Obsah (6)

§ 1043§ 1045§ 127§ 128§ 136§ 132

1-16-7732 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7732 (15231602393) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi s

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 5 alusel Y.G-lt välja mõista XXXX kasuks 729 (seitsesada kakskümmend üheksa) eurot ja 93 (üheksakümmend kolm) senti, mis tuleb hüvitada XXXXSEB panga arveldusarvele nr EEXXXXXXXXXXXXXXX, märkides selgitusena „Y.G, 1-16-7732, tsiviilhagi hüvitamine”. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

1. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL KOHUS TUVASTAS: Y.G süüdistatakse selles, et tema viibides 20.12.2015 kella 00.15 paiku Tallinnas Liivalaia 33 asuvas Olympic Casinos võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis eelnevalt maast leitud võõra garderoobi numbriga välja garderoobist XXXX kuuluva musta värvi jope O’Neill väärtusega 249,99 eurot, mille taskutesse jäid korterivõtmed ja autovõti ning väljus koos jopega Olympic Casino ruumidest. Seega Y.G pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, kuid süüdi ennast ei tunnista. On nõus kriminaalasja läbivaatamisega lühimenetluses. Süüdistatavana ülekuulamisel selgitas süüdistatav, et läks pokkeriturniirile, mis kestis üheksa tundi ja sai läbi kella kaheteistkümne paiku. Olid pausid, käisid ära. Tarvitas alkoholi, piirdus paari õllega, sõber XXXX jõi rohkem. Sõber oli pikemal turniiril, läks ees välja mängumärke rahaks vahetama. Järgnes sõbrale ja leidis kassa juurest garderoobinumbri. Kuna sõber läks sinna, oli igati loogiline, et sõbra number. Garderoobis andis mõlemad numbrid ja sao kaks jopet. Eeldas, et on sõbra jope ja kas sõber oli nii purjus, et võttis jope vastu. Hommikul oli kasiinost helistatud, kuid ei teadnud kuhu jope jäi. Kui tulid sisse, siis ei teadnud kas sõber andis jope ära. Numbrite vastu anti kaks tumedat jopet. Sõber võttis jope vastu ja ei olnud midagi. Auto tuli järgi ja teda viidi Pelgulinna ära, teised sõitsid edasi Pärnusse. Keegi ei tea kus jope jäi. Sõideti sõbra sõprade autoga, juht 2 ütles, et autos ei ole midagi. Pidas jopet sõbra jopeks. Võis juhtuda tema eksimuse tõttu, kompromissina nõus kulud hüvitama, kuid jope omanik ei käitunud samuti hästi. Hinnapakkumine ei ole mingi tõend. On nõus hüvitama vaid jope osas. Kannatanuga ühendust võtnud ei ole Kaitsja asus seisukohale, et kaitsealune soovib asja arutamist lühimenetluses, tema vabatahtlik soov, ei ole takistusi. Asja sisusse puutuvalt Y.G ei tunnista süüdi, selleks on mõjuvad põhjused. Ta mitte tahtlikult, vaid ekslikult võttis üles garderoobinumbri põrandalt, arvas, et kuulub sõbrale ja sõbra jope andis talle üle. Tema valduses see oli, ei ole tõendeid, et oleks pööranud enda omandisse. See jope on kadunud ja tema käekäigust ei ole teada, kes selle sai. Ei ole õige ja põhjendatud Y.G süüdistus varguses § 199 järgi.
2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava ütlused ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Kohus leiab, et 20.12.2015 kella 00.15 paiku Tallinnas Liivalaia 33 asuvas Olympic Casinos, eelnevalt maast leitud võõra garderoobi numbriga XXXX kuuluva jope O’Neill väärtusega 249,99 eurot välja võtmine garderoobist Y.G poolt on tõendatud nii Y.G süü tunnistamisega, kannatanu ütlustega, videosalvestustega ning muude kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. XXXX kuriteoteate ja kannatanuna antud ütluste (tl 3-4, 6-8) kohaselt viibis ta 20.12.2015 Tallinna Olympic Casinos, kui avastas, et garderoobi numbrit tal enam taskus ei ole. Samuti selgus, et garderoobist oli kadunud tema jope, mille taskus olid kodu- ja autovõtmed. Palus kohe turvamehel videosalvestuselt järgi vaadata, kes jope ära võttis. Turvamees helistas videosalvestuselt nähtud mehele, kes aga ütles, et tema käes võõrast jopet ei ole. Edasi juhib kohus tähelepanu asitõendi vaatlusprotokollile koos fototabeliga (tl 26-59), kust nähtub Olympic Casino turvakaamerate salvestistelt, kuidas 19.12.2015 kell 15.05 ilmuvad kasiino välisuksest kohtueelsel uurimisel tuvastatud isikud Y.G ja XXXX . Y.G-l on seljas musta värvi tepitud lühike jope, XXXX Järve tuleb lühikeste varrukatega halli värvi T-särgis ja tumedates pükstes ja nad suunduvad koos garderoobi järjekorda ja kus on näha, et vestlevad omavahel. XXXX ootab ära kuni Y.G garderoobi oma jope üle annab ja koos suundutakse kasiino uksest sisse. Kell 00.15 on salvestiselt näha, kuidas Y.G kummardab maast midagi võtma ning kuidas kasiino siseuksest suundub süüdistatav otse garderoobi ning esitab garderoobitöötajale kaks musta värvi garderoobinumbrit ning saab kätte garderoobist nii musta värvi jope kui ka oranži voodriga jope. Süüdistatav suundub kasiino välisukse suunas hoides jopesid käes ja väljub kasiinost 20.12.2015 kell 00.
3. Samuti nähtub välikaamera salvestiselt, et kasiino uksest paremal pool väljas seisab XXXX , seljas lühikeste varrukatega T-särk. Kaamerasse ilmub Y.G , kellel on paremas käes üks jope ja paremal õlal teine jope ning liigub nendega XXXX suunas. Kui Y.G jõuab XXXX Järvega kohakuti annab ta paremast käest jope XXXX ja teise jope paneb endale selga. XXXX hoiab jopet oma käes ja nad lahkuvad kaamera vaateväljast. XXXX Järve tunnistajana antud ütluste (tl 61-62) kohaselt tuli Y.G Olympic Casinost välja kahe jopega. Ühe jope andis tema kätte, et endale saaks jope selga panna, misjärel suunduti auto poole. Mis jopest edasi sai ei mäleta. Hommikul ärgates ta enda kodus võõrast jopet ei näinud. Küll aga selgus vesteldes telefoni teel Olympic Casinoga, et öösel oli garderoobist välja võetud vale jope ning üks jope olla kasiinos üle, mispeale arvati, et joped on vahetusse läinud. Kuna temal ühtegi üleliigset jopet kodus ei olnud ja ka tema enda jope oli alles, ei osanud neid sellel teemal aidata. Y.G kahtlustatavana antud ütluste (tl 64-67) kohaselt ei tunnista ta ennast süüdi talle inkrimineeritavas kuriteos ning selgitab, et kasiinost väljumisel leidis maast garderoobinumbri 3 ning eeldas, et see number on tema tuttava oma, kes just eelnevalt oli väljunud. Läks garderoobi ning esitas nii oma kui ka maast leitud garderoobinumbri ning väljus garderoobist kahe jopega. Nägi, et XXXX teeb trepil suitsu, andis talle jope üle. On nõus hüvitama jope väärtuse 249,99 eurot, kuid ei ole nõus hüvitama taskutes olnud esemete maksumust. Kahetseb tehtut. Kohus asub siinkohal seisukohale, et ei ole eluliselt usutav süüdistatava väide, et ta arvas, et maas olnud garderoobinumber kuulub tema sõbrale. Iga kasiino põrandal vedeleva garderoobinumbri puhul ei saa automaatselt eeldada, et see on sinu sõbra oma, ilma sõbralt üle küsimata. Kriminaaltoimikus leiduvatelt videosalvestistelt on näha, et kasiino ruumides ei olnud süüdistatav ja XXXX kahekesi, vaid inimesi liikus seal pidevalt. Seejuures on näha ka seda, et enne süüdistatavat möödub maas olevast garderoobinumbrist naisterahvas ning garderoobinumbri leidmise koha läheduses on mänguautomaadid, millel mängib mitu inimest, olles garderoobinumbri leidmise koha poole seljaga ja küljega. Seejuures ei nähtu videosalvestiselt, et süüdistatav oleks nende poole pöördunud, vaid liigub otse garderoobi suunas. Seega võinuks garderoobinumbri kaotada igaüks neist. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaõigusseaduse § 98 lg-le 1, mille kohaselt peab isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt leidis süüdistatav garderoobinumbri kasiino ruumidest. Kasiino puhul on tegemist äriruumiga ning garderoobinumber leiti äriruumi klientidele mõeldud hoone osast, seega avalikust asutusest. Sellisel juhul ei ole leidjal asja enda valdusse jätmise õigust ega kohustust ning asi tuleb anda asjaomase ruumi eest vastutavale isikule, st kasiino teenistujale. Sellisel juhul läheb leidja õiguslik seisund üle vastutavale isikule, st leidjaks loetakse avalik asutus. Kui AÕS § 98 lg 1 sätestab asja väärtuse 50 eurose piiri, siis sama paragrahvi lõike 2 sätete kohaselt avalikus asutuses leitud asja puhul kehtivad nii lõikest üks kui ka kaks tulenevad kohustused üheaegselt ning leitud asi tuleb üle anda asjaomasele avalikule asutusele. Sellisel juhul piirduvad asja leidnud isiku kohustused vaid avalikule asutusele üleandmise kohustusega ning politseile teatamise kohustus lasuks avalikul asutusel. Kui leidja, antud juhul süüdistatav, oleks leitud garderoobinumbri jätnud endale, so omastanud, oleks tegemist väärteoga väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 lg 1 mõttes, kuivõrd garderoobinumbri väärtus ilmselgelt ei oleks ületanud 200 euro piiri. Käesoleval ajal ei ole aga tegemist pelgalt garderoobinumbri omastamisega ja AÕS § 98 lg 2 sätestatud kohustuse eiramisega, mis sisaldaks endas KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisu, vaid süüdistatava poolt garderoobinumbri leidmisele järgnes leitud garderoobinumbri kasutamine sihtotstarbeliselt, st süüdistatav esitas garderoobinumbri kasiino garderoobi töötajale ja sai sealt kannatanule kuulunud jope koos selle taskutes olnud esemetega. Seega järgnesid süüdistatava poolt garderoobinumbri leidmisele teised teod, mis ajalises mõõtmes viisid üksteise järel põhjusliku seoseni teo ja tagajärje vahel, so selleni, et süüdistatav sai võõra jope ja käitus sellega kui asja omanik, st ta sai seda vastavalt oma äranägemisele käsutada. Kui süüdistatav on selgitanud, et tema arvates võis garderoobinumbri kaotada tema sõber ja ta võttis oma arvates välja sõbra jope, leiab kohus, et sellise arvamuse tekkimise aluste kohta ei ole kriminaalmenetluse käigus kogutud ühtegi seda versiooni kinnitavat tõendit. Kui süüdistatav leidis kasiino ruumides maast garderoobinumbri, pidi ta selle esitama garderoobi, kuid mitte selleks, et saada sealt riietusese, mille omanikku ta ei tea või mille omanikus ta ei saa ühelgi juhul kindel olla, vaid selleks, et teatada leiust ja anda garderoobi töötajale teada, et keegi on kaotanud garderoobi numbri ning võib seda tulla garderoobist otsima. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et ta nägi seda, kuidas tema sõber garderoobinumbri kaotas. Tegemist oli kasiinoga, kus oli palju inimesi, kellest paljudel asusid üleriided garderoobis ning süüdistataval ei saanud olla ühtegi mõistlikku põhjust, miks ta oleks pidanud eeldama, et see 4 garderoobinumber oli just tema sõbra oma. Seda enam, et süüdistatav tuli koos oma sõbra XXXX Järvega kasiinosse ning kui tema ise andis oma jope garderoobi, siis XXXX sisenes kasiinosse lühikestes varrukates pluusiga. Samamoodi XXXX kasiino ruumidest ka väljus. Arvestades, et tegemist oli detsembrikuuga, siis peaks eriti silma torkama asjaolu, kui keegi tuleb õuest ilma jopeta. Samuti on XXXX tunnistajana antud ütlustes väitnud, et süüdistatav tuli õue kahe jopega ja tema hoidis ühte jopet seni, kuni süüdistatav oma jope selga pani. Seega ka tunnistaja ei kinnita süüdistatava versiooni toimunu kohta, et ta oleks süüdistatavalt võtnud vastu jope, mida pidas tema omaks. Seejuures nähtub XXXX ütlustest üheselt, et temal võõrast jopet kodus ei olnud. Seega ei andnud ka Y.G jopet XXXX, vaid võttis selle pärast korraks XXXX hoida andmist tagasi. Samuti ei nähtu videosalvestuselt, et süüdistatav või tunnistaja oleksid olnud nii tugevas alkoholijoobes, et nad oma tegevusest mitte midagi aru ei oleks saanud. Samuti ei ole eluliselt usutav süüdistatava väide, et ta ei tea, kuhu see jope jäi. Kuna XXXX Järve enda jope oli autos ja hommikul kodus ta võõrast jopet ei leidnud, siis pidi jope jääma autosse. Süüdistatava ütluste kohaselt sõideti kasiinosse ja sealt ära XXXX sõprade autoga. Seejuures ei ole süüdistatav kohtueelses menetluses esitanud oma väiteid tõendavaid tõendeid. Kuivõrd väidete esitamisega asus süüdistatav aktiivsele kaitsele, siis pidi ta ka esitama oma väiteid tõendavaid tõendeid või andma menetlejale võimaluse neid kontrollida. Jääb arusaamatuks, miks süüdistatav ei ole oma sõbralt, n.ö kainelt autojuhilt küsinud, mis sellest kolmandast jopest siis sai. Kuivõrd süüdistatav oma kaitseversiooni kohta ühtegi tõendit esitanud ei ole, siis on tegemist tõendamata väidetega ja need väited tuleb jätta tähelepanuta. Sellisest süüdistatava käitumisest saab järeldada vaid seda, et garderoobist võetud jope jäi siiski tema enda kätte ja ebaseaduslikku valdusse ning ta käsutas seda omanikuna. Kohus asub seisukohale, et kui tõesti kogemata võetakse garderoobist kaasa võõras jope, siis iga keskmine mõistlik inimene viiks võõra jope tagasi. Ja kui seda mitte samal päeval, siis vähemalt järgmisel päeval, eriti veel siis kui selle jope kohta juba öösel huvi tundma hakatakse. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru ka sellest, et kui ta garderoobist võõra jope võtab ja see „ära kaob“, siis on tema enda kohustuseks ja huvides välja selgitada, mis sellest jopest sai, v.a muidugi juhul, kui see jope tahetaksegi endale jätta. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt KarS § 199 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisest. Nagu kannatanu kuriteoteate protokollist nähtub (tl 3-4), taotletakse vastutusele võtta isik, kes 20.12.2015 öösel Tallinnas Liivalaia 33 asuvas Olympic Casinos varastas garderoobist XXXX kuuluva jope. Lisatud on ka XXXXkaardimakse kviitung (tl 16), mis tõendab varastatud jope O´Neill väärtust. Seega on sedastatav, et jope, kui ka selle taskus olnud võtmed, oli süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas nähtub, et eseme äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada eseme senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks eseme senise valdaja vastav nõusolek puudus. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Lisaks tahtlusele kõikide objektiivsete koosseisuliste asjaolude suhtes eeldab vargus ka subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Kohtu hinnangul toimus süüdistuses märgitud esemete äravõtmine süüdistatava poolt ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nimelt ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks soovinud jopet kannatanule tagastada. Seega on õiguslikus mõttes sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt, leiab kohus, et süüdistatav pani jope varguse toime kavatsetult, sest maast leitud võõrast garderoobinumbrit kasutades teadis süüdistatav, et ta saab niiviisi endale võõra jope. Samas jope taskus olevaid esemeid ei varastanud süüdistatav küll kavatsetult, kuid süüdistatav pidi igal juhul võimalikuks pidama, et võõra jope taskus võivad olla ka võõrale inimesele kuuluvad asjad, kuid ta ei hoolinud sellest ning nõustus sellega, et kannatanu jääb ka oma võtmetest ilma. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 5 Seega Y.G pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. TSIVIILHAGI Kannatanu XXXX on esitanud tsiviilhagi 729,93 euro nõudes (tl 11-12), mis tsiviilhagis märgitu kohaselt koosneb varastatud O’Neill jopest väärtusega 249,99 eurot (tl 16), mille taskus olid korterivõtmed ja autovõtmed. Autovõtme taastamise kulud koosnevad uue kiipkaardi tellimisest ja seadistamisest kokku väärtusega 369,94 eurot. Selle kohta on ka ABC Motors AS pakkumine nr XXXX (tl 17), millest nähtuvad kiipkaardi Megane III ja CLIP testi ning seadistamise kulud. Korterivõtmete taastamise kulud koosnevad lukuabi teenusest väärtusega 35 eurot, uue luku soetamise ja selle paigaldamise teenusest väärtusega kokku 75 eurot. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju.

§ 1043

kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt

§ 1045

lg 1 p 5 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on

§ 127

lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud. Lähtuvalt

§ 128lg 1-3 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 136

lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ettenähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Käesoleval juhul on asjade väärtus tuvastatud dokumentaalsete tõenditega. Edasi juhib kohus tähelepanu asjaolule, et koos jopega varastati ka jope taskus olevad kodu- ja autovõtmed. Süüdistatav leidis, et kuna tema ei teadnud, et võtmed taskus on ja mis neist edasi sai, siis selles osas tema hagi õigeks ei võta. Kriminaaltoimikus leiduvate tõendite kohaselt pidi kannatanu tegema kulutusi nii autovõtmete kui koduvõtmete taastamiseks ning kohtu arvates tingis taastamise vajaduse just süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise tulemusena õigusvastaselt enda valdusesse võetud vallasasja enda kasuks pööramine. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt ei saa varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab

§ 132

lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu esitanud ostutšeki, mille kohaselt oli kannatanu ostnud 22.11.2015 jope, mille hinnaks oli 249, 99 eurot (tl 16). Kuna jope varastati vähem kui kuu aega hiljem, saab asuda seisukohale, et jope väärtus varguse toimepanemise ajal on üheselt tuvastatud. Kuivõrd koos jopega läksid kaduma nii kodu võtmed kui ka auto võti, siis saab nende taassoetamiskulu tuvastada hiljem, st kui on teada saadud tegelik kulu. Kannatanu selgituste kohaselt tasus kannatanu lukuabi teenuse eest 35 eurot ja uue luku soetamise eest 75 eurot. Nimetatud hinnad on mõistlikud ja tavapärased, mistõttu kohus leiab, et sellise hinna nimetamine on kooskõlas kehtiva tavapärase turuhinnaga nii teenuse kui ka uue asja soetamise osas ja sellist kulu tuleb pidada mõistlikuks. Puutuvalt autovõtme hinda on süüdistatav leidnud, et ta ei ole selle taastamishinnaga nõus, kuivõrd see on võetud mingist 6 Renaultist. Kohus leiab, et õiget turuhinda saabki teada sõiduki margiesindusest, mitte mõnelt füüsilisest isikust ettevõtja pakkumisest või suvalisest autoremonditöökojast. Sõiduki margiesinduses tehtav töö ja hind on nii kontrollitavad kui ka garantiiga, seda erinevalt mõnest tundmatust garaažis nokitsejast, kelle töö või teenus võib osutuda ebakvaliteetseks ja sellest tulenevalt võib kahju suurus suureneda.

§ 128

lg 3 kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud ning kohus leiab, et tulevikus kantavaks kuluks on ka hinnapakkumises näidatud taastamisremondi kulu, mille suurus on hinnapakkumises välja toodud (tl 17) ja millist summat peab kohus mõistlikuks. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud vargusega. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega

§ 1045lg 1 p 5 mõttes.

Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada

§ 1043

sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt, s.t varaline kahju tuleb täies ulatuses välja mõista Y.G-lt kannatanu kasuks. Seega rahuldab kohus kannatanu esitatud hagi täies ulatuses ja hagi kuulub süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele.

1. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 199 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Y.G ankeetandmete kohaselt omab ta töökohta, seega võiks eeldada, et süüdistatav saab sissetulekut ning oleks võimeline rahalist karistust kandma. Samuti nähtub karistusregistri väljavõttest, et Y.G-l puuduvad varasemad kriminaalkaristused (tl 70-73a). Eeltoodud põhjustel võiks asuda seisukohale, et süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemat karistuse liiki rahalise karistuse näol. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, st süüdistatava karistusandmetest, et süüdistatavat on korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega, kuid kõik rahatrahvid on jäetud tasumata. Kriminaaltoimikust nähtuvad ka andmed süüdistatava 2014 a sissetulekute kohta, millise keskmine päevasissetulek jääb alla miinimumpäevamäära ja keskmine sissetulek sisuliselt puudub. Eelmärgitud andmetest saab tulla esmalt järeldusele, et senine rahaline mõjutamine rahatrahvidega väärteokaristustena ei ole oodatud mõju avaldanud ning rahatrahvid on jäetud tasumata. Lisaks sellele nähtub süüdistatava sissetulekute kohta kogutud andmetest, et süüdistataval sisuliselt püsiv ja arvestatav sissetulek puudub. Seega ei oleks ta ka sissetuleku puudumisel võimeline rahalist karistust ka selle tasumise soovi olemasolu korral tasuma. Eelmärgitud põhjustel asub kohus seisukohale, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik kergemaliigilist karistust rahatrahvi näol kohaldada, kuivõrd ta on senised väiksemad rahatrahvid jätnud tasumata ning kriminaalmenetlusega ei ole kogutud andmeid, et ta oleks üldse võimeline rahalist karistust tasuma. Seetõttu tuleb loobuda süüdistatava suhtes rahalise karistuse kohaldamisest, kuivõrd selline karistus ei oleks täidetav ja ei avaldaks ka oodatavat mõju ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabaduse piiramisega seotud karistust. Hinnates Y.G süü suurust KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 varguse toimepanemist, 7 seejuures varastatud eseme väärtus ei ole oluline. Seega kohtu arvates Y.G süü on hinnatav alla keskmise. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Hinnates süüdistatava kohtueelses menetluses väljendatud kahetsust, siis peab kohus võimalikuks sellega mõningal määral arvestada. Samas ei ole süüdistatav end sisuliselt kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud, mistõttu ei saa sellel kahetsusel ka karistusele arvestatavat mõju olla. Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel lubanud jope osas tekitatud kahju hüvitada, kuid kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks, mil süüdistatavale inkrimineeritavast teost on möödumas aasta, ei ole süüdistatav vaatamata antud lubadusele kahju ka lubatud osas hüvitanud. Arvestades sellist objektiivset käitumist leiab kohus, et tegelikkuses süüdistataval soov kahju hüvitada kasvõi jope väärtuse ulatuses, tegelikkuses puudub ning seega ei saa ka kohtueelsel menetlusel antud lubadust hagi osaliselt hüvitada, arvestada. Muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Kuna karistusregistri andmete kohaselt süüdistatavat varem kohtu poolt karistatud ei ole, siis leiab kohus, et mõistetava karistuse reaalselt täitmisele pööramine ei ole antud juhul otstarbekas. Sellest tulenevalt leiab kohus, et karistuse võib jätta süüdistatava suhtes tingimisi kohaldamata tingimusel, et ta 1-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
2. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks teise astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ja määratud kaitsjale makstav tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses. Kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel ei tuvastanud kohus asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Süüdistatava poolt ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavatele ilmselt üle jõu. Lisaks ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna süüdistatavat on viimase aasta jooksul väärtegude toimepanemise eest karistatud kolmel korral rahatrahvidega, millised on jäetud tasumata. Seejuures on kaks väärtegu toime pandud pärast menetlusesemeks olevat kuritegu. Taolised andmed viitavad süüdistataval õiguskuulekuse puudumisele ning süüteo toimepanemine ei ole olnud juhuslik episood. Seega leiab kohus, et menetluskulude osalisel riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samas leiab kohus, et arvestades välja mõistetavate menetluskulude suurust ja konkureerivat kohustust tsiviilhagi hüvitamise näol, siis esinevad küllaldased alused võimaldada menetluskulude hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ 8