hindamise andmed. Riigikohus on korduvalt rõhutanud vastava kohustuse olulisust eksperdiarvamuse kui tõendi lubatavuse seisukohalt (näiteks lahend nr 3-1-1-32-09). JM poolt koostatud ekspertiisiaktis puuduvad andmed igasuguste uuringute kohta. Samuti ei toonud JM ka kohtuistungil selgitusi andes välja mitte ühtegi konkreetset võrdlust, kus sarnaste vigastustega sõiduki liikumiskiirus oleks olnud 40 km/h. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et kontrollimatuse tõttu on ekspertiisiakt kohtukõlbmatu tõend. Lisaks sellele juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et ekspertiisiaktis on sõiduki vigastatud poolena märgitud parem pool, kuigi tegelikkuses oli seda vasak pool. Kohtuotsuses ei ole ekspertiisiakti nõuetele vastavust käsitletud, ehkki kaitsja juhtis sellele asjaolule kohtumenetluse käigus korduvalt tähelepanu. Kohtuotsuse põhjendused on osaliselt vastuolulised. Maakohus on leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed, et nende pinnalt teha järeldusi kokkupõrke toimumise täpse koha osas. Samas on maakohus märkinud, et süüdistatava ütluste kohaselt ta kannatanut enne õnnetuse toimumist ei näinud. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et arvatavasti jäi kannatanu kahe posti varju. Sündmuskoha vaatlusprotokollile tuginedes leiab kaitsja, et kahe posti varju jäämine tähendab seda, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäiguraja kõrvalt. Ainsaks tunnistajaks, kes väidab end olevat näinud kannatanu ja sõiduauto kokkupõrke momenti, on TP. Isegi kui tunnistaja TP ütlused ebausaldusväärseks tunnistada, jääb siiski tõendamata kokkupõrke toimumise koht, sest tunnistaja MS, kannatanu XX ja eksperdi ütlused ning 3
lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav ei rikkunud liiklusnõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses kannatanuga kokkupõrke toimumisel. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäigurajal. Kannatanu oli riietatud üleni tumedatesse riietesse ja helkur oli kinitatud tema seljakotile. Kui kannatanu ületas sõiduteed väljaspool ülekäigurada, siis jäi ta kahe posti varju ja ei olnud süüdistatavale nähtav. Süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud tema sõiduki kiirus olla rohkem kui 20 km/h. Kui sõiduki kiirus oleks olnud suurem, siis oleks saanud kannatanu kokkupõrke käigus märksa raskemaid vigastusi. Kuna liikumiskiirus oli väike, siis pidurdusjäljed puuduvad. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse seisukohaga, mille kohaselt pidanuks süüdistatav arvestama, et ülekäiguraja vaateväli on piiratud ja sellest tulenevat manöövrile rohkem tähelepanu pöörama. Iga liikluses osaleja saab eeldada, et kaasliiklejad täidavad ka enda liiklusalaseid kohustusi. Seega sai ka süüdistatav eeldada, et kahe posti tagant ei astu keegi tema teele ette. Samuti ei saa süüdistatavale ette heita, et ta kontrollis manöövrit tehes, et ei oleks vastutulevaid sõidukeid. Liiklusseadusest tulenevalt on sõidutee ületamisel nii jalakäijal kui ka autojuhil üksteise suhtes hoolsuskohustus. Kaitsja hinnangul oleks ka kannatanu pidanud arvestama, et foorituled olid vilkuva kollase režiimis ning sellises olukorras on eriti oluline ületada sõiduteed selleks ettenähtud kohas ning seejuures veenduma, et juht on teda märganud. 3.2 Kannatanu esindaja vaidlustab maakohtu otsuse väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ning menetluskulude osas. Kannatanu esindaja taotleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist suuremas ulatuses kui maakohus ning jätta kannatanu poolt maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. Mittevaralise kahju hüvitamisel on maakohus viidanud kahele maakohtu lahendile, kuid kohtuotsuses puudub muude kohtulahendite analüüs. Mittevaralise kahju hüvitis ei ole arvutatav lihtsa valemiga ning isegi sarnaste vigastuste korral on hüvitised erinevad. Apellant viitas juba hagiavalduses mitmele kohtulahendile, milles väljamõistetud hüvitised on märkimisväärselt suuremad. Liiklusõnnetusest on möödunud ligi neli aastat, kuid XX ei ole endiselt paranenud. Maakohtu hinnangul õiglane hüvitis 7000 eurot vastab 2008. aasta Riigikohtu analüüsi kohaselt minimaalsele hüvitisele raskete tervisekahjustuste korral. See vastab ca 6 kuu keskmisele palgale. Maakohtu lahendis ei ole analüüsi, miks apellandi poolt viidatud kohtulahendites väljamõistetud hüvitised ei vasta XX üleelamistele. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestatakse sageli ka isiku süü suurust, tema toimetulekut, mistõttu üksnes vigastuste kirjeldus ei ole piisav hüvitise suuruse üle otsustamiseks. Apellant on seisukohal, et taotlus hüvitada 15 000 eurot ei olnud põhjendamatult suur. XX oli enne liiklusõnnetust aktiivse ja liikuva eluviisiga. Kuna tal juhiluba ega autot ei ole, siis liikus ka ta kõikjal jalgsi või jalgrattaga. Tööl käis ühistranspordi või jalgrattaga, suvel tegi rattamatkasid ja käis matkamas telgiga. Tegeles jooga ja tsiguniga (Hiina hingamisvõimlemine). Eeltoodud tegevused eeldasid head painduvust ja liikuvust, kuid vasaku põlve liigeste purunemise tõttu ei saanud XX mitu kuud üldse jalga liigutada ning käesoleva ajani on liikuvus piiratud. Seoses liikumisvaegusega on kehakaal kasvanud ca 10 kg, suurema koormuse tõttu paremale jalale tekkisid seal lihaspinged, valud ning spasmioht. Käesoleva ajani käib XX massaažis. Viimaste tervisehädadena on XX-l tuvastatud kõrgenenud vererõhk, mille tõttu toimetati ta 20.08.2016 ka erakorralise meditsiiniosakonda Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Seekord piirduti rohtudega. Viimased uuringud on näidanud ka kolesterooli taseme ohtlikku kasvu. Arstid seostavad seda vähese liikuvusega, vähene liikuvus on aga tingitud jalavigastusest. Seoses saadud vigastustega on kannatanule tehtud kaks operatsiooni narkoosi all - 23.08.2014 põlve taastamise operatsioon ning 04.02.2015 põlvest tugiplaatide väljavõtmise operatsioon. Kaks kuud pärast liiklusõnnetust kandis XX vasaku jala kogu pikkuses ortoosi, mis algul fikseeris põlve täielikult, kuid siis lubas järk-järgult liikuma. Täielik liikuvus ei 4
lõige 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Ainus võimalik erand kannatanu kõigi kulude hüvitamise põhimõttele on
lõige 3, mis sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Sellest sättest tulenevalt ei jaotata tsiviilhagi osalise rahuldamise korral mitte kõiki kannatanu menetluskulusid, vaid üksnes tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud. Samuti ei kehti kriminaalmenetluses protsendiprintsiip, vaid kohus langetab õiglase otsuse kulude jaotamise kohta. Kannatanu menetluskulud ei ole seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega. Õigusabi maht on oluliselt suurem ning nähtub maakohtule esitatud kuluarvestusest. Süüdistatav eitas täielikult oma süüd, mistõttu kannatanu esindamise kulud on suures osas tingitud kannatanu õiguste kaitsmisest, et teda ei käsitletaks süüdlasena liiklusõnnetuses. Tsiviilhagi menetlemisest kulusid ei tekkinud, mida tulnuks jätta kannatanu kanda. Kriminaalasjas 1-17-2933 jäeti kannatanu enda kanda tsiviilhagi osalise rahuldamise tõttu üksnes tsiviilhagi koostamise kulud. Kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tekivad kriminaalmenetluses kannatanu esindamisega kulud sõltumata hagi esitamisest. Kannatanu esindaja peab vajalikuks osundada, et mittevaralise kahju hüvitise osas on võimatu ette prognoosida mõistlikku hüvitist. Tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, et mittevaralise kahju nõude rahalisel määratlemisel ei saa maakohus välja mõista suuremat hüvitist kui on esitatud nõue. Kuna mittevaralise kahju suurus on kohtu otsustada, siis tuleb kannatanu menetluskulude põhjendatuse üle otsustada mitte niivõrd konkreetse kohtuniku arvamusest mittevaralise kahju suuruse kohta, vaid sellest, kas kannatanu esitatud mittevaralise kahju nõue vastas üldiselt väljakujunenud kohtupraktikale. Seda põhjusel, et ilmselt kohtupraktikale mittevastava nõude esitamisel on süüdistataval ja tsiviilkostjal vaja sellele vastu vaidlemiseks teha pingutusi, kuid üldisele kohtupraktikale vastavas suurusjärgus nõude esitamisel on mõistlik hüvitis kohtu diskretsiooniotsus. Kannatanu nõue vastas kohtupraktika piiridele. Varalise kahju osas tuleb arvesse võtta, et algne hagiavaldus oli varalise kahju hüvitamiseks 2191,62 eurot, millest rahuldamata jäi 164 eurot. Asjaolu, et hagiavaldus võeti osaliselt omaks, ei tähenda seda, et tsiviilhagi koostamine oleks olnud põhjendamatu, vaid vastupidi – ka omaksvõetud ja enne kohtuotsuse tegemist hüvitatud kahju oli põhjendatud ning selles osas tulnuks hagiavaldus nagunii rahuldada. Maakohtu otsus menetluskulude jaotamise kohta süüdistatava ja tsiviilkostja vahel on ebaõige. Kannatanu on seisukohal, et menetluskulud tuleb analoogselt kahjuhüvitisega välja mõista solidaarselt nii süüdistatavalt kui tsiviilkostjalt. 5
331 lg 11 p 2 kohaselt kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub 7
ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on B.D KarS § 423 lg 1 järgi süüdi tunnistatud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades oma kaitsealuse süüditunnistamise talle esitatud süüdistuses, ei tugine kaitsja mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Maakohus on põhjendatult arvestanud kannatanu XX ütlustega,, sest ta ei ole neid muutnud ja need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kannatanu on detailselt kirjeldanud, kuidas ta liikus sellel õhtul kodu poole ja ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas, s.o ülekäigurajal. Ta mäletab liikumist ohutussaareni, sest vahetult pärast selle ületamist sõitis talle auto otsa, ta kaotas hetkeks teadvuse ja jäi sõiduteele kõhuli lamama. Tema ütlused on kooskõlas tunnistaja MS ütlustega, mille kohaselt ta kuulis pauku ja ringi keerates nägi, kuidas sõiduauto oli mehele otsa sõitnud, ta õhku paisanud, mees libises sõiduteel edasi. Liiklustehnika ekspertiisiaktis on jõutud arvamusele, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal ja sõiduauto kiirus oli otsasõidu hetkel 40 km/h. Ekspert on selleks analüüsinud sündmuskoha vaatlusprotokollis ja liiklusvahendi vaatlusprotokollis kajastatud andmeid. Liiklusekspert on kohtuistungil üle kuulatud ning ekspert on jäänud oma arvamuse juurde. Ekspert on selgitanud, millele tugineb tema arvamus, et sõiduauto ei sõitnud aeglasemalt ega kiiremini kui 40 km/h. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on B.D põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 423 lg 1 järgi ning kaitsja apellatsiooni väited õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjust ei anna. 7.2 Kannatanu esindaja on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 7 000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja 8
p-s 1 nimetatud menetluskulu, mis on tekkinud kannatanul oma valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse
lg 1 esimeses lauses nimetatud juhul välja süüdimõistetult.
lg 1 teine lause näeb ette erandi vaid tsiviilhagi tagamisest tingitud kulude (
lg 1 p 8) hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaks määramisele, samuti kehtib erand ka muude
lg-s 1 nimetatud menetluskulude kohta, mis on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Apellant on asjakohaselt märkinud, et kannatanu esindajakulud ei ole antud juhul seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks asjaolu, et kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on tegemist kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid, mis on olulised mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumisega põhjustatud kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega on kuriteo faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma kindlaksmääramine teineteisest sõltuvuses, mistõttu ei ole käesoleval juhul võimalik väita, et kannatanul tekkinud menetluskulud on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud
lg 1 teises lauses toodud erandi kohaldamine ning kohaldamisele kuulub
lg 1 esimene lause, s.o kannatanul tekkinud menetluskulud summas 3672 eurot tuleb välja mõista solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. Seetõttu tühistab maakohus maakohtu otsuse, millega jäeti kannatanu menetluskulud osaliselt tema enda kanda ja teeb selles osas uue otsuse. 8. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. 9
lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Sama lõike punkt 1 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu.
lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.
lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
Kuna praeguses asjas teeb kohtukolleegium
lg 1 p-4 nimetatud lahend, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis kannab menetluskulud riik. Seega on menetluslikult väär kannatanu esindaja vandeadvokaat I. Sirgi taotlus mõsta apellatsioonimenetluse kulud välja solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. 8.2 Kaitsja vandeadvokaat S. Mõistlik esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 240 eurot, sealhulgas käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises, süüdistatavaga nõu pidamises ning apellatsiooni koostamises 8 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium B.D riigi õigusabi tasu suuruseks 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. 8.3 Kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitas koos kaitsja apellatsiooni vastuväitega taotluse välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostajalt kannatanu XX kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks koos käibemaksuga kokku 1098 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kannatanute valitud esindajale makstud tasu maakohtu otsusega ja kaitsja apellatsiooniga tutvumises, kliendiga nõupidamises, apellatsiooni- ja apellatsioonivastuse koostamises kokku 9,15 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund. Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu valitud esindaja taotluses märgitud toimingud õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsjate poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus nr 3-1-1-6-16, p 36). Sama põhimõte kehtib ka valitud esindajale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium 14. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 selgitanud, et sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka 10
Kuna kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub kannatanule tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Seega kuulub praeguses asjas XX-le hüvitamisele vaid see osa valitud esindajale makstud tasust, milles apellatsiooni väited olid põhjendatud. Kannatanu valitud esindaja väited maakohtu otsuse menetluskulude ebaõige jaotamise kohta olid põhjendatud, kuid moraalse kahju hüvitamise osas apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotamise osas. Arvestades apellatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kohtukolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks valitud esindaja viiele töötunnile vastava summa, s.o 600 eurot. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes
detsembri 2017. a kohtuotsuse B.D suhtes osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.