KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-25-21575 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Tarmo Tina Otsuse avalikult teatavaks 20. aprill 2026, Jõhvi tegemise aeg ja koht Kohtuasi Aktiva Finance Gr

§ 49lg 1 p.

2-4 ning

§ 50lg 3 ja 4.

Kostja esitas laenutaotluse elektrooniliselt 14.09.2022 kell 20.42 ning väljamakseteostati järgmisel päeval 15.09.2022 kell 10.28.

1. Samuti on hageja avaldanud, et laenutaotlus oli automaatselt positiivne, millest võib eeldada, et tööpäeva välisel ajal tegelikku teabe analüüsi ja kontrolli ei teostanud laenuandja töötaja, vaid IT vahend. Hageja on väitnud, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid ei olnud ja viitab enda poolt esitatud tõendile, millest nähtub aga, et laenutaotluse esitamise ajal oli kostjal 7 maksehäiret, millest 2 olid hiljutised. Seega võib järeldada, et kostja eelnevast maksekäitumisest tulenevalt oleks kohustuste osa kindlaks tegemiseks vajalik olnud 2 laenuandja täiendav tähelepanu ja selgituste küsimine lõppenud maksehäirete kohta ja kohustuste suuruse kindlaks tegemiseks.
2. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab koguma teavet tarbija varasema maksekohustuste täitmise kohta (

§ 49lg 1 p 3, viidatud kohtuasjas 2-21-13098/50, p 18).

Kostja on oma seniste teadmiste kohaselt esitanud krediidiandjale tõese informatsiooni, kuid hagis esitatud laenutaotluselt avastas kostja vea, mis arvatavasti on tekkinud kostjal taotluse elektroonilisel sisestamisel mobiiltelefoniga, kus kohustuse suuruseks on märgitud ekslikult 120 eurot 1200 euro asemel. Kostja ei olnud eelnevalt teadlik, et nõue on loovutatud hagejale. Hageja ei ole ka ise loovutamisest teada andnud. Kostja suunati tasustamata puhkusele 2024 augustil, sellest tulenevalt tekkis majandusraskus, sest kõikki kohustusi ei olnud enam võimalik tasuda. Kostja elukaaslane sai raske diagnoosi detsember 2024 alguses ja kogu tähelepanu oli suunatud elukaaslase ravile ja majapidamise korraldamisele ning sellest tulenevalt jättis kostja tähelepanuta ülesse ütlemise hoiatuse. III KOHTU PÕHJENDUSED 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus, selgitanud välja menetlusosaliste seisukohad, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vaheline leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja lepingu sõlmis ja raha 4999 eurot sai. Kostja vastuväiteks on see, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja väitel ei ole krediidiandja tõesti kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Kohus kontrollib, kas laenuandja on rikkunud kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Hagiavaldusest tuleneb, et laenuandja teinud päringud Maksehäireregistritesse ja Maksu- ja Tolliametisse. Üldjuhul tuleb krediidiandjal

§ 50

lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 6. Kohus leiab, et piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja Maksehäireregistrist ja Maksu- ja Tolliametist saadavaid andmeid. Ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (TlnRnK otsus asjas 2-20-106661 p 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et ta järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 50lg 3 p 3).

Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida.

1. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4044 lg-s 6 sätestatud kohustust ning kostja muud väited, sh. sellest, et teabe analüüsi ja kontrolli teostas IT vahend, kostja elukaaslase diagnoosist ja väidetav kostja eksimine kohustuste suuruses (taotluses 1200 asemel 120) ei oma iseseisvat tähendust ja neid väiteid kohus ei käsitle. Õige on hageja viide Riigikohtu 3 lahendile 3-2-1-62-07 p 12, kus on leitud, et hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist. VÕS § 4034 lg 7 alusel ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Seega oli kostja kohustuseks maksta hagejale tagasi lepingu järgi saadud laen 4999 eurot. Hageja väitel on kostja teinud tagasimakseid esialgsele krediidiandajale ja hagejale summas 4184, 13 eurot, millest tulenevalt on kostja võlgnevuseks 814, 87 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna kohus rahuldab hageja esmase nõude, ei käsitle kohus hageja poolt 20.01.2026 seisukohas esitatud alternatiivset nõuet. Tulenevalt VÕS § 403 lg 7, ei oma tähendust hageja arvamuses esitatud alternatiivse nõudega seotud ümberarvestused ja seisukohad, sh. lepingujärgse intressi ja viivise määra osas.
2. Kui hageja esindaja enda väitel on kostja teinud tagasimakseid summas 4184, 13 eurot ja algses hagis väidab hageja esindaja, et kostja on teinud tagasimakseid ainult 1230 euro ulatuses, siis on hageja esindaja selline käitumine eksitav, vastuoluline ja sellest tulenevalt hea usu põhimõtte vastane. Faktiliste asjaolude kohta valeväidete esitamine hagis, või menetluse jooksul on vastuolus TsMS § 200 lg-tes 1 ja 2 ja TsMS § 328 lg-s 1 sätestatuga. Hageja esindaja pole ka selgitanud, millest tuleneb rohkem kui kolme kordne vahe tagasimakse summades. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise alates 12.12.2025 põhinõudelt lepingujärgses määras 20,90% aastas kuni täitmiseni. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt põhinõude osas, on ka viivise nõue põhjendatud osaliselt VÕS § 4034 lg 7 alusel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (814, 87 eurot) alates 12.12.2025 kuni põhinõude tasumiseni. IV MENETLUSKULUD
3. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda ning kohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4