KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 31. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Tsiviilasja number 2-24-109

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja (krediidiandja) ja kostja vahel 04.10.2017 sõlmitud väikelaenu laenulepingu, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas 5000 eurot (dtl 19 jj). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole kanti 04.10.2017 üle 5000 eurot (maksekorraldus dtl 56). Kostja kohustus laenu tagastama 60 kuu jooksul. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
2. kuupäevaks (dtl 22). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.
3. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja (krediidiandja) ja kostja vahel 16.08.2018 sõlmitud väikelaenu laenulepingu, mille alusel on kostjale väljastatud täiendav laen summas 2307,75 eurot (dtl 29 jj). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole kanti 17.08.2018 üle 2307,75 eurot (maksekorraldus dtl 58). Kostja kohustus laenu tagastama 60 kuu jooksul. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
4. kuupäevaks (dtl 32). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
5. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062lg-ga 1. 3

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, p 14.1.

1. ja RKTKm 24.11.2023, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 04.10.2017 lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 26,12% aastas. Lepingu kohaselt oli lepingutasu 250 eurot ja laenuhaldustasu 2,90 eurot, intressimäär 19,9% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60 osamaksega (dtl 22). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 16.08.2018 lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 23,46% aastas. Lepingu kohaselt oli lepingutasu 115,39 eurot ja laenuhaldustasu 2,90 eurot, intressimäär 19,9% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60 osamaksega (dtl 34). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
2. juulil ja
3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 04.10.2017 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,92% (kohaldus alates 01.07.2017 kuni 31.12.2017 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 56,76% ja 16.08.2018 lepingu osas 19,97% (kohaldus alates 01.07.2018 kuni 31.12.2018 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 59,91%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseteks vastavalt 25,91% aastas ja 23,65% aastas. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingute krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 9.

Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 13 ja 17). 10.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 4

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata 5

§ 4034

lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos

§-s 94 sätestatud intressiga (v.a

§ 4034lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral).

Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hagist nähtub, et kostja avaldas enda sissetuleku suuruseks 9000 eurot kuus, laenude suuruseks esimese lepingu eelselt 55 eurot kuus ja teise lepingu eelselt 142 eurot kuus. Kostja konto väljavõtte alusel arvestas hageja kostja sissetulekuks esimese lepingu eelselt 1413 eurot kuus ja teise lepingu eelselt 533,46 eurot kuus. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.04.2017–04.10.2017 kohta, millest nähtub, et kostjale laekus perioodil

1. aasta aprillist kuni septembrini igakuine sissetulek 1062,29 eurot, mis koosnes Sotsiaalkindlustusameti pensionist (261,55 eurot), sotsiaaltoetusest (47,05 eurot) ja vanemahüvitisest 753,69 eurot kuus. Vanemahüvitist tasutakse kuni 1,5 aastat, seega ei ole tegemist pikaajalise sissetulekuga. Lisaks sai kostja igakuiselt peretoetust. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on peretoetus ette nähtud laste ülalpidamiseks ja seda ei saa käsitada vaba sissetulekuna krediidivõimelisuse hindamisel. Kostja ülalpidamisel oli lepingute sõlmimise ajal kolm alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o
2. aastal sõlmitud lepingu sõlmimise ajal kolmele lapsele kokku 705 eurot kuus (s.o kostjale langev osa; 235*3) ja
3. aastal sõlmitud lepingu sõlmimise ajal kolmele lapsele kokku 750 eurot kuus (s.o kostjale langev osa; 250*3). Kostjal nähtuvad kohustused erinevate võlausaldajate ees, sh Coop Finants AS, Telia Eesti AS, AS LHV Finance, Rõngu Vallavalitsus, OÜ Koduliising, Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu, Bigbank AS, OÜ Omaraha, L. V., R. V., S.R., lisaks igakuine laenu põhiosa ja intress. Igakuiste kohustuste suurused olid järgmised:
4. aasta aprillis 489 eurot; mais 740 eurot, juunis 744 eurot, juulis 957 eurot, augustis üle 3700 euro, septembris üle 900 euro. Lisanduvad veel
5. aasta lepingu igakuine makse 141 eurot ja
6. aasta lepingu igakuine makse 191 eurot. Eeltoodud kohustustele lisanduvad veel kulutused toidule ja majapidamiskuludele.
7. aasta augustis võttis kostja laenu Coop Finants AS-ilt 4900 eurot. Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma
8. aastal sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

2018. aastal sõlmitud lepingu osas hageja kostja pangakonto väljavõtet ei esitanud. Hageja tõi välja, et arvestas kostja sissetuleku 6

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 403

4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja märgib, et olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada teist poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega ei saa esialgsele võlausaldajale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel ebaõigeid andmeid. Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus sellise järelduse tegemiseks. Oluline on seejuures asjaolu, et krediidiandja küsis 2017. aasta lepingu eelselt kostjalt pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt olid krediidiandjale teada nii kostja sissetulekute kui ka finantskohustuste suurused, samuti asjaolu, et kostjal on alaealised lapsed, mida kinnitasid pangakontole laekuvad vanemahüvitis ja peretoetused. Seega oli krediidiandjal võimalik kujundada realistlik ettekujutus kostja majanduslikust olukorrast juba olemasolevate dokumentide alusel. Sellest tulenevalt ei ole krediidiandjal võimalik tugineda väitele, et kostja esitas valeandmeid. Krediidiandjal olid olemas objektiivsed andmed kostja majandusliku olukorra kohta ning tal puudus põhjus eeldada, et kostja varjab täiendavaid asjaolusid. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 11.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud 7

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.12.

1. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
2. Leping lõppes viimase osamakse tähtaja möödumisega, s.o 11.08.
3. Hageja esitas ümberarvestuse. Hageja teatas kohtule 04.03.2026, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud

§-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist, palub hageja mõista kostjalt välja põhinõude 1370,10 eurot, intressi 9,53 eurot ning viivise 520,42 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised alates 05.03.2026 kuni põhinõude summas 1370,10 euro täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 19,90% aastas. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada krediidi põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja arvestas kostja tasutud 5937,65 eurot põhivõla katteks ja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1370,10 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1370,10 eurot väljamõistmiseks kostjalt. 14. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär. 2023. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ning intress on 9,53 eurot, mis on arvestatud

§-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 131). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 9,53 eurot. 15. Hageja esitas viivisenõude osas ümberarvestuse. Hageja viivisenõue perioodi 11.08.2023– 04.03.2026 eest on 403,82 eurot ja perioodi 11.09.2022–10.07.2023 eest on 116,60 eurot. Eeltoodud viivis on arvestatud seadusjärgses määras. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise alates 05.03.2026 määraga 19,90% aastas põhinõudelt (1370,10 eurolt) kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

§ 113lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks 8

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna

§ 403

4 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 19,90% aastas (dtl 32). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 520,42 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (1370,10 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 19,90% aastas alates 05.03.2026 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. 16. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Leping lõppes 11.08.2023. Hagis toodu kohaselt on sissenõudmiskulud kujunenud järgmiselt: 07.01.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 07.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 09.05.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole

§ 1132

lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Hageja viitas ümberarvestuses, et sissenõudmiskulud on 50 eurot ja viitas uutele tõenditele, kuid nõude aluseks olevaid asjaolusid ümberarvestuses välja ei toonud, sh seda, millal kirjad saadeti. Kohus ei otsi faktilisi asjaolusid tõenditest ise. Hageja ei ole ümberarvestuses sissenõudmiskulude kujunemise aluseks olevaid asjaolusid välja toonud, mistõttu jätab kohus rahuldamata sissenõudmiskulude hüvitamise nõude.

1. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 5171,91 eurot, kuid kohus rahuldas hageja põhinõude 1370,10 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 3801,81 euro ulatuses. Hageja intressinõue jääb rahuldamata 367,65 euro ulatuses, laenuhaldustasu nõue 11,60 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses, viivisenõue jääb rahuldamata 2512,10 euro ulatuses. Hageja sissenõudmiskulude nõue kokku 50 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 9