← Eesti

2-22-12983/25

Obsah (7)§ 657§ 631§ 67§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv, Krista Kirspuu, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-12983 X hag

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

  1. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti. Ringkonnakohus võtab asja arutamisel aluseks maakohtu tuvastatud siinse otsuse p 3.1 märgitud asjaolud.
  2. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus tuvastas valesti poolte tahte 20.03.2018 lepingu sõlmimisel. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu õiguslikku põhjendust. 8.
  3. Maakohus viitas õigesti VÕS § 259 lg-le 1, mille kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. 8.
  4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuli poolte tehingust tulenevaid tahteavaldusi tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Maakohtu tuvastatud asjaoludest saab teha järelduse, et poolte kokkulepete kohaselt oli hageja tahe 20.03.2018 lepingu sõlmimisel loobuda oma korterist kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel ja mõlemad pooled mõistsid, et korteri loovutamine toimub vastutasuna muu ühisvara jagamise eest ehk tegemist oli kompensatsiooniga. Maakohus järeldas sellest tulenevalt õigesti, et hageja tahe kinkelepingu sõlmimisel ei olnud suunatud kostja tasuta rikastamisele ja poolte tahe oli suunatud ühisvara jagamisele. Nimetatust saab teha järelduse, et kinkelepingus väljendatud tahe ei vastanud poolte tahtele. 8.
  5. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kuivõrd poolte tahe oli suunatud ühisvara jagamisele, ei vastanud kinkelepingus väljendatud poolte tahe nende tegelikule tahtele ja kinkeleping on tühine (TsÜS § 89 lg 3 alusel). Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). 8.
  6. Kuna kinkeleping on tühine (TsÜS § 89 lg 2 alusel) ja tegeliku tehingu sisu oli hageja loobumine korterist kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel, on varjatud tehinguks ühisvara jagamise kokkulepe, millega korteri omandiõiguse sai kostja (PKS § 37 lg-te 1 ja 3 mõttes). Kuna korteri jätmine kostjale oli osa laiemast kokkuleppest ühisvara jagamiseks, on tegemist varasid tasakaalustava tehinguga, mitte tasuta kinkena. Kinkelepingu tühisus ei muuda tühiseks käsutustehingut. 8.
  7. Kuna hageja andis hüvitiseks enamsaadud ühisvara eest kostjale hageja lahusvaraks olnud korteriomandi ja leping sõlmiti notariaalses vormis, on täidetud tehingu vorminõuded ja varjatav tehing (ühisvara jagamise kokkulepe, millega korteri omandiõiguse sai kostja) ei ole tühine. Kui käsitada ühisvara jagamise kokkulepet aga laiema kokkuleppena, millega on hõlmatud varasemad mittenotariaalses vormis sõlmitud kokkulepped, on vorminõuet järgimata tehingu osad muutunud kehtivaks, kuna täidetud on ühisvara jagamise kokkuleppe asjaõiguslik osa ja kinnistusraamatusse on tehtud AÕS § 119 lg 2 kohased kanded. 8.
  8. Kuna kinkeleping on tühine ja hageja taganemine sellest on toimetu, on kokkuvõttes õige ka maakohtu järeldus, et hagi ei ole võimalik rahuldada. 7

(8)
  1. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostja sai ühisvara jagamise tulemusel vara, mille väärtus on ligi kaks korda suurem hageja saadud väärtusest. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu põhjendusi. 9.
  2. Apellatsioonkaebuse ja maakohtu põhjendused 20.03.2018 tehinguväärtuste võrdlemisel ei arvesta asjaoluga, et lisaks 20.03.2018 lepingus märgitud varale kuulus pooltele ühisvarana NNN korter ja garaažiboks. Nimetatu ei muuda aga maakohtu järeldusi ja otsust ebaõigeks. Maakohtu tuvastatud asjaoludel müüsid pooled selle ühisvara jagamise kokkuleppe osana nii, et sellest saadud raha ei jaotatud mitte poolte vahel võrdselt, vaid jäeti hagejale. 9.
  3. Lisaks seati ühisvara jagamise käigus hagejale jäänud PPP korteri soetamiseks võetud laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteek NNN2 korterile, mis jäi enamsaadud ühisvara väärtuse hüvitamiseks kostjale. Seega ei saa lähtuda üksnes selle vara väärtusest, mis on 20.03.2018 lepingu esemeks. Ehk kuigi hageja väitel on ta võtnud enda kanda PPP korteri laenuga seonduvad kohustused, tagab ka kostjale jäetud korteriomandile seatud hüpoteek hageja panga ees võetud kohustusi. 9.
  4. 26.01.2026 menetlusdokumendis esitas apellant väite, et kostja ei tõendanud maakohtus, et korteri müügist saadud raha jätmises hagejale ei leppinud pooled ühisvara jagamise käigus enne 20.03.2022 lepingu sõlmimist ega ka lepingus kokku. Kuna maakohus nimetatud asjaolud tuvastas, vaidlustab apellant sisuliselt maakohtu poolt asjaolude tuvastamist ehk menetlusõiguse normi rikkumist (

§ 631lg 2).

Peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist ei saa apellant asjaolude tuvastamist vaidlustada, välja arvatud juhul, kui ta taotleb selleks tähtaja ennistamist (

§ 67

jj) (

III komm

(2018), § 652, p 3.4 g). Hageja ei ole tähtaja ennistamist taotlenud, mistõttu on väide esitatud hilinemisega ja ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta. 9.
  1. Maakohus on viidanud AÕS § 77 lg-le 2 vaid kaasomandi lõpetamise viiside osas. Maakohus ei ole poolte ühisvara jaganud. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuse seisukoht, et normi oleks saanud kohaldada ainult siis, kui pooled oleks kohtu poole pöördunud kaasomandi lõpetamiseks. Isegi, kui pooled võivad teoreetiliselt kokku leppida, et kogu kaasomand jääb ühele poolele selle eest hüvitist saamata, ei ole see asjas tuvastatud asjaoludel niimoodi toimunud ja kostja ei ole ühisvara jagamise käigus tehtud kokkulepete tulemusel hüvitisest loobunud. Seetõttu ei saanud maakohus ka järeldada, et kostja tahteks oli 20.03.2018 lepingust nähtavatel tingimustel leping sõlmida.
  2. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega hageja kanda (

§ 171). 11.

Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

12.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.