KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 21. aprill 2026 Kohtuasja number 4-26-374 Kohtukoosseis kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuasi Tengiz Kardava (isikukood: 3740806224

) § 224 lg 1 ja

§ 201

lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemises Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. märtsi 2026 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku Tengiz vandeadvokaat Allan Valk Teised apellatsioonimenetluse pooled Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ida prefektuuri uurija Eduard Blaško Menetluse vorm kirjalik Kardava kaitsja RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
2. märtsi 2026 otsus muutmata ja selle peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. PÕHIOSA Menetluse käik
4. veebruaril 2026 koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis Tengiz Kardava samal päeval kell 18.55 Kiviõli linnas Vabaduse pst 23 juures alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit: ühes liitris tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,18 mg/l alkoholi. Kirjeldatud käitumisega rikkus T. Kardava liiklusseaduse (

) § 69 lg-s 3 sätestatud nõuet, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi rohkem kui 0,10 milligrammi, pannes sellega toime

§ 224lg 1 tunnustele vastava väärteo.

Samuti juhtis ta mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust: see õigus oli temalt ajavahemikuks

1. oktoobrist 2025 kuni
2. veebruarini 2026 karistusena ära võetud. Kirjeldatud käitumisega rikkus T. Kardava

§ 90

lg 1 p 1, mille kohaselt ei tohi sõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria juhtimisõigust, pannes sellega toime

§ 201lg 2 tunnustele vastava väärteo.

1. Politsei- ja Piirivalveamet esitas
2. veebruaril 2026 Viru Maakohtule taotluse tunnistada T. Kardava

§ 224lg 1 ja § 201 lg 2 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 12 päeva aresti.

Maakohtu otsus

1. Viru Maakohtu
2. märtsi 2026 otsusega tunnistati T. Kardava

§ 224

lg 1 ja

§ 201lg 2 järgi süüdi ning teda karistati Kar

S § 63 lg 1 alusel

§ 201lg 2 järgi rahatrahviga 160 trahviühikut, s.o 1280 eurot. Lisakaristusena kohaldati Kar

S § 50 lg 1 p 2 ja

§ 224lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks.

Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.

1. Vaidlust ei ole T. Kardavale inkrimineeritavate süütegude faktilistes asjaoludes: ta tunnistas end süüdi ja väljendas tehtu osas kahetsust. T. Kardava sõnul ootas ta oma venda, keda ei tulnud. Seejärel otsustas ta 150 meetrit autoga sõita ning auto ümber parkida. Ta teadis, et tal puudub juhtimisõigus. Pool tundi enne sõitu tarvitas ta 40 grammi viskit. Tõendusliku alkomeetri väljatrükiga fikseeriti tema joove – 0,18 milligrammi alkoholi ühes liitris väljahingatavas õhus. Viru Maakohtu
2. oktoobri 2025 otsusest nähtub, et menetlusalusel isikul on sõiduki juhtimisõigus lisakaristusena ära võetud alates
3. oktoobrist 2025 neljaks kuuks. Seega puudus isikul
4. veebruaril 2026 teo toimepanemise ajal juhtimisõigus. Kirjeldatud teod pani T. Kardava toime otsese tahtlusega: ta teadis, et tal on juhtimisõigus karistusena ära võetud ning teadis, et oli eelnevalt viimase tunni jooksul alkoholi tarvitanud, kuid asus siiski mootorsõidukit juhtima. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud.
5. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise alus süü.

§ 224

lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 224

lg 3 kohaselt võib kohaldada

§-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

§ 201lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

Väärteokoosseisud on täidetud ühe teoga. Seega kohaldub KarS § 63 lg 1, mille kohaselt mõistetakse karistus sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, ehk

§ 201lg 2 alusel.

Maakohus leidis, et isikut võib karistada rahatrahviga. Varasemalt on teda väärteokorras karistatud 2025. aastal kolmel korral kiiruse ületamise eest: kahel korral rahatrahviga ning kolmandal korral arestiga 7 päeva ja lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Rahatrahvid on tasutud. Kohtu arvates saab T. Kardavat mõjutada rahatrahviga, kuna ta ei ole paadunud rikkuja. T. Kardaval on püsiv töökoht ning kohtu hinnangul tekitab rahatrahv tema elule ajas püsivaid ebamugavusi – erinevalt aresti lühiajalisest mõjust. Karistust kergendava asjaoluna saab arvestada süü tunnistamist ja kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 järgi. Raskendavaid asjaolusid ei esine.

§ 224

lg 1 järgi kvalifitseeritud teo eest on süü keskmine ning

§ 201lg 2 järgi kvalifitseeritud teo eest on süü alla keskmise, kuna T.

Kardava pani toime üheepisoodilise ohudelikti, millega ei tekitatud kahju. Süü suurus on kogumis üle keskmise, sest isik pani toime kaks rikkumist. Arvestades isiku varasemaid karistusi, süü suurust, kergendavat asjaolu, rikkuja isikut ja karistuse eesmärke, määras kohus rahatrahvi suuruseks 160 trahviühikut ning määras selle tasumise tähtajaks 8 kuud.

§ 224

lg 3 p 1 näeb lisakaristuse kohaldamisena ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Eripreventiivsetel eesmärkidel ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks on põhjendatud kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks, st sanktsiooniraami alammäära lähedaselt. Põhi- ja 2 lisakaristuse määrad ei ületa kogumis süü suurust. T. Kardava kinnipidamisel viibitud aega karistusest maha ei arvestatud, kuna ta oli kinni peetud vähem kui üks ööpäev. Apellatsioon

2. märtsil 2026 esitas T. Kardava kaitsja vandeadvokaat Allan Valk Viru Maakohtu
3. märtsi 2026 otsuse peale apellatsiooni, paludes tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas, mõista menetlusalusele isikule väiksem rahatrahv ning jätta lisakaristus (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine) kohaldamata. Kaitsja leiab, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu menetlusalusel isikul. Vastav seisukoht on toodud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri 2009 otsuses nr 3-1-1-86-
5. Samuti leiab kaitsja, et menetlusaluse isiku süü oli

§ 224lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas pigem väike.

Keskmise joobe asemel peaks alkoholisisaldust pidama alkoholi tarvitamise tunnuseks. Teod ei ole vabandatavad, kuid tegemist ei ole klassikalise juhtumiga, kus isik suundub keelatud seisundis ja vastavat õigust omamata liiklusesse – T. Kardava soovis üksnes sõiduki ümber parkida. Samuti peaks rahatrahvi suuruse puhul rohkem arvestama T. Kardava siira kahetsusega ning asjaoluga, et ta on algusest peale end süüdi tunnistanud. Seetõttu on süü suurus kogumis alla keskmise ning määratav rahatrahv peaks jääma 100 trahviühiku lähedale. Ringkonnakohtu seisukoht 7. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et T. Kardava pani toime

§ 224

lg 1 ja

§ 201lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Ka ringkonnakohtu hinnangul on T. Kardavale etteheidetav tegu tõendatud. Samuti on sellele antud korrektne õiguslik hinnang.

1. Maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-03, p 11). Seetõttu saab kõrgema astme kohus maakohtu mõistetud otsustuse ümber vaadata vaid juhul, kui esimese astme kohus on karistuse mõistmisel teinud olulise kaalutlusvea. Maakohus ei ole kirjeldatud viisil kaalutlusviga teinud.
2. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlust seoses lisakaristuse kohaldamata jätmisega. Kaitsja on viidanud apellatsioonis Riigikohtu
3. oktoobri 2009 otsusele nr 3-1-1-86-09, mille punktides 7.3 ja 7.4 leiti, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval või menetlusalusel isikul. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud lahend ei ole käesolevas menetluses asjakohane. Esiteks on võrreldes kaitsja viidatud
4. aasta Riigikohtu lahendiga praeguses menetluses erinevad asjaolud. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-86-09 punktist 7.4 nähtub, et isik oli pärast tegu taotlenud juhtimisõigust ning see viitab isiku seaduskuulekale käitumisele. T. Kardava toimepandud väärteo ajal oli temalt karistusena juhtimisõigus varasema süüteo eest ära võetud. Ringkonnakohtu hinnangul on juhtimisõiguse puudumine ja selle hilisem taotlemine õigusrikkumise kontekstis erinev olukorrast, kui isikul on karistusena juhtimisõigus ära võetud. Erinevalt kaitsja viidatud lahendist ei ole T. Kardava üles näidanud seaduskuulekat käitumist. Vastupidi, teda ei ole heidutanud varasem karistus, kuna ta pani lisakaristuse kandmise ajal toime kaks liiklusalast väärtegu. Teiseks aga eelöeldu kuigivõrd oluline ei olegi, sest Riigikohus on
5. oktoobril 2024 otsuse nr 1-22-6248/51 punktides 14–17 oma seisukohta muutnud. Kõrgeima kohtu hinnangul ei ole tema varasem seisukoht kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Viidatud otsuse punktis 17 asus Riigikohus seisukohale, et juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda 3 õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. Seega ei saa lisakaristuse kohaldamisel lähtuda kaitsja viidatud lahendist, kuna Riigikohus on
6. aasta otsuses vastavat seisukohta muutnud ning ka menetluste asjaolud on erinevad.
7. Ringkonnakohus ei leia ka muid põhjusi lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Maakohus on otsuses viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. oktoobri 2024 otsuse nr 4-24-1237 punktile 14, leides, et korduvate rikkumiste puhul (alkoholimäära ületamisega sõiduki juhtimine) on lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol pigem reegel ja selle võib jätta kohaldamata erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus peab vajalikuks mainida, et viidatud lahendi põhimõtet seoses korduvate rikkumistega ei saa praegusse menetlusse sel viisil üle kanda, kuna T. Kardava ei ole varem alkoholimäära ületamisega sõidukit juhtinud. Siiski on viidatud otsus asjakohane. T. Kardava on ühe teoga täitnud kaks väärteokoosseisu, ta on varemgi mitmeid liiklusrikkumisi toime pannud ja mitmed neist tegudest juhtusid alles hiljuti. Varasemad karistused ei mõjutanud teda õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma. Riigikohus on rõhutanud, et korduvalt liiklusseaduse nõudeid eiranud liiklusrikkujad on teistele ohtlikud, mistõttu tuleb nad liiklusest kõrvaldada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 4-23-1826/41, p 12 koos edasiste viidetega). Seega leidis maakohus õigesti, et on põhjendatud kohaldada T. Kardava suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.
9. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlust seoses rahatrahvi vähendamisega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Maakohus leidis õigesti, et kogumis on T. Kardava süü keskmisest suurem. Menetlusalune isik pani ühe teoga toime 2 väärtegu: ta juhtis mootorsõidukit linnas kolmapäeval kell 18.55 ehk kohas ja ajal, mil oli tõenäoliselt arvestatav liiklustihedus. Oma käitumisega lõi T. Kardava keskmisest suurema ohu. Samuti tuleb arvestada, et isik pani alles hiljuti, s.o
10. aastal toime 3 liiklusalast rikkumist, millest viimase eest kohaldatud karistuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kandmine ei olnud veel teo ajal lõppenud.
11. Kaitsja väitis apellatsioonis, et T. Kardava süü oli

§ 224

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas väike: keskmise joobe asemel peaks alkoholisisaldust pidama alkoholi tarvitamise tunnuseks ning tegemist ei ole klassikalise juhtumiga, kus isik suundub keelatud seisundis ja vastavat õigust omamata liiklusesse, kuna isik soovis üksnes sõiduki ümber parkida. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus ei olegi isiku väljahingatavas õhus olevat alkoholisisaldust joobeks pidanud. Väiksest alkoholisisaldusest hoolimata on seadusandja pidanud vajalikuks alkoholisisalduse piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimise väärteokoosseisu luua. Samuti on isegi sõiduki ümberparkimisega võimalik luua reaalne oht. 13. Lisaks süü suurusele tuleb karistuse mõistmisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1

2). Maakohus leidis ekslikult, et süü tunnistamist saab käsitleda karistust kergendava asjaoluna. KarS § 57 lg 1 p 3 ei kõnele mitte süü tunnistamisest, vaid süü ülestunnistamisele ilmumisest. Kuivõrd aga maakohtu otsuse on vaidlustanud vaid menetlusaluse isiku kaitsja, ei saa ringkonnakohus omal algatusel T. Kardava karistust raskendada, kuivõrd see läheks vastuollu väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 146 lg-ga

2. Kaitsja leidis, et karistuse mõistmisel peaks rohkem arvestama T. Kardava avaldatud kahetsusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus märkis asjakohaselt, et siirast 4 kahetsust saab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi käsitleda karistust kergendava asjaoluna. Sellegipoolest on T. Kardava, hoolimata pikaaegsest juhistaažist, pannud alates
3. aastast toime juba neljanda liiklusrikkumise. Varasemad trahvid, kohaldatud arest ja juhtimisõiguse äravõtmine ei avaldanud tema õiguskuulekusele mõju. See näitab, et T. Kardava pole oma liikluskäitumises korrektiive teinud, vaid jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist. Järelikult ei ole põhjendatud kahetsuse avaldamise asjaolule karistuse mõistmisel suurema kaalu andmine. Maakohtu poolt T. Kardavale kohaldatud rahatrahv oli keskmise määra lähedal, lisakaristuse määr oli miinimumi lähedal. Maakohus ei ole mõistnud T. Kardavale sellist karistust, mis ületaks tema süü suurust. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaitsja taotlusega, et rahatrahv peaks jääma 100 trahviühiku lähedale.
4. Toodud põhjustel ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
5. märtsi 2026 otsuse muutmata ja selle peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5